Pöördumine viljandlaste poole seoses kohalike valimistega

Tere!

2013. aastal osalesin kohalikel valimistel Viljandi linnas protestikandidaadina, propageerides valimissüsteemi muutmist. Sellest tulenevalt oli toona minu ainus lubadus valituks osutumise korral kohe tagasi astuda. Käesolevaga annan teada, et järgmise aasta sügisel kandideerin ma Viljandi linnavolikokku päriselt. Veelgi enam. Kutsun üles tegema sama ka kõiki teisi viljandlasi, kellel on aega, huvi ja tahtmist volikogu töös osaleda.

Ma ise olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele, mille puhul osutuvad valituks enim hääli saanud kandidaadid. Praegune kord, mille puhul hääled lähevad kokkuvõttes valimisnimekirjale, ei ole kõige parem, sest hajutab vastutust valijate ees. Ühtlasi motiveerib see erakondi tulema välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, kuhu satub paratamatult inimesi, kes tegelikult ei taha või ei ole valmis volikogu töös osalema. See on ühtlasi põhjus, miks Viljandisse on toodud hääli koguma külalisesinejaid, nagu Priit Toobal või Jaak Madison, kelle osalemine volikogu töös on jäänud hiljem olematuks või väga tagasihoidlikuks. Viga on juba valimissüsteemis, mis motiveerib erakondi sel moel käituma, sest see aitab neil saavutada valimistel paremaid tulemusi. Täielike isikuvalimiste puhul oleks lugu teine. Valimissüsteemi muutmine kuulub aga Riigikogu pädevusse ja seal esindatud erakonnad ei ole sellest huvitatud, sest neile on lihtsalt kasulikum ja mugavam praegune kord.

Minul isiklikult puudub kindel erakondlik eelistus ja ma ei taha kandideerida kohalikel valimistel neist ühegi nimekirjas. Samas ei pea ma mõistlikuks osaleda nüüd valimistel üksikkandidaadina, sest eesmärgiks on sel korral ikkagi volikokku pääsemine.

Üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda ei ole küll tänagi olematud, kuid on siiski tunduvalt kehvemad kui nimekirjades kandideerijatel. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kohalikud valimised toimunud kaheksal korral. Viljandis on osalenud valimistel peaaegu alati ka mõni üksikkandidaat, kuid valituks ei ole osutunud seni ükski. See tuleneb paljuski just valimissüsteemist, millega on loodud eelis nimekirjades kandideerijatele. Viljandis peaks üksikkandidaat koguma valituks osutumiseks umbes 270-280 häält, kuid täna kuulub volikokku ka inimene, üks EKRE saadik, kes sai sellest ligi kümme korda vähem hääli. Lihtkvoodi, mille üksikkandidaat peab volikokku saamiseks ületama, suutis eelmine kord ületada ainult seitse, 2013. aastal viis nimekirjades kandideerinut. Volikogu ja linnavalitsuse liikmeid on aga kokku 35. Need arvud näitavad selgelt, et potentsiaalsetel üksikkandidaatidel oleks mõistlik ühineda, moodustada nö. tehniline valimisliit, sest nii suureneks kõigi puhul tõenäosus osutuda valituks.

Pealegi annab linna hetkel kehtiv põhimäärus volikogu töös suure kaalu saadikurühmadele. Saadikurühma võivad moodustada vähemalt kaks linnavolikogu liiget, kes on valitud sinna sama nimekirja järgi. Varem oli vaja kolme liiget, aga kuna Keskerakond ja EKRE saidki eelmine kord volikokku ainult kaks saadikut, langetati ka seda arvu. Ühte valimisnimekirja kuulujad võivad moodustada ainult ühe saadikurühma. Saadikurühmadel on aga õigus olla esindatud kõikides linnavolikogu komisjonides.

Eeltoodust tulenevalt on minu ettepanek moodustada selline tehniline valimisliit, kõigile avatud nimekiri, mille kaudu võib kandideerida volikokku igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab. Valimisliit, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid. See oleks mitte niivõrd opositsioon, vaid alternatiiv. Midagi teistsugust. Kokku tuleks leppida üksnes selles, kuidas toimub alguses kandidaatide reastamine valimisnimekirjas (tähestiku järjekorras või loosi teel) ning hiljem, kui õnnestub ületada valimiskünnis, saadikurühma moodustamine, selle töökorraldus, komisjonide jagamine. Sellised tehnilised küsimused. Valimiskampaaniat peaks aga igaüks endale ise tegema ning volikogus toimuvatel hääletustel oleks kõigil täiesti vabad käed. Usun, et selline nimekiri võiks tuua Viljandi poliitikaellu veidi värskust.

Kusjuures selle kaudu ei pea ju kandideerima ainult need, kellel puudub erakondlik eelistus. Eestis on ka rida parlamendiväliseid erakondi (Eesti 200, Elurikkuse Erakonna ja Vabaerakonna ühinemisel tekkinud Tulevikuerakond, rohelised jne.), millel on võib-olla ka Viljandis mõni liige, kes tahab kandideerida kangesti volikokku, kuid mitte mõne teise erakonna valimisnimekirjas. Lõpuks võib ka suuremates erakondades leiduda inimesi, kes ei taha kandideerida nüüd mingil põhjusel oma erakonna nimekirjas. Viimastel soovitan siiski eelnevalt uurida, mida arvavad sellisest konkureerivas nimekirjas kandideerimisest erakonnakaaslased. Varem on ju mõned parteid oma liikmeid selliste asjade pärast lausa välja visanud.

Nii et palun huvilistel minuga ühendust võtta, et saaks selle valimisliidu loomisega vaikselt edasi liikuda.

Kuna ma ise kavatsen kandideerida kohalikel valimistel aga sõltumata sellest, kas selline valimisliit lõpuks sünnib või mitte, alustan kohe ka valimispropaganda, see tähendab enda poliitilise programmi, valimisplatvormi tutvustamisega. Esimene punkt: alkoholipoliitika.

Ma ei hakka siin pikalt lahkama Isamaa kustunud tulevikulootuse Valter Vaha kriminaalasja, sest… kui kujutleda ennast sellise noormehe olukorda, kellele tüdruksõber räägib, et oli kellegi poolt uimastatud ja sisuliselt vägistatud, ma arvan, et enamik mehi tahaks kolkida süüdlase jõhkralt läbi mitte üksnes pärast paari õlut, vaid ka täiesti kaine peaga. Kui hiljem selgub, et asjad ei olnudki siiski võib-olla päris nii, noh… tagantjärele on kõik targemad. Eks omakohus olegi ju problemaatiline selle tõttu, et karistusele ei pruugi eelneda korralikku uurimist.

Karistusseadustik näeb muide ette, et inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest, kui see on toime pandud ära kasutades narkootilise või psühhotroopse aine abil kannatanule tekitatud seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega. Seega tasuks pöörduda taolistes asjades kindlasti politsei poole, et kurjategija saaks pikemaks ajaks ühiskonnast isoleeritud. Omakohtu rakendamine, nagu näha, ei pruugi osutuda kõige mõistlikumaks, kuigi emotsionaalselt on kahtlemata mõistetav, et rusikad hakkasid sügelema.

Samas asetub see juhtum ühte ritta mitmete varasematega, mille puhul on ühendav faktor alkohol. 2017. aastal sattus Viljandi linnapeaks kandideerinud Jaak Madison valimispäeva varahommikul Tallinnas tänaval mingisse sõnavahetusse, olles ilmselgelt jokkis, pildus venekeelseid roppusi ja ähvardas hakata hambaid kurku taguma. Videosalvestus sellest levis hiljem Postimehe veebilehe vahendusel üle kogu Eesti. 2013. aastal vahetas Isamaa veidi enne valimisi välja oma linnapeakandidaadi, sest sai teatavaks, et Tarmo Loodus, kes oli sel ajal meie linnavolikogu esimees, oli Saksamaal hansapäevadel purjuspäi lavale taidlema roninud, kontserti seganud. 2009. aastal lahkus Viljandi linnavolikogust noor rahvaliitlane Monika Kuzmina, ma olin muide tema valija, kelle Sakala kuulutas siis lausa aasta kõrtsikaklejaks. 2005. aastal lahkus Peep Aru, praegune Viljandi linnavolikogu aseesimees, aga Riigikogust – põhjuseks jälle pidurdusmehhanismide kadumine, mis tulenes ilmselt tugevast alkoholijoobest. Seda rida võiks jätkata pikalt. Näiteks riigihalduse minister Jaak Aab, kes jäi paari aasta eest vahele jääknähtudega autot juhtides ja lahkus selle tõttu valitsusest, kuid eelmisel aastal pärast valimisi oma varasemale kohale ennistati, põhjustas juba 20 aastat varem Viljandimaal liiklusõnnetuse, olles seda tehes alkoholijoobes.

See on mündi üks külg. Sama mündi teisel küljel on nüüd eelmisel kuul tulnud uudis selle kohta, et Viljandi linn sai endale oma õlu, mida valmistatakse Lätis, Valmieras. Pudelitel kasutatakse linna ametlikku sümboolikat. Linnavalitsus kavatseb hakata seda kinkima oma külalistele. Välja mõtles sellise asja linnavalitsuse pressiesindaja Johan-Kristjan Konovalov, kellest sai tänu sellele lausa Sakala nädala persoon. Sakala veebilehel avaldatud suurest pildigaleriist võis näha, et uue õlle pidulikul esitlusel viibisid rõõmust säravate nägudega linnapea Madis Timpson, ennast Isamaaks nimetava erakonna kohalikud käilakujud Aaltonen, Pihlak ja teised vanad õllesõbrad, kelle vaimustus oligi ilmselt täiesti siiras. Pihlak meenutas, et Viljandi ja Valmiera, kus seda õlut pruulitakse, kuulusid kunagi mõlemad Liivimaa koosseisu, seega “võib nüüd uhkusega juua ja mõnuga võtta, mõeldes nende linnade ja sealsete rahvaste sõprusele.”

Ma meenutaks lugupeetud ajaloolasele siinkohal ka enne Vene-Liivi sõda Liivimaal toimunud moraalset laostumist, allakäiku, mille tõttu kogu seda piirkonda hakati toona nimetama joomaurkaks. Just see sisemine allakäik, mis Liivimaad nõrgestas, muutiski selle teatavasti ahvatlevaks suutäieks tugevamatele naabritele. On tõesti äärmiselt kahju, et Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni aegadest, kui rahvuslus oli Eesti lahutamatult seotud karskusliikumisega, oleme jõudnud tänaseks olukorda, kus suurte rahvuslastena esinevad isikud, kes propageerivad sisuliselt joomarlust. Viljandi ametlik õlu on mitte geniaalne turundustrikk, mis parandab linna mainet, vaid kohalike õllejoodikute erakordselt rumal, lühinägelik ja vastutustundetu egotripp.

Alkoholi tarvitatakse Eestis jätkuvalt kõvasti rohkem piirist, millest alates see põhjustab ekspertide hinnangul tõsiseid tervisehädasid. 2017. aastal suri otseselt alkoholiga seotud haiguste tagajärjel 451 inimest. Loetelu alkoholi tarbimisega seotud negatiivsetest tagajärgedest ühiskonnale võtab Tervise Arengu Instituudi vastavas aastaraamatus enda alla ligi paarkümmend lehekülge. Valitsus on deklareerinud mitmesugustes dokumentides korduvalt, et alkoholi tarvitamist on vaja Eestis vähendada. Mida teeb Viljandi linn? Laseb välja oma õllemargi, asub propageerima alkoholi tarvitamist täiesti ametlikul tasandil, linnavalitsuse eestvedamisel.

Aitab jamast! Volikokku pääsedes teen ettepaneku täiendada linna põhimäärust punktiga, mis keelab volikogu istungitel viibimise alko- või narkojoobes. Linna tuleb juhtida kaine peaga. Ka linnavalitsuses peab hakkama kehtima reegel, mida järgitakse paljudes eraettevõtetes, et jääknähtudega tööle ilmunud vallandatakse päevapealt. Töö ajal napsutamine tuleb rangelt keelata. Maksumaksjate kulul šampanja lürpimine peab lõppema mitte ainult linnavalitsuse enda korraldatud üritustel, vaid ka selle allasutustes, sealhulgas kunstinäituste avamisel. Veini asemel võiks taolistel üritustel pakkuda ju vabalt näiteks porgandimahla, kui see on valmistatud Viljandimaal, kohalikust toorainest. Nii paistaks Viljandi silma tõesti positiivses mõttes, tervisliku, kodumaise joogikultuuri edendaja, mitte Lätist alkoholi eksportiva joomaurkana, millega seotud poliitikud satuvad iga mõne aasta järel purjuspäi skandaalidesse.

Selleks korraks kõik. Kuu aja pärast avaldan järgmise video, milles võtan kokku vahepeal valimisliidu osas toimunud arengud, jätkan valimisprogrammi tutvustamist, vastan küsimustele jne. Küsimusi saab saata näiteks veebilehe kov.laiapea.eu kaudu või veebikeskkonnas ask.fm (seal saab neid esitada ka anonüümselt). Ükshaaval võib-olla kõigile vastata ei jõua. Kord kuus teen kindlasti mingi kokkuvõtte, kus teemad järjest läbi käin.

Püsige lainel!

Valimiskampaania 2. video

Nonii. Jätkan selle koha pealt, kus jutt 17. oktoobril pooleli jäi. Alustasin siis oma valimiskampaaniat, tehes ettepaneku moodustada kohalikeks valimisteks Viljandi linnas nö. tehniline valimisliit – kõigile avatud nimekiri, mille kaudu võib kandideerida volikokku igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab. Valimisliit, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid. Ühtlasi tutuvustasin ma juba veidi oma valimisplatvormi, alustades alkoholipoliitikast. Samas lubasin, et kuu aja pärast avaldan järgmise video, milles võtan kokku vahepeal valimisliidu osas toimunud arengud, jätkan valimisprogrammi tutvustamist, vastan saabunud küsimustele jne.

Nüüd ongi kuu aega möödas. Mõned inimesed on ilmutanud sellises valimisliidus osalemise vastu küll huvi, kuid kindlat otsust selle kasuks neist keegi veel langetanud ei ole. Samas on pakutud valimisliidule välja hea nimi – “Meie Viljandi”. Ma ise mõtlesin alguses, et võiks olla lihtsalt “Avatud Nimekiri” või siis “17. oktoobri liit”, sest valimispäev on ju järgmisel aastal 17. oktoobril, aga “Meie Viljandi” tundub hetkel isegi parem.

Taustaks on siin muidugi rajatava Jaak Joala ausamba ümber käiv tants ja trall. Teen lühikese kokkuvõtte teemast neile, kellest see seni kuidagi mööda on läinud. Idee püstitada Viljandisse siin sündinud Jaak Joala monument oli õhus juba varem, kuid sai konkreetsema kuju suve alguses, kui ennast Isamaaks nimetava erakonna ja Viljandi linnavolikogu esimees Helir-Valdor Seeder jalutas linnas ringi oma vana sõbra, skulptor Mati Karminiga, kes kuulub samuti nimetatud erakonda. Selle jalutuskäigu tulemusel valmis Karminil kuju esialgne visand. Ausamba püstitamise võttis enda kanda MTÜ Meie Viljandi, mille juhatuse liikmed on linnavolikogu Isamaa saadikurühma esimees Harri Juhani Aaltonen ning linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kuulub samuti erakonda Isamaa. MTÜ esitas linnale taotluse seda ettevõtmist toetada. Ja linnavalitsus leidiski selle jaoks 50 tuhat eurot, mis võeti aga linnaeelarves hoopis sajuveetorustiku ehitamiseks kavandatud summa arvelt. Raha eraldamisel eirati linnaeelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise tavapärast korda. Samas seati tingimus, et MTÜ Meie Viljandi peab viima ausamba püstitamiseks läbi kunstikonkursi, mille žüriisse kaasatakse Viljandi linnakunstnik. Linnaga sõlmitud lepingu kohaselt kingitakse see ausammas, mis peaks valmima suuresti linna raha eest, pärast valmimist linnale, mille kanda jäävad siis loomulikult ka edasised hooldus- ja ülalpidamiskulud. Linnale tuleks see anda üle juba enne käesoleva aasta lõppu. Muidu tuleb saadud toetus tagasi maksta, sest sellisel juhul ei piisa raha eraldamiseks linnavalitsuse otsusest – vaja on ka volikogu toetust.

MTÜ Meie Viljandi ei ole varem avalikult millegiga väga silma paistnud, kuid asutati tegelikult juba enne eelmisi kohalikke valimisi, kanti registrisse 2017. aasta kevadel. Siinkohal tuleb märkida, et juba varem oli loodud Facebookis lehekülg nimega “Meie Viljandi”, mis oli suunatud 16-17-aastastele noortele, et ärgitada neid osalema kohalikel valimistel. Suurt jälgijaskonda see siis ei kogunud ning lehekülje sisu piirdub vaid kolme videoga. Ühes räägib Ando Kiviberg, toonane Viljandi linnapea, teises Sakala peatoimetaja Hans Väre ning kolmandas Juhan-Mart Salumäe, kohalike sotside juht, kes esineb seal aga õpetaja, mitte poliitikuna. Projekti rahastati Viljandi noortevolikogu kaudu Viljandi linnaeelarvest. Seega on “Meie Viljandi” juba väga vana ja levinud loosung, mida võivad kohalikel valimistel kasutada kindlasti ka inimesed, kes ei ole seotud selle väikese kodanikeühendusega, mida Viljandi linnavalitsus nüüd nii heldelt toetada otsustas. Pole ju ilmselt mõeldav, et sellest sõnaühendist saaks justkui mingi registreeritud kaubamärk, mida võivad kasutada ainult erakonda Isamaa kuuluvad munitsipaalpoliitikud. Selles mõttes sobiks see tõesti hästi nüüd selle kavandatava valimisliidu nimeks. Lõplik otsus tuleb aga langetada muidugi hääletuse teel.

See selleks. Räägime nüüd veel Joala monumendist. MTÜ Meie Viljandi kuulutaski nõutud konkursi välja, saates suunatud pakkumise kuuele kunstnikule. Eesti kujurite ühendus soovitas seda oma liikmetel aga ignoreerida, pidades konkurssi formaalseks ja vastutustundetuks, sest seatud tähtajad olid liiga lühikesed ja žüriisse ei kuulunud ühtegi erialaeksperti. Lõpuks võttiski sellest osa ainult Karmin, kelle pakutud kavand oli lisatud aga tegelikult juba alguses MTÜ Meie Viljandi poolt linnavalitsusele esitatud rahastamistaotlusele. Viljandi linnakunstnik Kristi Kangilaski, kes oli kolmeliikmelises žüriis ainuke kunstiharidusega inimene, hääletas monumendi sellisel kujul püstitamise vastu, leides, et läbi tuleks viia korralik konkurss. Konkursi korraldamisega tegelenud Aaltonen arvas seevastu, et tulemus on väga hea. Karmini kava toetas ka žüriisse kaasatud Joala fänniklubi liige Peep Raju. Nagu peagi ilmnes, ei olnud Rajul sinna kuulumiseks mingit volitus fänniklubi teistelt liikmetelt. Selle eestvedajad leidsid hoopis, et Karmini rajatav kuju ei ole Joala vääriline. Esteetilistel põhjustel on pidanud seda linnaruumi sobimatuks ka paljud viljandlased, kelles on tekitanud samas nördimust muidugi kogu see eelpool kirjeldatud protsess. Sakalas on ilmunud sel teemal ridamisi arvamuslugusid. Rahvaalgatusele monumendi kavandatud kujul rajamise peatamiseks koguti umbes tuhat allkirja. Karminiga on aga leping juba allkirjastatud, töö kuju kallal käib ja selle püstitamine näib olevat muutunud vältimatuks.

Isamaa loodab ilmselt sellele, et vaikiv enamus võtab selle kuju lõpuks ikkagi omaks. Või vähemalt ei tunne ennast kuidagi häirituna. Viljandi avalikus ruumis on ju juba kaks Karminilt tellitud kuju, mille demonteerimist praegu küll keegi ei nõua. 1998. aastal, aasta enne kohalikke valimisi, avati C. R. Jakobsoni monument. Enne 2002. aasta kohalikke valimisi (toona toimusid need veel iga kolme aasta tagant) avati spordikooli ees asuv Martin Kleini kuju. Inimesi, kes elavad selle Posti tänava pargi ümbruses, kuhu on kavas püstitada Joala ausammas, paneb muidugi muretsema see, et Karmini plaani kohaselt peaks hakkama seal kostuma, kui keegi sellest kujust möödub, pidevalt Joala laule, aga see võib-olla jääbki ainult plaaniks. Ajaraam kuju püstitamiseks on nii pingeline, et sellise tehniliselt veidi keerukama osa läbikatsetamiseks ei pruugi lihtsalt jääda enam piisavalt aega. Pealegi oleks omaette keeruline küsimus seegi, milline osa Joala esitatud lauludest seal kõlama hakkaks või kõlamata jääma peaks. Tema repertuaar oli ju mitte kesine, vaid väga mitmekesine. Üks lihtne laul, mida on väga kerge kaasa laulda, on näiteks “Protestilaul”, mis siin veidi aega tagasi taustaks kõlas, aga ma ei kujuta hästi ette, et Aaltonen, Elmaste, Karmin, Seeder ja teised isamaalased seda Joala kuju avamisel kooris laulma hakkaksid. Minu isiklik lemmik tema repertuaarist on (võib-olla sellepärast, et ma olen pärit Männimäelt) “Laul verelilledest” (selle sõnade autor Helmi Karjahärm oli muide samuti pärit Viljandimaalt), kuid ilmselgelt ei oleks see park selle jaoks päris õige koht – see koht oleks selle laulu jaoks veidi kohatu. Nii et see saaga ilmselt jätkub.

Nüüd on siin aga paras koht rääkida hoopis kaasavast eelarvest. Põhimõtteliselt võiksid sellised linnaruumi puudutavad algatused läbida ju kaasava eelarve protsessi, et oleks näha, kas neile leidub viljandlaste hulgas üldse mingit laiemat toetust. Just selle mõttega esitasin ma ise kunagi kaasava eelarve hääletusele idee püstitada Viljandisse mälestusmärk Lilli Suburgile, meie 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja silmapaistvale tegelasele, kelle väljaandmisel hakkas 1887. aastal Viljandis ilmuma esimene eestikeelne naistele suunatud ajakiri Linda. Idee vastas kaasava eelarve kriteeriumitele, kuid esimesel paaril aastal filtreeris selle välja linnavalitsuse poolt moodustatud komisjon, mis lubas hääletusele ainult 10 ettepanekut. 2017. aastal, kui samal ajal olid paljudel mingid jamad ID-kaardi kasutamisega, kogunes üldse ainult kaheksa nõuetele vastavat ettepanekut. Tänu sellele pääses ka mõte püstitada Viljandisse mälestusmärk Suburgile lõpuks hääletusele, kogudes 10 toetajat, mis jättis selle pingereas viimasele kohale. See oli selge sõnum selle kohta, et taoline mälestusmärk ei oleks Viljandis väga teretulnud. Saabunud tagasiside põhjal otsustades häiris osasid see, et Suburg oli naisõiguslane, see tähendab feminist, teisi aga see, et ta oli rahvuslane. Üks inimene arvas, et invaliidile ei tohiks mälestusmärki püstitada, sest see tuleks inetu. Mõni leidis, et piisab sellest mälestustahvlist, mis paigaldati 1982. aastal hoonele, kus Suburg kunagi Viljandis elas ja toimetas. Kokkuvõttes sai siis selgeks, et mõttel püstitada talle siia mälestusmärk oli viljandlaste hulgas rohkem vastaseid kui toetajaid.

Millise tulemuse andnuks sarnane hääletus Joala monumendi puhul? Seda ei tea muidugi keegi, aga lugedes sotsiaalmeediast kommentaare, milles leitakse, et Joala sidemed Viljandiga olid liiga tagasihoidlikud selleks, et talle siia ausammas püstitada, või räägitakse põlastavalt Kremli ööbikust ning soovitatakse hakata inimestel selle posti vastu koeri pissitama, võib ju arvata, et Joalagi puhul leidub neid, keda talle pühendatud monument häiriks igal juhul – sõltumata sellest, milline see välja näeb. Võib-olla oleks nende viha isegi suurem siis, kui see tuleks korralikum, mitte selline, mida saab tõlgendada ka Joalat naeruvääristava ja alandavana.

Kaasava eelarve reglementi on vahepeal muudetud. Nii et nüüd pääsevad hääletusele kõik nõuetele vastavad ideed. Esitasin sinna tänavu ettepaneku taastada Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas esialgu ajutiselt kolmemõõtmelise hologrammina. Linnavolikogu on küll võtnud vastu otsuse taastada see esialgsel kujul, kuid määramata aja jooksul. Kindlasti ei täitu nende lootused, kes soovivad näha seda taastatuna juba enne kohalikke valimisi. Tõenäoliselt ei jõuta selleni isegi enne järgmiseid Riigikogu valimisi. Minu arvates on seni alahinnatud nii selle esialgsel kujul taastamise tehnilist keerukust kui ka maksumust. Kui tahetakse korralikku tulemust, võtab see aega ja läheb maksma rohkem, kui praegu üldiselt arvatakse. Sellest tulenevalt mõtlesin, et vahepeal sobiks sinna ajutise lahendusena see hologramm, mille pakkusid kunagi oma valimisprogrammis välja sotsid. Monumendi esialgsel kujul taastamiseks tuleb nagunii teha kõigepealt 3D-mudel, mille järgi sammast (füüsilisel kujul) taastama hakatakse. Kaasava eelarve vahendeid tuleks seega kasutada üksnes nende seadmete hankimiseks ja paigaldamiseks, mis on vajalikud selle 3D-mudeli kuvamiseks hologrammina linnaruumis. Minu esialgsete arvutuste kohaselt pidanuks 30 tuhat eurot olema selleks enam kui piisav. Kuna volikogu oli juba moodustanud mälestussamba taastamist korraldava töörühma, tulnuks hologrammi püstitamine lülitada lihtsalt selle töökavva. Linnavalitsuse poolt ideede hindamiseks moodustatud ekspertkomisjon seda aga läbi ei lasknud, leides, et idee eeldatav maksumus ületab kaasava eelarve mahtu. Võib-olla tõesti, kui eksperdid nii leiavad.

Eelmiste kohalike valimiste eel käis Viljandis erakondade vahel justkui võistupakkumine selles, kes lubab kaasava eelarve mahtu kõige rohkem suurendada, kuid pärast valimisi unustati need suured lubadused kiiresti. Viljandi linnas eraldatakse kaasava eelarve kaudu jätkuvalt 30 tuhat eurot, nagu juba 2014. aastal, kui see mehhanism kasutusele võeti. Viljandi vallas aga 35 tuhat, Põhja-Sakala vallas 40 tuhat eurot. Tänaste hindade juures 30-ne tuhande euro eest linnas enam palju ära ei tee. Joala monument läheb isegi praegu kavandatud kujul maksma ju enam kui poole rohkem. Seega tuleks kaasava eelarve mahtu kas oluliselt suurendada või selline raha jagamine lihtsalt lõpetada, sest sellega seotud kulud (ametnike tööaeg, reklaam jne.) on varsti ilmselt suuremad kaasava eelarve kaudu jagatavast rahast endast. Rääkimata veel pingetest ja vastasseisudest, mida need hääletused on kutsunud mõnel aastal esile linnakodanike hulgas. Palju kära, vähe villa.

Võtan veel läbi mõned teemad, mille kohta on saabunud küsimusi või kommentaare.

Abielureferendum. Väga hea, et see otsustati nihutada kevadesse ega toimugi üheaegselt kohalike valimistega. Minu arvates on see igal juhul suht mõttetu, sest isegi kui abielu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, nagu on praegu tehtud perekonnaseaduses, ei takista see kuidagi sooneutraalse kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu õiguslikku võrdsustamist abieluga. Noh, vähemalt on see teema nüüd kohalike valimiste ajaks loodetavasti laualt maas.

On küsitud, miks ma ei kirjuta enam Sakalale arvamuslugusid. Kui ei avaldata, pole ka põhjust kirjutada. Vahepeal ilmus neid seal küll üsna regulaarselt, aga tegelikult mõtlesin isegi siis, et peaks nende kirjutamise lõpetama. 2017. aastal, kui Rannar Raba läks ära Tartu Postimehe peatoimetajaks, kutsus Sakala peatoimetaja Hans Väre mind lehte tööle, sest neil oli vaja poliitikateemadest kirjutajat, aga kuna mul ei olnud siis aega ega ka tahtmist sinna päris täiskohaga minna, jäi see asi ära. Samas arvas Väre, et võiksin neile sagedamini arvamuslugusid kirjutada. Mõtlesin siis, et võiks kirjutada neile umbes kord kuus nö. tavakodaniku vaatepunktist kohalikust poliitikaelust, sellega seonduvast. Hiljem kaldusin küll sellest sihist veidi kõrvale, aga see oli minu esialgne plaan. Samas oli mitu asja, mis mind selle Sakalale arvamuslugude kirjutamise juures pikalt häirisid.

Esiteks, artiklite toimetamisel tehakse sellist kirvetööd, et pahatihti oli enda kirjutatud lugu hiljem lehest piinlik lugeda. Muudetakse sõnastust, jäetakse ära jutumärke jne, muutes nii mõnikord ka väljendatavat mõtet. Teiseks, paberlehes ilmuvate lugude jalajälg keskkonnale on tegelikult üsna suur. Ei ole tänapäeval ka enam palju neid, kes ajalehe otsast lõpuni läbi loevad, osad vaatavad sealt üldse ainult kuulutusi. Arvamuslugude puhul piirdutakse sageli autoritega, keda teatakse juba varasemast. Pakun, et minu lugusid võis lugeda (heal juhul) viiendik Sakala lugejatest. Selles mõttes võinuks saata 4/5 tiraažist otse makulatuuri. Ma ei ole kindel, et nende lugude sisuline väärtus sellist raiskamist sageli õigustas. Kolmandaks, aeg ja raha. Ühe arvamusloo kirjutamine võtab siiski omajagu aega. Honorari maksab Sakala aga ju suht vähe, mõnikümmend eurot. Sageli kulus nende lugude kirjutamise peale nii palju aega, et töötundideks arvestatuna ei oleks saanud selle eest alampalkagi. Samas on Sakala lõpuks ikkagi kommertsettevõte, mille eesmärk on teenida omaniku majandushuve. Miks peaksin siis mina laskma ennast neil sedasi ekspluateerida?

Kui arvamustoimetajale saadetud lood hakkasid ilmuma lõpuks pika viivitusega või üldsegi mitte, ei tundnud ma mingit motivatsiooni nende kirjutamist jätkata. Selle asemel ongi nüüd see valimiskampaania, need igakuised videopostitused, mis jätkavad sisuliselt ju sama rahvavalgustuslikku missiooni. Lihtsalt veidi teises vormis. Siinkohal tuleb – läbipaistvuse huvides – muidugi mainida, et nende videode reklaamimiseks Facebookis kasutan ma Sakalalt honorariks saadud raha. Minu valimiskampaania maksab seega kinni tuntud oligarh, maski- ja meediaärikas Margus Linnamäe, kelle valitseva mõju all Sakala teatavasti on. Nii palju siis sellest.

Eelmises kampaaniavideos oli muu hulgas juttu Viljandi nn. ametlikust õlust. Sellega seoses saabus arvamus, et linnavalitsuse töötajad lasevad seda valmistada selleks, et nad ei peaks ise õlu peale raha kulutama, vaid saaksid seda tarbida linna esinduskulude arvelt. Ei tea. Minu arvates on nende palgad piisavalt suured selleks, et nad jõuaksid endale ise õlut osta, aga võib-olla tuleks siis tõesti viia läbi põhjalik revision, et selgitada välja, kelle kurgust see Viljandi nn. ametlik õlu alla on voolanud ning kas linnavalitsuse töötajad kõik enda poolt tühjaks joodud pudelid ka korralikult välja on ostnud. Võtan selle oma valimisprogrammi.