Küsimustele vastab Maria Raja

Viljandi linnas osaleb tänavu kohalikel valimistel üksikkandidaadina ka Maria Raja (kandidaat nr. 268), kes on seni tuntud eelkõige modellina. Esitasin talle sellega seoses mõned küsimused.

Maria Raja (kandidaat nr. 268)

Kas teate, et üksikkandidaadina volikokku pääsemiseks tuleb Viljandi linnas koguda vähemalt 1/27 ehk veidi enam kui 3,7% kõigist kehtivaks loetud häältest? Näiteks nelja aasta eest olnuks vaja saada 274 häält. See on päris kõrge künnis. Kas loodate selle tõesti ületada? Miks te ei kandideeri mõne erakonna või valimisliidu nimekirjas?

Jah, muidugi olen sellest teadlik. Ma ei ole erakonnas või valimisliidus kandidaat, kuna valimisliidus ei oleks ma nimekirjas eesotsas. Ma tahan et mind valitaks kui isikut, mitte kui valimisliitu. Olen loodava Eesti Õigluse ja Arengu erakonna Viljandi ajutine asjur.

Lõpetasite 2010. aastal Jakobsoni gümnaasiumi, kuid läksite seejärel õppima Tartu Ülikooli ja elate nüüd tegelikult Tallinnas. Millised on praegu üldse teie sidemed Viljandiga? Kas kavatsete siia tagasi kolida?

Mina arvan, et kus tahes inimene elab, on kõige olulisem ja südamelähedasem siiski maa, mis meid on kasvatanud ning koht, kus oleme sündinud. Minu ema elab siiani Viljandis ning selle kohaga seob mind palju ilusaid mälestusi. Külastan Viljandit aeg-ajalt ning mulle läheb väga korda selle linnaga seonduv. Hetkel elan Tallinnas, kuid võimalik, et vanemas eas kolin tagasi sünnilinna.

EKRE praegune esimees Martin Helme seletas kunagi, et poliitika on sõubisnis inetumatele inimestele. Teie olete seni tuntud eelkõige modellina. Kas valimistel kandideerimine ei ole mingis mõttes nagu allakäik? Poliitikat peetakse ju üldiselt üsna räpaseks ja inetuks, mitte kuigi glamuurseks alaks.

See arusaam on iganenud ja kinni stampides. Maailm areneb ja ühiskond samuti. Väärtused uuenevad ajaga. Mis puutub ilusse, siis on poliitikas ilusaid inimesi kindlasti mitmeid ning kaunidus võib olla ka poliitiliseks relvaks.

Ütlesite aastaid tagasi telesaates “Eesti tippmodell” osalemise järel intervjuus Tartu Ekspressile, et lugesite siis läbi kõik enda kohta kirjutatud netikommentaarid ja need ei olnudki nii hullud, nagu te olite eeldanud. Kas olete saanud nüüd mingeid kommentaare ka valimistel kandideerimise kohta? Kuidas teie tuttavad sellesse suhtuvad?

Veel ei ole ma selle kohta kommentaare saanud. Arvamused ja inimesed on erinevad, aga see ongi huvitav. Ma olen olnud nii fotomodell kui osalenud missivõistlustel. Aga näiteks Itaalia parlamendis oli kunagi liikmeks pornotäht Cicciolina – seega ei mängi minevik ega inimese taust rolli.

Õppisite ülikoolis eripedagoogikat ning rääkisite modellisaates osalemise ajal Õhtulehele üsna avameelselt, et teil endal on diagnoositud Aspergeri sündroom. Selle põhjal võib eeldada, et kavatsete pöörata nendele teemadele kõrgendatud tähelepanu ka oma valimiskampaania raames. On see nii?

Ma leian, et puuetega ja muude erivajadustega inimeste õiguste eest tuleb seista. Iga inimene peaks saama väärikalt elada vastavalt oma võimetele ning kõikidesse inimestesse tuleb suhtuda austusega, olenemata nende erivajadustest. See on lai teema ning tegelikult vajaks see suuremat reformi.

Minu silmis on suurimaid kitsaskohti see, kuidas käib toetuste saamine. Jalutud ja pimedadki peavad end liiga tihti ametnike juures tõestamas käima ning hulga pabereid täitma, et ikka saada seda väikest toetust. Nagu noateral käiks need inimesed. Justkui eeldatakse, et jalad kasvavad vahepeal tagasi või nägijaks saab üleöö. See on koormav ja alandav.

Samuti leian, et tähelepanu peaks pöörama andekatele lastele vähekindlustatud peredest. Leian, et Viljandis kui Eestis on palju andekaid lapsi, kuid peres puuduvad ressursid nende annete arendamiseks. Sellele soovin pöörata tähelepanu.

Kuidas te üldse oma valimiskampaaniat nüüd läbi viite? Erakonnad on siin nädalavahetustel turu juures väljas oma telkidega, jagavad seal nänni ja üritavad inimestega jutule saada. Mingit ukselt uksele käimist keegi tänavu ilmselt tegema ei hakka. Minu kampaania piirdub selle veebilehe ja sotsiaalmeediaga. Mis teil plaanis on?

Kindlasti ma mingit nänni jagama ei hakka, see on kulunud klišee. Tegelikult ei peakski nii olema, sest kandidaadi puhul mängivad rolli tema oskused ja teadmised isegi siis, kui ta kandideerib esmakordselt.

Soovin teile jõudu ja edu!

Viljandi uudised, 16.09.2021

Ettevaatust, käesolev postitus on osa minu valimiskampaaniast! Igasuguste pretensioonide, täpsustuste, ettepanekute ja vihjetega võib pöörduda otse minu poole. Eriti oodatud on siseinfo nüüd valimistel konkureerivatest jõududest.

Isamaalasi juhib Viljandi linnas Koitlepp

Isamaa valimisnimekirja esinumbriks sai kohalikel valimistel Viljandi linnas erakonna esimees Helir-Valdor Seeder, kuid Sakala poolt nende linnapeakandidaadiks pakutud Jane Koitlepp ei ole samuti löödud leht. Nimelt on suvel abilinnapeaks pandud Koitlepp valitud ühtlasi erakonna Viljandi linna osakonna juhiks. 2019. aasta jaanuarist täitis seda positsiooni Janika Gedvil, kes lahkus läinud suvel teatavasti erakonda Eesti 200, et kandideerida nüüd kohalikel valimistel nn. Kivibergi nimekirjas, kaotades siis selle tõttu ka abilinnapea koha.

2015–2019 juhtis erakonna osakonda Viljandi linnas Harri Juhani Aaltonen, praegune Isamaa saadikurühma esimees Viljandi linnavolikogus, kes oli selle esinumber ja linnapeakandidaat 2017. aasta valimistel, kuid on nüüd valimisnimekirjas Koitlepa järel kolmandal positsioonil. Nelja aasta eest oli Seeder, kes valiti erakonna juhiks vaid mõned kuud enne valimisnimekirja kinnitamist, Aaltoneni järel nimekirjas teine. Toona jäi erakonna häältesaak Viljandi linnas loodetust kesisemaks, üheks põhjuseks ilmselt just nõrk esinumber.

Vahepeal oli Isamaal plaan seada sel korral linnapeakandidaadiks Gedvil, aga tema lahkumisega erakonnast langes see lõplikult päevakorrast välja. Nii jäi viimaks lauale kolm võimalust: 1. minna valimistele uuesti Aaltoneni juhtimisel; 2. teha panus Koitlepale; 3. koonduda erakonna esimehe taha. Kuna esimesed kaks olid liiga riskantsed (Aaltonenil, kes osutus juba nelja aasta eest loodetust nõrgemaks kandidaadiks, on nüüd kaelas ka Jaak Joala diskosamba püstitamise taak, aga Isamaa huvides ei ole seda teemat afišeerida; Koitlepp on alles liiga tundmatu suurus – temale panustamisel olnuks tulemus samuti ettearvamatu), valiti kolmas tee, milles nähti nö. kindla peale minekut.

Isamaa üleriigiline reiting on küll valimiskampaania hoogustudes järjest kerkinud, kuid on endiselt suhteliselt madal. Kohalikud valimised on erakonna jaoks tõsine katsumus eriti Tallinnas, aga ka Viljandis, sest koroonaviirus lõi nende valimisnimekirja esinumbri ootamatult rivist välja ja nüüd on valimiskampaania vedamine jäänud siin ikkagi Koitlepa õlgadele.

Kiviberg väisas Ostap Benderi sünnilinna

Erakonna Eesti 200 linnapeakandidaat Ando Kiviberg, kunagine isamaakas, käis hiljuti juba mitmendat korda suure kombinaatori Ostap Benderi sünnilinnas Odessas. Postimehe Grupi portaalis ELU24 avaldatud intervjuus Juku-Kalle Raidile, kes kandideerib nüüd erakonna Eesti 200 nimekirjas Nõmmel, rääkis Kiviberg, kes viibis Odessas Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse (varasema nimega Eesti Idapartnerluse Keskus) kohaliku tasandi reformide ja regionaalarengu projekti peaeksperdina, et õpetas seal kohalikke inimesi paremini elama. Täpsemalt öeldes aga rääkis kohaliku omavalitsuse tegelastele sellest, kuidas suhelda meediaga, eriti kui on juhtunud mingid jamad, kuidas siis oma avalikke suhteid korraldada.

Tunnistades, et Kivibergil on näidata selles vallas ette värskeid saavutusi hiljutisest ajast Viljandis, julgeme siiski kahelda, kas odessalased tema nõuandeid vajavad, sest lisaks legendaarsele Ostap Benderile ja tema kahele isale (kirjanikud Ilf ja Petrov) on sealt pärit palju teisi suuri nupumehi – pigem võib kahtlustada, et tegelikult käiski Kiviberg hoopis õppimas Odessa elukunstnike kogemustest, et rakendada neid edaspidi edukamalt ka Eestis.

Tundmatu ajalugu: Sakala nime tähendus

Viljandi linn tähistab neil päevil suurejooneliselt 738. sünnipäeva, tuginedes seejuures asjaolule, et 1283. aastast on teada ürik, millega paar aastat varem siinse ordulinnuse komtuuriks saanud Wilken von Endorp, kes tõusis seejärel peagi ka Liivimaa ordumeistriks, eraldas Viljandile maad ja kinnitas linnaõigused. Asula oli selles paigas aga loomulikult juba varem. Viljandi esimeseks mainimiseks kirjalikes allikates peetakse sageli Henriku Liivimaa kroonikas leiduvat kirjeldust Sakalas asunud ja oma aja kohta üsna tugeva Viljandi linnuse piiramisest 1211. aastal sakslaste, liivlaste ja lätlaste poolt. Sellega seoses väärib tähelepanu meie 19. sajandi rahvusliku liikumise suurkuju Adam Petersoni käsitlus Sakala nime tähendusest.

Peterson kirjutas 140 aastat tagasi ajalehes Valgus, et Carl Robert Jakobson tegi suure vea, kui valis oma ajalehe nimeks Henriku kroonikast tuntud Sakala, pidades seda vanaks eesti nimeks, sest tegelikult oli see ilmselt lätlaste pandud sõimunimi, mis tähendas vargakoobast või varaste pelgupaika. Petersoni kohaselt tähistas eestlaste omanimi Viljandi, mis on Novgorodi allikatest tuntud juba varasemast, nii linna kui maakonda, kusjuures linn sai oma nime just selle maa (vilja and, viljarikas) järgi, mitte vastupidi. Henrik kasutas neid oma kroonikas paralleelselt, lähtudes Sakalat pruukides siinsete elanike suhtes vaenulikust vaatepunktist.

2017. aastal kuulutati revisionistide poolt ekslikuks levinud arusaam, mille kohaselt mulgid ja Mulgimaa on saanud oma nime läti keelest, kus sarnasel sõnal on samuti negatiivne tähendus. See uus ajalookäsitlus jõudis kohe Sakala veergudele ning võeti kiiresti omaks tänapäeva mulgiaktivistide poolt. Peterson esitas oma käsitluse Sakala nime tähendusest ajal, mil tal oli tekkinud terav vastasseis Jakobsoniga, kelle talumuuseumis Kurgjal avati nüüd muide uus püsinäitus, mistõttu võib heita selle kergesti kõrvale väitega, et see oli mõjutatud nende isiklikust läbisaamisest. Samas kõlab see aga ikkagi loogilisemalt ja usutavamalt kui igasugused muud, alternatiivsed seletused Sakala nime päritolu kohta.

REKLAAM: “Sakala laulud 1878” – raamat igale eestlasele!

Linn sai robotmuruniidukiga vastu pükse

Viljandi Linnahooldus ostis eelmise aasta sügisel robotmuruniiduki, mis läks maksma enam kui 33 tuhat eurot, kuid saadud niiduk ei vastanud ootustele. Nüüd tahetakse seda müüjale tagastada, aga müüja ei taha seda enam tagasi võtta.

Eelmise aasta oktoobris korraldatud hankega osteti ettevõttelt Flint Kaubandus OÜ kaugjuhitav puldiga robotmuruniiduk Peruzzo Robofox Hybrid, mille eest tasuti 33040 eurot ja 50 senti. Tänavu augustis esitas Viljandi Linnahooldus avalduse müügilepingust taganemiseks. Eelmisel aastal ei jõutud niidukit küll palju kasutada, sest niiduhooaeg oli juba lõppemas, kuid sellel ilmnesid siiski algusest peale puudused, mida sellel seadmel kirjelduse kohaselt olla ei tohiks. Kevadisel niiduhooajal probleemid üksnes süvenesid ning tänavu on see niiduk rohkem seisnud kui tööd teinud, mistõttu otsustas linnahooldus selle lõpuks müüjale tagastada.

Pilt on illustratiivne.

Niidukil on esinenud vähem kui aasta jooksul järgmisi rikkeid: laadimisrelee purunemine teadmata põhjustel; niiduki tõstemehhanism ei töötanud; parempoolne lint ei vedanud; kaitsed läksid läbi; lint on korduvalt maha tulnud; niiduki rihm on maha tulnud; üks pool lindist ei töötanud; bensiinimootor ei töötanud. Lisaks toodi linnahoolduse avalduses välja niiduki pidev ülekuumenemine juba pärast 1-1,5 tunnist tööd, mille järel oli vaja vähemalt pooletunnist pausi, et masin maha jahtuks ja uuesti tööle hakkaks. Samuti hakkas niiduk kaldpindadel isegi kuiva ilmaga libisema juba 35 kraadise kalde korral, kuigi seadme tehnilise info kohaselt peaks see probleemideta hakkama saama 55 kraadise kaldega. (Hanget korraldades oli linnahooldus otsinud niidukit, mis oleks võimeline töötama pikemat aega 50 kraadise kalde korral.)

Kokkuvõttes viisid kirjeldatud puudused ning müüjapoolne suutmatus neid kõrvaldada, hoolimata korduvatest kirjalikest pöördumistest, Viljandi Linnahoolduse veendumusele, et ostetud niiduk ei vasta esitatud nõudmistele ja ootustele, sellel puuduvad seadme tehnilises kirjelduses lubatud omadused, ka töökindlus jätab tugevalt soovida. Sellest tulenevalt leiti, et toimunud on müügilepingu tingimuste oluline rikkumine müüja poolt, sest müüdud on asi, millel ei ole kokkulepitud omadusi ega töökindlust ning puudusi ei ole suudetud ka kõrvaldada.

Flint Kaubandus OÜ aga müügilepingust taganemist ei aktsepteerinud, leides, et kõik ilmnenud vead kõrvaldati õigeaegselt ning müüja ei saa võtta vastutust asjade eest, mis on tingitud valedest töövõtetest tehnika kasutamisel. Nemad tõid oma vastuses Viljandi Linnahooldusele välja, et mitmel korral pidi mehhaanik vahetama lihtsalt sulavkaitset, mida töömees ei olnud isegi kontrollinud. “See et niiduki rihm maha tuleb, näitab et masinat ei ole enne tööleasumist kontrollitud,” lisati samas. “Enne tööle asumist tuleb töötajal veenduda masina tehnilises seisukorras. Sama kehtib ka lindi mahatulekus – linti on võimalik pingutada ja seda tuleb teha töö käigus.”

Linnahooldust selline vastus ei rahuldanud. Esmaspäeval saadeti müüjale uus kiri, milles märgiti, et ettevõte põhjendas oma seisukohta väga pealiskaudselt, puudutades ainult niidukil esinenud rikkeid, aga lepingust taganemine oli tingitud mitte üksnes neist, vaid ka sellest, et niiduk ei suuda töötada tingimustes, milles see peaks tehase andmetel probleemideta hakkama saama ega vasta seega neile omadustele, millele see lepingu kohaselt peaks vastama ja millele tuginedes linnahooldus selle niiduki üldse ostis.

Linnahooldus küll tunnistas, et esinenud rikkeid oleks teatud juhtudel ehk võimalik oskamatu hooldamise süüks ajada, kuid viited sellele on tegelikult samuti kohatud, sest hoolimata korduvatest palvetest ei suudetud nendeni toimetada niiduki kasutusjuhendit, millest olnuks võimalik üldse teada saada, millised on selle õiged hooldusvõtted. Juhend edastati neile alles pärast seda, kui oli esitatud müügilepingust taganemise avaldus.

Linnahoolduse hinnangul ei saa kirjeldatud puudusi pidada nende väljamõeldiseks, sest probleeme on tunnistanud nii müüja poolt niidukit parandama saadetud mehhaanikuid kui ka tootjatehase esindajad oma kirjas, milles mööndi tõstesüsteemi tehnilist sobimatust ning lubati saata oma kulu ja kirjadega uus tõstesüsteem ja parendatud jahutussüsteem elektroonika jaoks. Linnahooldus leidis, et selline tootearendus peaks toimuma siiski enne toote müümist tarbijale ning juba ainuüksi see on piisav alus lepingust taganemiseks. Sellest tulenevalt jäädi oma seisukoha juurde ja avaldati soovi probleemne niiduk esimesel võimalusel tagastada. Samas lisati, et kui hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast niiduki tagastamist müüjale ei tagastata Viljandi Linnahoolduse arvelduskontole selle ostusummat, pöördutakse vastava nõudega kohtu poole.

TikToki video viis sotside arupärimiseni

Viljandi abilinnapea Jane Koitlepp peab vastama linnavolikogu 23. septembri istungil kohalike sotside juhi Juhan-Mart Salumäe esitatud arupärimisele, mis puudutab 29. augustil Viljandi linnas toimunud hobikartide võistluse turvaplaani. Arupärimiseni viis TikTokis avaldatud 10-sekundiline video ühest kurvist, mis tekitas sotsiaalmeedias küsimusi raja turvalisuse kohta.

Videole juhiti ka Salumäe tähelepanu, kes koostaski kohe vastava arupärimise, milles märgib sellele viidates, et rada oli piiratud vaid turvalintide ja käsitsi teisaldatava kergaiaga, samas aga ei olnud piiratud autoliiklust rajaga külgneval ringteel ning jalakäijate/publiku ja rajal liikuvate kartide vahel oli vaid lühike mururiba. Salumäe hinnangul on küsitav, kas nähtud lahendused turvalisuse tagamiseks vastasid Eesti Autospordi Liidu seatud standarditele.

Tegemist on teadaolevalt esimese korraga, mil mõnes Eesti omavalitsuses on esitatud arupärimine TikToki videole toetudes.

TikTok on Hiinast pärit sotsiaalvõrgustik, mis on saavutanud mõne aastaga laialdase ülemaailmse leviku, eriti noorte hulgas. See on mõeldud lühikeste, algselt vaid kuni 15-sekundiliste videode postitamiseks, kommenteerimiseks, jagamiseks. Praeguseks on tõstetud kestuse ülempiir kolme minutini. Kriitikute sõnul tekitab see kasutajates sõltuvust, mis võib kahjustada (eriti laste) vaimset arengut. Samas on see muutunud viimasel ajal populaarseks ka uusi valijaid otsivate poliitikute hulgas, näiteks Eestis on paistnud selles osas silma riigikogulane Oudekki Loone (Keskerakond), aga oma ametliku konto on seal avanud ka sotsiaaldemokraadid ja roheliste noortekogu.

Minu lubadused

Üksikkandidaatide võimalused osutuda volikokku valituks, nagu sai märgitud juba eelmise aasta sügisel seda valimiskampaaniat alustades, ei ole just kuigi suured. Kuna ideest moodustada nendeks valimisteks tehniline nn. avatud nimekirja põhimõttel töötav valimisliit asja ei saanud, osalen nüüd valimistel aga ikkagi üksikkandidaadina. See tähendab, et tõenäoliselt ma nende valimiste tulemusel Viljandi linnavolikokku ei pääse. Ja isegi kui pääseksin, oleks minu tegevusruum seal äärmiselt piiratud, sest õigusakte saavad linnavolikogu hetkel kehtiva töökorra kohaselt algatada ainult saadikurühmad, mitte üksikud saadikud.

Kuna mul ei ole põhjust eeldada, et linnavolikogu töökorra vastavat punkti lähemate aastate jooksul muudetakse, saaksin tugineda oma valimisprogrammi koostades ainult teiste lubadustele – lubada ainult seda, et toetan volikogus ühes või teises asjas üht või teist erakonda, teen algatatud eelnõudele nii- või naasuguseid muudatusettepanekuid. Samas ei saa ma kuidagi näha ette seda, milliseid osi oma valimisprogrammidest erakonnad ise hiljem üldse päriselt ellu viia üritavad.

Olen võtnud oma valimiskampaania käigus läbi erakondade varasemad valimisprogrammid, nende nelja aasta eest antud lubadused. Selle põhjal on selge, et sügavat mõtet pöörata tähelepanu nende uutele lubadustele, mis on kohati lihtsalt ümbersõnastatud vanad, tegelikult ei ole. Seetõttu ei hakkagi ma seda siin tegema. Olen väljendanud oma seisukohti ringlevate ideede osas juba piisavalt selgelt. Ja ilmselt rohkemates küsimustes, kui seda jõuab teha ükski teine nüüd Viljandis kandideeriv isik. Nende koondamine eraldi valimisprogrammiks, mingiks lubaduste loeteluks oleks aga valijate eksitamine, sest linnavolikogu päevakorda, isegi kui peaksin osutuma sinna valituks, ei saa ma sisuliselt mõjutada – agenda panevad paika teised.

Eeltoodust tulenevalt saan tuua siinkohal välja vaid paar asja, mida ma volikokku pääsemise korral kindlasti teeksin.

Kõigepealt, mis puudutab linnapea valimist. Tsiteerin üht varasemat postitust: “Mina ise pooldan linnapea valimist otse rahva poolt, aga kuna Eestis hetkel kehtiv valimisseadus seda ei võimalda, olen valmis hääletama volikogus üksnes sellise kandidaadi poolt, kelle seab üles kas valimistel enim hääli kogunud nimekiri või kes kogus ise valimistel rohkem hääli kui ükski teine kandidaat.” Ideaalis võiks need kaks tingimust olla täidetud muidugi ühe ja sama isiku puhul. Kui linnapeakandidaat ei vasta kummalegi neist tingimustest, siis mina talle volikogus oma häält ei anna. Kui on kaks konkureerivat kandidaati, kes vastavad mõlemad ühele toodud tingimusele, lähtun omaenda paremast äranägemisest, võttes arvesse seda, mida ma pean Viljandi linna arengu seisukohalt paremaks.

Teiseks, igal volikogu liikmel on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Volikokku pääsemise korral taotlen enda arvamist revisjonikomisjoni liikmeks. Sellel komisjonil on õigus kontrollida ja hinnata linnaeelarve täitmist ning linnavalitsuse, linna ametiasutuste ja nende hallatavate asutuste, omavalitsuse valitseva mõju all olevate äriühingute, sihtasutuste ja mittetulundusühingute tegevuse seaduslikkust, otstarbekust ja tulemuslikkust ning linna vara kasutamise sihipärasust. Kavatsen esindada selles komisjonis järjekindlalt nn. seaduse ja korra parteid, et mitte öelda õigusfundamentalistlikku vaatepunkti.

Volikokku pääsemiseks on üksikkandidaadil vaja Viljandi linnas saada 3,71% häältest. Kuna ma ise tegelikult ei usu, et osutun nüüd volikokku valituks, ei saa ma kutsuda kedagi üles ennast valima, kuid võin tuua välja selle, mida üks või teine häältesaak tähendaks minu edasise poliitilise tegevuse jaoks kohalikul tasandil. Oma valimistulemuse hindamisel tuginen matemaatilistele valemitele, mis on iseenesest üsna lihtsad.

1. kasin tulemus
100 : kandidaatide arv x 0,5 = 0,30% häältest

See tähendab tõenäoliselt vähemalt paarikümmend häält, mis ei oleks mõnes muus olukorras sugugi halb lähtepunkt. Pärast aasta kestnud valimiskampaaniat on see aga sisuliselt pea täielik läbikukkumine. Kui häältesaak jääb sellest veel tagasihoidlikumaks, viskan jalad (suure kergendustundega) seinale ja kavatsen Viljandi munitsipaalpoliitikaga seotud teemasid edaspidi lihtsalt ignoreerida, vältida isegi nende peale mõtlemist, et kasutada oma aega tulevikus paremini.

2. rahuldav tulemus
100 : kandidaatide arv x 1 = 0,59% häältest

Aritmeetiline keskmine. Mitte just muljetavaldav, aga tõenäoliselt kõrgem kui kandidaatide mediaankeskmine häältesaak. Selles mõttes võib seda pidada kindlasti rahuldavaks tulemuseks. Kui saan vähemalt 0,59% häältest, jätkan selle ajaveebi täiendamist pärast valimisi kord kuus ülevaadetega linnavolikogu istungitest, kommenteerin seal arutatavaid teemasid, et hoida ja kasvatada järgmise nelja aasta jooksul enda nö. toetusbaasi.

3. hea tulemus
100 : kandidaatide arv x 1,5 = 0,89% häältest

See oleks tegelikult juba päris hea tulemus. Nelja aasta eest pääsesid kõik sellest rohkem hääli kogunud kandidaadid linnavolikokku. Üksikkandidaati see küll üle künnise ei aitaks, kuid kindlasti innustaks see tegevust jätkama. Sellisel juhul teen ma lisaks linnavolikogu istungitele siia edaspidi kord kuus kokkuvõtte ka linnavolikogu komisjonide protokollidest. Seega oleks valijatel midagi lugeda siis juba iga kahe nädala tagant.

4. väga hea tulemus
100 : kandidaatide arv x 2 = 1,18% häältest

No see oleks juba täitsa korralik häältesaak. Nelja aasta eest said pea pooled volikokku pääsenud sellest vähem hääli. Kui arvestada neid, kes sinna täna kuuluvad, ei suutnud enamik valimistel seda taset ületada. Sellisel juhul pean seadma lati siin enda jaoks muidugi veelgi kõrgemale, võtma lisaks linnavolikogule ning selle komisjonidele pideva vaatluse alla ka linnavalitsuse otsused. Linnavalitsuse istungite protokollid ei ole küll kahjuks avalikud, kuid määruste ja korralduste tekstid on linna dokumendiregistrist kättesaadavad.

5. suurepärane tulemus
100 : kandidaatide arv x 2,5 = 1,48% häältest

See ületaks isegi seda taset, milleni õnnestus jõuda 2013. aastal, kui kogusin 1,28% häältest protestikandidaadina, kes lubas valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, propageerides vaid valimissüsteemi muutmist. Toona oli olukord minu jaoks soodsam, sest minu sõnum oli siis lihtsam, valimistel osales vähem nimekirju ja ma olin siis ka ainuke üksikkandidaat. Tänavustel valimistel jääb see tase tõenäoliselt saavutamata, aga kui peaksin selleni mingi ime läbi ikkagi küündima, jätkan linna dokumendiregistri kammimist veel hoolikamalt, kui seda nüüd viimastel nädalatel teinud olen, et varustada valijaid ka pärast valimisi väikese iganädalase ülevaatega Viljandi uudistest.

Need on siis minu nö. valimislubadused. Tõenäosus üksikkandidaadina volikokku pääseda on minu hinnangul praktiliselt olematu, kuid häältesaagist sõltub see, kas üldse või kui intensiivselt see valimiskampaaniana vormistatud kodaniku- ja ühiskonnaõpetuse algkursus siin pärast valimisi edasi läheb.

Viljandi uudised, 10.09.2021

Käesoleva postitusega saab kantud lugejate ette järjekordne laadung informatsiooni, mis võib pakkuda huvi (eelkõige) viljandlastele. Igasuguste pretensioonide, täpsustuste, ettepanekute ja vihjetega võib pöörduda otse minu poole.

Viljandi veab roheliste valimiskampaaniat

Eestimaa Rohelised rakendasid Uue tänava lageraie erakonna üleriigilise valimisvankri ette. Erakonna kontodel sotsiaalmeedias kutsuti inimesi üles rohelistega liituma, neid valima ja nende ridades kandideerima, et hoida oma kodulinnas ära sarnast käitumist kohalike võimude poolt.

Kuvatõmmis Facebookist

Viljandi poliitikaelus on rohelised mänginud seni üsna silmapaistmatut rolli. Kohalikus meedias on saanud erakonnast endast rohkem tähelepanu roheliste juhtkonda kuuluva Aleksander Laane ettevõtmised seoses Tallinna ja Tartu tänava nurgal asuva hoone (tuntud kui Pappa Pizza maja) pikaleveninud renoveerimistöödega. Kohalikel valimistel osales erakond oma nimekirjaga ainult 2009. aastal, kogudes siis 1,7% häältest. Hiljem on roheliste esindaja Peep Tobreluts kandideerinud sotside nimekirjas.

Tänavu kandideerivad Tobreluts ja roheliste Viljandi piirkonna koordinaator Hannes Puu sotside juhtimisel loodud valimisliidus Südamega Viljandis. Puugi on kandideerinud sotside nimekirjas juba varem, nimelt 2005. aastal Pärnus. Tobreluts on aga liikunud vahepeal edasi Eesti Tulevikuerakonna hingekirja.

Uue tänava puude kaitseks toimunud esimesele meeleavaldusele tulid oma lippudega kohale ka Noored Rohelised, sealhulgas roheliste Tartu linnapeakandidaat Johanna Maria Tõugu, kuid meeleavalduse parteipoliitikast hoiduda soovinud korraldajad süüdistasid rohelisi Sakala teatel siis hoopis katses seda kaaperdada. Nüüd on puud maha võetud ja valimised ukse ees, enam parteipoliitikast hoiduda ei saa. Loodetavasti jätkavad rohelised võitlemist Viljandi rohealade säilimise eest ka pärast valimisi.

Riia mnt 1 jaoks tuleb teha arhitektuurikonkurss

Paari nädala eest oli siin juttu, et Sakala Teed OÜ esitas taotluse detailplaneeringu algatamiseks, et lammutada täielikult Riia mnt 1 asuv kunagine teedevalitsuse kompleks (kõik olemasolevad hooned) ning rajada selle asemele kaubandus- ja teenindushoone koos 120-kohalise parklaga. Nüüd on avaldatud detailplaneeringu algatamise otsuse eelnõu, mille linnavalitsus otsustas saata linnavolikogu 23. septembri istungile. Eelnõu kohaselt tuleb viia detailplaneeringu koostamisega üheaegselt läbi esinduslik arhitektuurikonkurss.

Eelnõus, mille on koostanud linnavalitsuse planeeringuspetsialist Kertu Rang, märgitakse, et krunt Riia mnt 1 piirneb kõigilt külgedelt avaliku linnaruumiga, mis seab kõrgendatud nõuded hoone arhitektuurile. Sellest tulenevalt peetakse vajalikuks viia detailplaneeringu koostamisega üheaegselt läbi avalik või vähemalt kolme osalejaga arhitektuurivõistlus, mille kaaskorraldaja on Eesti Arhitektide Liit ja mille tulemusena saadakse mitu võistlevat eskiisi.

“Planeeritavate hoonete visuaalne mõju sõltub arhitektuursest lahendusest, mis kõigi eelduste kohaselt (vähemalt võrreldes praeguse situatsiooniga) tagab positiivse tulemuse,” märgitakse 23. septembril linnavolikogu istungil tõenäoliselt heaks kiidetavas eelnõus. Samas lisatakse, et kaubanduskeskusele visuaalselt ja funktsionaalselt sobiva arhitektuurilise lahenduse leidmise puhul võib avalduda oluline positiivne mõju piirkonna atraktiivsuse tõstmise näol.

Hoiame pöialt, et nii tõesti ka läheks!

Eesti 200 ei saanudki Viljandis täisnimekirja kokku

Viljandis osaleb kohalikel valimistel kuus nimekirja ja kaks üksikkandidaati. Nagu arvata võis, tuleb kõige lühema nimekirjaga välja erakond Eesti 200, mille linnapeakandidaadi Ando Kivibergi tagasitulekut Viljandi poliitikasse on juba pikemat aega innukalt promonud ajaleht Sakala.

Eesti 200 on loonud Viljandis oma rakukese, mis otsis veel septembri alguses meeleheitlikult inimesi, kes nõustuksid erakonna nimekirjas kandideerima. Kokku saadi siiski vaid 14 kandidaati. Volikogus on aga 27 kohta.

Kuvatõmmis Facebookist

Sakala peatoimetaja asetäitja Marko Suurmägi arvas 2019. aasta jaanuaris, et erakonna Eesti 200 poolt oli viga panna Ando Kiviberg kandideerima parlamendivalimistel tema elukohajärgses Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas, mitte Järva- ja Viljandimaal. “Kiviberg on tõestanud, et tal on Viljandis palju toetajaid,” arvas Suurmägi toona. “Ta on poliitikas tegija ning poolteise aasta pikkune eemalolek oleks poolteise kuu pikkuse hea kampaaniaga kompenseeritav.”

Valimistel saame näha, kui palju toetajaid on Viljandis veel Kivibergile alles jäänud (peale Suurmäe). Meenutuseks, et 2017. aastal loobus ta IRL-i (tänase Isamaa) nimekirjas uuesti linnapeaks kandideerimisest, sest erakonna juhid ei täitnud Kivibergi nõudmisi mehe edasise poliitilise karjääri garanteerimise osas. Esialgu pidas ta siis läbirääkimisi kandideerimiseks vabaerakondliku taustaga valimisliidus Kogukondlik Viljandi, kuid lõpuks jäi ka see ära.

Võib arvata, et volikokku pääsemise korral saab Kivibergist pooleteise aasta pärast Riigikogu valimistel erakonna Eesti 200 esinumber Järva- ja Viljandimaal. Nii täituks siis lõpuks ka Sakala peatoimetaja asetäitja unistus aastast 2019.

Jäätmejaamaga on juba uued plaanid

Eelmisel nädalal oli siin juttu, et Eesti Keskkonnateenused AS peab Viljandi linnavalitsusega läbirääkimisi Viljandi jäätmejaama edasiseks kasutamiseks. Näib, et nendele läbirääkimistele on nüüd linna poolt kriips peale tõmmatud.

Nimelt on linnavalitsus otsustanud esitada linnavolikogu 23. septembri istungi päevakorda otsuse eelnõu, mis puudutab nõusoleku andmist riigihanke korraldamiseks korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks ja linnavara tasuta kasutamiseks. Selle eelnõu kohaselt antakse riigihanke võitjale lepingu kehtivuse ajaks otsustuskorras tasuta kasutada Viljandi jäätmejaama kinnistu. See tähendab, et temaga sõlmitakse leping ka jäätmejaama käitamiseks.

Volikogult taotletakse luba otsida jäätmeveo teenuse osutajat perioodiks 1. aprill 2022 kuni 31. märts 2027, kuid eelnõu seletuskirjast selgub, et soovitakse kasutada 3+2 skeemi, mille puhul leping sõlmitakse kolmeks aastaks koos võimalusega pikendada seda veel kaheks aastaks. Sarnase võimaluse pakkus linnavalitsus välja ka EKT-ga jäätmejaama edasise kasutamise üle peetud läbirääkimistel, kuid EKT soovis pikendada oma lepingut kohe viieks aastaks.

Meenutuseks, et juba oma linnavalitsusega peetud läbirääkimiste alguses teatas EKT, et kui nendega sõlmitud lepingu tähtaega ei pikendata, tekib Viljandi linna kaks omavahel konkureerivat jäätmejaama, sest EKT peab oma vajadusteks rajama oma jäätmejaama ja hakkama seal teostama praegu Viljandi jäätmejaamas tehtavaid toiminguid. Oleks muidugi parem, kui nii ei läheks, aga välistada sellist arengut nüüd ilmselt ei saa.

Selle teema lõpetuseks siin täna üks väike tähelepanu test. Linnavalitsuse koostatud otsuse eelnõus on juhtumisi eksitud jäätmejaama kinnistu numbriga (kirjutatud on 126539, kuid peaks olema 2881539). Jälgime huviga, kas see enne linnavolikogu istungit või selle käigus parandatakse – või võetaksegi vastu otsus, millega lubatakse anda otsitava jäätmeveo teenuse osutaja kasutusse kinnistu, mis asub tegelikult hoopis Viljandi vallas ega kuulu üldse Viljandi linnale.

Maramaa pst 1 detailplaneering

Projektikoda OÜ on saanud valmis Maramaa pst 1 detailplaneeringu, mille koostamine algatati linnavalitsuse poolt kinnistu omaniku Edela Gaas OÜ taotlusel kevadel. Detailplaneering näeb ette olemasoleva kinnistu jagamise kaheks krundiks, praegu olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamise äri-ja kortermajaks ning kortermaja püstitamise ka tekkivale uuele krundile. Selles piirkonnas viimasel ajal pingeid tekitanud haljastusküsimustes jäädakse napisõnaliseks.

Detailplaneeringus mööndakse, et planeeritav ala on väljakujunenud haljastusega, seal kasvavad küpses vanuses puud ja põõsad. Ühest küljest öeldakse küll, et “ehitamise ajal tuleb rakendada meetmed olemasoleva säilitatava kõrghaljastuse kaitsmiseks,” aga teisest küljest “olemasoleva haljastuse säilitamise/likvideerimise kohustust detailplaneeringuga ei seata. Krundi haljastuse lahendus esitada ehitusprojekti koosseisus.” Kohalike rahustamiseks olgu öeldud, et Maramaa pst tänavaäärsed puud jäävad selle kinnistu piirest välja, jutt puudutab ainult aias sees kasvavaid.

Viljandi uudised, 04.09.2021

Tänan kõiki, kes on saatnud (või veel saadavad) vihjeid teemade kohta, mis võiksid siin enne valimisi kajastamist leida. Kõigest ma kohe kirjutada ei jõua, võtan neid aegamisi järjest ette. Tänane uudistevalik on selline…

Keskerakonna esinumbriks tuntud roolijoodik

Keskerakonna esinumbriks on kohalikel valimistel Viljandi linnas riigihalduse minister Jaak Aab. Tallinnas elav Aab kandideeris Viljandi linnapeaks ka 2009. aastal, kogudes siis erakonnale 335 häält. Linnavolikogu liikmeks ta toona siiski ei asunud, sest eelistas sellele riigikogulase kõrgepalgalist ametikohta.

2018. aastal saavutas Aab laiema üleriigilise tuntuse sellega, et jäi Tartus politseile vahele alkoholijoobes autot juhtides, ületades ühtlasi lubatud piirkiirust. Enam kui kuu aega hiljem astus ta selle tõttu lõpuks isegi ametist tagasi, kuid juba pärast 2019. aasta parlamendivalimisi naasis Keskerakonna tähtis asjapulk oma soojale kohale valitsuses.

Tegemist ei olnud esimese korraga, mil Aab alkoholijoobes rooli istus. Juba 30 aastat varem, 1988. aasta augustis kaldus ta öösel kella nelja ajal Viljandist Sultsi kihutades vastassuunavööndisse, põrgates kokku künka tagant tulnud mootorratturiga, kes viidi jalavigastusega haiglasse. EKP kohaliku algorganisatsiooni juhtkond karistas Aabi, kes oli sel ajal ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitee I sekretär, selle eest range noomitusega arvestukaardile kandmisega. Mõned nõudsid siis küll tema tagandamist rajooni komsomolijuhi kohalt, kuid libedik vingerdas ennast välja.

EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu ajaleht Sakala vaikis 1988. aastal juhtunu maha. Aabi kureerimisel oli korraldatud äsja populaarne muusikafestival Rock Ramp, mille lõpetamise järel ta oligi alkoholijoobes autot juhtides avarii teinud. Nähtavasti ei tahetud heita sellisele aktiivsele noorele seltsimehele varje, mis võiksid kahjustada kuidagi tema edasist poliitilist karjääri. Nagu näha, ongi mees jõudnud elus päris kaugele, kandideerib ta ju nüüd lausa Viljandi linnapeaks.

Suurkask: EKRE on Viljandi juhtimisega rahul

EKRE linnapeakandidaadiks on Viljandi linnas sel korral Rein Suurkask. Nelja aasta eest seda rolli täitnud Jaak Madison, kes esines siis viljandlasena, kandideerib tänavu hoopis Tallinnas, kus ta elas tegelikult ka eelmiste kohalike valimiste ajal. 2017. aastal kogus Madison üksinda 65,4% Viljandis EKRE-le antud häältest. Erakond sai siis tänu temale linnavolikogus kaks kohta, kuid selle tegevus on jäänud seal ootamatult tagasihoidlikuks (eriti pärast Madisoni lahkumist europarlamenti).

Sakalale antud südamlikus intervjuus rääkis Suurkask nüüd, et tema hinnangul on juhitud Viljandi linna viimase nelja aasta jooksul üsna hästi, hindeks võiks panna lausa 4+, sujunud on ka linnavalitsuse ja volikogu koostöö ning kurta ei saa sellegi üle, kuidas EKRE-t on otsuste langetamisse kaasatud. Mis puudutab EKRE võimalikke tulevasi koalitsioonikaaslasi, siis ideaalseks koostööpartneriks nimetas Suurkask Isamaad, aga ei välistanud samas ka sotse, täpsemalt siis nende loodud valimisliitu Südamega Viljandis. EKRE linnapeakandidaadi sõnul on seal “toredaid ja tublisid inimesi, kellega koos annaks linna juhtida küll.”

Mäletatavasti süüdistas EKRE eelmine linnapeakandidaat Madison pärast valimisi Sakala veergudel Viljandis moodustatud võimuliitu täiesti otsesõnu poliitilises prostitutsioonis, sest sinna ei kaasatud valimistel enim hääli kogunud sotse. Tema hinnangul näitasid 2017. aasta valimistulemused, et IRL (tänase nimega Isamaa) ei saanud valijate hinnangul oma tööga hakkama.

Nähtavasti tuleb valijatel arvestada nüüd tõsiselt võimalusega, et EKRE-t valides võidakse saada Viljandi linnapeaks sotsiaaldemokraat, täpsemalt siis Helmen Kütt, kes kujuneb tõenäoliselt taas suureks häältemagnetiks. Lühidalt: valid EKRE, saad sotsist linnapea! Loodetavasti on kõigile EKRE toetajatele Viljandis ikka selge, et see nii võib minna, sest muidu võib ju nende ehmatus olla pärast küll päris suur.

Juhhuuu! Linnavalitsus täidab oma lubadusi!

Nagu teada, lubas abilinnapea Kalvi Märtin (Reformierakond) juba 13. augustil Uuel tänaval meeleavaldajatega kohtudes, et seal vastasseisu tekitanud projektiga minnakse igal juhul edasi, puud võetakse maha, sest selline on linnavalitsuse otsus. Nüüd on selgunud, et tegemist ei olnud niisama suusoojaks aetud tühja jutuga.

Samas on rõõmustav, et ka korteriühistu Lääne 6 mure linna paigaldatud pakendikonteineritega, millest oli siin juttu eelmisel nädalal, sai lõpuks ikkagi lubatud lahenduse. Üks teema enne valimisi jälle laualt maas. Tore. Kahju ainult, et KÜ Lääne 6 pöördumised ei viinud sellise tulemuseni juba varem, mistõttu kaasasid nad lõpuks keskkonnaameti, kust pöörduti esmaspäeval linnavalitsuse poole omapoolse järelepärimisega selle kohta, mida Viljandi linnavalitsus kavatseb probleemi lahendamiseks ette võtta.

Teisipäeval vastati linnavalitsusest keskkonnaametile, et lendprügi edasikandumise pidurdamiseks ehitatakse nõuetekohane aed, aluspind aga täidetakse killustikuga, et vältida metallkonteinerite roostetamist. Kolmapäeval sündmuspaigast möödudes nägin, et tööd käisid. Eeldan, et need on tänaseks lõpetatud. Korteriühistu mitu aastat kestnud võitlus päädis nüüd ehk vähemalt rahuldava tulemusega.

Linnavalitsusest keskkonnaametile saadetud vastuses mainiti muu hulgas, et oktoobri esimeses pooles peaks jõudma Viljandisse kolm riidekonteinerit, millest üks on plaanis paigutada samuti sinna Maksimarketi juurde. See on kindlasti rõõmustav uudis paljudele viljandlastele, kes on vedanud oma kasutult seisma jäänud riideid seni Tartusse või kuhugi mujale.

Läbirääkimised jäätmejaama kasutamiseks…

Juhtumisi peab Eesti Keskkonnateenused AS just praegu Viljandi linnavalitsusega läbirääkimisi Viljandi jäätmejaama edasiseks kasutamiseks. Jäätmejaam asub sisuliselt linnast väljas, aga ametlikult linna haldusterritooriumil. Linn on teinud sinna suuri investeeringuid, näiteks alles eelmisel suvel paigaldati uus autokaalu süsteem, mis läks maksma ligi 73 tuhat eurot. Jäätmejaama opereerimine on antud aga EKT kätte. 2012. aastal kümneks aastaks sõlmitud leping kehtib järgmise aasta veebruari lõpuni.

Juuli lõpus esitas EKT linnavalitsusele taotluse lepingu tähtaja pikendamiseks kümne aasta võrra. Seda võimaldav punkt on sees kehtivas lepingus. Samas väljendati valmisolekut pikendada seda, kui linnavalitsus nii soovib, viie aasta võrra koos õigusega pikendada tähtaega seejärel poolte vastastikusel kokkuleppel veel viie aasta võrra. See tähendab, et linn saaks siis viie aasta pärast asja uuesti kaaluda.

24. augustil saadeti linnavalitsusest sellele vastus, milles teatati, et linnavalitsus on valmis kaaluma lepingu pikendamist, kui EKT nõustub tegema seda perioodiks 3+2 aastat (st. kolme aasta pärast saaks linn lepingu lõpetada), jättes uuest lepingust välja võimaluse seda viie aasta pärast veel pikendada. Ühtlasi leiti, et vara võiks olla EKT kasutuses tasuta (praegu tuleb tasuda selle eest linnale sümboolsed 1250 eurot aastas), kuid linn peaks saama tasu kõigi jäätmejaama sissetulevate, sealhulgas eraisikute kaubavoogude eest 4 eurot/tonni kohta.

Läbirääkimiste lähtekohana on sellised nõudmised linna poolt vaadates võib-olla asjakohased, aga EKT nendega muidugi nõustuda ei saanud. Eile saatsid nad linnavalitsusele vastuse, milles märkisid, et lepingu pikendamine vaid kolmeks aastaks (õigusega pikendada seda seejärel veel kaheks) ei anna neile vajalikku kindlust oma edasise tegevuse kavandamisel, sest puudub alus oodata, et tähtaega kolme aasta pärast ka tegelikult pikendatakse. Kompromissina pakkus EKT välja pikendada tähtaega viie aasta võrra ilma õiguseta seda täiendavalt pikendada.

Vara kasutamist puudutava tasu osas nõustus EKT, et kasutab Viljandi jäätmejaama praegu sisuliselt tasuta, kuid samas märgiti, et selle opereerimisega seoses kantakse aastas kulusid 95-100 tuhat eurot. Seetõttu leiti, et selle linna poolt nõutava 4 eurot/tonni kohta võiks kanda need, kes jäätmejaama jäätmeid üle annavad. See tähendab, et siis tuleks suurendada jäätmete vastuvõtutasu.

Ühtlasi paluti linnavalitsuselt selgitusi veel mitmete kummaliste nõudmiste kohta. Neist huvitavaim on see, et linnavalitsus tahab eraldada jäätmejaamas 3000-3200 ruutmeetrise ladustusala, mida saaks hakata kasutama linna korraldatud jäätmeveo hanke võitja, kellel tuleks lasta kasutada ühtlasi jäätmejaama platvormkaalu, teid ning ampri võimekust.

Tsiteerin: “EKT-le jääb ebaselgeks, miks peaks korraldatud jäätmeveo hanke võitjal olema õigus kasutada maa-ala Viljandi jäätmejaamas, kui korraldatud jäätmeveo hanke tingimuste kohaselt tuleb kõik Viljandi linna korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed anda üle Viljandi jäätmejaama? Seda enam, et korraldatud jäätmeveo hanke võitja peab jäätmed Viljandi jäätmejaamas üle andma Viljandi Linnavalitsuse kehtestatud hinnakirja alusel, mis on kõigile konkursiosalistele teada, ja Viljandi linn saab Viljandi jäätmejaamas vastuvõetavatelt jäätmetelt tasu 4 eurot/tonni kohta? Palume selles osas Viljandi Linnavalitsuse täiendavat selgitust.”

See on tõesti huvitav küsimus. Loodetavasti on linnavalitsusel olemas sellele hea vastus. EKT kinnitas, et on valmis linnavalitsuse ettepanekuid täiendavalt arutama, et hinnata omalt poolt lepingu jätkamise otstarbekust. Juuli lõpus lepingu tähtaja pikendmiseks esitatud taotlus oli tegelikult reaktsioon linnavalitsusest saadud e-kirjale, millega pakuti lepingusse muudatusi. Samas märgiti juba siis, et kui lepingu tähtaega ei pikendata, tekib Viljandi linna kaks omavahel konkureerivat jäätmejaama, sest EKT peab oma vajadusteks rajama oma jäätmejaama ning hakkama seal teostama praegu Viljandi jäätmejaamas tehtavaid toiminguid.

Kas see ei peaks olema nüüd kohalike valimiste teema? Kas kohalik uuriv ajakirjandus ei peaks uurima, millised on lugupeetud linnapeakandidaatide seisukohad Viljandi jäätmejaama tuleviku ja prügimajanduse osas? Nähtavasti mitte. Keda sellised räpased teemad ikka huvitavad, eks? Räägime parem sellest, kui palju kõik Viljandit armastavad! Ja millised imelised visioonid inimeste päid täidavad! Taastame ordulossi ja ronime redeliga pilve peale!

Politseimaja “bassein” valmistab endiselt muret

Tänase uudistebloki lõpetuseks veel üks väike kommunaalprobleem, mis vajab ilmselt üleriigilist tähelepanu. Riigi Kinnisvara Lõuna piirkonna kinnisvarahaldur on pidanud Viljandi linnavalitsusega juba mitu aastat kirjavahetust selle tõttu, et pärast Pargi tänava remonti, mille käigus valmis selle äärde uus kõnnitee, tekib Viljandi politseihoone peaukse ette vihmase ilmaga suur veelomp, mis ei lase kuiva jalaga hoonesse pääseda. Seda seetõttu, et ei ole enam vee äravoolu kallakuid ja teeremondi käigus ei tehtud ka sadeveekaeve. Seni ei ole probleemile lahendust leitud. Viimase kirja saatis ta linnavalitsusse sel teemal esmaspäeval.

Viljandi uudised, 28.08.2021

Siin on nüüd järjekordne sats viljandlaste jaoks olulisi uudiseid, millest Sakala ei ole jõudnud (praegu veel) kirjutada. Kui keegi teab midagi huvitavat, millest tahaks selle rubriigi kaudu teistelegi teada anda, võib minuga julgesti ühendust võtta. Igasugust jama ei hakka ma siin muidugi avaldama, kontrollin ikka kõik enne üle.

Plaanitakse hoolekandekeskuse kohatasu tõstmist

Linnavolikogu revisjonikomisjoni viimasel istungil kuulati ära Viljandi Hoolekandekeskuse juhataja Ain Keerup, kes rääkis muu hulgas, et asutuse palgafondi suurendamiseks tuleb ilmselt tõsta kohatasu. Sotside esimehe Juhan-Mart Salumäe (Südamega Viljandis) juhitav komisjon otsustas pöörduda linnavalitsuse ja linna sotsiaalameti poole ettepanekuga uurida välja, kui kõrge on kohatasu teistes sarnastes hoolekandeasutustes. Ülevaade sellest tuleb koostada oktoobris valitava linnavolikogu uue koosseisu revisjonikomisjonile.

Viljandi Hoolekandekeskus asub Viiratsi alevikus, mis jääb küll ametlikult Viljandi valla haldusterritooriumile, kuid on sisuliselt Viljandi linna eeslinn. Alates käesoleva aasta 1. jaanuarist on see Viljandi linna hallatav asutus. Varem tegutses mitme omavalitsuse loodud sihtasutusena. Praegu on seal kohatasu 980 eurot kuus. Sellele lisandub veel mähkmete ja ravimite tasu.

Keerup rääkis revisjonikomisjoni istungil, et palgakulu moodustab hoolekandekeskuses juba praegu 75% kõikidest kulutustest, mistõttu on kohti kokkuhoiuks raske leida, ja oodata võib selle osakaalu edasist suurenemist. Keskuses on 14 hooldaja ametikohta, millest on hetkel täidetud 13. Kuulutused uute töötajate otsimiseks on pidevalt üleval, kuid huvilisi on järjest vähem, sest makstav palk (praegu pakutakse 840–1000 eurot bruto) ei motiveeri inimesi sellisele raskele tööle kandideerima.

Hoolekandekeskus on 100% väljamüüdud, aga hooldusele saabuv klientuur on järjest voodikesksem ja raskem, mis tähendab hooldajatele suuremat töökoormust. Töötajatel tuleb teha sageli ületunde, kuid see avaldab omakorda survet palgafondile. Keskmine hooldaja on vanuses 55+, üks murekoht on ka nende digipädevus.

Probleem on seega tõsine, palgafondi suurendamiseks on vaja kuidagi raha juurde saada, aga kui võrrelda kohatasu sellega, mida nõutakse Viljandi valla hoolekandeasutustes, siis ilmneb, et see on juba niigi kõrge. Pärsti pansionaadis (linna teises servas, kohe Viljandi haigla kõrval) on hoolduskoha tasu 850, põetuskoha tasu 900 eurot kuus. Kärstna hooldekodus 780-820, Kolga-Jaani hooldekodus 820 eurot kuus. Kusjuures need hinnad hakkasid kõigis kolmes kehtima alles käesoleva aasta algusest.

Minu arvamus: arvestades selle juba niigi suhteliselt kõrget taset ning Viljandi elanike üldist palgataset (keskmine brutopalk oli Viljandimaal tänavu esimeses kvartalis statistikaameti andmetel 1188, aga mediaanpalk 1040 eurot), ei ole kohatasu tõstmine vastuvõetav – lisaraha hoolekandekeskuse palgafondi suurendamiseks on vaja leida linnaeelarvest.

Viljandisse tahetakse rajada veel üks kaubamaja

Sakala Teed OÜ esitas linnavalitsusele taotluse detailplaneeringu algatamiseks, et lammutada täielikult Riia mnt 1 asuv kunagine teedevalitsuse kompleks (kõik olemasolevad hooned) ning rajada selle asemele kaubandus- ja teenindushoone koos 120-kohalise parklaga. Rajatav uus kaubamaja on kavas paigutada piki Reinu teed ja osaliselt Riia mnt äärde nii, et Reinu tee ja Riia mnt nurk on hoonestatud. Hoonel peaks olema üks korrus ja kõrgust kuni kaheksa meetrit. Linnavalitsus otsustas saata detailplaneeringu algatamise otsuse eelnõu linnavolikogu 23. septembri istungile.

Minu arvamus: mõistlik plaan. Probleem oleks siis, kui see kaubanduskeskus tahetaks rajada Kalmu tänava äärde, nii et see piirneks sisuliselt vana kalmistuga, aga kuna kinnistu sellesse poolde on kavandatud parkla, mida saavad hakata kasutama ka surnuaias käijad, võib seda pidada sellest vaatepunktist pigem positiivseks. Samas ei ole muidugi teada, mida arvavad Reinu tee teises servas elavad inimesed sellest, kui nende vastu üle tee ehitatakse kaubamaja. Kõik ei pruugi selle üle ilmselt rõõmustada, kuigi poes käia oleks neil seal ju väga mugav.

Linnavalitsus muudkui lubab, aga tehtud ei ole midagi

Juuni alguses jõudis Sakala veergudele kurioosne juhtum, kus korteriühistu Lääne 6 saatis linnale 400-eurose arve, sest nende muruplatsi ääres, Maksimarketi taga asuvad linna poolt paigaldatud prügikastid on pidevalt ääreni täis ja prügi lendab sealt korteriühistu maale. Linnavalitsus leidis siis, et arve tasumiseks puudub seaduslik alus. Samas aga kinnitati ühistule saadetud vastuses, et mõistetakse mure tõsidust ning kavas on ehitada sinna korralik pakendikonteinerite ala, mis on eraldatud ja piiratud aiaga, et vältida pakendite laiali lendamist.

Aeg lendas, aga kohapeal midagi ei muutunud. Seetõttu saatis KÜ Lääne 6 juhatuse esimees Kalle Edula 10. augustil linnavalitsusele järjekordse pöördumise, milles palus infot selle kohta, millal linna poolt paigaldatud prügikastid teisaldatakse. “Siiamaani pole mingit tegevust märgata, lagastamine käib rõõmsalt edasi,” märkis Edula. “Palume vastata ning reageerida nii kiiresti kui võimalik. Hiljemalt augusti lõpuks.”

Möödus mitu nädalat. 25. augustil saatis linna haldusameti juhataja Andres Mägi lõpuks vastuse, milles teatas, et konteinereid sealt teisaldama ei hakata. Küll aga on kavas luua neile killustikalus ning aiaga piiratud ala, et vältida edasist prügi laiali kandumist. Platsi valmimistähtajaks on seatud 31. august 2021 ehk teisipäev. Reedel kohapeal mingeid töid veel ei käinud. Hoiame arengutel silma peal! Loodan, et KÜ Lääne 6 prügimure saab siiski enne valimisi lahendatud, sest muidu pean hakkama volikokku pääsemise korral seda teemat seal ise tõstatama.

Kommentaar: Sakala üritab päästa Kivibergi nahka

Nädal tagasi sai siin avalikustatud erakonna Eesti 200 linnapeakandidaadi Ando Kivibergi katse hoiduda eelmisel aastal ärajäänud komöödiafilmide festivali Wilkom korraldamiseks linna poolt eraldatud toetuse tagasimaksmisest. Kiviberg ei suutnud esitada saadud raha kasutamise kohta korrektset kuluaruannet. Seetõttu langetas linnavalitsus nüüd esmaspäeval otsuse toetus tagasi nõuda, tuues vastavas korralduses välja, et on alust arvata, et toetust ei ole kasutatud sihipäraselt.

Pärast seda ärkas lõpuks ka kohalik ajaleht Sakala, mille peatoimetaja asetäitja Marko Suurmägi üritas jätta aga teemat kajastades muljet, et Kiviberg tahtis jätta toetusraha tagasi maksmata selleks, et saaks kasutada seda festivali korraldamiseks järgmisel aastal. Sakala juhtkirjas muretseti, et niisugune käik muutis teda ja tema erakonda rünnatavaks.

Linnavalitsuse dokumendiregistris leiduvatest kirjadest ilmneb aga, et Kivibergile selgitati juba aasta alguses, kui saadeti meeldetuletusi kuluaruannete esitamise kohta, et nende õigeks ajaks esitamata jätmisel ei saa kuus kuud peale aruande laekumist Viljandi linnalt uut toetust taotleda, aga “kui tegevusi ei toimunud, siis kandke toetussumma tagasi ning kõik ongi korras.”

Seega oleks Kiviberg saanud eelmiseks aastaks eraldatud toetuse lihtsalt tagasi maksta, säilitades võimaluse taotleda uuesti toetust käesoleval aastal. Kuna ta otsustas hakata selle asemel venitama aruannete esitamisega, langes see võimalus ära. Ja et nõuetekohane aruanne jäigi lõpuks esitamata ja Kivibergi juhitav MTÜ Viljandi Filmisõbrad ise saadud raha tagasi ei kandnud, mistõttu pidi linn hakkama seda nüüd ikkagi ametlikult tagasi nõudma, ei saa ta järgmisel aastal selle filmifestivali korraldamiseks linnalt enam üldse toetust taotleda. Sellised on reeglid.

On iseenesest mõistetav, et Sakala, mille väljaandja Postimees Grupp arvelduskontole liikus ühe varasema aruande kohaselt edasi pool (parandus: kolmandik; tänan Sakala peatoimetajat Hans Väret, kes sellele eksimusele tähelepanu juhtis!) 2019. aastal Wilkomi korraldamiseks Viljandi linna poolt eraldatud toetusrahast (reklaami eest tuleb ju maksta), üritab Kivibergi nahka päästa, kuid see ei muuda kuidagi linna dokumendiregistris leiduvatest materjalidest vastu vaatavat pilti, millest jääb kahjuks tõesti mulje, et saadud toetust ei ole kasutatud sihipäraselt. Kivibergi jutt sellest, et raha sooviti hoida järgmiseks aastaks, näib olevat nüüd lihtsalt hämamine.

Sakala võib näha selliste asjade väljatoomises kohutavat poliitilist rünnakut Kivibergi ning tema erakonna vastu (tegelikult peaksid olema just Sakala ajakirjanikud ise need, kes sellistele asjadele esimesena valgust heidavad – praegu võeti veebruarist saadik kerinud teema üles alles siis, kui seda ei saanud enam ignoreerida), aga minu arvates väärib Viljandi paremat. Selline nihverdaja meie linnapeaks ei sobi. Inimesed, kes tahavad anda hääle tingimata erakonnale Eesti 200, valigu parem Kaspar Taimsood.

Valimisliit Südamega Viljandis sai registreeritud

Viljandi linna valimiskomisjon langetas neljapäeval otsuse registreerida kohalikeks valimisteks valimisliit Südamega Viljandis, mis oli seni tegutsenud mitteametliku ühendusena. Samal päeval komisjonile valimisliidu registreerimiseks esitatud teatise ja seltsingulepingu kohaselt on selle moodustajateks Juhan-Mart Salumäe ja Kristjan Mändmaa. Nemad on nüüd seaduse silmis seda valimisliitu juhtima õigustatud isikud, kes vastutavad ühtlasi erakonnaseadusest tulenevate kohustuste, sealhulgas valimiskampaania aruande esitamise eest.

Seda aruannet saab olema kindlasti huvitav lugeda, et vaadata kas kõik sinna ikka korrektselt kirja pannakse. Näiteks nimetatud valimisliidu veebilehe, mis avati juba kevadel, on registreerinud Mändmaa oma firma OÜ Lepp ja Nagel nimele. Kui ettevõte ei esita valimisliidule lõpuks selle eest arvet, tuleb seda käsitleda erakonnaseaduse mõistes keelatud annetusena. Ka mina ise pean kirjutama endale lõpuks arve selle eest, et kasutan seda veebilehte siin valimiskampaania tegemiseks, aga valimisliidu puhul läheb kogu aruandlus veel palju keerulisemaks.

Viljandi uudised, 21.08.2021

Alates tänasest kuni valimispäevani 17. oktoobril, aga võib-olla ka edaspidi (sõltub muidugi sellest, kui palju hääli mulle siis antakse) avaldan igal nädalavahetusel väikese kokkuvõtte huvitavamatest Viljandi poliitikaelu ning nüüd valimistel kandideerivate isikutega seotud uudistest, millest Sakala ei ole (veel?) kirjutanud, toetudes seejuures peamiselt, kuid mitte ainult, Viljandi linnavalitsuse dokumendiregistris leiduvatele, avalikult kättesaadavatele materjalidele.

Ando Kivibergi kummalised kuluaruanded

Erakonna Eesti 200 linnapeakandidaat Ando Kiviberg jageles linnavalitsusega komöödiafilmide festivali Wilkom korraldamiseks eraldatud toetuste kasutamise pärast. Kivibergi juhitav MTÜ Viljandi Filmisõbrad sai eelmisel aastal festivali korraldamiseks kokku 4000 eurot tegevus- ja projektitoetust. Koroonakriisi tõttu lükati esialgu aprillis toimuma pidanud festival aga edasi septembrisse ja jäi lõpuks üldse ära.

Aruandeid toetuse kasutamise kohta Kiviberg ettenähtud ajaks ei esitanud. Meeldetuletused talle ei mõjunud. Seetõttu saatis siis abilinnapeaks olnud Janika Gedvil juba veebruaris ametlikud nõudekirjad, milles teatas, et kui 26. veebruariks aruandeid ei esitata, hakatakse nõudma toetuste tagasimaksmist. Selle peale pöördus Kiviberg märtsis linnapea poole palvega pikendada eelmisel aastal toimuma pidanud festivali korraldamiseks eraldatud toetuste kasutamisaega. Linnavalitsus jäi aga kindlaks nõudmisele, et saadud toetuste kasutamise kohta tuleb esitada korrektne aruanne. Augusti alguses saatis uus abilinnapea Jane Koitlepp välja järjekordse nõudekirja, milles oli seatud tähtajaks 13. august.

Kiviberg saatis linnavalitsusele lõpuks hulga kuludokumente, kuid abikõlbulikke oli nende hulgas vähe. Muu hulgas soovis mees, et ärajäänud filmifestivali korraldamiseks tehtud kulutustena arvestataks tema autole uute rehvide ostmist ja rehvivahetust, autopesu, parkimistasusid, haagise renti ning kütusekulusid. Kui linnavalitsusest vastati, et selliseid kuludokumente ei saa vastu võtta, nõustus Kiviberg, et rehvivahetuse ja -ostuarved ning autopesula kasutamise arve võib välja jätta, kuid kütusearvete välja jätmisega ei tahtnud ta kuidagi nõustuda.

Linnavalitsusest teatati Kivibergile, et lisaaega aruande parandamiseks ei saa enam rohkem anda. Mees oli solvunud, et tema nõudmistega ei arvestatud, kuid lubas, et vaidlema ei hakka ja linnalt saadud toetus makstakse tagasi.

Komöödiafilmide festivali Wilkom korraldamiseks eraldas Viljandi linn toetusi ka 2018. ja 2019. aastal. Selle rahvusvahelise festivalina kavandatud ürituse külastajate arv jäi aga oodatust palju tagasihoidlikumaks. 2018. aastal märgiti linnalt toetust taotledes, et festivali eeldatav külastajate arv on 5000, kuid lõpuks tuli tunnistada, et see jäi kümme korda väiksemaks. 2019. aastal oli publikut veidi rohkem, aga seansse juba vähem. Nüüd näib, et see üritus on lõplikult hingusele minemas. Viljandi kultuurielu jaoks on see kahtlemata kaotus.

Janika Gedvil skandaali keskmes Järvamaal

Erakonna Eesti 200 valimisnimekirja teine number Janika Gedvil, endine Viljandi abilinnapea, kelle volitused linnavolikogu liikmena on nüüd jälle taastatud, sattus kuu tagasi omamoodi skandaali Türi vallas. Gedvil valiti Türi põhikooli uueks direktoriks. Sealne opositsioon, mille poole olid pöördunud mitmed Järvamaa enda haridusinimesed, esitas aga vallavanemale arupärimise, sest neis tekitas kogu see valimisprotsess hämmingut.

Kandideerimiseks oli aega ainult paar nädalat, laekus vaid kaks avaldust, kuid konkursi tähtaega ei pikendatud. 2014. aastal kestis konkurss samale kohale ligi kuu ja pärast seda tähtaega veel isegi pikendati, kuigi selleks ajaks oli laekunud juba üheksa avaldust. Valimiskomisjoni liikmetest pooled olid seotud erakonnaga, millest Gedvil oli äsja lahkunud, kaotades selle tõttu ka Viljandi abilinnapea koha.

Siinkohal on oluline mainida, et Isamaa sealsed liikmed kuuluvad enda erakonnas opositsiooni. Kohalikele valimistele lähevad nad nüüd hoopis valimisliiduna, mille ridades kandideerib ka Kaia Iva, kes jäi 2017. aastal erakonna juhi valimisel napilt alla Helir-Valdor Seederile, kes viibib nüüd koroonaviirusega haiglas.

Türi vallavanem Pipi-Liis Siemann vastas sotside esitatud arupärimisele, et parteipileti järgi koolidirektorit ei valitud, vaid lähtuti siiski pädevusest. Ka sotside enda kohalik juht Lauri Läänemets ütles Järva Teatajale, et neil ei ole iseenesest etteheiteid uuele direktorile, vaid kahtlusi tekitas just kogu see valimisprotsess.

Augusti alguses astus Gedvil ametisse ning nüüd on tulnud seal peale juba uus kohalik skandaal. Vallavolikogu moodustas sel nädalal uurimiskomisjoni, et uurida vallajuhtide ja lastekaitsetöötaja tegevust seoses ühe laialdast tähelepanu pälvinud juhtumiga, mis kulmineerus sellega, et lastekaitsetöötaja silme all võeti emalt vägisi ära 3- ja 4-aastane laps. Isamaa saadikud komisjoni töös ei osale. Nemad süüdistavad teisi erakondi nüüd hoopis selles, et ühe pere keerulist olukorda kasutatakse ära valimiskampaania tegemiseks.

Jane Koitlepp jätkab jalgrattainstruktorina

Viljandi linnavolikogu 26. augusti istungil on kavas kiita heaks otsus, millega lubatakse hiljuti abilinnapeaks saanud Jane Koitlepal, kellest võib Sakala spekulatsioonide kohaselt saada Isamaa linnapeakandidaat, jätkata MTÜ Teadlikult liikluses juhatuse liikmena. Koitlepp asutas nimetatud MTÜ aprillis, kui ei olnud veel avanenud võimalust saada abilinnapeaks, koos oma emaga, et pakkuda selle kaudu jalgratta juhilubade koolitust ja liikluskasvatust koolides ning üritustel.

Tiit Jürmanni firma ajab linnaga puhastusäri

Viljandi linnavolikogus Reformierakonna saadikurühma juhtiva Tiit Jürmanni firma OÜ Pesuekspert esitatud pakkumine tunnistati sel nädalal edukaks hankes, millega otsiti järgmiseks aastaks Viljandi avalike tualettide puhastajat. Ühtlasi andis tema erakonnakaaslane Kalvi Märtin, kui abilinnapea linnapea ülesannetes, hiljuti välja korralduse teha Jürmanni firmale ka ettepanek esitada pakkumus sisekoristusteenuste osutamiseks Viljandi linnavalitsuse objektidel aastatel 2022 ja 2023. Hange korraldatakse väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena, kasutades ära seda, et 2019. aastal korraldatud hanke alusdokumentides sätestati koristusteenuste korduva tellimise võimalus.

Reformierakond lubab kaasavat linnajuhtimist

Viljandi linna valitsev Reformierakond avaldas Facebookis oma valimisprogrammi, milles lubatakse kaasata linnakodanikke ja kogukonnaühendusi senisest enam otsustusprotsessidesse, luues selleks temaatilised aruteluvormid. “Viljandis peavad olema võrdsed võimalused heade ideede realiseerimiseks olenemata sellest, kes on idee autor,” rõhutatakse valimisprogrammis, lubades samas tõsta kaasava eelarve summa 50-ne tuhande euroni. Meenutuseks, et eelmiste kohalike valimiste eel neli aasta tagasi lubasid reformierakondlased oma valimisprogrammis kaasava eelarve mahu kahekordistamist, see tähendab selle tõstmist 60-ne tuhande euroni, kuid vaid lubaduseks see jäigi.

Viljandi uudised, 13. august 2021

Paistab, et Viljandis on alanud juba valimiseelne lõpuspurt. Kõik on hakanud järsku kõvasti rabelema: linnavõimud muudkui avavad ja sulgevad teelõike, et veel enne valimisi võimalikult palju ära jõuaks teha; sotside loodud valimisliidu tegelased vorbivad Sakalasse arvamuslugusid ja on väga aktiivsed sotsiaalmeedias; Uuel tänaval puude mahavõtmise vastu korraldatud meeleavalduse pealt üritas lõigata profiiti erakond Eestimaa Rohelised; isegi EKRE on ärganud oma pikast letargiast ja kavatseb hakata enne valimisi jälle kõvasti tuld andma.

Kõike seda vaadates tekkis mul lausa kiusatus nüüd enda valimiskampaania katkestada, et jätkata seda uuesti pärast 17. oktoobrit, aga see oleks võib-olla liiga julm nali. Ei jää ilmselt muud üle, kui tuleb ikkagi ka ise edasi rühkida, sest kui praegu pooleli jätta, oleks see ju umbes nagu katkestamine paar kilomeetrit enne järvejooksu finišit.

Erakondade vanades programmides ma täna tuhnima ei hakka. Kommenteerin selle asemel hoopis päevakajalisemaid teemasid. Alustades sellest, et seoses Tartu tänava rekonstrueerimisega Tallinna ja Lossi tänava vahelisel lõigul on kavas laiendada Sakala maja ees asuvat parklat, võttes selleks maha seal praegu kasvavad puud.

Laiema kõlapinna saavutas see teema kümnekonna päeva eest, kui linnakodanik Kristina Libe, kes kandideerib nüüd valimisliidu Südamega Viljandis nimekirjas volikokku, postitas Facebooki jalakäija vaatepunktis tehtud pildikesi sellest, kuidas see asi seal välja võib hakata paistma. Tema postitus leidis ohtralt jagamist ning kutsus esile ridamisi kavandatud muudatuste suhtes kriitilisi kommentaare. Viljandist pärit arhitekt Raivo Kotov algatas selle peale pöördumise linnavalitsuse poole, millele kirjutasin alla ka mina.

Pöördumises on toodud välja, et linnavalitsuse lehel avaldatud rekonstrueerimisprojekt, millel puudus ehitusluba, eirab kehtivat detailplaneeringut, mis näeb seal ette olemasoleva kõrghaljastuse säilimist ja hoopis linnaväljaku suurendamist hotell EVE suunas – seega on igasugune tegevus antud projekti alusel õigustühine. Sellest tulenevalt paluti selgitust, kuidas ja mille alusel see projekt valmis. Ühtlasi paluti peatada tegevus selle elluviimiseks ning moodustada kesklinna sobivama lahenduse väljatöötamiseks töögrupp, kuhu kuuluksid pädevad arhitektid ja maastikuarhitektid. See pöördumine saadeti ära 4. augustil. Nädal hiljem hakkasid tööd Tartu tänaval juba ootamatult pihta. Puude mahavõtmiseni veel jõutud ei ole.

Sakalas ilmus vahepeal ka intervjuu Reformierakonda kuuluva abilinnapea Kalvi Märtiniga, kes seletas, et seda projekti hakati koostama juba 2015. aastal, vahepeal jäi see sahtlisse ja võeti sealt nüüd uuesti välja, sest avanes võimalus tööde teostamiseks toetust saada. Samas kuulutas ta eksiarvamuseks selle, et projektid peaksid olema kooskõlas detailplaneeringuga, sest suuremaid ja väiksemaid kõrvalekaldeid tuleb nagunii kogu aeg ette.

Mina jään selles osas küll eriarvamusele. Põhjus, miks ma sellele pöördumisele alla kirjutasin, seisnes eelkõige just selles, et Sakala parkla laiendamine eirab täiega kehtivat detailplaneeringut. Kui kohalik omavalitsus, kellele on pandud seadusega kohustus teostada järelevalvet selle üle, et projektid ei oleks vastuolus detailplaneeringuga, selle peale ise sisuliselt vilistab, ei oma see ju enam mingit moraalset õigust teha mingisuguseid ettekirjutusi eraomanikele. Nii võime aga jõuda linnaehitusliku kaoseni.

Kusjuures see ei ole meil üksnes teoreetiline ega ka kaugeltki uus probleem. 2017. aastal kaitses Joel Jürgens maaülikoolis magistritöö teemal “Detailplaneeringutes kehtestatud tingimustest kõrvalekaldumine Viljandi linna näitel”, milles ta võttis vaatluse alla viis Viljandis aastatel 2001–2012 kehtestatud uusarenduste detailplaneeringut, mis hõlmasid kokku 77 krunti. Hoonestatud oli nendest selleks ajaks 71. Tuli välja, et vaid 17 valminud elamu puhul puudus vastuolu detailplaneeringuga, kusjuures enamasti olid vastuolud tekkinud ehitusloa väljastamisel. Jürgens leidis siis, et selle peamiseks põhjuseks oli projektide liiga pealiskaudne kontrollimine kohaliku omavalitsuse poolt.

Minu meelest tulnuks algatada Sakala parkla laiendamiseks uus detailplaneering, sest kõrvalekalded kehtivast on selle projekti puhul nii suured, et neid ei saa pidada projekteerimistingimustega aktsepteeritavaks. Aega selleks oli, nagu selgub, vähemalt viis aastat.

Mis puudutab puude mahavõtmist, siis tuleks minu arvates arvestada eelkõige ümberkaudsete elanike ja seal tegutsevate ettevõtete soovidega. Sakala parkla laiendamiseks olevat algatus tulnud kunagi just sellest samast majast. Pole kuigi raske mõista, et nii loodetakse muuta ennast linnaruumis nähtavamaks. Juba päris mitu aastat on seal müügis läbi kolme korruse ulatuv äripind, kus tegutses varem Luminor pank, kuid tahjaid ei ole leitud. Selles mõttes on ehk tõesti õiglane, kui Sakala rõdult hakkab avanema tulevikus vaade nende igatsetud parklale, kuid asju tuleks ajada siiski juriidiliselt korrektselt. Tegelikult võiks Sakala selle maa linnalt oma parkla jaoks siis juba üldse ära osta, aga see selleks.

Kuna tööd juba käivad, pole ilmselt kuigi tõenäoline, et Sakala parkla nüüd laiendamata jääb. Järgmine küsimus peaks olema, mis saab seal kõrval asuvast Rubiini platsist. See on teatavasti linnale kuuluv maa. Hetkel kehtiv detailplaneering näeb ette selle hoonestamist. Minu arvates oleks mõistlikum asfalt üles võtta ja laiendada sinna rohelist pargiala. Aga tuleb muidugi arvestada jälle eelkõige ümberkaudsete elanike soovidega. Võib-olla nad tahavadki, et seal oleks lihtsalt selline lage soojussaar, mis võidakse asendada kunagi ettenägematus tulevikus ärihoonega, mis aitaks varjata nende aknaid liigse päikesevalguse eest. Puht linnakujunduslikult võiks seda detailplaneeringut minu arvates nüüd aga muuta, näha sinna ette hoopis madalhaljastusega roheala, mille rajamine kompenseeriks veidi ka Sakala parkla laiendamisest tingitud linnalooduse kadu.

Suurem vastasseis puude pärast on tekkinud nüüd Uue tänava piirkonnas. Sellega seoses ei ole mul lisada palju sellist, mis juba meediast ning sotsiaalmeedias käivatest tulistest aruteludest läbi ei oleks jooksnud, aga üks asi vajab siiski õiendamist.

Lugesin Facebookist, et abilinnapea Kalvi Märtin oli öelnud ühele selle tänava ääres elavale inimesele, et teda nende vastuseis puude langetamisele ei huvita, sest arvestada tuleb ka Männimäe ja Paalalinna elanike soovidega. Mina olen pärit Männimäelt, elan Paalalinnas. Lastepargis olen käinud nüüd aeg-ajalt lastega, et nad seal mängida saaksid. Minu poolest võiksid need puud küll alles jääda. Pigem on olnud just hea palavate ilmadega nende varjus olla. Ma ei usu hästi, et Männimäel või Paalalinnas elaks ühtegi inimest, kes läheks kuhugi piketeerima selle nimel, et need puud seal maha võetaks. Selline kohalike elanike arvamusest ülesõitmine väitega, et seda soovivad teiste linnaosade elanikud, on siiski veidi alatu, et mitte öelda küüniline.

Ditmar Martinson, kes kandideerib nüüd volikokku valimisliidu Südamega Viljandis nimekirjas, avaldas Facebookis alternatiivse nägemuse Uue tänava rekonstrueerimiseks, mille puhul puud jääksid langetamata. Põhimõtteliselt oleks seega võimalik ka selline teistsugune lahendus.

Ma saan aru, et seal on ka ümberkaudsete elanike endi hulgas erinevaid arvamusi. Osad tahavad tuppa rohkem päikest, ei jõua lehti riisuda ja/või loodavad vabaneda nende suurte puude otsas elavatest lindudest, kelle tõttu ei saa aeda pesu kuivama panna, sest see lastakse sageli lihtsalt täis. Meeleavaldajad suutsid puude langetamise küll esialgu peatada, kuid tõenäoliselt hakkavad tegema nüüd rohkem häält ka need, kes seda plaani seal toetavad. Põhimõtteliselt tulekski vaielda sellised asjad minu arvates selgeks eelkõige kohalike elanike vahel, kelle elukeskkonda need kõige rohkem puudutavad. Männimäe ja Paalalinna elanikke poleks küll tarvis segada vaidlusse selle üle, milline peaks olema ühe Uueveski linnaosas asuva tänava haljastus.

Samas, tänasel kohtumisel meeleavaldajatega olla abilinnapea Märtin rõhutanud, et projektiga minnakse igal juhul edasi, puud võetakse maha, sest selline on linnavalitsuse otsus. Seega näib, et teerull veereb lihtsalt edasi, mingeid arutelusi projekti muutmiseks kavas ei ole. Ja see on muidugi tõsine mõttekoht ka teiste linnaosade elanikele, sest miski ju ei garanteeri, et järgmine selline terav vastasseis linnavalitsusega ei teki meile lähemal, mõnes otsesemalt meid puudutavas asjas.

Praegu ongi ju õhus ka teine sarnane juhtum. Plaan rajada Tallinna tänava ja Musta tee hargnemiskohale uus Olerexi tankla on vastumeelne ümberkaudsetele elanikele, kelle elukvaliteet selle tõttu ilmselt tõesti kannataks. Kaardile vaadates tundub see ühe tankla jaoks küll ideaalne asukoht, aga oma akna alla ei tahaks seda tõenäoliselt keegi.

Uue tänava vastasseisuga seoses on Facebookis korduvalt kirjutatud, et valimised on peagi tulekul ja siis saavad inimesed oma häält andes näidata, mida nad asjast arvavad. Mulle tuli nüüd selle peale mõte, et Sakala võiks avaldada pärast kandidaatide registreerimist sellise kaardi, mille peal on näidatud ära valimistel osalevate kandidaatide tegelikud elukohad, et valijatel oleks lihtsam oma valikut langetada. On ju üsna selge, et need inimesed, kes on registreeritud Viljandi elanikeks, kuid ise tegelikult linnas ei ela, ei pruugi läheneda siinset elukeskkonda puudutavate otsuste langetamisele päris sama pilguga, millega vaatavad asju inimesed, kes peavad elama nende otsuste tagajärgedega. Ja see kehtib kindlasti ka linnaosade ja tänavate lõikes.

Üldiselt on küll tore, et valimiskampaaniad on lõpuks hoo sisse saanud, aga samas muidugi kahju, et esile on kerkinud nüüd just sellised teemad. Mitte et need ei vajaks arutamist, vastupidi, aga lihtsalt… kurvad lood.

Mida lubab valimisliit Südamega Viljandis?

Jätkan selle koha pealt, kus mul jutt paari nädala eest pooleli jäi. Toona sai kommenteeritud sotside loodud valimisliidu Südamega Viljandis valimisprogrammist ainult sissejuhatavat osa, mis võttis enda alla veidi enam kui poole kogu programmist. Sellele järgneb alapealkiri “Kuus sammu Viljandi arendamiseks”. Mingeid väga konkreetseid samme sealt tegelikult aga ei leia. Iga punkti all on pikem lõik, mis sisaldab mõnda üldisemat printsiipi, soovunelmasid ja niisama loba, mis kokku moodustavadki nähtavasti selle nn. suure visiooni, mida mainiti korduvalt progammi sissejuhatavas osas. Võtan need siin nüüd siis kõik järjest läbi.

Esiteks: “INIMSÕBRALIKU LINNARUUMIGA LINN – Viljandi on eriline linn – suur ja väike ühekorraga. Kaunis loodus põimub hubase linnamiljööga, mis peidab endas vilgast kultuurielu, haridus-, spordi- ja ettevõtlustegevust. Kõik valdkonnad peavad olema aga tasakaalus. Tulevikku vaatava ja oma kodanikest hooliva linna juhtimine ja planeerimine ei tohi olla hooletu, lühinägelik, kallutatud või erahuvidest lähtuv. Vastupidi, see peab olema uuendusmeelne, sihiteadlik ja kogukonnaga arvestav. Meie linnaruum peab püsima isikupärase ja teistest linnadest eristuvana, kuid samal ajal peaksime julgema rakendada ka parimaid praktikaid laiast maailmast. Inimestele peab olema ligipääs kõikjale linnas, seda vanusest, transpordivahendist ja erivajadustest sõltumata.”

Kui see viimane lause tundus veidi kummaline, justkui oleks seal mõni täht ülearu, ei maksa pidada seda kohe hooletusest tingitud kirjaveaks. On täiesti võimalik, et selline apsakas tehti sihilikult, et tekitada lugejate ajus lühis, mis ei laseks nii kergesti unustada, et sotsid tahavad neile täielikku ligipääsu kõikjal linnas. Midagi väga konkreetset see punkt, mida nimetati sammuks, aga samas siiski ei sisaldanud. Pole tegelikult üldse selge, mida sotsid selles osas täpselt teha kavatsevad. Omalt poolt soovitan siinkohal lugeda Anthony Townsendi raamatut “Targad linnad. Rünkandmed, küberputitajad ja uue utoopia otsingud”, kust leiab palju konkreetseid näiteid parimate praktikate kohta laiast ilmast, mida võiks minu arvates rakendada võimaluste piires ka Viljandis. Usun, et julguse taha asi siin tõenäoliselt ei jääks, küsimus on pigem just võimaluste piiratuses.

Järgmine punkt valimisliidu programmis on aga selline: “ETTEVÕTLIKKUST JA INNOVATSIOONI TOETAV LINN – Meil on olemas kõik võimalused kujuneda loomeettevõtluse keskuseks Eestis. Viljandi peab olema ettevõtliku inimese jaoks parim linn enese realiseerimiseks! Meie linn peab olema valmis väärtustama nutikat ja keskkonnasäästlikku majandustegevust, olles valmis näitama rohelist tuld eksperimentaalsetele lahendustele. Selle kõige juures ei tohi jätta tähelepanuta väike- ja suurettevõtteid, kes on pakkunud võimalusi meie inimestele enese realiseerimiseks. Hoogtöö korras kaasamisürituste asemel peame süsteemselt kaardistama kitsaskohti, mis kohalike ettevõtete tegevust piiravad. Peame panustama sellesse, et Viljandi kujuneks vastupandamatuks tõmbekeskuseks kõrgepalgalist kaugtööd tegevate spetsialistide jaoks, pakkudes neile suurepäraseid elu- ja töötingimusi.”

Kuna selle programmiga ei ole kaasas mingit rakenduskava, pole jälle selge, mida sotsid konkreetselt teha tahavad. Olles lugenud nende 2017. aasta valimisprogrammi, võib küll eeldada, et kui juttu on kohalike ettevõtete tegevust piiravate kitsaskohtade süsteemsest kaardistamisest, mõeldakse selle all ettevõtjate ümarlaua muutmist linnavalitsuse juures aktiivselt tegutsevaks alaliseks nõukojaks, või kui räägitakse Viljandi kujundamisest kõrgepalgalist kaugtööd tegevate spetsialistide tõmbekeskuseks, peetakse silmas mingi kaugtöökohtade keskuse rajamist, mida siis oma valijatele lubati, aga kuna tänavuses programmis seda kirjas ei ole, võib nüüd tegelikult üksnes oletada, mida nad nö. päriselt teha kavatsevad.

Kolmas punkt: “KÕIGIGA ARVESTAV LINN – Viljandi on kodu inimestele, kes siin elavad. Meie kodulinn peab olema koht, kus inimene tunneb end turvaliselt ning teotahtelisena. Oled sa noor või pensionär; liigud sa jalgsi, autoga või ratastoolis; elad sa oma majas või üürikorteris – Viljandi peab arvestama kõigiga! Luues linnaruumi, kus tunnevad end mugavalt nii mudilased kui eakad, võime olla veendunud, et see sobib ka kõikidele teistele. Me mahume siia lahedasti ära! Peame seisma selle eest, et kellegi erivajadus ei sunniks teda otsima uut elupaika. Sh arvestame sellega, et me oleme maakonnakeskus ja peame ühes naaberomavalitsustega tagama selle, et ükski Viljandimaa elanik ei jääks bürokraatlike hammasrataste vahele.”

Nagu mida?! Kus siin oli mõni konkreetne samm Viljandi arendamiseks? Sellist ilukõne võib igaüks lõputult produtseerida! Mida nad kavatsevad aga teha, et see kõik ei jääkski vaid loosungite pildumiseks? Kas enne valimisi on kavas avaldada ka programmi rakenduskava, milles on toodud välja konkreetsed tegevused? Praegusel kujul meenutab see sooneutraalset kooseluseadust, mis võeti vastu ilma rakendusaktideta. Mitte kusagilt ei saa lugeda välja seda, milliseid konkreetseid muudatusi selle valimisprogrammi elluviimine tähendaks.

Neljas punkt: “AVATUD JA KAASAV LINN – Kodus tunneb inimene end iseendana, mitte külalisena. Selleks peab tal olema võimalus aru saada ning aktiivselt kaasa rääkida oma elukeskkonda puudutavatel teemadel, olgu selleks tema kodutänava heakord, lapse huviharidus, vanaema toetavad tugiteenused vm. Sealjuures peab inimestel olema võimalus kaasa rääkida konkreetselt neil teemadel, mis neid konkreetselt puudutavad ja säästma neid koormavast dokumendimajandusest, mis võib tegeliku murekoha tahaplaanile suruda. Inimeste heatahtlik aktiivsus ja rahvaalgatused ei tohiks ära surra dokumentide virnas! Viljandi ei kuulu erakondadele või nende esindajatele! Meie kodulinn kuulub kõigile siinsetele elanikele. Siin ei saa lasta domineerida üksikute poliitikute mõttevälgatustel, mille hinnasilt ületab paljude tegelike probleemide lahendamise oma. Selline juhtimisstiil ei kuulu tänapäevasesse demokraatlikku Viljandisse. Siin tuleb arvestada kõigi huvigruppidega ning töötada välja lahendused, mis aitaks kogu linnal edasi minna. Viljandi vajab omavalitsust, mitte omavolitsust. Linnaruumi arengutes peab saama osaleda ka inimene, kes on sunnitud viibima arvutis.”

Ei tea, kes neid inimesi seal arvutis sunnib viibima? Kui mõeldud oli seda, et linna arengudokumentide, planeeringute ja muude selliste asjade kohta peab saama avaldada arvamust ka interneti kaudu, siis see on muidugi elementaarne. See punkt jäi küll samuti väga üldsõnaliseks ning ebamääraseks, kuid osutuks samas just tänu sellele äärmiselt käepäraseks malakaks juhul, kui sotsid sügisel Viljandis võimule peaksid tulema. Seda saaks hakata kasutama siis ju volikogus nende nüpeldamiseks, et linna juhtimine muutuks tõesti avatuks ja kaasavaks. Kohe, kui ilmnevad mingid vastupidised tendentsid, soovimatus arvestada teiste arvamusega, püüd suruda peale vaid enda tahet, saab virutada neile selle valimisprogrammiga otse vastu vahtimist. Selles mõttes on antud juhul tegemist lausa tänuväärselt ebakonkreetse sõnastusega.

Viies punkt: “ROHELINE LINN – Viljandi on osa Eestist, Euroopast ja tervest maailmast. Kliimamuutustest ja looduskeskkonna hävimisest tingitud probleemid puudutavad otseselt ka meid. Saame olla tervele Eestile eeskujuks energia- ja veekasutuse, prügimajanduse ning üldise keskkonnateadlikkuse tõhusal arendamisel. Vaja on targalt rakendada uusi jätkusuutlikusele suunatud Euroopa Liidu rahastusmeetmeid. Peame looma tervislikuks ja loodust säästvaks eluviisiks soodsa keskkonna, mille puhul ei tunne inimene, et ta peab iga vastutustundliku sammu korral nahast välja pugema. Avalikud asutused peavad siinjuures olema eeskujuks ning võtma uued säästlikud lahendused esimeste seas üle.”

Siin ei olnud öeldud samuti midagi väga konkreetset, kuid sõnastatud printsiip on kahtlemata oluline. Minu arvates võiks linnavolikogu hakata näitama eeskuju sellega, et volikogu istungite ajaks ei topita enam laudadele plastikust veepudeleid. Kui keegi tahab volikogu istungi ajal juua, võtab endale ise joogipudeli kaasa, vajaduse korral laseb sinna kraanist vett. Viljandi kraanivesi on täiesti joodav. Sama reegel peaks laienema loomulikult ka linnavalitsusele ja teistele avalikele asutustele. Pole vaja raisata maksumaksjate raha selle peale, et linnavolinikud, linnavalitsuse liikmed ning ametnikud saaksid kaanida pudelivett. See oleks muidugi vaid esimene, sümboolse tähtsusega samm keskkonnamõjude vähendamiseks.

Kuues punkt: “HARITUD JA KULTUURNE LINN – Viljandi peab pakkuma parimat haridust igas haridusastmes – alusharidusest kõrghariduse ning elukestva õppeni välja. Ei tohiks olla ühtegi põhjust, mis noored ja andekad haridusvaldkonna tegijad ei peaks tahtma tulla Viljandisse tööle. Peame looma sellised elamis- ja töötingimused, mis kutsuks siia oma ala parimaid tegijaid, toetama haridusinnovatsiooni ja väärtustama õpetajatööd, sh alus- ja huvihariduses. Haritud linn on ka kultuurne linn! Kultuuriakadeemia, Ugala ja teiste oluliste kultuuriasutuste töö toetamine peab olema süsteemne ja eesmärgistatud. Peame rakendama siinset kutluurialast kompetentsi senisest paremini kohalike inimeste võimestamiseks. Siinsed kultuuriasutused on aidanud luua Viljandisse suurepärase keskkonna, kuhu kutsuda kultuurivaldkonna maailma tipud resideeruma. Nende looming võiks jõuda ka linnaruumi ning avalikesse asutustesse.”

Selle kohta sooviks muidugi jälle näha mingit rakenduskava, millest selguks, mida täpselt teha tahetakse. Ma isiklikult arvan, et päris maailma tippe ei ole mõtet sihikule võtta, sest nende hulgast õnnestuks meelitada siia tõenäoliselt ainult neid, kui väljenduda nüüd väga otsekoheselt, kelle parim enne on möödas. New York Times võis küll avaldada artikli, milles soovitati külastada Viljandit inimestel, kes tahavad puhata mõnes elava kultuurieluga, aga samas rahulikus väikelinnas, kus on odavad hinnad, kuid see ei tähenda, et Kondase Keskus suudaks konkureerida MoMA või meie kultuuriakadeemia Columbia Ülikooliga. Pigem võiks ikkagi keskenduda sellele, et pakkuda siin võimalusi enese teostamiseks Eesti noortele, up & coming tegijatele. Viljandi kujuneks neile sageli tõenäoliselt vaid hüppelauaks, millelt lennatakse edasi mujale ja kõrgemale, kuid selle nišši täitmine oleks meile kindlasti jõukohasem.

Üldiselt mõjus sotside valimisliidu programm äärmiselt frustreerivalt. Üksikkandidaadina volikokku pääsedes ei saaks mina seal linnavolikogu hetkel kehtiva töökorra kohaselt õigusakte algatada, seda saavad teha ainult saadikurühmad. Pole põhjust arvata, et nende väikesed füürerid nõustuvad sügisel seda punkti muutma. Seega saan panna oma valimisprogrammi nüüd tegelikult kokku ainult teiste lubadustele tuginedes – lubada ainult seda, et toetan volikogus ühes või teises asjas üht või teist erakonda, teen algatatud eelnõudele nii- või naasuguseid muudatusettepanekuid. Sotside valimisliidu programm on aga nii üldsõnaline ja ebakonkreetne, et selle põhjal ei saa ma lubada oma valijatele nüüd peaaegu midagi. Loodetavasti tulevad teised erakonnad välja konkreetsemate lubadustega.

Reformierakonna lubadused viljandlastele (2. osa)

Kahe nädala eest jäi pooleli Reformierakonna 2017. aasta valimisprogrammi läbivaatamine. Enne sellega jätkamist peatun lühidalt meie uue abilinnapea personaalküsimusel, mille vastu mõni kodanik huvi on tundnud. Janika Gedvili asemel sai nüüd siis abilinnapeaks 32-aastane Jane Koitlepp, kes on paistnud seni silma peamiselt aktiivse naiskodukaitsjana. Ta on naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine ja saanud oma tegevuse eest selles liinis aasta vabatahtliku aumärgi, mille andis üle president Kersti Kaljulaid, ning kuulutatud tänavu ka aasta naiskodukaitsjaks. Minul isiklikult temaga mingeid kokkupuuteid olnud ei ole, seega saan tugineda siin ainult avalikult teadaolevale infole ja kuulujuttudele.

Kohalikel valimistel ei ole Koitlepp seni kandideerinud, kuid parteipoliitikaga sidus ta ennast väga varakult. Ta on kuulunud nii Viljandi linna kui ka Pärsti valla noortevolikokku. Tegutses omal ajal aktiivselt Rahvaliidu noortekogus ning astus juba 18-aastaselt ka erakonda. 2006–2010 kuulus Rahvaliitu, seejärel 2011–2020 Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, liikudes sealt eelmisel suvel edasi Isamaasse. Sakalale antud intervjuus seletas ta nüüd, et tema vaated on pigem ikkagi parempoolsed, konservatiivsed ja rahvuslikud, ning ta tundis, et Isamaa on erakond, mis nendega kõige rohkem kokku sobib. Huvitav küll, miks ta kuulus siis enne seda ligi 10 aastat sotside ridadesse, kelle poliitiline suund oli juba tema parteisse astumise ajal pigem ikkagi vasakpoolne, liberaalne ja internatsionalistlik ehk sisuliselt vastupidine tänase Isamaa omale? Kas vahepeal on toimunud mingi maailmavaateline kirgastumine?

Samas tundnud Koitlepp ka seda, et Isamaa on erakond, kus ta ennast kõige paremini teostada saab, öeldes veel, et Isamaa tähendab talle peret ja pere väärtustamist, inimeste iseseisvaks kasvatamist ja nende küll aitamist, aga pigem õnge, mitte niisama kala andmist. Siinkohal tuleb mainida, et Isamaa liige on juba pikemat aega ka tema ema, kellele Isamaa naiskogu andis eelmisel aastal koguni “Isamaa aasta ema” aunimetuse. Erakonna esimees Helir-Valdor Seeder on aga juhtumisi tema ema koolivend. Seega on Viljandi uuel abilinnapeal, keda Sakala tituleeris verivärskeks poliitikuks, tegelikult väga tugev poliitiline seljatagune. Sedasi justkui tühjalt kohalt, valimistel osalemata päris igaüks abilinnapeaks ei saa. Selleks on ikkagi vaja erakonnas mõjuvõimsaid toetajaid. Sotside ridades need tal nähtavasti puudusid, Isamaas on olemas.

Viimased kümme aastat töötas Koitlepp reisikonsultandina. Enne abilinnapeaks saamist oli lapsehoolduspuhkusel. Kuna reisifirmade tulevik on praegu üsna ebaselge, ei olnud ka töökoha vahetamine vaid mõned kuud enne valimisi tema jaoks tegelikult ilmselt nii riskantne, nagu võib esmapilgul tunduda. Estravel, kus Koitlepp töötas, on kannatanud koroonakriisi tõttu ju küllaltki rängalt – eelmise aasta esimeses kvartalis, mille lõpus piirid juba kinni pandi, oli selle maksustatav käive veel ligi 1,7 miljonit, tänavu vähem kui 400 tuhat eurot. Töötajate arv langes samal ajal 156-lt 95-le. Allesjäänud töötajate palku on kõvasti kärbitud. Keskmine brutopalk on praegu hinnanguliselt umbes 800 eurot. Lapsehoolduspuhkusel olijaid teatavasti koondada ei saa, kuid ei ole üldse selge, kas või kui kauaks ja millise tasu eest Koitlepale seal nüüd tööd oleks jätkunud. Ettevõtte majanduslikult keerulist seisu näitab ju seegi, et selle omanikud on kritiseerinud ka avalikult ja päris teravalt erinevaid koroonakriisiga seoses kehtestatud piiranguid.

Isegi siis, kui tema ametiaeg abilinnapeana piirdub ainult nelja kuuga, teenib Koitlepp ikkagi 2800 eurot kuus ja lisaks veel kolme kuupalga suuruse lahkumishüvitise, kokku seega 19600 eurot, mis oleks Estravelis töötades praeguse seisuga umbes kahe aasta keskmine palk, kusjuures selle töökoha püsimine nii kaua oleks üsna ebakindel. Nii et see on see kohaliku õukonnameedia poolt avaldamata jäetud taust, mille tõttu ringlevad nüüd linnas jutud, et Seeder andis lihtsalt ühe oma vana tuttava lapsele nö. sotsiaalse töökoha.

Kas see tähendab, et ta ulatas õnge, mitte vaid kala, seda näitab muidugi tulevik. Vaatasin seda linnavolikogu istungit, kus Koitlepp üsna üksmeelselt ametisse kinnitati. Tundus, et ta on ise praegu väga entusiastlik ja hakkamist täis, mistõttu võib loota, et ta vähemalt üritab selle tööga korralikult hakkama saada, kuid ettekujutus nendest probleemidest, mille lahendamisega tal abilinnapeana tegeleda tuleb, näis olevat veel üsna tagasihoidlik.

Kui küsiti, mis probleemid on meil tema vastutusalas kõige suuremad, hakkas Koitlepp rääkima, et tema isiklik huvi on jalgrattad, jalgrattateede rajamine ja laste liikluskasvastus, mis peaks algama juba 1. klassist. Hiljem selgus, et ta on ise ka jalgratturi juhilubade koolitaja. Seega näib tal olevat selle teema osas otsene huvide konflikt, mille tõttu ta peaks tegelikult linnavalitsuses vastavate teemade aruteludes ja hääletustes osalemisest taanduma. Samas ma loomulikult nõustun, et liikluskasvatus peaks algama võimalikult varakult, isegi juba lasteaias, nagu näevad tegelikult ette ka valitsuse kehtestatud laste liikluskasvatuse kord ning koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava – kui Viljandis on kusagil probleeme nende täitmisega, tuleb asja muidugi parandada.

Väga konkreetseks Koitlepp oma plaanide avamisel siis ei läinud. Kui küsiti, mis on see võluvits, millega panna lapsed nüüd nelja kuuga jalgrattaga sõites kiivrit kandma, hakkas ta rääkima täiskasvanute eeskujust, mis peaks algama volikogu enda liikmetest. Kui küsiti, kas talle ei tundu, et hakata juhtima Viljandi hariduselu ilma kõrghariduseta (Koitlepp omandab praegu Tallinna Ülikoolis rekreatsioonialast kõrgharidust, bakatöö kaitsmine peaks toimuma jaanuaris) on veidi liiga julge samm, vastas ta lihtsalt, et tema on juhi rollis kindlasti kui juht, mitte kui spetsialist. Siinkohal soovitaks ma küll jätkata õpinguid magistriastmes Tartu Ülikoolis, erialal muutuste juhtimine ühiskonnas, mis ongi mõeldud just selliste ametikohtade täitjate ettevalmistamiseks.

Kui Helmen Kütt väljendas lõpuks mure selle pärast, et Koitlepp ei rääkinud midagi elukaare teisest poolest, omastehooldajate, hooldekodude jms. teemadest, millega tegelemise eest ta nüüd abilinnapeana samuti vastutab, ei osanud Koitlepp midagi spetsiifilist välja tuua, aga arvas siiski, et omastehoolduses ja üleüldse võiks olla väga suur roll vabatahtlikel, nende motiveerimisel ja rakendamisel. Mida ta selle all täpselt mõtles või kuidas seda endale ette kujutab, ma ei tea. Kevadel patrullisid kohalikud naiskodukaitsjad tema juhtimisel küll mänguväljakutel, et jälgida, kas lapsed peavad kinni valitsuse kehtestatud hajutatuse reeglist, aga voodihaigetel vanuritel mähkmete vahetamine on siiski selline töö, mida nad päris vabatahtlikult tõenäoliselt teha ei tahaks, vähemalt mitte pikemat aega. Samas teatas Koitlepp, et võtab kõik ideed rõõmuga vastu, ootab konkreetset sisendit.

Siinkohal on muidugi kiusatus teha ettepanek panna Viljandi linnas tööle ühiskondlikud koroonainspektorid, kelle ülesandeks on kontrollida, kas kõik avalikes kohtades viibivad isikud on ikka korralikult vaktsineeritud. Ma ei imestaks, kui sügisel hakataksegi midagi sellist tõsimeeli arutama. Sakala partei ju kindlasti toetaks!

Nali naljaks, aga tegelikult on poliitilise järelkasvu kesisus kahtlemata tõsine ja süvenev probleem. Juba praegu moodustavad Viljandi linnavalitsuse ja volikogu koosseisust enam kui 40% 60-aastased või vanemad isikud, kes on sealt mõne valimistsükli pärast, näiteks aastaks 2033 tõenäoliselt pea kõik kadunud. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist sündinud noori on vaid mõned üksikud ja nendegi ambitsioonid näivad olevat suunatud rohkem Viljandist väljapoole. 1960-ndatel ja 1970-ndatel sündinute najal püsib mäng ilmselt veel mõnda aega koos, aga veidi pikemas perspektiivis ei ole seis Viljandis ka selles osas just kuigi roosiline. Seetõttu tasub hoida kindlasti pöialt, et Koitlepp oma uues ametis läbi ei kõrbeks, vaid jääks kohaliku tasandi poliitikasse figureerima pikemaks ajaks.

Sakalas ilmunud intervjuus uuriti juba, kas temast võiks saada sügisel Isamaa linnapeakandidaat. Koitlepp ütles, et seda ei ole veel arutatud, aga tema oleks muidugi nõus, kui erakond seda vajalikuks peab. See oleks muidugi huvitav käik. Kandidaadina ei oleks ta võib-olla isegi nõrgem kui eelmine kord Harri Juhani Aaltonen. Tema kiire tõusmine linnapeaks tundub aga äärmiselt ebatõenäoline. Minu teada näitas üks hiljuti läbiviidud küsitlus, mille tulemusi ei ole avalikustatud, et Isamaa reiting on langenud viljandlaste hulgas juba allapoole EKRE omast. Osaliselt on see tingitud sellest, et Isamaa arvelt on tõusnud siin nüüd Eesti 200, mille tuntumateks tegijateks on varasemad isamaalased. Lõplik tõde selgub muidugi valimistel, aga kuna Isamaad pitsitab siin ühest küljest EKRE ja teisest ikkagi ka Eesti 200, näib ülimalt ebatõenäoline, et linnapea koht sügisel neile võiks minna. Samas oleks Koitlepp võib-olla selline linnapeakandidaat, kelle abil Isamaa saaks nüüd sügisel kõige paremini tõrjuda üheaegselt nii erakonna Eesti 200 kui ka EKRE poolt lähtuvat ohtu oma häältesaagile. Samuti oleks sotside valimisliidul raske kujutada stagnatsiooniparteina erakonda, mille esinumber on noor naine, kes kandideerib kohalikel valimistel esimest korda.

Minu arvates võiks kehtida Viljandis kirjutamata reegel, et isegi abilinnapeadeks ei panda inimesi, kes ei ole veetnud eelnevalt vähemalt ühte ametiaega, see tähendab nelja aastat volikogus. Samas tuleb tunnistada, et poliittehnoloogiliselt oleks Isamaa jaoks mingis mõttes tõesti päris mõistlik teha sellest inimesest nüüd enda linnapeakandidaat. Aga eks tulevik näitab, kui pikaks ja kõrgelennuliseks tema poliitiline karjäär kujuneb. Enne valimistulemuste selgumist ei ole ilmselt mõtet sel teemal enam rohkem spekuleerida.

Nii palju siis sellest. Lõpetuseks räägin nüüd veidi ka Reformierakonna vanast valimisprogrammist, mis sai võetud osaliselt läbi juba kahe nädala eest. Reformierakonna plaani kohaselt peaks Viljandis olema meeldiv ja turvaline elukeskkond, kus lapsed ja noored väärivad arenemiseks kaasaegseid võimalusi, haridus ja kultuur on tipptasemel ja innovatiivne ning vaba aega saab veeta tervislikult ja aktiivselt. Loosungitega on seega asi korras, need kõlavad tõesti kenasti. Palju oli nende programmis muidugi selliseid punkte, mis on tänaseks tehtud või parajasti töös, nagu näiteks Järveotsa elamukvartali arendamine, haigla rajamine kesklinna, linna sissesõiduteede korrastamine jne.

Üks lubadus oli ehitada valmis Valuoja ja Vaksali tänava kergliiklusteede tunnelid. Peaaegu valmis on saadud see, mis viib Valuoja orust Ugala ja gümnaasiumi juurde (kuidas see praktikas tööle hakkab, seda saame veel näha), kuid Valuoja puiestee ja Jakobsoni tänava ristmikule plaanitava tunneli ehitamiseni jõutakse praeguste kavade kohaselt alles 2024. aastal. Arvestades seda, et seal asub ohtlik ülekäigurada, kus juhtus äsja jalakäija surmaga lõppenud liiklusõnnetus, võiks seda teha siiski varem, võimalikult kiiresti, sest Valuoja oru teises servas asuva tunneli avamine suurendab kindlasti liikumist ka sellel ülekäigurajal. Seetõttu on selle asendamine tunneliga muutumas minu meelest üsna kiireloomuliseks ülesandeks – mida kauem venitatakse, seda suurem on ju tõenäosus, et mõni jalakäija või jalgrattur sellel ülekäigurajal veel viga või koguni surma saab.

Reformierakonna valimisprogrammis oli ka palju selliseid lubadusi, millel olen peatunud juba varem teiste erakondade programme kommenteerides, nagu lubadus ehitada valmis veekeskus ja korrastada spordihoone vana osa, otsida koostöös erasektoriga võimalusi linna kaasaegse kunstigalerii rajamiseks ja rajada Viljandisse koertepark. Ei hakka neil kõigil siin nüüd enam uuesti peatuma. Toon välja ainult ühe asja, mis silma torkas, nimelt teatas Reformierakond valijatele Viljandi linnas: “kaasame noortevolikogu liikmed vallavolikogu komisjonide töösse ja suurendame noorte omaalgatuste projektifondi.” Sisuliselt samalaadne lubadus oli ka sotsidel, kelle programmi lahates ma seda juba kommenteerisin, kuid siinkohal väärib tähelepanu, et Reformierakond kasutas oma valimisprogrammis sõna “vallavolikogu”.

Tekkis lihtsalt küsimus: Kes neil selle teksti kokku kirjutas? Kas see valmis mingil copy/paste-meetodil? Kuidas võis juhtuda, et mitte keegi nii silmatorkavat apsakat ei märganud? Kas nende kandidaadid siis ise oma erakonna valimisprogrammi korralikult ei lugenudki, et see viga kellelegi silma ei jäänud? Kui tõsiselt nad oma lubadusi siis tegelikult üldse võtavad?

Reformierakond lubas seista ka selle eest, et lasteaia kohatasu ei suureneks, aga praktikas ei ole selleks midagi tehtud. Lasteaia kohatasu on Viljandis jätkuvalt seotud riikliku alampalgaga, kasvades seega iga kord, kui alampalka tõstetakse. On muidugi võimalik, et kohatasu suurenemise all mõtlesid reformierakondlased mitte selle kasvu eurodes, vaid protsendina alampalgast. Sellisel juhul ei saa neid ehk tõesti süüdistada oma valimislubaduse rikkumises, küll aga valijaid eksitava lubaduse andmises.

Minu arvates võiks lasteaia kohatasu langetada Viljandis praeguse 12-13% pealt 10%-le alampalgast, kuid seda mitte kuidagi järsult langetades, vaid üleminekuperioodiga, mis tähendab, et alampalga kasvades oleks kohatasu tõus lihtsalt väiksem. Aga kas midagi sellist kunagi juhtub või mitte, sõltub muidugi sellest, kui tõsiselt võtavad oma valijatele antud lubadusi erakonnad, pea kõik seni Viljandis valimistel osalenud, kes on lubanud lasteaia kohatasu kasvu piirata.

Veel lubas Reformierakond tõsta lasteaia- ja huvikooliõpetajate töötasusid, säilitada Viljandi Kaare Kooli, tõhustada lasteaedades ja põhikoolides pakutavaid tugiteenuseid, jätkata sünni- ja ranitsatoetuse maksmist, renoveerida lasteaiahooned ja uuendada õpikeskkonda, teha korda koolide staadionid, rajada nende juurde multifunktsionaalsed pallimänguväljakud, teha korda lasteaedade ja koolide juures olevad kõnniteed ja parklad, muuta kõnniteed hästi liigeldavaks nii lapsevankri kui ka ratastooliga, rajada jalgrattaparklad ja eraldi sõidualad jalgratastele, arendada edasi Uue tänava lasteparki, ehitada Viljandisse välitreeningpargid, toetada laste mänguväljakute rajamist linnaosadesse.

Samuti selgus nende programmist, et nad peavad kultuuriakadeemiat ja Ugalat linnale jätkuvalt olulisteks koostööpartneriteks, toetavad jäähalli arendamist Viljandi Jääspordikeskuseks ning lubasid ehitada Viljandi järve terviseraja äärde grillimisvõimalusega puhkekohad. Loodetavasti on reformierakondlased teadlikult sellest, et seal asub Viljandi maastikukaitseala, kus tuleb käia tulega ümber eriti hoolikalt. Lõkkekohtade rajamine tuleb kooskõlastada ka keskkonnaametiga. Kuna mina isiklikult ei usu, et sellised grillimiskohad jääksid kasutamata ebakaines olekus isikute poolt, kes võivad käia tulega ümber äärmiselt hooletult, pigem võib kujuneda sellistest labrakatest seal lausa reegel, tasuks minu arvates olla nende rajamisega siiski tagasihoidlik ning äärmiselt ettevaatlik, et oht tule laialdasemaks levikuks oleks tõesti minimaalne. Kõige parem, kui seal muidugi üldse tuld ei tehtaks.

Reformierakond lubas veel rajada Viljandi järve äärde maailmatasemel sõude- ja aerutamiskeskuse, renoveerida ja valgustada Uueveski oru jalgtee, jätkata Valuoja orgu vabaaja pargi loomist koos BMX-jalgrattakrossi rajaga ning toetada Uueveskile discgolfi raja ehitamist. Tundub, et midagi läks neil seda programmi kirjutades või hiljem ellu viies segamini. Discgolfi rada tehti hoopis Valuoja orgu, ratastega tehakse trikke ikka Uueveskil.

Lubati ka kahekordistada noorte spordi- ja kultuuritoetused. Ei tea, kuidas on lugu konkreetselt noorte osas, aga kui vaadata eraldatud tegevustoetusi, siis on need kultuuri- ja spordivaldkonnas kokku tänavu vaid 11,5% suuremad kui 2017. aastal. Toetuste kahekordistamine kõlab valimisprogrammis muidugi uhkemalt kui lubadus tõsta neid 11-12%, mis katab enam-vähem nelja aasta inflatsiooni, aga seda arvestades endast tegelikult suurt kasvu ei kujuta. Eks paistab, kas erakonnad siin ka tänavu sedasi erinevaid toetusi mitmekordistada lubavad. Kui nad seda teevad, on peaaegu alati tegemist valijate teadliku petmisega, sest tegelikult saadakse enamasti aru, et selline toetuste järsk kasv ei ole lihtsalt võimalik, see käiks linnale üle jõu.

Turvalisuse suurendamiseks lubas Reformierakond uuendada Viljandis avalike valvekaamerate võrgustikku, mida tuleb aga tehnika kulumisest ja tehnoloogia arengust tulenevalt muidugi nii või teisiti järk-järgult teha. Selles mõttes võivad nad sama lubadusega nüüd ilmselt uuesti välja tulla. Lubati seista ka selle eest, et uute ehitiste arhitektuuriline lahendus kaunistaks linna. Tuntuimaks näiteks on nüüd siis nähtavasti see Posti ja Koidu tänava nurgal asuv kast. Üldiselt olid Reformierakonna lubadused suunatud rohkem noorematele inimestele. Nagu eelmises nende programmi puudutanud kommentaaris märgitud, oli nende nõrgimaks kohaks see, et peaaegu puudus eakatele suunatud osa. Varsti saame siis näha, milliste lubadustega nad sel korral viljandlaste hääli püüdma tulevad. Ja nelja aasta pärast selgub taas, kui paljud neist on täidetud või jäänud täitmata.