Lubadused Isamaa toetajatele

Täna võtan ma vaatluse alla valimisprogrammi, millega tuli Viljandi linnas nelja aasta eest kohalikel valimistel välja Isamaa ja Res Publica Liit, nüüd ennast lihtsalt Isamaaks nimetav erakond, et korjata sellest välja punkte, mille eest võiksin ka ise linnavolikokku pääsedes seista. Enne selle juurde asumist kommenteerin aga veidi mõningaid päevakajalisemaid teemasid.

Homme toimub Tartus Isamaa suurkogu, kus otsustatakse, kas erakonna juhina jätkab Helir-Valdor Seeder või saab selleks hoopis Lavly Perling. See viimane tundub mulle üsna ebatõenäoline, sest tegemist on alles mõne kuu eest erakonda astunud inimesega, keda Tõnis Kons ja mõned teised sellised kunagised Res Publica hallid kardinalid üritavad sisuliselt kasutada ära selleks, et kujundada Seedri juhtimisel taas konservatiivsema suuna võtnud erakonnast lihtsalt mingi liberaalpopulistlik partei. Teisi sõnu: uus Res Publica. Ma ei usu, et see plaan läbi läheb.

Samas on siseopositsioon valinud erakonna senisele peavoolule vastandudes nii konfrontatsioonilise stiili, et nende ühendus Parempoolsed võib pärast kaotust ise Isamaast lahkuda, ühineda erakonnaga Eesti 200. Eeldatavasti siis enne kohalikke valimisi. See tähendab, et Isamaa, mille reiting kõigub üleriigiliselt kusagil viie protsendi kandis, kaotaks ikkagi hulga potentsiaalseid häältekogujaid, läheks nendele valimistele vastu veelgi nõrgestatumalt. Suur läbikukkumine kohalikel valimistel, näiteks volikogust välja jäämine Tallinnas, paneks Seedri tooli juba tõsisemalt kõikuma. Sellisel juhul läheb erakond järgmistele parlamendivalimistele, need toimuvad 2023. aastal, kindlasti uue juhiga.

Minu arvates võiks selleks juhiks saada Riina Solman, kes on tõestanud ennast veendunud konservatiivina, kuid suudaks endise reformierakondlasena kõnetada kindlasti ka Reformierakonnas pettunud parempoolseid. Ta ei ole poliitikas enam mingi uustulnuk, aga ka mitte liiga vana kala. Praegu juhib ta Isamaa fraktsiooni Tallinna linnavolikogus. Olles töötanud rahvastikuministrina ning varasemalt ka Eesti Energias, rahandusministeeriumis, justiitsministeeriumis ja kaitseministeeriumis, on ta näinud lähedalt mitmete võtmetähtsusega valdkondade köögipoolt. See tuleb erakonna juhile, kes peab juhtima ka selle poliitikate kujundamist, kindlasti kasuks. Ja siinkohal ei saa muidugi unustada sedagi, et ta on pärit Viljandist. Seega: täiuslik kandidaat, Isamaa esinaiseks igati sobilik. Soovitan tallinlastel, vähemalt konservatiivsete vaadetega inimestel, toetada teda ka kohalikel valimistel, kui ta sügisel taas kesklinna valimisringkonnas kandideerib.

Eile käis uudistest läbi, et Solman ei ole veel otsustanud, kas ta nõustub kandideerima Tallinna linnapeaks. Isamaa paneb oma linnapeakandidaadi seal lõplikult paika pärast homset suurkogu. Üldine arusaam on selline, et kui Perling valitakse erakonna juhiks, saab temast ka selle linnapeakandidaat Tallinnas. Samas oleks kahtlemata mõistlik pakkuda seda kandidaadi-kohta talle ka juhul, kui erakonna juhina jätkab Seeder. See raskendaks kindlasti oluliselt nende niiditõmbajate tegevust, kes üritavad sellisel juhul vastasseisu erakonnas ilmselt veelgi eskaleerida, et eraldada selle küljest ühendus Parempoolsed ja ülejäänud Isamaa sisuliselt potist alla lasta.

Järgmine teema. Valimisliit “Roheline Saku Vald”, laiemalt tuntud tegijatest on seal ka praegu volikokku kuuluv majandusteadlane Ivar Raig ja kunagine rahandusminister Mart Opmann, teatas, et teeb Riigikogu liikmetele ja vajadusel ka valimiskogus ettepaneku seada presidendivalimistel kandidaadina üles Tarmo Soomere, praegune Eesti Teaduste Akadeemia president. Ühinen selle ettepanekuga. Presidendivalimised toimuvad enne kohalikke valimisi. Valimiskogu koosolekule saan ma minna parimal juhul vaatlejana, nagu 2016. aastal, mitte hääleõigusliku liikmena, kuid avaldan siinkohal põhimõttelist toetust Soomere kandidatuurile.

Põhjus selles, et minu hinnangul on ta tänavu võimalikest valikutest ainus, kes ei ole tugevalt seotud ühegi erakonnaga ja mõjuks tasakaalustaja, mitte tasakaalu kõigutajana. Kui presidendiks saaks Jüri Ratas, jõuaks Kadriorgu tagasi selline nö. bütsantslik (“joogid autosse”) poliitiline kultuur, mida esindas omal ajal tegelikult ka Toomas Hendrik Ilves, mis tuleks Eesti poliitikast minu arvates täielikult välja rookida. Praegu ametisolev president Kersti Kaljulaid, kelle on kuulutanud nüüd enda presidendiks Eesti 200, ei oma enam suuremate erakondade toetust ja on hakanud mõjuma ühiskonda lõhestavalt. President peaks aga olema ikkagi rahvast ühendav kuju, vastuvõetav võimalikult suurele osale ühiskonnast. Samal põhjusel ei sobi selleks EKRE pakutud Henn Põlluaas. Rohkem võimalikke kandidaate praegu silmapiiril ei ole. Ja tõenäoliselt ei tule.

Rohelised teatasid, et Tartus on nende linnapeakandidaat Johanna Maria Tõugu. Tõenäosus, et temast saab sügisel Tartu linnapea, ei ole ilmselt väga suur, kuigi täielikult välistada seda muidugi ei saa. Eelmine kord rohelised seal kohalikel valimistel oma nimekirjaga ei osalenud ja Tõugu ei ole varem valimistel kandideerinud. Tulemus on seega üsna prognoosimatu. Mulle on ta jäänud meelde asjaliku tudengina Tartu Ülikoolis aines kriitiline mõtlemine ja argumenteerimine toimunud loengutest. Ta oli seal aktiivne osaleja, kellel oli palju küsimusi ja huvitavaid tähelepanekuid. Lühidalt: üks selline inimene, kelle sõnavõtte tasub jälgida – sealt võib tulla väga huvitavaid mõtteid.

Nüüd aga siis Viljandi asjadest. Esmaspäeval lahkus abilinnapea Janika Gedvil, kellele läks eelmistel kohalikel valimistel ka minu hääl, Isamaast, et minna nüüd valimistele erakonna Eesti 200, see tähendab Kivibergi rühmituse ridades. Nagu arvata võis, võetakse ta maha ka abilinnapea kohalt, mis kuulub Isamaale. Erakond peab leidma talle asendaja, kes ei pruugi jääda ametisse kauemaks kui mõneks kuuks. Mõistlik oleks panna selleks ilmselt Gert Elmaste, kes vastutab praegu linnavalitsuse liikmena osaliselt samade valdkondade eest.

Tundub, et mingit suurt tüli nüüd siiski majas ei ole, teravat omavahelist vastandumist Isamaa ning Eesti 200 tõenäoliselt arendama ei hakka. Ando Kiviberg, kelle valimisloosungiks on võetud nähtavasti “Ma armastan Viljandit!” (ei maksa imestada, kui see tuleb tuttav ette, sest 2009. aastal toetus Reformierakond oma kohalike valimiste kampaaniates samale teemale kogu Eestis, toona oli selline tunnetele apelleerimine üsna edukas, Viljandis saadi selle abil väga ülekaalukas võit, mistõttu üritabki Eesti 200 seda nüüd ilmselt korrata), see Kiviberg kirjutas oma Sakalas avaldatud valimispropagandas enda arvele küll ka suure osa sellest, mis on tehtud Viljandi linna poolt ära pärast 2017. aasta valimisi, mil tema on selle juhtimisest eemal seisnud, kuid määris samas lausa mett mokale Seedrile, tänades teda lobitöö eest, mis on toonud Viljandisse suuri rahalaevu, aga tunnustades ka praegust linnavalitsust, kes tema projektide elluviimisega tublisti hakkama on saanud. Koalitsioonikõlbulikkusega ei tohiks seega mingeid probleeme tekkida. Suur visionäär Kiviberg on valmis kasutama ka praeguste asjapulkade abi. Uute projektidena on kaalumisel, nagu ma tema artiklist aru sain, ordulossi taastamine ja köisraudtee üle Viljandi järve.

Kuigi need on tegelikult muidugi mõlemad juba vanad mõtted. Seega ongi siin nüüd paras koht võtta lõpuks ikkagi ette see valimisprogramm, millega Isama ja Res Publica Liit nelja aasta eest viljandlaste ette tuli. See oli toona üks lühemaid, vaid neli tuhat tähemärki, kuid väga lakooniline, sisaldas palju punkte. Kõigepealt loeti ette eelmise nelja aasta jooksul Viljandis tehtud suuremad asjad, seejärel hakati laduma: “Et Viljandis oleks veelgi parem elada, selleks valmib veekeskus” jne.

Tuleb tunnistada, et paljud selles programmis toodud punktid on tänaseks tegelikult osaliselt või täielikult täidetud või siis parajasti töös. Viimast võib samas muidugi öelda ka veekeskuse kohta, mille projektiga edasiliikumist kinnitab ka tänane Liba-Sakala. Kui kõik sellised punktid välja jätta, jääb veel palju neid, nagu lubadus toetada riigiasutuste tulekut Viljandisse, mida mina tavalise üksikkandidaadina, kelle mõju on oluliselt väiksem kui mõnel üleriigiliselt tegutseval parlamendierakonnal, ilmselt oma programmi võtta ei saa.

IRL lubas siis korrastada koos korteriühistutega kvartalisisesed parklad Männimäel ja Paalalinnas, rajada kesklinna uusi parkimiskohti, ühendada omavahel jalgrattateed, rajada õuesõppenurki ja mänguväljakuid, toetada hoovide ja avalike puhkealade korrastamist, kohandada kõnniteid lapsevankri, ratastooli ja rulaatoriga liikumiseks, arendada välja soodsa ja tänapäevase ühistranspordi ning sotsiaaltranspordi teenuse, teha korda mõned eraldi nimetatud ning palju teisi tänavaid ja kõnniteid, parandada liikumispuudega inimeste juurdepääsu avalikele hoonetele ja arendada välja laste turvakoduteenuse, pakkuda viipekeele tõlke teenust, teha korda koolistaadionid ja ka vana spordihoone. Jne. Jne. Jne.

Kuna mina ei omaks üksikkandidaadina volikokku pääsedes isegi õigusaktide algatamise õigust, mis on reserveeritud Viljandi linnavolikogu hetkel kehtiva töökorra kohaselt saadikurühmadele, saaksin hääletada seal vaid ühe või teise algatuse poolt või vastu. Neid eelpool loetletud asju ma tõenäoliselt toetaksin. Kindlasti ka paljusid teisi, mis jäid praegu sinna “Jne. Jne. Jne.” alla, kuid ilmselt ei ole mõtet hakata neid kõiki nüüd siia ritta laduma, sest tänavu tuleb Isamaa arvatavasti ikkagi välja uue programmiga, mis ei pruugi eelmisega päris täpselt kattuda.

Kui lähtuda vaid sellest vanast programmist, kujuneks minust volikogus tõeline Isamaa kaasajooksik. Selles oli tegelikult ainult mõni üksik punkt, mida ma ei toetaks. Eks seegi oli üks põhjustest, miks minu hääl eelmine kord just sellele erakonnale läks. Peab aga vaatama, milliste lubadustega nad tulevad välja sel aastal. Võib ju juhtuda, et tänavu ei ole programmiline ühisosa nendega enam nii suur.

Lubadused SDE toetajatele kohalikel valimistel Viljandi linnas (1. osa)

Nonii. Jätkan nüüd erakondade vanade valimisprogrammide läbivaatamist, et sõeluda sealt välja punktid, mida võiksin sügisel Viljandi linnavolikokku pääsedes isegi toetada. Alustasin EKRE programmist, täna võtan ette sotsid. 2017. aastal kutsuti mind kohlike valimiste eel tegelikult kandideerima ka nende nimekirjas, aga jätsin siis need valimised vahele. Nüüd saabki vaadata, kui suur oleks olnud minu programmiline ühisosa sotsiaaldemokraatidega.

Eelmine kord läksid nad valimistele loosungiga “Südamega Viljandis”, mis oli siis ühtlasi nende valimisprogrammi pealkiri. Nüüd on moodustatud kohalike sotside eestvedamisel samanimeline valimisliit, kuhu oli esialgu kaasatud ka erakond Eesti 200. Kuna nimetatud partei peakontor tahab tulla võimalikult paljudes paikades välja oma nimekirjaga, nähes selle esinumbrina Viljandis Ando Kivibergi, otsustas erakonna Eesti 200 ainsa esindajana valimisliitu kuulunud Jaan Jaago sealt aga juba lahkuda. Kas see otsus oli lõplik või mitte, seda on praegu siiski vara öelda.

Minu arvates olnuks mõistlik, kui Eesti 200 jäänuks Viljandis seotuks selle valimisliiduga, sest suurt liikmeskonda neil endal siin ju ei ole. Valimisliidu kaudu õnnestunuks neil oma esindaja ehk volikokku saada, aga eraldi väikese parteinimekirjaga valimistele minnes on see enam kui küsitav. Kiviberg kogus küll 2013. aastal Isamaa ja Res Publica Liidu linnapeakandidaadina üle 800 hääle, ja saigi linnapeaks, kuid see leidis aset teatud konkreetses kontekstis. Täna valitseb juba hoopis teine seis. Viljandis ei ole enam ilmselt palju neid, kes ootaksid tema naasmist linnapea toolile. Ja nende viljandlaste teine valik, kes on hakanud kõhklema Isamaa toetamises, on enamasti konservatiivne EKRE, mitte liberaalne Eesti 200. Selles mõttes ei maksa oodata, et Kiviberg suudab korrata oma 2013. aasta tulemust. Ta ise on esinenud nüüd küll meedias väga entusiastlikult, aga see on minu arvates lihtsalt osa rollist, mida ta on määratud mängima.

On muidugi mõistetav, et Eesti 200 soovib võimalikult paljudes kohtades oma parteinimekirjaga välja tulla, sest kardetakse, et muidu tabab erakonda samasugune saatus, mis sai osaks 2017. aastal valimisliitudesse peitunud Vabaerakonnale. Viljandiski kogus vabaerakondlaste juhtimisel loodud valimisliit Kogukondlik Viljandi siis ju üsna vähe hääli. Eesti 200 ei pruugi saada oma eraldi nimekirjaga sellest palju rohkem, kuid samas hoiaks see erakonda siin ikkagi rohkem pildil, aitaks valmistada ette pinda järgmisteks parlamendivalimisteks. Kiviberg kandideeris küll Riigikokku viimati Harjumaal, kus ta teatavasti ka päriselt elab, kuid järgmine kord võib Eesti 200 panna ta oma esinumbriks Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Kohalikud valimised kujutaksid endast nüüd seega lihtsalt ettevalmistust parlamendivalimisteks.

Sakala ajakirjanik Marko Suurmägi leidis juba viimaste parlamendivalimiste eel, et lastes Kivibergil kandideerida Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas, mitte Viljandimaal, raiskas Eesti 200 trumpe, sest Viljandis olevat Kivibergil palju toetajaid. Suurmäe hinnangul pääsenuks ta siit suure tõenäosusega Riigikokku. Mina selles nii kindel ei ole. 2011. ja 2015. aastal kandideeris ta ju parlamenti just Järva- ja Viljandimaal, kuid ei osutunud sinna valituks. Samas kogus ta aga 2019. aastal palju suuremas Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas hoopis vähem hääli kui varem siin, mistõttu on muidugi mõistetav, et partei teda nüüd taas siia hääli koguma tahab suunata.

Aga kas kohalikud valimised on mõeldud selleks, et üks Tallinna külje all elav inimene saaks kujundada endale Viljandis toetusbaasi, mille pinnalt teha parem tulemus parlamendivalimistel? Minu arvates mitte. Aga kui see oli lubatud Jaak Madisonile, kes tegi nelja aasta eest EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks kandideerides sisuliselt sama, võib seda muidugi ka Kiviberg. Valijatele oleks kindlasti parem, kui Eesti 200 läheks siin valimistele ikkagi selle valimisliidu koosseisus, sest nii on suurem tõenäosus, et mõni selle erakonna esindaja pääseb volikokku, aga mulle kui üksikkandidaadile on selline konkurentide killustumine muidugi kasulik. Selles mõttes oleks tervitatav, kui ka praegune Isamaa nüüd pauguga lõhki läheks, kui nende Parempoolsed tuleksid Viljandis välja oma väikese valimisnimekirjaga.

Nii või teisiti olen nendel valimistel maailmavaateliselt kõige ühendavam kandidaat aga loomulikult mina, sest toetun kõigi erakondade programmidele, esindan mingit osa neist kõigist. Sotside puhul võtan ette nii nende 2017. aasta Viljandi valimisprogrammi, käesoleval aastal valimisliidu Südamega Viljandis poolt avaldatud programmi (seal leidub küll ka inimesi, kes ei kuulu ühtegi erakonda, kuid kandvaks jõuks on siiski sotsid), aga vaatan ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tänavust üleriigilist kohalike valimiste programmi.

2017. aastal kuulutasid sotsid oma valimisprogrammi sissejuhatavas osas, et neli aastat varem õnnestus neil koos Isamaa ja Res Publica Liiduga murda kaheksa aasta jooksul ammendunud reformierakondlik linnavõim, kuid hiljem ei meeldinud koalitsioonipartneritele see, et sotside soovitud kodanike ja huvigruppide suurema kaasamisega kaasnes paratamatult otsekohesus ehk kriitika, mistõttu langes IRL (täna ennast “Isamaaks” nimetav erakond) tagasi mugavustsooni, moodustades Viljandis taas koalitsiooni Reformierakonnaga. Ilmselt võis selline otsekohesus (või kibestumus – sõltub vaatepunktist) olla üks põhjustest, miks valimistel enim hääli saanud sotsid siis pärast valimisi kohe teiste poolt nurka jäeti. Kui tahetakse koalitsiooni pääseda, tuleb ju ikka hoolega lipitseda ja pugeda, mitte oma potentsiaalsetele koalitsioonipartneritele nende vanu patte nina alla hõõruda!

Sotside programmis oli toona päris mitmeid kaunilt kõlanud kohti, loen siin nüüd ühe ette: “Linna arenguvõimekus taandub sellele, kas poliitiline ladvik suudab kodanikega samades jälgedes astuda ja lennukaid ideid praktiliste lahenduste väljapakkumisega toetada. Viljandi ei vaja kabinettidest neile pakutavaid valmislahendusi. Viljandlased ootavad paindlikku, kaasavat ja ajaga kaasas käivat linnajuhtimist!” – kõlab kenasti, võiks lausa kahe käega all kirjutada, aga küsimus on muidugi selles, mida see praktikas tähendab. Viljandis leidub ju ka inimesi, kelle arvates oli Jaak Joalale diskosamba püstitamine näide sellest, kuidas poliitiline ladvik haaras kinni lennukast ideest, pakkudes paindlikult välja praktilise lahenduse, et toetada selle teostamist; probleemi tekitasid hoopis need, kes selle pärast irisema hakkasid. Selles mõttes selline ilukõne, mida võib tõlgendada või sisustada sajal erineval moel, mulle siiski väga ei meeldi.

Aga õnneks sisaldas sotside programm ka palju konkreetsemaid punkte. Linnavalitsuse töö avatuks ja linnakodanikele igapäevaselt kättesaadavaks muutmiseks lubati taastada linnajuhtide korrapärased avalikud kohtumiskoosolekud linnakodanikega ning juurutada linnavalitsuses nn. “ühe akna” teenindussüsteem, mis lõpetaks kodanike ametnike vahel jooksutamise. Nendest korrapärastest kohtumistest linnarahvas minu meelest eriti aktiivselt osa ei võtnud. Piisab ehk sellest, kui selliseid kohtumisi rahvaga korraldatakse vastavalt vajadusele, mingites suuremat resonantsi tekitanud küsimustes.

Küll aga võiks minu arvates viia sisse ühe väikese muudatuse linnavolikogu töökorda. Praegu algavad volikogu istungid, mis on teatavasti avalikud, kõigile avatud, infotunniga, kus selleks registreerunud isikud saavad esitada küsimusi ja teha ettepanekuid volikogule. Lõpevad need samas linnavalitsuse infotunniga, kus volikogu liikmetel on võimalus esitada küsimusi kõigile kohalolevatele linnavalitsuse liikmetele. Minu arvates võiks õigus esitada küsimusi linnavalitsuse liikmetele olla siis mitte üksnes volikogu liikmetel, vaid laieneda kõigile kohalolijatele. Ei ole vaja hakata korraldama pidevalt veel mingeid eraldi kohtumiskoosolekuid. Piisab sellest, kui muuta ära vaid paar sõna linnavolikogu töökorras, et ka tavakodanikud saaksid esitada küsimusi linnavalitsuse liikmetele volikogu istungite lõpus.

Ja see ühe-akna-süsteem on tegelikult samuti kahe otsaga asi – kõlab hästi, kuid võib kokkuvõttes lihtsalt suurendada büroktaatiat. Mõnikord on siiski mõistlik, kui inimene suunatakse edasi pädeva spetsialisti juurde, mitte ei pea jändama mingi klienditeenindajaga, kes üritab vahendada kusagilt saadud infot, millest ta võib-olla isegi täpselt aru ei saa. Kui Viljandis peaks olema mingis osas tõesti probleemiks suur kodanike jooksutamine ametnike vahet, minul isiklikult selline negatiivne kogemus puudub, näitab see siiski pigem vajadust panna paika ülesannete ja vastutuse täpsem jaotus ning koostada ametnikele konkreetsemad juhised selle kohta, kelle juurde kodanik mingi probleemiga saata tuleks. Kindlasti ei saa pidada soovitavaks olukorda, kus inimesed peaksid leppima sellega, et saavad suhelda mingite universaalsete klienditeenindajatega, aga otse spetsialistide juurde enam ei pääse.

Sotsid lubasid veel toetada uue haigla ning perearsti- ja tervisekeskuse valmimist, kaasata aktiivsemalt eurorahasid suurinvesteeringute tegemiseks sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas, luua koostöös haigla, tervisekeskuse ja perearstidega toimiva terviseedenduse ja ennetustöö süsteemi ning tagada Viljandis elanikele riikliku hambaravi hüvitise kasutamise võimalused. Samas lubati ka kergendada omastehooldajate tööd, luues selleks uusi teenuseid, suurendada linna poolt makstavat hooldajatoetust, viia sisse hooldajate registri. Praegu on Viljandi poolt makstav hooldajatoetus puudega lapse puhul 210, täiskasvanu puhul 40–60 eurot kuus sõltuvalt sellest, kas hooldatav vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval või ööpäevaringselt. Riiklikud puuetega inimeste sotsiaaltoetused ei ole samuti just kuigi suured.

Tunnistan ausalt, et minu isiklik kokkupuude sotsiaalteenuste valdkonnaga on praktiliselt olematu. Samas on see kahtlemata oluline valdkond, mis puudutab paljusid väga otseselt. Sotsid lubasid selles osas veel rajada eakatele teenusmaja, mis võimaldaks toimetulekut ilma hooldekodusse elama asumata, ja luua päevahoiu teenuse dementsetele eakatele, et kergendada omastehooldajate olukorda. Sellised plaanid, kui tegemist ei ole lihtsalt valijate lollitamiseks mõeldud katteta lubadustega, eeldavad muidugi põhjalikke arvutusi ja katteallikate olemasolu. Võimalik, et sotsidel on need kohe taskust võtta, aga minul mitte. Seetõttu ma siin selliseid lubadusi praegu jagama ei hakka. Teema vajab veel süvenemist.

Samas võin tuua sotside vanast programmist kohe välja mõned punktid, mida ma kindlasti ei toeta. Mõte korraldada regulaarselt linnaelanike rahulolu-uuringuid, millega arvestataks linna arendamisel, kõlab hästi, aga sisuliselt oleks see, minu arvates, lihtsalt maksumaksjate raha raiskamine. Plaan rajada kaugtöökohtade keskus, mis soodustaks mujal töötavate inimeste Viljandisse elama jäämist, võib sobida ehk teostamiseks mõnele eraettevõtjale, kui see asi ennast kuidagi ära tasub, kuid omavalitsus ei peaks oma piiratud ressursse selliste asjade tegemiseks kasutama. Mingite täiendavate aastapreemiate loomise asemel teen volikokku pääsedes kindlasti ettepaneku hoopis need kõik ära kaotada. Sotside plaani muuta Viljandi osalemine üleriiklikel ja regionaalsetel ettevõtlus-, tööhõive-, turundus- ja muudel messidel täiesti tavapäraseks, ei poolda ma samuti. Pigem tuleks linna turunduseelarve väga hoolikalt üle vaadata. Messidel osaleda ainult siis, kui see on tõesti põhjendatud ja vajalik.

Samuti ei pea ma vajalikuks uurida võimalusi linna osalemiseks riiklikus munitsipaalkorterite ehitamise programmis. Ma leian, et elamumajanduse korraldamisega saab üldiselt paremini hakkama erasektor. Omavalitsusel on väga palju muid ülesandeid, mis Viljandis enne uute munitsipaalkorterite ehitamiseni jõudmist, kui seda tõesti vajalikuks peetakse, lahendada tuleks. Järveotsa elamupiirkonna ning linna tööstus- ja ettevõtlusalade arendamist ei saa nüüd muidugi pooleli jätta, aga mingite selliste uute, suurte ja kulukate arenduste algatamist linna poolt ma väga ei poolda. Viimastel aastatel on Viljandi linn tegelenud aktiivselt tegelikult hoopis munitsipaalkorterite erastamisega. Minu arvates ei oleks õige kasutada linna raha selleks, et ehitada kortereid, mis ühel hetkel suure tõenäosusega jälle lihtsalt maha müüakse.

Skeptiliselt suhtun ka sotside plaani muuta Viljandi ettevõtjate ümarlaud linnavalitsuse juures aktiivselt tegutsevaks alaliseks nõukojaks. Viimane tuntum ettepanek, mis selle ümarlaua kaudu linnajuhtide ette jõudis (see oli ajal, kui linnapeaks oli veel Kiviberg), puudutaski just nimelt seda, et võiks hakata rajama odavaid üürikortereid, kuhu saaks majutada mujalt Viljandisse tööle värvatavaid inimesi, kellel olevat siin muidu raske elamispinda leida. Lahendusena nähtigi siis osalemist riiklikus munitsipaalkorterite ehitamise programmis, mille vajalikkusest on paljud poliitikud küll juba aastaid rääkinud, kuid mida jätkuvalt ei eksiteeri. Üksikute ettevõtjate vaatepunktist võib seda soovi isegi mõista, aga linna kui terviku jaoks ei oleks selliste töölismajade, sisuliselt võõrtööliste getode rajamine ilmselt kuigi mõistlik tegevus. Linna juhtimisel tuleks aga lähtuda just linna kui terviku, mitte kellegi erahuvidest, mis ettevõtjate puhul paratamatult ja alati domineerivad. Igasugused ettepanekud tuleb muidugi ära kuulata, kuid ettevõtjate ümarlaua muutmine linnavalitsuse alaliseks nõukojaks võib anda sellistele erahuvidele liiga suure kaalu linna kui terviku huvide ees. Seetõttu mina seda ei poolda.

Veel lubasid sotsid taotleda süsteemselt ja läbimõeldult välisrahastust linnamajanduse-, sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonna arendustegevusteks. Kujutan ette, et kui valimisprogrammi pandi kirja selline punkt, pidanuks neil olema kusagil sahtlis olemas ka mingi konkreetne plaan, sest muidu jääb see ju lihtsalt üldsõnaliseks loosungiks. Minul sellist plaani praegu ette näidata ei ole. Printsiibiga aga iseenesest muidugi nõustun. Nagu ka sellega, et tuleb jätkata linna tänavate, kõnniteede ja ülekäiguradade korrastamist ning muuta need kasutatavaks ka liikumisraskustega inimestele. Ma ei usu, et linnavolikogus oleks või sinna kandideeriks nüüd üldse keegi, kes hääletaks selle põhimõtte vastu. Eriarvamused võivad tekkida aga konkreetsete projektide osas. Selles mõttes ei ütle nii üldsõnalised punktid valimisprogrammis valijatele ju tegelikult midagi.

Üks konkreetsem lubadus oli sotsidel samas kaasata üksikprojektide teostamiseks aktiivsemalt linnavalitsuse koosseisuväliseid projektijuhte, et tagada projektide edukus. Kui selle all ei ole mõeldud lihtsalt avalike vahendite kantimist mingitele oma tuttavatele, vaid peetakse silmas tõeliste ekspertide kaasamist, kellest on ka päriselt abi, võib sellega isegi nõustuda.

Mitmed punktid sotside 2017. aasta programmis on muidugi sellised, millega ei ole täna enam midagi peale hakata. Näiteks lubasid nad taastada Vabadussõjas langenute mälestussamba hologrammina, aga nüüd on juba toimunud hange selle taastamiseks esialgsel kujul. Sakala partei esindaja Tarvo Madsen ja mõned teised üritasid isegi veel pärast seda tõstatada küsimust, kas tegemist on ikkagi asjaga, mida tuleks nüüd tõesti teha, aga loodetavasti see enam siiski tegemata ei jää. Veekeskuse osas lubasid sotsid 2017. aastal viia läbi sõltumatu auditi pakutud maksumuse ja äriplaani osas ning küsitluse linnarahva seas selle lõpliku asukoha valimiseks. Nende valimisprogrammis oli siis lausa kindlas kõneviisis lubadus: “Viljandi vajab veekeskust ja ujulat ning meie teeme selle ära!” Linna osalusel veekeskuse rajamiseks loodud aktsiaselts on tänaseks likvideeritud ning vahepeal üsna käegakatsutavaks muutunud spaahotelli rajamine ei paista olevat samuti enam päris kindel. Tõenäoliselt ei oleks need asjad praegu teisiti ka siis, kui pärast valimisi tulnuks võimule sotsid.

Aga mida nüüd siis edasi teha? Kui peaks tõesti juhtuma, et Viljandi järve äärde kavandatud spaahotell jääb kerkimata, võiks minu arvates võtta ikkagi uuesti plaani lihtsalt Jakobsoni Kooli ujula renoveerimise, et linnas oleks vähemalt üks korralik ujula, kus õpilased saavad oma tunnid tehtud ja mida ka teised muul ajal kasutada saavad. Mingit järjekordset algatust veekeskuse rajamiseks linna poolt mina kindlasti ei toeta – parem teha korda juba olemasolev ujula, mitte jääda igavesti unistama uhkest veekeskusest.

Umbes pool sotside 2017. aasta programmist sai siin nüüd läbi võetud. Selleks korraks ehk aitab. Järgmisel nädalal võtan ette Isamaa, mis peab siis oma suurkogu, kus otsustatakse, kas erakonna juhina jätkab Helir-Valdor Seeder, kes on teatavasti Viljandi linnavolikogu esimees. Sotside programmi juurde pöördun uuesti tagasi kahe nädala pärast.

Valimiskampaania vahekokkuvõte

Kuna paar inimest on uurinud, millal mu valimiskampaania edasi läheb, märtsis ühtegi temaatilist sõnavõttu ei olnudki, teen nüüd väikese vahekokkuvõtte.

Idee moodustada Viljandi linnas kohalikeks valimisteks ühtse programmita valimisliit, mille ridades saab kandideerida igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel, on praegu endiselt ainult idee. Need mõned huvilised, kes esialgu tekkisid, kadusid ära pärast seda, kui ma avaldasin pikemad videod, milles selgitasin lähemalt selle idee tausta ning taolise valimisliidu üsna ebaselgeid väljavaateid selles osas, mis puudutab valimistel edu saavutamist. Leiti, et tegemist oleks siiski liiga riskantse ettevõtmisega, mistõttu ei tahetud ennast sellega siduda.

Noh, minu teada on Viljandis praeguseks (või vähemalt vahepeal oli) juba kaks eraldiseisvat seltskonda, kes mõtisklevad nö. traditsioonilisemate, ühtse programmiga valimisliitude loomisest. Lisaks tahavad tulla väikeste omaette nimekirjadega välja ikkagi ka paar erakonda, mis seda siin eelmine kord ei teinud. Vaevalt kõigist nendest ettevõtmistest lõpuks asja saab, aga… kas sellise killustumise korral oleks mõne sellise nimekirja väljavaated valimiskünnise ületamiseks suuremad? Ma ei usu.

Mis puudutab mind ennast, siis on valikus ainult see nö. avatud nimekiri või siis osalemine valimistel üksikkandidaadina. Muude pakkumiste peale ei hakka ma üldse mõtlemagi.

Samas on viimased kuud näidanud, et minu seni antud valimislubadused hakkavad vaikselt teostuma: Viljandi linnavolikogu istungite salvestusi saab nüüd vaadata YouTube-ist; jaanuaris volikogule saadetud nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise korra eelnõu oli veebruaris arutusel linnavolikogu kultuurikomisjonis ning eelarve- ja arengukomisjonis – mõlemad komisjonid leidsid, et selline kord tuleks vastu võtta, otsustasid pöörduda linnavalitsuse poole ettepanekuga töötada välja oma eelnõu. Seega paistab, et kaks suurt valimislubadust on mul juba laualt maas. Iseenesest muidugi väga tore.

Oma valimiskampaania eelmises postituses lahkasin ma EKRE 2017. aasta programmi. Märkisin siis muu hulgas, et erivajadustega laste osas on Viljandis põhiküsimus, mis saab Kaare koolist. Vahepeal on minuni jõudnud info, et jaanuaris selles küsimuses Kaare kooli hoolekogu poolt linnavolikogule ja linnavalitsusele saadetud pöördumine sai haridus- ja kultuuriametist vastuse, milles väideti, et kooli tulevik iseseisva institutsioonina on kindel. Mis puudutab võimalusi jätkata tegevust praeguses hoones, siis kinnitati, et otsitakse lahendusi ka selle tagamiseks. Läbirääkimised haridus- ja teadusministeeriumiga on küll alles väga varajases faasis, kuid käesoleva aasta jooksul loodetakse nüüd siiski mingi lahenduseni jõuda. Noh, jõudu tööle!

Aga mina teen nüüd oma valimiskampaanias tõesti pikema pausi, jätkan suvel, kui on rohkem aega nende teemadega tegelemiseks. Võtan siis ette ka teiste erakondade vanad programmid – ja ka uuemad, kui nad nendega lõpuks välja tulevad. Jätkan siis muidugi ka oma nö. originaalsete, algupäraste lubaduste jagamist, nende lahtiseletamist. Neil, kes tahavad saada kohe teavitust, kui see kampaania jälle edasi läheb, soovitan tellida minu uudiskirja, teha saab seda veebilehe kov.laiapea.eu kaudu. Ja kui leidub siiski inimesi, kes nö. avatud nimekirjas kandideerida tahavad, võtke ühendust! Kui tuleb nagunii mitu sellist nimekirja, mis ei ole praegu volikogus esindatud, siis võiks ju olla nende kõrval ikkagi ka üks selline ebatavaline valimisliit, mis pakub tõelist alternatiivi, isegi kui selle nimekirjas on lõpuks ainult 2-3 kandidaati – saamegi siis ehk paremini omavahel valimisdebatte pidada – muidu võib see minna ju keeruliseks, kui kandidaate tuleb liiga palju.

Lubadused EKRE toetajatele

Eelmiste kohalike valimiste eel avaldasin Sakalas arvamust, et uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest, sest kui iga kord tullakse välja mingite täiesti uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades. Seetõttu soovitasin siis võtta erakondadel kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused, kriipsutada maha need, mis on juba täidetud või tunduvad ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgesti uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks. Veelgi enam. Soovitasin võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud, sest valijate jaoks ei ole ju suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad. Kuna mul on kombeks käia ka ise enda sõnade järgi, teengi nüüd just seda.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond osales Viljandis kohalikel valimistel esimest korda 2017. aastal. 2005 tegi seda samas Rahvaliit, mille ümbernimetamisel EKRE tekkis. 2017. aastal ei olnud EKRE nimekirjas Viljandis ühtegi neist kandidaatidest, kes olid kandideerinud siin Rahvaliidu nimekirjas, kuid programmiline ühisosa oli siiski märkimisväärne. 2017. aasta kevadel saatsin ma ise EKRE juhatusele Rahvaliidu teesid 2005. aasta kohalikel valimistel, mis olid olnud Rahvaliidu jaoks Eestis tervikuna üldse kõige edukamad, märkides, et neist võib leida mõtteid, mida annaks uuesti kasutada. EKRE juhatus seda soovitust mingil määral ka järgis.

Viljandis oli EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison, kes ei elanud ise Viljandis, vaid kandideeris siin lihtsalt selleks, et kasvatada Viljandimaal enda toetajaskonda, mis võimaldas koguda hiljem rohkem hääli Riigikogu valimisel. Nüüd on saanud temast tähtis härra Brüsselis. Viljandis ta enam ei kandideeri. Siinsed valijad on oma töö tema poliitilise karjääri edendamisel teinud. 2017. aastal oli aga just tema see, kes kirjutas kokku EKRE kohaliku valimisprogrammi. Mainisin talle toona, et selle jaoks võib leida häid ideid kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanekute hulgast. Nii mõnigi neist mõtetest EKRE programmi Viljandis ka jõudis, kuid suures osas koosnes see siiski üldisema iseloomuga jutupunktidest ja sellistest lubadustest, millega EKRE tuli ühes või teises vormis välja ka paljudes teistes omavalitsustes.

Võtangi nüüd ette EKRE 2017. aasta ja Rahvaliidu 2005. aasta valimisplatvormid.

EKRE lubas teha Viljandi turvaliseks ja hubaseks, Rahvaliit aga töötada terve ja turvalise Viljandi nimel. Nende loosungitega ma loomulikult ühinen. Ka minu arvates võiks Viljandi olla terve, turvaline ja hubane. Aga vaatame nüüd konkreetsemaid punkte. EKRE lubas kindlustada koostöös politsei- ja piirivalveametiga abipolitseinike juurdekoolituse. Rahvaliit soovis turvatunde kindlustamiseks näha rohkem politsei jalgsi-, ratta- ja rolleripatrulle, toetades selleks linna politseid ning pakkudes hea töö eest palgalisa. Mina võin kinnitada, et ei poolda Viljandis mingi munitsipaalpolitsei loomist. Politsei töökorraldus peaks jääma politsei enda otsustada. Turvatundega minul isiklikult Viljandis mingeid probleeme ei ole. Ma ei leia, et linn peaks maksma politseinikele palgalisa või hüvitama abipolitseinike koolitamisega seotud kulutusi. Minu arvates on riigi ehk keskvalitsuse ülesanne tagada, et politseinikud saaksid korralikku palka. Kõik, kes vastavad abipolitseiniku kandidaadi nõuetele, peavad saama soovi korral muidugi ka vastava väljaõppe. Raha selleks peaks aga tulema siiski politsei- ja piirivalveameti, mitte Viljandi linna eelarvest. Omavalitsuse tõhus koostöö korrakaitseorganitega on loomulikult vajalik, kuid see ei tähenda seda, et linnavolikogu peaks hakkama tegema neile ettekirjutusi töökorralduse osas või võtma linna kanda mingeid nende tööd puudutavaid kulutusi. Mina ei näe selleks praegu tungivat vajadust.

EKRE lubas veel rekonstrueerida Viljandi peatänavad, kaasajastada tänavavalgustuse. Rahvaliit lubas hoolitseda linnatänavate korrastamise eest, parandada tänavavalgustust. Eks need punktid on sees muidugi kõigi erakondade programmides. Mina luban, et ei hakka vastavatele projektidele kuidagi vastu töötama. Leian, et suuremat tähelepanu võiks Viljandis pöörata ka kõrvaltänavatele ja kõnniteedele. Tööd on selles osas lõputult. Küsimus on eelkõige selles, kust leida nende jaoks raha – millised on linna prioriteedid. Siin ongi üks valiku koht, kas püstitada mingeid uusi suuri rajatisi, millega kaasnevad märkimisväärsed püsikulud, või korrastada olemasolevat taristut. Minu arvates tuleks eelistada viimast.

EKRE lubas lahendada reoveepuhastusjaama “lastehaigused”. Kui AS Viljandi Veevärk tuleb lõpuks välja mingi konkreetse lahendusega, milleks on vaja linnavolikogu toetust, siis mina seda seal kindlasti toetan. Lisaks lubas EKRE toetada meil vähekindlustatud linnakodanike kodude küttekollete renoveerimist ja hooldust. Ma tean, et päästeametil on täiesti olemas spetsiaalne projekt, millest omavalitsused saavad taotleda toetust toimetulekuraskustes leibkondade, lasterikaste perede, puuetega inimeste, eakate jne. küttekollete ja -seadmete parandamiseks ja renoveerimiseks, vingugaasiandurite ja suitsuandurite paigaldamiseks, elektrisüsteemide ja gaasiseadmete parandamiseks, isegi korstnapühkimisteenuse eest tasumiseks. Kui Viljandi ei ole sealt seni vastavaid toetusi väga aktiivselt taotlenud, ma ausalt öeldes ei tea, tuleks seda edaspidi loomulikult teha. Sellega peaks aga tegelema ilmselt linna sotsiaalamet, mitte volikogu. Volikogus saaks esitada linnavalitsusele arupärimise selle kohta, kas või mil määral on neid toetusi Viljandis kasutatud, ning anda üldise suunise olla selles osas edaspidi aktiivsem. Mingeid linna omavahenditest makstavaid eraldi toetusi ma vajalikuks ei pea – linn peaks lihtsalt kasutama aktiivselt neid võimalusi, mille päästeamet on juba loonud.

EKRE lubas veel ka tagada elukeskkonna, kus eestimeelsus on au sees, ning toetada Vabadussõja ausamba taastamist. Ma ei kujuta täpselt ette, mida nad mõtlesid sellise elukeskkonna tagamise all. Kas seda, et tähistatakse mitmesuguseid riiklikke tähtpäevi, kus poliitikud saavad pidada kõnesid? Mulle tundub, et Viljandis selles osas esinejatest küll puudust ei ole. Mina lavale trügima ja kõnesid pidama ei hakka. Sakalamaa langenud sõjameeste mälestussamba taastamist selle esialgsel kujul toetan. See protsess on juba käimas. Nüüd tuleb jälgida, et tähtaegu ei hakkaks dikteerima valimised ning tulemus saaks vähemalt originaaliga samaväärne, et ei tehtaks mingit haltuurat. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui seal keerataks kokku selline ebakvaliteetne käkk, mida tuleb hakata kohe parandama. Selleks, et see mälestussammas saaks tõesti korralik, kulub minu arvates nii praegu kavandatust rohkem aega kui ka raha.

EKRE lubas veel tagada avalike teenuste parema kättesaadavuse; rajada juurdepääsuteid, et kogu linnaruumis oleks turvaline ka ratastooliga liikuda; toetada valveapteegi avamist; aidata kaasa parkimisprobleemi lahendamisele Viljandi linnas; muuta jäätmekäitluse korraldus Viljandis paindlikumaks. Avalikud teenused peavad olema muidugi kõigile kättesaadavad. Seda, et ratastooliga saaks liikuda kogu linnaruumis, ma lubama ei hakka, sest see on utoopia, kuid uusi projekte koostades, töid teostades tuleks loomulikult arvestada ka sellega, et oleks võimalik liikuda ratastooliga, näiteks kõnniteede äärekivid peaksid olema ülekäigukohtade juures madalamad ja kõnniteed ise oleks vaja rohkem korda teha. Kui on vaja pidevalt mingitest aukudest läbi ronida, pole ratastooliga liikuda ju kuigi mugav. Valveapteek oleks põhimõtteliselt vajalik, aga ma ei poolda seda, et linn hakkaks maksma selle lahti hoidmiseks mingit rahalist toetust. Parkimisprobleemi lahendamine on samuti selline jooksev ülesanne, mida tuleb pidevalt silmas pidada. Osalist üleminekut tasulisele parkimisele, milles mõned näevad justkui imepärast lahendust, ma ei poolda. Seda on Viljandis juba proovitud. Tulemus oli see, et tasulise parkimise korraldamisega seotud kulud olid suuremad kui sellest saadav tulu. Mida EKRE mõtles jäätmekäitluse paindlikumaks muutmise all, ei oska ma öelda, seetõttu jätan selle punkti praegu kommenteerimata.

EKRE üks kõlavamaid lubadusi oli kehtestada sünnitoetus 1000 eurot. Sellega tulid nad 2017. aastal tegelikult välja pea kõigis omavalitsustes, kus nende nimekirjad valimistel osalesid. Paljudes lubati kehtestada lisaks ka ranitsatoetus 500 eurot. Viljandis jäi see neil valimisplatvormist millegipärast välja. Küll aga lubas ranitsatoetuse kehtestamist Viljandis 2005. aastal Rahvaliit. Praegu makstakse koolimineku toetust 50 eurot Viljandis ainult toimetulekutoetust saanud perede lastele, aga seda kuni 19-eluaastani. Kui keegi peaks tulema volikogus välja ettepanekuga laiendada seda mingil kujul kõigile, pean mina ennast ilmselt hääletamisest taandama (kuna minu vanem tütar läheb mõne aasta pärast kooli, tekiks muidu otsene huvide konflikt). Sünnitoetus tõsteti Viljandi linnas hiljuti 600-le eurole, et see oleks sama suur nagu linna ümbritsevas vallas, kus see samuti tõusis. Fiktiivsete sissekirjutuste vältimiseks oleks mõistlik, kui linn ja vald käiksid selles osas ka edaspidi ühte sammu.

Lasteaia kohamaksu ülempiiriks lubas EKRE seada 10% riiklikust alampalgamäärast, praegu teeks see siis 58,4 eurot, kehtestades ühtlasi maksuvabastuse alates kolmandast lapsest. Selle viimase lubadusega murti küll sisse lahtisest uksest. Tänagi võib pere, kus lasteaias käib kolm või enam last, taotleda Viljandis lasteaia õppekulu soodustust, mis on 100% iga lapse kohta. Kui lasteaias käib kaks last on soodustus teisele lapsele 50%. Toimetulekutoetust saavate perede lastele on soodustus 100% alates esimesest lapsest. Peredele, kus kasvab neli või enam alla 19-aastast last, on soodustus igale lapsele 50%. Minu arvates see kord muutmist ei vaja. Kohatasu on kõigis linna lasteaedades praegu suurem EKRE poolt soovitud ülempiirist, kuid moodustab samas vaid väikese osa tegelikest kuludest. Mina peaksin ennast vastavast hääletusest nii või teisiti jälle taandama, et vältida huvide konflikti. Seega pole mõtet ka selles osas mingeid lubadusi anda.

Veel lubas EKRE võimaldada Viljandi koolides kõigile soovijatele tasuta hommikusööki. Praegu on kõigile tagatud tasuta lõunasöök. Muidugi võiks ka see hommikune puder olla õpilastele tasuta, aga mina siin jälle midagi lubada ei saa. EKRE kuulutas oma programmis veel, et kui haridusasutus võtab kasutusele ühtse koolivormi, kompenseeritakse 50% vormi maksumusest. Jaak Madison pühendas sellise ühtse koolivormi propageerimisele Sakalas lausa terve artikli. Sel ajal, kui mina kooli läksin, oli Eestis veel kasutusel ühtne koolivorm. Minu meelest siis küll peaegu kõik õpilased vihkasid seda, ikka otsiti võimalusi vormi kuidagi isikupärastada ja esimesel võimalusel neist loobuti. Oma lastele ma koolivormi ei soovi, pean seda mittevajalikuks, seega hääletaksin taolise rahaeralduse vastu.

EKRE lubas veel toetada lastele isamaalise kasvatuse andmist, viia kõigis koolides sisse riigikaitseõpetus, hoida homo- ja multikultipropaganda koolidest ja lasteaedadest eemal. Täna on riigikaitseõpetus valikainena sees gümnaasiumis ja kutseõppekeskuses. Põhikooli riiklik õppekava sellist ainet ei sisalda. Ma ei arva, et Viljandi peaks hakkama siin nüüd mingit isetegevust arendama. Põhikooli tasandil piisab minu arvates koolivälisest huvitegevusest – kaitseliidu Sakala maleva juures tegutsevad ju ka noorkotkad ja kodutütred. Koolide õppe- ja kasvatustegevuse suunamine peaks kuuluma ikkagi rohkem koolide hoolekogude, mitte linnavolikogu pädevusse. Ma ei poolda seda, et linnavolikogu hakkaks selles osas koolidele mingeid ettekirjutusi tegema.

Veel lubas EKRE kindlustada erivajadustega lastele vastavalt nende vajadustele jätkuva õppe senises õpikeskkonnas, rõhutades samas, et sotsiaalpedagoogid ja logopeedid peavad töötama õppeasutustes kohapeal; tagada Viljandi erakoolidele jätkuva, võrdse rahastuse; soodustada tasuta huvialategevust koolides; seada põhikooli astme klasside täituvuspiiriks 24 õpilast. Selline piir kehtestati põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega tegelikult vist juba kuskil 10 aastat tagasi (või veelgi varem). Mulle ei ole teada, et seda seadust praegu mõnes Viljandi koolis selles osas rikutaks. Kui kellegil on vastvat infot, andke teada! Erivajadustega laste osas on Viljandis muidugi põhiküsimus, mis saab Kaare koolist. Minul sellele täna vastust ei ole, teema vajab veel lähemat uurimist. Huvialategevuse osas oli Rahvaliidul omal ajal konkreetsem lubadus kompenseerida alates pere teisest lapsest huviala- või spordiringides osalemine. Mõnes teises omavalitsuses lubas EKRE igale lapsele vähemalt ühte tasuta huviringi. Vaatasin järgi, et Viljandis osaleb huvihariduses ja -tegevuses 93% 7-19-aastastest noortest. Õppetasud jäävad enamasti vahemikku 15-25 eurot kuus, aga on ka täiesti tasuta ringe. Samuti on kehtestatud terve rida soodustusi, näiteks huvikoolis kehtib õppetasu soodustus 100% õppuritele, kes on peredest, mille netosissetulek ühe pereliikme kohta on väiksem kui 75% kehtivast töötasu alammäärast kuus (see teeb siis praegu 438 eurot) või saab toimetulekutoetust. Samuti ka neile, kelle perest on huvikoolis vähemalt kolm õppurit või kus kasvab neli või enam alla 19-aastast last. Mulle tundub, et olukord on Viljandis praegu selles osas piisavalt hea.

EKRE lubas veel korraldada rahvaküsitlusi viljandlasi puudutavatel olulistel teemadel, kehtestada kaasava eelarve mahuks 0,5% linna aastaeelarvest, avalikustada kõik tehingud linna varaga kohalikus meedias ja eelnõude projektid linna veebilehel, anda elanikele võimalus tutvuda linna eelarvega enne selle kinnitamist, taotleda kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamist. Linna eelarvega saavad elanikud enne selle kinnitamist tutvuda ka praegu. Tehingute ja eelnõude avalikustamine linna veebilehel on muidugi elementaarne. Sakalale nende äratrükkimise eest raha maksmist ma ei poolda. Kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamist toetan üksnes juhul, kui selle all ei mõelda maksumäärade tõstmist või uute maksude kehtestamist. Kaasava eelarve suurendamine 0,5%-ni linna aastaeelarvest, mida EKRE lubas ka mitmetes teistes omavalitsustes, näiteks Tartus ja Valgas, on selgelt utoopia. Viljandis teeks see käesoleval aastal 161350 eurot. Linna eelarves on nähtud nüüd investeeringuteks ette küll kokku 7,52 miljonit, aga sellest 4,19 loodetakse saada toetuste arvelt ning 3,05 on laen. Kaasava eelarve 30 tuhat moodustab praegu 0,4% investeeringute mahust. Realistlikum siht on tõsta kaasava eelarve maht 1%-ni investeeringute eelarvest, see oleks siis umbes 75 tuhat eurot.

Mis puudutab rahvaküsitlusi, siis neid võiks viia minu arvates läbi ainult üheaegselt kohalike valimistega, et ei tuleks mingeid suuri lisakulutusi. Näiteks võikski nüüd sügisel linnakodanikelt uurida, kas pooldatakse kaasava eelarvega jätkamist selle praegusel kujul (30 tuhat eurot aastas), selle eksperimendi lõpetamist või kaasava eelarve mahu tõstmist 1%-ni investeeringute eelarvest. Volikogu saaks ju sellise küsitluse läbiviimise algatada, kui selle liikmed rahva arvamuse väljaselgitamisest huvitatud on.

Veel lubas EKRE lõpetada kurnava munitsipaalbürokraatia, toetada alustavaid ettevõtteid maamaksusoodustusega, kiirendada detailplaneeringute menetlemist, toetada turismiettevõtteid ja õpilasfirmade loomist, soodustada elamuehitust ja lisakorterite rajamist olemasolevatele pindadele ning toetada inimeste ümberõpet vastavalt tööandjate vajadustele. Kõigi nende punktide kohta tahaks muidugi küsida: kuidas täpselt? Selliseid loosungeid võib laduda ritta lõputult. Kui puudub konkreetne plaan, ei oma need mingit väärtust. Maamaksu osas ettevõtetele nende asutamise aja järgi mingite erisuste tegemist ma ei poolda, sest see võib ahvatleda looma lihtsalt järjest uusi juriidilisi kehasid, mille abil hiilitakse sisuliselt kõrvale maksude tasumisest. Ülejäänud punkte ei hakka siin praegu kommenteerima, sest jutt on veninud juba niigi pikaks.

EKRE valimisplatvormi lõpetas lubadus arendada Viljandit kui rahvakultuuri pealinna, toetada rahvus- ja pärimuskultuuri, rahvakultuuri asutuste ületoomist Viljandisse. Mulle tundub, et selles osas on asjad Viljandis üsna hästi. Pärimusmuusika Ait ja Eesti Rahvakultuuri Keskus elavad loodetavasti üle ka koroonakriisi. Kultuuriakadeemiat ja Ugalat kinni ei panda, vähemalt mitte jäädavalt. Kultuuripoliitikal peatun pikemalt edaspidi mõne teise erakonna valimisprogrammi lahates. Selleks korraks kõik.

Juurdepääs avalikule teabele, linnavolikogu istungite ülekanded

Täna tuleb veidi juttu sellest, kuidas parandada Viljandis linnakodanike juurdepääsu avalikule teabele.

Ma sain nüüd vahepeal vastuse 28. jaanuaril linnavolikogule saadetud määruse eelnõule “Nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise kord”, millest rääkisin oma eelmises sõnavõtus. See vastus ei ole linna dokumendiregistrist avalikult kättesaadav. Dokument on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Juurdepääsupiirang kehtib 75 aastat. Selle kehtestamise põhjenduseks on samas viidatud avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punktile 12, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks “teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust.”

Kuna mina ei leidnud sellest kirjast mingeid selliseid andmeid, mis võiksid kahjustada kuidagi kellegi eraelu puutumatust (seal on küll toodud ära minu e-posti aadress, aga see ei ole salastatud, vaid on täiesti avalik info), panin selle kirja üles omaenda veebilehele.

Vaata: http://kov.laiapea.eu/nimelised_pingid_monumendid_malestustahvlid.pdf

Alla on sellele kirjutanud linnavolikogu esimees Helir-Valdor Seeder (ma loodan, et ei avalikustanud nüüd mingeid delikaatseid isikuandmeid, millele juurdepääsu võimaldamine võib kahjustada kuidagi tema eraelu puutumatust!), kes tänab kõigepealt kaasamõtlemise ja initsiatiivi näitamise eest, teatades seejärel, et kohalikule volikogule on võimalik esitada eelnõu juhul, kui seda toetab vähemalt 1% hääleõiguslikest linnaelanikest. Hetkel volikogu minu saadetud eelnõu menetlema ei hakka, kuid sellega tutvuvad eelarve- ja arengukomisjon ning kultuurikomisjon.

Loomulikult ei hakka ma nüüd selle õigusakti algatamiseks linnaelanikelt allkirju koguma, sest nii kaotaksin ju ühe punkti oma valimisprogrammist. Andsin praegu lihtsalt volikogule võimaluse see teema ise päevakorrast maha võtta. Kui seda ei tehta, luban algatada vastava eelnõu, kui mind sügisel volikokku valitakse. Kui arvestada, et viimastel kordadel on käinud Viljandis valimas vaid pooled neist, kes selleks õigust omavad, piisab volikokku pääsemiseks, kui osaleda valimistel üksikkandidaadina, sellest, kui mind toetab 1,8-1,9% hääleõiguslikest elanikest. Nimekiri peaks koguma volikokku pääsemiseks enda taha umbes 2,5% hääleõiguslikest elanikest. Seda tingimusel, et valimisaktiivsus ei kasva.

Facebookis kommenteeris seda linnavolikogule saadetud eelnõu linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kirjutas, et tema ettepanek on lisada dokumenti ka malelaudade linnaruumi paigutamise kord. Soovitasin esitada vastav ettepanek linnavalitsuse poolt volikogule ka ametlikult, mitte piirduda Facebookis kommentaaride kirjutamisega. Seega võib veel vabalt juhtuda, et ma jään oma valimislubadusest siiski ilma, sest vastava eelnõu võtmise linnavolikogu menetlusse algatab linnavalitsus või mõni neist komisjonidest, mis selle minu poolt koostatud tekstiga tutvuma peaks, aga kui nii ei lähe, võite olla täiesti kindlad, et mina oma lubadust ei murra – volikokku pääsemisel algatan ma selle eelnõu seal kindlasti.

Ühtlasi luban aga tegutseda ka selle nimel, et vaadataks üle need kriteeriumid, mille alusel kehtestatakse dokumentidele juurdepääsupiiranguid. Lihtsalt see, et kirjas on toodud ära kellegi e-posti aadress, ei tohiks küll olla põhjuseks kuulutada, et sellele juurdepääsu võimaldamine kahjustab oluliselt tema eraelu puutumatust. Või kui isegi nõustuda sellise äärmiselt avara tõlgendusega, mis võimaldab sisuliselt ju suure osa avalikust teabest avalikkuse silme eest ära peita, tuleks hakata avaldama selliseid materjale lihtsalt sellisel kujul, et saaja aadress on seal varjatud – umbes nii, nagu USA Luure Keskagentuur avaldab oma veebilehel pidevalt igasuguseid toimikuid ja ettekandeid, kus jätkuvalt salastatud info on lihtsalt musta markeriga üle tõmmatud.

Mis puudutab seda vastust, mis mulle saadeti, siis viimane lause muidugi paljastab, et selle koostanud isik määruse eelnõuga, mille ma linnavolikogule saatsin, sisuliselt ilmselt üldse ei tutvunud. Või siis tegi seda väga pealiskaudselt. Muidu ei oleks tõenäoliselt hakatud viitama, et linnavolikogu on võtnud juba vastu nimeliste pinkide paigaldamise põhimõtted, sest seda mainisin ma oma eelnõu seletuskirjas ju ka ise, leides samas, et need on puudulikud.

Aga see selleks.

Järgmine oluline teema: linnavolikogu istungite ülekanded. Praegu ostetakse seda teenust sisse ühe linnavalitsuse liikme pojalt, kes on teinud veebiülekannete jaoks omaette nurgataguse, mille olemasolu ei ole paljudele tavakodanikele üldse teadagi. Istungite salvestused on jagatud seal arhiivis päevakorrapunktide kaupa tükkideks. Tehniliselt on asi küllaltki ebamugav. Tahvelarvutites, telefonides ja osades brauserites videosid vaadata ei saa.

Juba ligi kolme aasta eest, 2018. aasta märtsis saatsin ma linnavalitsusele ühe kirja, milles soovitasin lasta suunata linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei oleks vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saaks kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Avaldasin toona arvamust, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus, lisades, et kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.

Selle kirja peale ma mingit vastust ei saanud. Sügisel puudutasin teemat lühidalt ka ühes Sakalas ilmunud arvamusloos. Tsiteerin nüüd ennast: “On väga hea, et Viljandi linnavolikogu istungite ülekandeid ja salvestusi interneti kaudu vaadata saab. Nõnda võib igaüks oma kõrvaga kuulda, mida seal räägitakse. Paraku on seda aga praegu tehniliselt veidi ebamugav teha. Viljandi vald teeb oma volikogu istungitest ülekandeid tuntud veebikeskkonda YouTube, kust neid on tavakasutajatel kergem leida ning mugavam jälgida ja jagada. Leian, et linn võiks järgida valla eeskuju. Ei ole vaja nokitseda mingite kohalike lahenduste kallal, kui käeulatuses on palju kasutajasõbralikum ja odavam võimalus videode majutamiseks.”

Viljandi linnal on oma kanal YouTube-is küll täiesti olemas, aga seda kasutatakse peamiselt mingite väikeste reklaamvideode edastamiseks. Linnavolikogu istungeid ei ole peetud seni vajalikuks seda kaudu publiku ette tuua. Samuti ei ole kasutatud võimalust teha neist otseülekandeid Facebookis. Kui sama seis peaks valitsema ka sügisel, luban seda volikokku pääsedes kindlasti muuta. Mingit eelnõu ma selle jaoks siis algatama ei hakka, vaid teen linnavolikogu istungitest lihtsalt ise, kasutades oma telefoni ja sülearvutit, otseülekanded Facebooki ja YouTube-i, muidugi omaenda lehekülgedele, et seal räägitav jutt jõuaks paremini nö. laiemate hulkade, tavakodanikeni. Mingit arvet ma selle eest muidugi esitama ei hakka.

Minu arvates oleks küll parem, kui selliseid ülekandeid volikogu istungitest tehtaks Facebookis ja YouTube-is linna ametlike lehekülgede ja kanalite kaudu ning veidi professionaalsemal tasemel, aga kui valitsev ladvik või kildkond ei ole sellest huvitatud, tuleb see lihtsalt ise ära teha. Seega jälle minu poolt üks valimislubadus, mis võib enne valimisi lõpuks ikkagi ära langeda, kui olukord peaks järsku kuidagi muutuma – kõik on meie praeguste linnajuhtide kätes.

Nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise kord

Nagu kõigile teada, hakkab Viljandi linnavolikogu peagi arutama, mida teha isamaalaste poolt püstitatud diskosambaga, mille tõttu Jaak Joala lesk on ähvardanud pöörduda kohtusse. Sellega seoses võiks aga võtta minu arvates ette kogu selle valdkonna laiemalt. 2019. aastal kiitis linnavolikogu küll juba heaks nimeliste pinkide paigaldamise põhimõtted, kuid need on puudulikud ega puuduta monumente ja mälestustahvleid. Sellest tulenevalt koostasin ja saatsin ma kodanikualgatuse korras linnavolikogule määruse eelnõu “Nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise kord”, mille kavatsen volikokku pääsedes kindlasti ka ametlikult algatada, kui seda seal nüüd juba eelnevalt vastu ei võeta.

Eelnõu teksti koos seletuskirjaga leiab veebilehelt kov.laiapea.eu

Vaata: http://kov.laiapea.eu/monumentide-paigaldamise-kord.pdf

Toon siin välja olulisemad punktid, neid ka lühidalt kommenteerides.

Ettepanekuid nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamiseks Viljandi linna omandis olevatele kinnisasjadele saaksid selle eelnõu kohaselt teha Viljandi hääleõiguslikud elanikud, esitades selleks taotluse linna iseteeninduskeskkonnas Spoku. Taotlus peaks sisaldama ka pingile paigaldatava teabesildi teksti, mälestustahvli kujunduskavandit või monumendi ideekavandit, ja kinnitust, et taotleja kannab paigaldamisega seotud kulud. Taotlus tuleks esitada vähemalt 3 kuud enne nimelise pingi või mälestustahvli, vähemalt 6 kuud enne monumendi paigaldamise soovitud tähtaega.

Taotluse läbivaatamise korraldaks arhitektuuriamet, kaasates vajadusel linnavalitsuse teisi struktuuriüksusi. Esmasel läbivaatamisel kontrollitaks, kas taotlus vastab kehtestatud nõuetele ja esitatud asukoht üldse sobib sellise pingi, monumendi või mälestustahvli paigaldamiseks, küsides vajadusel ka kooskõlastust muinsuskaitseametilt. Kui ilmneb puudusi, kaasatakse nende kõrvaldamiseks taotleja. Kui kokkulepet puuduste kõrvaldamiseks ei saavutata, võib taotluse kohe tagasi lükata. Taotleja võib oma taotluse igal ajal tagasi võtta, kuni ei ole linnavalitsusega paigaldamiseks lepingut sõlminud.

Pingitüübi valiku kooskõlastaks arhitektuuriamet, võttes aluseks 2019. aastal linnavalitsuse korraldusega kinnitatud pingitüüpide piirkonnad ja linnamööbli tüübid, kuid eriilmeliste pinkide paigaldamiseks võiks teha ka erandeid. Praegu ei ole seda võimalust ette nähtud. Linnavalitsuse korralduses on toodud välja konkreetne firma, mille toodetud pinke Viljandis kasutatakse. Nimeliste pinkide puhul võiks võimaldada minu arvates siiski suuremat loomingulist vabadust.

Nimeliste pinkide ja mälestustahvlite paigaldamise otsustaks linnavalitsus. Taotlus monumendi paigaldamiseks edastatakse pärast esmast läbivaatust linnavolikogu kultuurikomisjonile, mille algatusel võib linnavolikogu võtta vastu otsuse lubada monumendi paigaldamist, kusjuures kultuurikomisjon võib lükata taotluse monumendi paigaldamiseks tagasi ka esteetilistel põhjustel. Linnavolikogu langetaks otsuse monumendi paigaldamise lubatavuse kohta aga salajasel hääletusel.

Salajasel hääletusel sellepärast, et volinikud saaksid tugineda üksnes omaenese paremale äranägemisele, oleksid vabad igasugusest kõrvalisest survest, näiteks mingite väikeste kohalike võimumaaklerite omavahelistest kokkulepetest, aga ka hirmust langeda Sakala kriitika alla või sotsiaalmeedias naeruvääristamise ohvriks. Pinkide ja mälestustahvlite lubamine võiks jääda linnavalitsuse otsustada, sest need ei ole nii suured asjad, aga monumentide puhul peaks langetama otsuse volikogu.

Paigaldamise korraldaks taotleja koostöös Viljandi Linnahooldusega. Enne paigaldamist peab linnahooldus arvutama aga välja omapoolsete kulude eeldatava maksumuse ning linnavalitsus sõlmima taotlejaga lepingu, mille alusel väljastatud ettemaksuarve tasumine oleks nimelise pingi, monumendi või mälestustahvli paigaldamise eelduseks. Paigaldatud pink, monument või mälestustahvel oleks linna kasutuses, korrashoiu korraldaks linnahooldus, aga kuuluks taotlejale. Tema surma või teovõimetuks tunnistamise korral saaks omanikuks linn. Nimelise pingi amortiseerumisel asendaks linnahooldus selle võimalusel samaväärsega. Ka sellisel juhul saaks omanikuks linn.

Eemaldada võiks paigaldatud nimelise pingi, monumendi või mälestustahvli linnavalitsuse või linnavolikogu otsusega; taotleja nõudmisel. Viimasel juhul esitaks linnavalitsus eemaldamisega seotud kulude eest ettemaksuarve. Linnaruumist eemaldatud pink, monument või mälestustahvel antaks üle taotlejale. Kui taotleja keeldub selle vastuvõtmisest, saab sellest linna omand, mille edasise saatuse otsustab linnavalitsus.

Selline on siis selle minu poolt linnavolikogule edastatud eelnõu sisu. Nagu näha, ei näe see ette võimalust paigaldada nimelisi pinke, monumente ja mälestustahvleid linna raha eest. Tegelikult kirjutasin esialgu ka selle osa, millele tuginedes seda teha saaks. Monumentide tellimiseks mõeldud konkursside puhul võtsin eeskujuks kunstiteoste tellimise seaduse, milles on sätestatud, et avaliku otstarbega hoone ehitamisel ei tohi kunstiteose tellimise konkursi tähtaeg olla lühem kui 50 kalendripäeva ning kavandeid hindab vähemalt viieliikmeline žürii, mille liikmetest vähemalt kaks kolmandikku nimetatakse kujutava kunsti alal tegutsevate loomeliitude poolt. Lõpuks otsustasin selle aga välja jätta, sest seoses isamaalaste diskosamba ning Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamisega on linn juba teinud ja teeb lähematel aastatel veel nii suuri kulutusi, et mingite uute monumentide rajamine linna raha eest ei oleks lähiajal ilmselt väga mõistlik.

Volikokku pääsedes teen ma aga 2025. aastal tõenäoliselt ettepaneku viia sellesse korda siiski sisse needki punktid, mis võimaldaksid nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamist ka linna raha eest. Sõltub muidugi sellest, milline on siis linna rahaline seis. Kui see ei ole parem kui praegu, jätan vastava muudatusettepaneku ilmselt tegemata. Aga kui siis paistab, et maksumaksjate raha kulutamine selliste asjade peale hakkab taas päevakorda tõusma, on vaja kehtestada lõpuks ka selge kord, mille alusel seda teha tuleks, et ei toimuks jälle mingeid selliseid kahtlasi skeemitamisi, mille tunnistajaks me nüüd oleme olnud. Lähematel aastatel on päris uute monumentide rajamine linna raha eest Viljandis tõenäoliselt päevakorrast maas, kuid samas ei oleks praegu võib-olla hea mõte kehtestada kohe sellist korda, mis seda siiski tegema ahvatleks.

Valimiskampaania 4. video

Vabandame helikvaliteedi ja videopildi puudumise pärast!

Tere taas!

Kahjuks ei saa jälle üle ega ümber isamaalaste rajatud kuulsast diskosambast. See teema võib küll olla paljusid juba täiesti ära tüüdanud, kuid püsib siiski jätkuvalt äärmiselt päevakajaline.

Jaak Joala lesk lasi saata oma advokaatidel Viljandi linnavalitsusele nõudekirja, millega taotletakse seda, et läinud aasta viimasel päeval avatud mälestusmärgilt eemaldataks kõik, mis viitab mehele, kelle auks see väidetavalt püstitati. Vastasel korral ähvardatakse pöörduda kohtusse. Viljandi linnapea Madis Timpson teatas selle peale, et läheb esmaspäeval linnavalitsuse istungile ettepanekuga selle suure kunstiteose eksponeerimine võimalikult kiiresti lõpetada ning monument teisaldada, sest ei pea õigeks hakata nüüd kohtuuksi kulutama. Samas pole selge, mida selle asjandusega tema arvates siis edasi tuleks teha.

Kõige parem oleks muidugi, kui linn tagastaks kingituseks saadud monumendi selle kinkijatele ning nõuaks neilt ühtlasi tagasi selle rajamiseks eraldatud toetuse, minnes vajadusel ka kohtusse, sest sisuliselt on Viljandi linn saanud nende aferistide käest ju räigelt petta. Las need mehed, kes selle jama kokku keerasid, lürbivad nüüd ise oma suppi! Kuna samad tüübid istuvad aga praegu ka linnavolikogus ja linnavalitsuses, omades enda käes võimuhoobasid, pole paraku kuigi tõenäoline, et linn ennast sedasi kehtestama hakkab. Selle asemel plekitakse linnaeelarvest kinni ilmselt ka need kulud, mis on seotud monumendi ümbertegemisega, et see muutuks kriitikutele vastuvõetavamaks.

Timpsoni sõnadest ning nende kajastusest meedias võib küll olla jäänud mulje, et see monument haihtub linnavalitsuse otsusega järsku lihtsalt olematusse, nagu seda ei oleks kunagi olnudki, aga mina seda ei usu. “Isamaa” mehed Aaltonen ja Seeder, kelle algatusel kogu see jama kokku keerati, hakkasid ju kohe seletama, et nemad on kogu aeg arvanud, et sellele kujule sobiks paremini mõni teine koht. Seega võib oodata pigem hoopis sellist kokkulepet, et monument demonteeritakse, tehakse ümber ja pannakse uuesti püsti kusagil mujal, kus selle saaks 26. juunil, Jaak Joala sünniaastapäeval suure pidulikkusega avada – see võimaldaks Joala nime ekspluateerida üritanud poliitikutel väljuda sellest mängust oma nägu kaotamata.

Seega ähvardab realiseeruda stsenaarium, millele viitasin juba oma valimiskampaania eelmises videos: “Suurem oht on see, et selle Joala monumendiga hakkab olema esialgu üks pidev jama. Nagu juhtus Tallinnasse rajatud Vabadussõja võidusambaga, mis oli vaja isamaalastel kiiresti püsti saada, et võtta selle pealt dividende 2009. aasta valimistel, aga tehniliselt ei olnud mõeldud see asi läbi just kõige paremini – samba remontimist ja ümbertegemist tuli alustada praktiliselt kohe pärast selle püstitamist.”

Kahju, et nii ongi nüüd minemas. Kusjuures küsimus ei ole ju praegu ainult ümberkaudseid elanikke painavas helireostuses ning selles ka Jaak Joala lähedaste ja fännide poolt kostunud kriitikas, mis puudutab monumendi esteetilist väljanägemist, vaid tõepoolest ka selle tehnilises töökorras. Paistab, et vahepeal seal kas ei tööta korralikult liikumisandurid ja/või siis saab aku külma ilmaga väga kiiresti tühjaks. Seega vajaks see kaadervärk juba nii või teisiti kõpitsemist. Palju õnne, Viljandi linn!

Kuna meedias ilmunud teated monumendi peatsest teisaldamisest on muutnud selle suureks turismiatraktsiooniks, võiks linnavalitsus langetada esmaspäeval aga hoopis otsuse saata küsimuse arutamine edasi linnavolikogu kätte. Linnavolikogu järgmine istung peaks toimuma 28. jaanuaril. Selleks ajaks jõuavad kõik saadikurühmad kujundada oma seisukoha selle monumendi edasise saatuse osas, töötada välja enda ettepanekud.

Ütlen ausalt, et kui mina oleksin praegu linnavolikogu liige, teeksin ettepaneku keerata muusika kinni, teisaldada monument Kondase Keskuse juurde ning eemaldada sellelt igasugused kirjalikud viited Jaak Joalale, kuid asuda seda eksponeerima kunstiteosena, mille juures asuval tahvlil tutvustatakse monumendi tausta, selle sünnilugu, antakse ülevaade tekkinud poleemikast ja põhjustest, miks see linnaruumist nö. maha võeti. Usun, et sel moel õnnestuks vältida Viljandi linnale häbistavalt mõjuvaid kohtuvaidlusi Joala pärijatega, kuid samas ei peaks kulutatud raha täiesti korstnasse kirjutama, vaid saaks ühe huvitava ja Kondase Keskuse juurde isegi üsna sobiva eksponaadi.

Jaak Joala sidet Viljandiga võiks aga tähistada kuidagi teisiti. Kuidas täpselt? Vastuse peaks andma loomulikult üks korralik ideekonkurss. Praegu, kui teema on saanud laialdast tähelepanu, on võib-olla parim aeg see välja kuulutada. Kindlasti tuleks teha seejuures tihedat koostööd Joala lähedastega, aga initsiatiiv võiks tulla Viljandi linnavolikogult.

Sakala andmetel sai linnavalitsuses Joala kuju rajamisel määravaks ainsa sinna kuuluva keskerakondlase hääl. Reformierakondlased olevat jäänud erapooletuks. Kuna vastava istungi protokoll saab avalikkusele kättesaadavaks alles aastal 2095, ei ole muidugi teada, mis sellel istungil tegelikult toimus, kuid keskerakondlaste toetus isamaalaste plaanile ei ole iseenesest üllatav, sest juba selles tegevuskavas, mille nad viimaste kohalike valimiste eel avaldasid, oli kirjas lubadus jäädvustada Viljandiga seotud Jaak Joala ja Vello Orumetsa mälestus.

Siinkohal on paras aeg minna sujuvalt üle järgmisele teemale. Üks saabunud küsimus, mis mul eelmine kord vastamata jäi, oli see, et miks ma ei kandideeri nüüd Keskerakonna nimekirjas. Ma võin öelda, et keegi pole mind sinna kutsunud. Kohalike keskerakondlaste kauaaegne juht Helmut Hallemaa omistas mulle aasta tagasi Sakala kommentaariumis hoopis sotsiaaldemokraatlikke eelistusi või lausa kuuluvust. 2017. aastal, kui tegin veebilehe kov2017.ee jaoks intervjuusid erinevate valimistel osalevate poliitiliste jõudude esindajatega, oli Hallemaa alguses väga hakkamist täis, aga jättis hiljem saadetud küsimustele vastamata, pidades neid ilmselt liiga kriitilisteks.

Mis puudutab tema poolt mulle omistatud sotsiaaldemokraatlikke eelistusi, siis… iga inimese poliitilise skaala keskpunktiks on loomulikult tema ise. Hallemaa astus komsomoli juba VII klassis, 1969. aastal ja oli hiljem pikalt NLKP liige. Innuka komsomoliaktivistina pääses ta Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukokku juba Brežnev ajal, mil Eestis valitses üheparteiline diktatuurirežiim. Selge see, et sellise vana bolševiku vaatepunktist võib iga veidi parempoolsemate vaadetega inimene näida sotsiaaldemokraadina.

Tegelikult esindan ma oma poliitilistelt vaadetelt seda küllaltki ebamäärast suunda, mida politoloogid nimetavad radikaalseks tsentrismiks. See ei ole mingi konkreetne ideoloogia, vaid pigem teatud hoiak, erinevaid poliitilisi maailmavaateid sünteesiv lähenemine, mille juhtmõtteks võiks olla: “Vaata paremale, vaata vasakule, aga mine otse!” Teoreetiliselt võiks Keskerakond selliste vaadetega ehk tõesti sobida. Praktikas on lugu muidugi keerulisem.

Ma saan aru, et see küsimus, miks ma ei kandideeri nüüd Keskerakonna nimekirjas, oli tingitud tegelikult sellest, et viimastel aastatel olen ma teinud küllaltki aktiivselt kaastööd Keskerakonna häälekandjale Kesknädal. Sellega on lugu nii, et 2016. aasta sügisel, kui Keskerakonna esimeheks valiti Jüri Ratas, pooldasin ma sellele järgnenud võimupööret keskvalitsuse tasandil, sest Reformierakond oli muutunud sisuliselt stagnatsiooniparteiks ning Keskerakonna jäämine opositsiooni tähendanuks selle liikmete ja toetajate süvenevat kibestumist, mis kujutas endast – arvestades muulaste suurt osakaalu – Eesti jaoks potentsiaalset julgeolekuohtu. Keskerakonna sisemises võimuvõitluses alla jäänud Edgar Savisaare toetajate lahkumine jättis aga siis Kesknädala toimetusse augu, mida ma täita aitasin. Mind kutsuti ka sinna tööle. Seda tööpakkumist ma vastu ei võtnud, kuid kaastöö tegemist jätkasin, sest Kesknädala kaudu võis jõuda suhteliselt kergesti Keskerakonna enda tavaliste liikmete ja tulihingeliste toetajateni. Lisaks lugesid seda innukalt ka Keskerakonna poliitilised oponendid ja konkurendid. Seega ajasin ma Kesknädalale kaastööd tehes sisuliselt omaenda poliitikat, nagu tavaliselt, ei juhindunud mingitest parteilistest suunistest.

Eelmisel aasta suvel, kui see väljaanne lõpetas rahapuudusel ilmumise paberkandjal, eksisteerides edasi peamiselt pressiteateid avaldava veebilehena, katkesid ka minu kontaktid sellega. Seega ei ole ma Keskerakonnaga enam isegi kuidagi kaudselt seotud. Kui mitte arvestada seda, et ma olen ALDE Partei individuaalne liige, aga seda kaudu olen ma täpselt samal määral seotud ka Reformierakonnaga. Eestist kuuluvad sellesse üleeuroopalisse poliitilisse ühendusse nimelt Keskerakond, Reformierakond ja mina.

Mina astusin ALDE Partei individuaalseks liikmeks 2018. aasta alguses, et pääseda enne eurovalimisi ligi selle siseinfole ning vaadata kuidas toimib praktikas katse ehitada üleeuroopalist poliitilist kogukonda. Hästi ei toimi, kuigi erinevaid veebikonverentse korraldatakse palju, näiteks võib arutada Hollandi eurosaadikutega olukorda Valgevenes jms. küsimusi. Kohaliku tasandi otsuseid see erakondlik kuuluvus minu puhul ilmselt palju ei mõjutaks. Kui peaks juhtuma, et satun kuidagi Euroopa Regioonide Komiteesse, kus Eesti omavalitsustel on seitse esindajat, lähen muidugi ALDE Parteiga seotud Uueneva Euroopa fraktsiooni, aga selle juhtumise tõenäosus on ülimalt väike.

Hermo Kuusk (viljandlastele ei ütle tema nimi võib-olla midagi, aga tegemist on erakonna Eestimaa Rohelised volikogu endise liikmega, kes kuulus varem sotside ridadesse ja on kandideerinud Tallinnas viiel korral kohalikel valimistel, paaril korral ka Riigikokku) kirjutas Facebookis minu valimiskampaania eelmise video peale: “Mõtetu on seepärast kandideerida, et on lihtsalt igav. // Ma ei sa aru, milleks see pikk vaht. Samas ma ei näe Teie visiooni või kov-i programmi. // Inimesi ei huvita üldiselt kollane poliitikastiil.”

Ma kandideerin tegelikult mitte igavusest, vaid pigem ikka erialasest huvist. Need pikad seletused on suuresti vastused konkreetsetele küsimustele, mille vastu üks või teine inimene on nüüd huvi ilmutanud. Kohati muidugi ka mõeldud ennetama mingeid küsimusi või väärarusaamu. Seoses ideega avatud nimekirja põhimõttel toimivast valimisliidust, millest on olnud pikemalt juttu eelmistes videodes, rõhutan üle, et see ei ole kindlasti mingi imelahendus, vaid võiks olla lihtsalt alternatiiv parteinimekirjadele. Ettekujutus, et see on mõeldud parandama minu enda väljavaateid volikokku pääseda, ei ole muidugi vale, kuid on puudulik, sest see ei pruugi olla ju üldse mina, kes taolise valimisliidu kaudu volikokku pääseb. Võib vabalt juhtuda, et päriselt volikokku pürgides saan ma kümme korda vähem hääli kui protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda.

Mis puudutab kollast poliitikastiili, siis tuleb muidugi rääkida ka sellest, mis inimesi huvitab, aga mind tegelikult ei huvita, mis inimestele peale läheb. Lähtun ikkagi enda arusaamadest, paremast äranägemisest. Programmi hakkan peagi vaikselt avaldama veebilehel kov.laiapea.eu. Mõningatest punktidest on olnud juttu ka juba nendes videodes. Kui võtta siin veel üks päevakajaline teema: linna aastapreemiate jagamine. Volikokku pääsedes kavatsen teha ettepaneku selline tegevus lõpetada. Minu nägemuses peaks kohalik omavalitsus piirduma oma põhiülesannete täitmisega, ja selline tilu-lilu, milles võib näha ka poliitikute katset kasutada teiste inimeste sotsiaalset kapitali ära enda populaarsuse kasvatamiseks, nende hulka ei kuulu. Ma saan aru, et selline seisukoht ei pruugi kõigile meeldida, aga kui juba volikokku kandideerida, tuleb ikkagi seista selgelt oma vaadete eest, mitte üritada lihtsalt hääli taga ajada. Vastasel korral on paljude valijate pettumine ju lõpuks garanteeritud.

PS. Lugesin hiljuti Justin Petrone uut raamatut “Minu Viljandi”. Mina sellest väga vaimustuses ei ole, aga sellega seoses mõtlesin, kas Viljandi munitsipaalpoliitikas oleks midagi õppida ka New Yorkilt. Petrone on teatavasti sealt pärit, njuujorklane. Viljandi ja New York on küll sama erinevad nagu kuu ja päike, aga, jah, õppida võib kõikjalt. Soovitan teistelgi, kes kavatsevad kandideerida nüüd sügisel kohalikel valimistel, guugeldada sellist nime nagu Jane Jacobs, lugeda tema artikleid ja raamatuid, tema võitlustest New Yorgis. Võib mõjuda inspireerivalt.

Valimiskampaania 3. video

Annan kõigepealt teada, et veebilehe kov.laiapea.eu kaudu saab igaüks tellida nüüd oma e-postkasti minu uudiskirja, mida on kavas saata välja kord kuus. Ühest küljest hakkavad need olema küll lihtsalt teavitused uute videopostituste kohta, aga teisest küljest pistan neisse kindlasti sisse ka muid asju. Esimese uudiskirja saadan välja juba kuu aja pärast, 17. jaanuaril, kui see väike valimiskampaania saab sisse teise käigu. Täna on veel viimane nö. sissejuhatav osa.

Aga nüüd siis küsimuste ja vastuste voor. Ask.fm-i kaudu saabus küsimus, kas ma kavatsen võtta valimistest osa ka edaspidi. Jah. Järgmise veerand sajandi jooksul peaksid valimised toimuma Eestis vähemalt 18 korda. Ma kavatsen võtta osa neist kõigist. Kui mitte kandidaadi, siis valijana kindlasti. Hilisema osas hetkel plaanid puuduvad.

Valimiskampaania eelmiste videode kohta saabunud tagasisidest käis läbi huvitav mõte, et ma esinesin neis sisuliselt, kuigi olin näiliselt üsna kriitiline, tegelikult Isamaa apologeedina. Näiteks ei olnud esimeses videos, kus ma loetlesin neid skandaale, kuhu Viljandiga seotud poliitikud on purjuspäi sattunud, mainitud seda, kuidas Harri Juhani Aaltonen tuias Viljandis paari tumedama nahavärviga inimese järel ja üritas nendega mingit vestlust arendada. Heideti ette, et ma olevat jätnud selle juhtumi teadlikult välja, sest Aaltonen on Isamaas jätkuvalt tähtis tegelane, kellega on vaja volikokku pääsedes hästi läbi saada.

Tegelikult ei tulnud see mulle siis lihtsalt meelde. Ja see loetelu ei pretendeerinudki sellele, et olla ammendav. Tõin siis välja lihtsalt mõned tuntumad, rohkem tähelepanu saanud näited. Eks meie kohalike poliitikutega ole juhtunud alkoholijoobes ju ka asju, mis ei olegi üldse meediasse jõudnud. Ma ei arva, et peaksin hakkama kõiki selliseid kuulujutte avalikult ümber jutustama.

Aaltonen oli vist ainuke tegelane, keda sai mainitud mõlemas eelmises videos. Kui arvestada, et tõenäoliselt saab temast järgmisel aastal taas Isamaa linnapeakandidaat (ja Isamaa positsioonid ei pruugi Viljandis, erinevalt riigist tervikuna, siis palju nõrgeneda), ei ole selline tähelepanu võib-olla päris õigustamatu, aga ma siiski ei tahaks jääda sedasi kinni kellegi personaalküsimuste lahkamisse.

Üks asi, mis temaga seoses siin aga ehk ikkagi mainimist väärib, on kodakondsus. Omavalitsust võib juhtida teatavasti ainult Eesti Vabariigi kodanik. Eelmiste kohalike valimiste eel kerkis see teema üles. Aaltonen lubas siis, et võtab Eesti kodakondsuse, kui Isamaa võidab valimised. Samme selleks hakkas ta astuma juba enne valimisi. Sakala raporteeris, et ta sooritas koguni esimese kodakondsuseksami. Isamaa neid valimisi aga ei võitnud. Ja sellest, kas Aaltonen sooritas ka teise eksami ning sai Eesti kodakondsuse, jättis selle lihtsalt sooritamata või kukkus läbi, ei tea tavakodanikud midagi. Aga tundub, et härral on kavas minna sama lubadusega ka järgmistele valimistele.

Järgmine teema. Mõni tundis ennast justkui kuidagi häirituna sellest, et ma olevat oma eelmises videos väitnud, et Sakala on oligarh Margus Linnamäe valitseva mõju all. See oli tegelikult mitte väide, mis vajaks ju veel tõestamist, vaid lihtsalt fakti konstanteerimine. “Valitsev mõju” on omandisuhteid puudutav juriidiline termin, mille täpse definitsiooni leiab konkurentsiseadusest. Paragrahv 2, lõige 4. Soovitan tutvuda!

Facebookis kommenteeris seda video linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kirjutas: “Mõte panna kokku valimisliit täiesti erinevate vaadetega inimestest kõlab päris huvitavalt. Kujutan ette nimekirja kokkusaamist, kus pannakse paika nimekirja järjestus ja linnajuhtide kandidaadid 😃. Kahjuks näen juba selles klipis palju ebaõiget infot ja ei julge sellisele ettevõtmisele helget tulevikku prognoosida. Aga jõudu!”

Kui ma palusin tuua konkreetseid näiteid selle kohta, kus oli selles klipis ebaõige info, et teaks seda parandada, ei soostunud Elmaste seda seal avalikult tegema, vaid pakkus hoopis võimalust vestelda neil teemadel privaatselt. Noh, teine kord võiks ikkagi avalikult kõik vead välja tuua! Minu jaoks ei ole küll mingi probleem teha vajaduse korral vigade parandus ehk endale tuhka pähe raputada. Ühtlasi kinnitan, et mingeid privaatseid vestlusi Elmaste või teiste Isamaa munitsipaalpoliitikutega mul nüüd olnud ei ole.

Kuidas pannakse paika nimekirja järjestus? See ei ole tegelikult suur probleem. Ega neid võimalusi palju ei ole. Valimiskampaania esimeses videos sai juba mainitud, et seda võiks teha kas tähestiku järjekorras või loosi teel. Ma ise eelistan viimast. Kõige lihtsam on võtta nimekiri ette ning lasta reastada inimesed seal ümber mõnel juhuslike arvude generaatoril. Midagi erapooletumat on raske kujutleda. Ühist linnapea ja volikogu esimehe kandidaati sellisel valimisnimekirjal, mille iga liige säilitab täieliku autonoomia, loomulikult olla ei saagi. Seega langeb ka see küsimus kohe ära.

Mina ise pooldan linnapea valimist otse rahva poolt, aga kuna Eestis hetkel kehtiv valimisseadus seda ei võimalda, olen valmis hääletama volikogus üksnes sellise kandidaadi poolt, kelle seab üles kas valimistel enim hääli kogunud nimekiri või kes kogus ise valimistel rohkem hääli kui ükski teine kandidaat. 2017. aastal olnuks see Helmen Kütt, aga tuleval aastal võib pilt olla juba hoopis teine. Sotsid ei pruugi siis Viljandis enam valimistel kõige rohkem hääli koguda, ja ka nende linnapeakandidaat võib olla teine. Üsna ennustamatu on ka see, kelle isiklik häältesaak siis Viljandis kõige suuremaks osutub.

Mis puudutab aga selle väljapakutud valimisliidu, mille kaudu saaks kandideerida volikokku igaüks, kes selleks õigust omab, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid, tulevikuväljavaateid, siis need ei ole muidugi väga roosilised kellegi jaoks.

Pean nüüd minema ajas veidi tagasi, et selgitada selle idee tausta.

Mõte osaleda protestikandidaadina 2013. aasta kohalikel valimistel tuli mulle sama aasta 19. jaanuaril, kui Eesti poliitika toonane tõusev täht Kaja Kallas kuulutas, et on valmis kandideerima kohalikel valimistel üksnes siis, kui riigikogulastel lubatakse kuuluda taas kohalikesse volikogudesse, ning seda ettepanekut asusid kohe toetama Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna. Sel hetkel sai selgeks, et vastav muudatus tehaksegi ilmselt ära. Mina pidasin seda väga halvaks mõtteks, sest nii sattus löögi alla institutsionaalne võimude lahusus. Lõpliku otsuse oma aktsioon valimistel läbi viia, langetasin aga siis, kui sai teatavaks, et rida riigikogulasi oli otsustanud Viljandis nendel valimistel kandideerida, luues sellega siin sobiva keskkonna vastava eksperimendi teostamiseks.

Lubades valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, propageerisin ma ühest küljest ideed minna kohalikel valimistel üle täielikele isikuvalimistele, aga samas töötas minu valimiskampaania sisuliselt riigikogulastest kandidaatide vastu. Minu toonast kampaanialehte vaadanud külastajate arv oli suhteliselt korralik. Lõpuks kogutud 1,8% häältest ei olnud üllatav, sest ka mujal maailmas on tulemus jäänud sarnaste eksperimentide puhul sageli kuhugi 1-2% vahele, aga ilmselt mängis see aktsioon vähemalt mingit rolli ka selles, et mitmed Viljandis kandideerinud riigikogulased kukkusid siis valimistel sisuliselt läbi.

Pärast neid 2013. aasta valimisi sai selle eksperimendi loogilise jätkuna asutatud MTÜ Radikaaldemokraadid, mis oli mõeldud toimima erakondadeülese survegrupina, mis seisab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise eest laiemalt. Paar aastat hiljem saatsime selle MTÜ minu algatusel laiali, sest see ettevõtmine näis olevat muutunud perspektiivituks – 2015. aasta valimistega said erakonnad, mis lubasid oma valimisprogrammides õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, parlamendis kokku 63 kohta ning vastav punkt pandi siis kirja ka koalitsioonilepingusse, kuid sügiseks oli selge, et tegelikult ei kavatse keegi seda lubadust täita. Tekkis nagu peaga vastu seina tagumise tunne.

MTÜ Radikaaldemokraadid eluiga jäi suhteliselt lühikeseks, aga selle paari aasta jooksul sai pandud kokku küllaltki põhjalik, tasakaalustatud pakett Eestis demokraatia süvendamiseks vajalikest muudatustest. Üks punkt selles oli üleminek üksiku ülekantava hääle meetodile ehk täielikele isikuvalimistele kohalikel valimistel. 2015. aasta suvel võtsime ühingu üldkoosolekul aga vastu plaani Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise toetamiseks aastateks 2015–2025, milles oli öeldud muu hulgas järgmist:

“Kui 2016. aasta kevadistungujärgu lõpuks ei ole Riigikogu menetlusse võetud eelnõu üleminekuks üksiku ülekantava hääle meetodile kohalikel valimistel, siis viib meie ühing oma korralisel üldkoosolekul põhikirja sisse muudatused, mis võimaldavad sekkuda otsesemalt valimisvõitlusse. Me ei kavatse hakata 2017. aastal kohalikel valimistel ise kandideerima, vaid asuksime organiseerima nn. avatud nimekirjade põhimõttel toimivaid valimisliite, millel puudub ühine programm ning mille nimekirjades saavad kandideerida kõik, kes seda tahavad. Nende valimisliitude näol oleks tegemist omamoodi kõrvalvalimistega, mis loovad võimaluse täielikeks isikuvalimisteks hetkel kehtiva valimisseaduse raames. Eesmärgiks on seada sellised nimekirjad üles võimalikult paljudes omavalitsustes. Kui see ei avalda soovitud mõju 2017. aastal, siis kordame sama 2021. aastal.”

See idee oli siis tegelikult minu poolt pakutud kompromiss inimestele, kes soovisid kujundada selle MTÜ kiiresti ümber uue erakonna algatusgrupiks, mis olnuks minu arvates mõttetu. Esiteks, pole toimiva erakonna loomine kindlasti lihtsam kui poliitilise survegrupina tegutsemine. Teiseks, objektiivselt võttes ei saa ükski erakond olla huvitatud probleemide lahendamisest, sest nende lõputu ekspluateerimine annab poliitikutele tööd ja leiba. Seega oleks muutumine tavaliseks erakonnaks läinud sisuliselt vastuollu selle MTÜ olemasolu mõttega.

Need sisemised erimeelsused edasiste sammude osas, ja see juba mainitud peaga vastu seina tagumise tunne, said lõpuks põhjuseks, miks ma tegin ettepaneku MTÜ Radikaaldemokraadid likvideerida. Osad selle liikmed leidsidki oma aktiivsusele siis või hiljem väljundi uute erakondade algatusgruppides. Mina aga mõtlesin, et peaks siiski proovima seda avatud nimekirjade ideed ka praktikas teostada. Selleks sai registreeritud selle idee propageerimiseks aasta enne 2017. aasta kohalikke valimisi veebileht kov2017.ee ning tehtud ka väike pöördumine erakondade poole, milles sai märgitud, et taktiklasitel kaalutlustel võib sellistes valimisliitudes osalemine olla kasulik ka nõrgematele nende hulgast. Mina esinesin siis lihtsalt nö. koordinaatorina.

Esimese paari nädala jooksul tundis asja vastu huvi seitse inimest, neist kolm väljendas soovi kindlasti sellises valimisliidus kandideerida. Kuna kõik need kolm olid tallinlased, sai keskendutud edaspidi just sellele, et taoline valimisliit saaks loodud Tallinnas. Huvilisi tuli vaikselt juurde, kuid samas tekkisid peagi ka lahkhelid. Mõni arvas, et mõte on iseenesest hea, aga kõik parteilased tuleks kindlasti välja jätta. Ühel hetkel tuli Vabaerakond siis välja oma algatusega hakata looma kõikjal üle Eesti justkui erakondadele vastanduvaid valimisliite, kus mängiksid samas juhtivat rolli Vabaerakonna enda liikmed. Viljandis sündis nii valimisliit Kogukondlik Viljandi, mis ei osutunud valimistel just kuigi edukaks.

Avatud nimekirjade ideest sai kirjutatud siis veidi ka portaalis Telegram, kus märkisin muu hulgas seda, et “avatud nimekirjade põhimõtteline erinevus vabaerakondlikest valimisliitudest seisneb selles, et neil puudub ühtne programm, kõik kandidaadid esindavad ainult ennast, nimekirjas võivad olla kõrvuti näiteks natsid ja vasakäärmuslased. Kuna kõik on huvitatud sellest, et ka nimekiri tervikuna võimalikult palju hääli koguks, et valimiskünnis ületatud saaks, siis võivad avatud nimekirjad mõjuda samas tervendavalt Eesti poliitilisele kultuurile, õpetada inimestele maailmavaateid ületava koostöö väärtust.”

Asja vastu tunti huvi ka mõningate vabaerakondlaste, roheliste, vasakparteilaste, Piraadipartei algatusgrupi ning veel mõne seltskonna poolt. Kui rohelised ja Vasakpartei otsustasid tulla aga Tallinnas ikkagi välja oma parteinimekirjadega ning sai juba selgeks, et seal osaleb valimistel siiski terve rida teisi valimisliite, arutasime olukorda inimestega, kes olid soovinud kandideerida avatud nimekirjas, ning jõudsime järeldusele, et paraku tuleb lugeda see ettevõtmine ebaõnnestunuks, sest pole ju mingit mõtet luua juurde lihtsalt veel ühte väikest valimisliitu, mille väljavaated künnis ületada on sisuliselt olematud.

Minu algatus oli mõeldud selleks, et paraneksid väiksemate tegijate võimalused valituks osutuda. Olukorras, kus sellised jõud olid otsustanud tulla Tallinnas välja siiski igaüks omaette, kaotas taoline valimisliit oma mõtte. See toiminuks mitte ühendajana, vaid killustanuks juba niigi killustunud valijaskonda, kahandades veelgi väiksemate tegijate võimalusi volikokku pääseda. Seega lugesime eksperimendi luhtunuks ja ma kujundasin veebilehe kov2017.ee ümber infokanaliks, kuhu hakkasin postitama lihtsalt intervjuusid kohalikel valimistel osalevate jõudude esindajatega.

Tallinnas osales siis sügisel kohalikel valimistel lisaks viiele volikokku pääsenud erakonnale veel kaheksa valimisnimekirja ja kaheksa üksikkandidaati, kes jäid kõik valimiskünnise alla. Kõige parema tulemuse tegi neist Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn. See oli siis Edgar Savisaare ja Olga Ivanova ning Jüri Mõisa ja Urmas Sõõrumaa juhitud kahe valimisliidu ühinemisel tekkinud nimekiri, mis sarnanes kavandatud avatud nimekirjale küll selle poolest, et kokku pandi väga erinevad jõud, kuid tuli samas ikkagi välja ühise valimisplatvormiga. Neid toetas seal 4,5% valijatest. Valimiskünnise ületamisest jäi puudu pool protsenti. Kokku kogusid künnise alla jäänud jõud aga 10,6% häältest – rohkem kui EKRE ja Isamaa nimekirjad, peaaegu sama palju nagu sotsid.

Ei ole muidugi võimalik öelda, milline olnuks nende väiksemate jõudude häältesaak siis, kui nad koondunuks kõik ühte avatud nimekirja. Sellisel juhul avaldanuks oma mõju juba see, et tulnuks loobuda nimekirja kunstlikust venitamisest, sest muidu hajunuks hääled nimekirja sees liiga laiali. Kui valimisnimekiri koosneb erinevatest osapooltest ja kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel, pole ühel sinna kuuluval jõul mõistlik seada ühes valimisringkonnas üles rohkem kui 1-2 kandidaati. Samas oleks selline koondumine aga toonud valijaid võib-olla juurde inimeste hulgast, kes peavad oluliseks seda, et nimekiri ületaks kindlasti valimiskünnise.

Nüüd üritan seda eksperimenti, mis kasvas sisuliselt välja minu osalemisest protestikandidaadina 2013. aasta kohalikel valimistel, lähtub 2015. aastal likvideeritud MTÜ Radikaaldemokraadid plaanist Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks ja jäi 2017. aastal Tallinnas lõpuni viimata, viia läbi Viljandis. Vahe on selles, et ma ei toimi enam lihtsalt ettevõtmise koordinaatorina, vaid kavatsen ka oma naha nö. turule viia. Seega on mängus ka isiklik huvi volikokku pääseda.

Kui tõenäoline on see, et selline valimisliit nüüd Viljandis sünnib? Pole õrna aimugi. Kes võiksid selles osaleda? Kõik, kes omavad seaduse järgi õigust siin kohalikel valimistel kandideerida. Ideaalne oleks, kui avatud nimekirja tuleksid ka erakondade Eesti 200 ja EKRE esindajad – nii saaksid seal kokku Eesti poliitika vastandpoolused. Kui palju hääli võib selline valimisliit koguda? Seda ei ole ilmselt võimalik ennustada. Kui vaadata küsitlusi, on Eestis tervikuna praegu umbes viiendik neid, kellel puudub kindel erakondlik eelistus. Mida erinevamate vaadetega inimesi kokku tuleb, seda laiem võib küll ühest küljest olla sellise valimisliidu võimalik kandepind, aga seda enam võib teisest küljest olla ka neid, kes jätavad oma hääle sellisele nimekirjale andmata, sest mõni selles leiduv kandidaat on neile täiesti vastumeelne – just seetõttu olekski hea saada kokku võimalikult laiapõhjaline nimekiri, et näha ära kuidas see idee praktikas töötab.

Mis puudutab mind ennast, siis kavatsen kandideerida, nagu sai öeldud juba valimiskampaania esimeses videos, sõltumata sellest, kas selline valimisliit sünnib või mitte. Viimasel juhul teen seda ilmselt üksikkandidaadina. Midagi kaotada ju ei ole, sest võitnud olen ma igal juhul. Kui osutun valituks, pääsen volikokku. Kui ei osutu, võidan aga järgmise nelja aasta jooksul tohutult aega, mida saan kasutada teisiti. Seega oleks mulle endale ilmselt isegi kasulikum…

Võtan läbi veel mõned vahepeal Viljandis avalikkuse tähelepanu saanud teemad. Isamaalaste rajatavast Jaak Joala monumendist oli juba juttu valimiskampaania eelmises videos. Nagu arvata võis, ei suutnud linnakodanike väljendatud rahulolematus seda protsessi väärata. Abilinnapea Janika Gedvil teatas Sakalale antud kommentaaris: “Lepingust taandumine oleks linnale tähendanud raha kaotamist, aga nüüd saame konkreetse asja ja veel 20 000 euro väärtuses kingituse. Me ei ole teinud selles protsessis midagi valesti. Selle kohta on ka linnasekretär teinud juriidilise analüüsi ja võime öelda, et kõik nõuded on vähemalt minimaalselt täidetud.”

Selle peale tuli küll tahtmine öelda viisakalt, nagu seda tegi kunagi tuntud prantsuse poeet Mylène Farmer: “Fuck them all!”

Juriidiliselt võis asi olla küll vormistatud korrektselt, aga see ei tähenda, et selline sahker-mahker peaks olema eetiliselt lubatav. On ülim künism rääkida kingitusest linnale, kui see monument läheb linnale maksma kõigepealt 50 tuhat eurot ja ka kõik sellega seotud püsikulud jäetakse parteilaste poolt, kes kasutavad Joalat nüüd ju sisuliselt ära valimistel häälte püüdmiseks, linna kanda. Nimetatud abilinnapea sai eelmistel kohalikel valimistel ka minu hääle, sest pidasin seda andes oluliseks rõhutada vajadust pöörata rohkem tähelepanu nendele asjadele, mis kuuluvad linnavalitsuses tema vastutusvaldkonda, aga selline demagoogia andis nüüd muidugi jälle juurde ühe põhjuse, miks valida järgmisel aastal hoopis ennast – siis on mul vähemalt ette teada, mida valitud kandidaadilt oodata võib.

Ajakirjanik Marko Suurmägi rääkis raadiosaates Sakala Stuudio, et on kuulnud jutte nagu võiks käremeelne EKRE teha Joala monumendi teisaldamisest järgmisel aastal ühe oma kampaanialubaduse. Unustage ära! Mulle tundub, et selliste juttude allikaks on uinuv mõistus, mis sünnitab koletisi. EKRE on olnud pärast eelmisi valimisi Viljandis küll peaaegu märkamatu, tegutsenud väga tagasihoidlikult, aga vaevalt nemadki nüüd sellise lubadusega tähelepanu võita üritavad.

Suurem oht on see, et selle Joala monumendiga hakkab olema esialgu üks pidev jama. Nagu juhtus Tallinnasse rajatud Vabadussõja võidusambaga, mis oli vaja isamaalastel kiiresti püsti saada, et võtta selle pealt dividende 2009. aasta valimistel, aga tehniliselt ei olnud mõeldud see asi läbi just kõige paremini – samba remontimist ja ümbertegemist tuli alustada praktiliselt kohe pärast selle püstitamist. Viljandis kavatsevad isamaalased jätta ju ka need kulud kohe suuremeelselt linna kanda.

Isamaa juht Helir-Valdor Seeder kirjutas Sakalas, et Joala kuju on oma eesmärgi osaliselt juba täitnud sellega, et tõmbas Viljandile palju tähelepanu. Samas leidis ta, et Viljandis võikski olla rohkem igasuguseid kujusid, puudu on veel näiteks Viljandi paadimees.

Jah, eks sellised ideid võib visata õhku muidugi lõputult. Näiteks järgmise aasta novembris on ju ka legendaarse kandle-Oti 115. sünniaastapäev. Oleks igati sobilik, kui selleks ajaks saaks sinna pärimusmuusika aida juurde, kust nüüd üks suur puidust kannel, mis oli oma aja ära elanud, minema veeti, püstitatud mälestusmärk kandle-Otile. Praegu on seda teha võib-olla viimane aeg, sest inimesi, kes teda mäletavad, jääb Viljandis ju järjest vähemaks. Nooremad ei tea temast enam midagi.

Või siis teha midagi tänapäevasemat, näiteks Malevitši “Mustast ruudust” inspireeritud mälestusmärk moodsale kunstile, mis võiks äratada ju lausa rahvusvahelist tähelepanu, muuta Viljandi lausa kunstisõprade Mekaks.

See jutt kõlab siin küll nagu Ostap Benderi lubadus – Ilfi ja Petrovi romaanis “12 tooli” – teha väikesest Vasjukist suur rahvusvaheline malepealinn, kus toimub lõpuks planeetidevaheline malekongress, aga ei ole tegelikult mõeldud nii irooniliselt. Ka mulle meeldiks, kui Viljandi avalikus ruumis oleks rohkem kunsti.

Siinkohal väike lugemissoovitus: Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” – hea ülevaade, võib mõjuda inspireerivalt.

On ainult üks probleem: kust tuleb raha? Eesti Päevaleht avaldas hiljuti loo, milles oli võrreldud omavalitsuste võlakoormust. Viljandi oli selles tabelis juba ülevalt kolmas. Meie linna laenukoormus on 55,1% põhitegevuse tulemist. Varem oli seatud omavalitsustele selleks piiriks 60%, aga seoses koroonakriisiga tõsteti see 80%-le. Pärast 2024. aastat peaks see langema nelja aasta jooksul taas 60%-le. Praegu on meie linnajuhtidel küll tore mängida kommionusid ja -tädisid, loopida raha sinna-tänna, aga tegelikult on Viljandi jõudnud enda lõhkilaenamise piirile.

Tuleb hakata ikkagi väga hoolikalt vaatama, mida linnaeelarvest toetatakse. 50 tuhat ei ole selle kogumahtu arvestades küll väga suur summa, aga eks selliseid küsitavaid projekte ole ju teisigi.

Eelmisel aastal kiitis Viljandi linnavolikogu heaks nimeliste pinkide paigaldamise põhimõtted, mille kohaselt peab sellise pingi paigaldamist taotlev isik tasuma linnavalitsusele Eesti eelmise kalendriaasta keskmise brutokuupalga suuruse summa. Praegu oleks see siis 1407 eurot. Paigaldamise otsustab aga linnavalitsus, pingi paigaldab Viljandi Linnahooldus ja see jääb linna omandisse. Ehk oleks mõistlik võtta vastu sarnane kord ka Viljandisse monumentide püstitamiseks? Selle vahega, et otsuse monumendi lubamiseks peab langetama linnavolikogu, monument peab valmima täielikult taotleja raha eest ning linnale tuleb maksta lihtsalt suurem summa, näiteks 10 tuhat eurot, et see avalikus ruumis püsti lubataks panna ja linna bilanssi võetaks, sest edasised hoolduskulud jäävad siis ju linna kanda.

Joala monumendiga seoses on mitmed sel teemal avalikult sõna võtnud inimesed rõhutanud, et neid häiris selle puhul protsess, kuju enda kunstilist väärtust ei ole nad pädevad hindama. Samas rõhutavad selle autor Mati Karmin ja teised isamaalased, et taolised ettevõtmised tekitavadki sageli vastuseisu – seega ei ole mõtet seda kuulata, sest muidu jääks ju kõik asjad tegemata. Muu hulgas on viidatud sellele, et Tallinnas on kütnud viimasel ajal kõvasti kirgi ühe Pronksi tänava ja Tartu maantee ristmikule kavandatava kompleksi eskiis, mis valmis Vilen Künnapu ja Ain Padriku arhitektuuribüroos. Ma pean ütlema, et mulle see, mida seal nüüd välja on pakutud, täitsa meeldib. Viljandissegi võiks kerkida selliseid huvitava arhitektuurilise lahendusega, elurõõmsaid, värvilisi hooneid. Tingimusel, et need vastavad meie linnas väljakujunenud proportsioonidele.

Mis puudutab aga seda Joala monumenti… minu meelest on Karmini kuju ilmselgelt inspireeritud filmist “Teisikud”. See on küll iseenesest tore film ja võib mõista, miks selline kunstiline lahendus meeldib inimestele, kes tunnevad nostalgiat selles kujutatud ajajärgu järele, igatsevad tagasi enda noorusaega, aga… kas see ongi see, mille järgi tuleb nüüd Joalat mäletama jääda?

Vahetan teemat. Kogu selle monumendisaaga varju on jäänud üks teine Viljandi avaliku ruumi ümberkujundamist puudutav ettevõtmine, mis hakkab mõjutama ilmselt palju suuremat hulka inimesi. Kuu aega tagasi avaldas kohalik ajaleht väikese uudise selle kohta, et Viljandi Rotary klubi ehitab Valuoja orgu kettagolfipargi. Päev varem tegi klubi president Tauno Tuula Facebookis teatavaks, et Rotary klubi, Tarmo Tints ja MTÜ Discihullud sõlmisid selle rajamiseks ühiste kavatsuste protokolli. Samal ajal tööd Valuoja orus juba käisid. Vaatasin järgi, et Viljandi linnavalitsus andis Rotary klubile loa rajada sinna 18 korvi ja viskealaga kettagolfipark sel samal 12. oktoobri istungil, kus otsustati eraldada 50 tuhat eurot Joala mälestusmärgi rajamiseks isaamaalaste MTÜ-le – Tuula kuulub teatavasti Reformierakonda. Laiema avalikkuseni jõudis teave sellisest ettevõtmisest aga alles enam kui kuu aega hiljem, kui kopp oli juba maasse löödud.

Linnavalitsuse 12. oktoobri istungi protokoll ei ole linna dokumendiregistrist avalikult kättesaadav. Sellele on seatud piirang, mis kehtib 75 aastat, millega see on kuulutatud ainult asutusesiseseks kasutamiseks. 2095. aastal võivad huvilised siis uurida, mida selle linnavalitsuse istungi kohta protokolli kirja pandi. Istungi kohta väljastatud pressiteates, nagu ka Sakalas avaldatud artiklis, on rõhutatud, et Rotary klubi finantseerib pargi ehituse, tagab orgu läbivas ojas paikneva saare niitmise ning korvide ja viskealade korrashoiu. Kõlab kenasti! Mis võiks olla halba selles, kui üks vabaühendus võtab enda kanda ülesandeid, mis puudutavad avaliku ruumi korrashoidu, soovimata selle eest linnalt, vähemalt nii palju kui avalikult teada, mingit rahalist toetust?

Tuula postitus Facebookis sisaldas ka skeemi, millel olid märgitud rajatavate korvide ja viskealade asukohad. Samast võis lugeda, et “eesmärgiks on väärtustada kesklinnas asuvat kaunist Valuoja orgu, muuta org turvalisemaks, võimaldada elanikel oma liikumisharjumuste laiendamist ja teha kettagolf huvitavamaks. Parki on kavandatud nn lühiraja kettagolf. Oleme veendunud, et kettagolfi harrastamine teeb pargi hõivanud alkoholilembeliste isikute elu ebamugavaks, mille läbi muutub park ka turvalisemaks.”

Minu abikaasa küsis selle uudise peale kohe: kus selle vastu allkirja saab anda? Tuula avaldatud skeemi pealt on näha, et seda Leola tänavaga piirnevat pinkidega ala, kus võib sageli näha alkoholijoobes inimesi, rajatav kettagolfipark tegelikult ei puuduta. See on ka mõistetav, sest muidu koliksid nad sealt võib-olla kogu täiega Tuula enda aia taha. Pealegi võiksid kettad lennata sealt kergesti sõiduteele. Küll aga on viskekoridore täis suur osa ülejäänud orust, kohati kulgevad need kõnniteedega paralleelselt, otse nende kõrval, mõni läheb isegi risti üle. Sellega, et seal orus käiakse väikeste laste ja koertega, ei ole justkui üldse arvestatud. Mida olid küll joonud need inimesed, kes selle plaani välja mõtlesid?

Täiesti mõistetav, et sotsiaalmeedias pälvis see vaimustunud poolehoiuavalduste kõrval ka kriitilisemaid kommentaare. Huvitav oli lugeda, mida vastasid nende peale asjaosalised ise. Kui toodi välja, et isegi Huntaugu rajal on inimestel tulnud kõnniteele lendavate ketaste eest ära hüpata, kirjutas MTÜ Discihullud juhatuse liige Rando Mitt: “Eks kõnniteel tuleb ka jalgrataste eest ära hüpata, aga neid ei keela ju ka keegi ära.” Kui keegi muretses Valuoja orus elavate partide pärast, kelle maailm selle kettagolfirajaga täiesti segamini lüüakse, teatas linnavalitsuse liige Gert Elmaste, et pardid lendavad lihtsalt ära mujale. Jah, muidugi.

Mina olen lastega Valuoja orus käies neile ikka ka seal elavaid parte näidanud. Väikestel lastel on neid huvitav vaadata. Sageli on olnud seal näha jalutamas terveid lasteaiarühmi. Kui oru võtavad üle discihullud, ei ole lastega sinna enam nagunii mõistlik minna. Meie jaoks muutub Viljandi selle võrra väiksemaks. Pardid leiavad endale ehk tõesti lõpuks uue pesitsusala kusagil mujal. Lapsed saavad käia neid tulevikus vaatamas võib-olla selles uhkes loodusmajas, mille rajamisest on räägitud juba vähemalt 15 aastat.

Selleks korraks lõpetan. Mõned saabunud küsimused jäid nüüd vastamata. Võtan need ette kuu aja pärast. Praegu on see video veninud juba liiga pikaks. Paljud ei viitsi ju nii pikka juttu kuulata. Seega, tellige minu uudiskiri! Teha saab seda veebiaadressil kov.laiapea.eu

Valimiskampaania 2. video

Nonii. Jätkan selle koha pealt, kus jutt 17. oktoobril pooleli jäi. Alustasin siis oma valimiskampaaniat, tehes ettepaneku moodustada kohalikeks valimisteks Viljandi linnas nö. tehniline valimisliit – kõigile avatud nimekiri, mille kaudu võib kandideerida volikokku igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab. Valimisliit, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid. Ühtlasi tutuvustasin ma juba veidi oma valimisplatvormi, alustades alkoholipoliitikast. Samas lubasin, et kuu aja pärast avaldan järgmise video, milles võtan kokku vahepeal valimisliidu osas toimunud arengud, jätkan valimisprogrammi tutvustamist, vastan saabunud küsimustele jne.

Nüüd ongi kuu aega möödas. Mõned inimesed on ilmutanud sellises valimisliidus osalemise vastu küll huvi, kuid kindlat otsust selle kasuks neist keegi veel langetanud ei ole. Samas on pakutud valimisliidule välja hea nimi – “Meie Viljandi”. Ma ise mõtlesin alguses, et võiks olla lihtsalt “Avatud Nimekiri” või siis “17. oktoobri liit”, sest valimispäev on ju järgmisel aastal 17. oktoobril, aga “Meie Viljandi” tundub hetkel isegi parem.

Taustaks on siin muidugi rajatava Jaak Joala ausamba ümber käiv tants ja trall. Teen lühikese kokkuvõtte teemast neile, kellest see seni kuidagi mööda on läinud. Idee püstitada Viljandisse siin sündinud Jaak Joala monument oli õhus juba varem, kuid sai konkreetsema kuju suve alguses, kui ennast Isamaaks nimetava erakonna ja Viljandi linnavolikogu esimees Helir-Valdor Seeder jalutas linnas ringi oma vana sõbra, skulptor Mati Karminiga, kes kuulub samuti nimetatud erakonda. Selle jalutuskäigu tulemusel valmis Karminil kuju esialgne visand. Ausamba püstitamise võttis enda kanda MTÜ Meie Viljandi, mille juhatuse liikmed on linnavolikogu Isamaa saadikurühma esimees Harri Juhani Aaltonen ning linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kuulub samuti erakonda Isamaa. MTÜ esitas linnale taotluse seda ettevõtmist toetada. Ja linnavalitsus leidiski selle jaoks 50 tuhat eurot, mis võeti aga linnaeelarves hoopis sajuveetorustiku ehitamiseks kavandatud summa arvelt. Raha eraldamisel eirati linnaeelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise tavapärast korda. Samas seati tingimus, et MTÜ Meie Viljandi peab viima ausamba püstitamiseks läbi kunstikonkursi, mille žüriisse kaasatakse Viljandi linnakunstnik. Linnaga sõlmitud lepingu kohaselt kingitakse see ausammas, mis peaks valmima suuresti linna raha eest, pärast valmimist linnale, mille kanda jäävad siis loomulikult ka edasised hooldus- ja ülalpidamiskulud. Linnale tuleks see anda üle juba enne käesoleva aasta lõppu. Muidu tuleb saadud toetus tagasi maksta, sest sellisel juhul ei piisa raha eraldamiseks linnavalitsuse otsusest – vaja on ka volikogu toetust.

MTÜ Meie Viljandi ei ole varem avalikult millegiga väga silma paistnud, kuid asutati tegelikult juba enne eelmisi kohalikke valimisi, kanti registrisse 2017. aasta kevadel. Siinkohal tuleb märkida, et juba varem oli loodud Facebookis lehekülg nimega “Meie Viljandi”, mis oli suunatud 16-17-aastastele noortele, et ärgitada neid osalema kohalikel valimistel. Suurt jälgijaskonda see siis ei kogunud ning lehekülje sisu piirdub vaid kolme videoga. Ühes räägib Ando Kiviberg, toonane Viljandi linnapea, teises Sakala peatoimetaja Hans Väre ning kolmandas Juhan-Mart Salumäe, kohalike sotside juht, kes esineb seal aga õpetaja, mitte poliitikuna. Projekti rahastati Viljandi noortevolikogu kaudu Viljandi linnaeelarvest. Seega on “Meie Viljandi” juba väga vana ja levinud loosung, mida võivad kohalikel valimistel kasutada kindlasti ka inimesed, kes ei ole seotud selle väikese kodanikeühendusega, mida Viljandi linnavalitsus nüüd nii heldelt toetada otsustas. Pole ju ilmselt mõeldav, et sellest sõnaühendist saaks justkui mingi registreeritud kaubamärk, mida võivad kasutada ainult erakonda Isamaa kuuluvad munitsipaalpoliitikud. Selles mõttes sobiks see tõesti hästi nüüd selle kavandatava valimisliidu nimeks. Lõplik otsus tuleb aga langetada muidugi hääletuse teel.

See selleks. Räägime nüüd veel Joala monumendist. MTÜ Meie Viljandi kuulutaski nõutud konkursi välja, saates suunatud pakkumise kuuele kunstnikule. Eesti kujurite ühendus soovitas seda oma liikmetel aga ignoreerida, pidades konkurssi formaalseks ja vastutustundetuks, sest seatud tähtajad olid liiga lühikesed ja žüriisse ei kuulunud ühtegi erialaeksperti. Lõpuks võttiski sellest osa ainult Karmin, kelle pakutud kavand oli lisatud aga tegelikult juba alguses MTÜ Meie Viljandi poolt linnavalitsusele esitatud rahastamistaotlusele. Viljandi linnakunstnik Kristi Kangilaski, kes oli kolmeliikmelises žüriis ainuke kunstiharidusega inimene, hääletas monumendi sellisel kujul püstitamise vastu, leides, et läbi tuleks viia korralik konkurss. Konkursi korraldamisega tegelenud Aaltonen arvas seevastu, et tulemus on väga hea. Karmini kava toetas ka žüriisse kaasatud Joala fänniklubi liige Peep Raju. Nagu peagi ilmnes, ei olnud Rajul sinna kuulumiseks mingit volitus fänniklubi teistelt liikmetelt. Selle eestvedajad leidsid hoopis, et Karmini rajatav kuju ei ole Joala vääriline. Esteetilistel põhjustel on pidanud seda linnaruumi sobimatuks ka paljud viljandlased, kelles on tekitanud samas nördimust muidugi kogu see eelpool kirjeldatud protsess. Sakalas on ilmunud sel teemal ridamisi arvamuslugusid. Rahvaalgatusele monumendi kavandatud kujul rajamise peatamiseks koguti umbes tuhat allkirja. Karminiga on aga leping juba allkirjastatud, töö kuju kallal käib ja selle püstitamine näib olevat muutunud vältimatuks.

Isamaa loodab ilmselt sellele, et vaikiv enamus võtab selle kuju lõpuks ikkagi omaks. Või vähemalt ei tunne ennast kuidagi häirituna. Viljandi avalikus ruumis on ju juba kaks Karminilt tellitud kuju, mille demonteerimist praegu küll keegi ei nõua. 1998. aastal, aasta enne kohalikke valimisi, avati C. R. Jakobsoni monument. Enne 2002. aasta kohalikke valimisi (toona toimusid need veel iga kolme aasta tagant) avati spordikooli ees asuv Martin Kleini kuju. Inimesi, kes elavad selle Posti tänava pargi ümbruses, kuhu on kavas püstitada Joala ausammas, paneb muidugi muretsema see, et Karmini plaani kohaselt peaks hakkama seal kostuma, kui keegi sellest kujust möödub, pidevalt Joala laule, aga see võib-olla jääbki ainult plaaniks. Ajaraam kuju püstitamiseks on nii pingeline, et sellise tehniliselt veidi keerukama osa läbikatsetamiseks ei pruugi lihtsalt jääda enam piisavalt aega. Pealegi oleks omaette keeruline küsimus seegi, milline osa Joala esitatud lauludest seal kõlama hakkaks või kõlamata jääma peaks. Tema repertuaar oli ju mitte kesine, vaid väga mitmekesine. Üks lihtne laul, mida on väga kerge kaasa laulda, on näiteks “Protestilaul”, mis siin veidi aega tagasi taustaks kõlas, aga ma ei kujuta hästi ette, et Aaltonen, Elmaste, Karmin, Seeder ja teised isamaalased seda Joala kuju avamisel kooris laulma hakkaksid. Minu isiklik lemmik tema repertuaarist on (võib-olla sellepärast, et ma olen pärit Männimäelt) “Laul verelilledest” (selle sõnade autor Helmi Karjahärm oli muide samuti pärit Viljandimaalt), kuid ilmselgelt ei oleks see park selle jaoks päris õige koht – see koht oleks selle laulu jaoks veidi kohatu. Nii et see saaga ilmselt jätkub.

Nüüd on siin aga paras koht rääkida hoopis kaasavast eelarvest. Põhimõtteliselt võiksid sellised linnaruumi puudutavad algatused läbida ju kaasava eelarve protsessi, et oleks näha, kas neile leidub viljandlaste hulgas üldse mingit laiemat toetust. Just selle mõttega esitasin ma ise kunagi kaasava eelarve hääletusele idee püstitada Viljandisse mälestusmärk Lilli Suburgile, meie 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja silmapaistvale tegelasele, kelle väljaandmisel hakkas 1887. aastal Viljandis ilmuma esimene eestikeelne naistele suunatud ajakiri Linda. Idee vastas kaasava eelarve kriteeriumitele, kuid esimesel paaril aastal filtreeris selle välja linnavalitsuse poolt moodustatud komisjon, mis lubas hääletusele ainult 10 ettepanekut. 2017. aastal, kui samal ajal olid paljudel mingid jamad ID-kaardi kasutamisega, kogunes üldse ainult kaheksa nõuetele vastavat ettepanekut. Tänu sellele pääses ka mõte püstitada Viljandisse mälestusmärk Suburgile lõpuks hääletusele, kogudes 10 toetajat, mis jättis selle pingereas viimasele kohale. See oli selge sõnum selle kohta, et taoline mälestusmärk ei oleks Viljandis väga teretulnud. Saabunud tagasiside põhjal otsustades häiris osasid see, et Suburg oli naisõiguslane, see tähendab feminist, teisi aga see, et ta oli rahvuslane. Üks inimene arvas, et invaliidile ei tohiks mälestusmärki püstitada, sest see tuleks inetu. Mõni leidis, et piisab sellest mälestustahvlist, mis paigaldati 1982. aastal hoonele, kus Suburg kunagi Viljandis elas ja toimetas. Kokkuvõttes sai siis selgeks, et mõttel püstitada talle siia mälestusmärk oli viljandlaste hulgas rohkem vastaseid kui toetajaid.

Millise tulemuse andnuks sarnane hääletus Joala monumendi puhul? Seda ei tea muidugi keegi, aga lugedes sotsiaalmeediast kommentaare, milles leitakse, et Joala sidemed Viljandiga olid liiga tagasihoidlikud selleks, et talle siia ausammas püstitada, või räägitakse põlastavalt Kremli ööbikust ning soovitatakse hakata inimestel selle posti vastu koeri pissitama, võib ju arvata, et Joalagi puhul leidub neid, keda talle pühendatud monument häiriks igal juhul – sõltumata sellest, milline see välja näeb. Võib-olla oleks nende viha isegi suurem siis, kui see tuleks korralikum, mitte selline, mida saab tõlgendada ka Joalat naeruvääristava ja alandavana.

Kaasava eelarve reglementi on vahepeal muudetud. Nii et nüüd pääsevad hääletusele kõik nõuetele vastavad ideed. Esitasin sinna tänavu ettepaneku taastada Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas esialgu ajutiselt kolmemõõtmelise hologrammina. Linnavolikogu on küll võtnud vastu otsuse taastada see esialgsel kujul, kuid määramata aja jooksul. Kindlasti ei täitu nende lootused, kes soovivad näha seda taastatuna juba enne kohalikke valimisi. Tõenäoliselt ei jõuta selleni isegi enne järgmiseid Riigikogu valimisi. Minu arvates on seni alahinnatud nii selle esialgsel kujul taastamise tehnilist keerukust kui ka maksumust. Kui tahetakse korralikku tulemust, võtab see aega ja läheb maksma rohkem, kui praegu üldiselt arvatakse. Sellest tulenevalt mõtlesin, et vahepeal sobiks sinna ajutise lahendusena see hologramm, mille pakkusid kunagi oma valimisprogrammis välja sotsid. Monumendi esialgsel kujul taastamiseks tuleb nagunii teha kõigepealt 3D-mudel, mille järgi sammast (füüsilisel kujul) taastama hakatakse. Kaasava eelarve vahendeid tuleks seega kasutada üksnes nende seadmete hankimiseks ja paigaldamiseks, mis on vajalikud selle 3D-mudeli kuvamiseks hologrammina linnaruumis. Minu esialgsete arvutuste kohaselt pidanuks 30 tuhat eurot olema selleks enam kui piisav. Kuna volikogu oli juba moodustanud mälestussamba taastamist korraldava töörühma, tulnuks hologrammi püstitamine lülitada lihtsalt selle töökavva. Linnavalitsuse poolt ideede hindamiseks moodustatud ekspertkomisjon seda aga läbi ei lasknud, leides, et idee eeldatav maksumus ületab kaasava eelarve mahtu. Võib-olla tõesti, kui eksperdid nii leiavad.

Eelmiste kohalike valimiste eel käis Viljandis erakondade vahel justkui võistupakkumine selles, kes lubab kaasava eelarve mahtu kõige rohkem suurendada, kuid pärast valimisi unustati need suured lubadused kiiresti. Viljandi linnas eraldatakse kaasava eelarve kaudu jätkuvalt 30 tuhat eurot, nagu juba 2014. aastal, kui see mehhanism kasutusele võeti. Viljandi vallas aga 35 tuhat, Põhja-Sakala vallas 40 tuhat eurot. Tänaste hindade juures 30-ne tuhande euro eest linnas enam palju ära ei tee. Joala monument läheb isegi praegu kavandatud kujul maksma ju enam kui poole rohkem. Seega tuleks kaasava eelarve mahtu kas oluliselt suurendada või selline raha jagamine lihtsalt lõpetada, sest sellega seotud kulud (ametnike tööaeg, reklaam jne.) on varsti ilmselt suuremad kaasava eelarve kaudu jagatavast rahast endast. Rääkimata veel pingetest ja vastasseisudest, mida need hääletused on kutsunud mõnel aastal esile linnakodanike hulgas. Palju kära, vähe villa.

Võtan veel läbi mõned teemad, mille kohta on saabunud küsimusi või kommentaare.

Abielureferendum. Väga hea, et see otsustati nihutada kevadesse ega toimugi üheaegselt kohalike valimistega. Minu arvates on see igal juhul suht mõttetu, sest isegi kui abielu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, nagu on praegu tehtud perekonnaseaduses, ei takista see kuidagi sooneutraalse kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu õiguslikku võrdsustamist abieluga. Noh, vähemalt on see teema nüüd kohalike valimiste ajaks loodetavasti laualt maas.

On küsitud, miks ma ei kirjuta enam Sakalale arvamuslugusid. Kui ei avaldata, pole ka põhjust kirjutada. Vahepeal ilmus neid seal küll üsna regulaarselt, aga tegelikult mõtlesin isegi siis, et peaks nende kirjutamise lõpetama. 2017. aastal, kui Rannar Raba läks ära Tartu Postimehe peatoimetajaks, kutsus Sakala peatoimetaja Hans Väre mind lehte tööle, sest neil oli vaja poliitikateemadest kirjutajat, aga kuna mul ei olnud siis aega ega ka tahtmist sinna päris täiskohaga minna, jäi see asi ära. Samas arvas Väre, et võiksin neile sagedamini arvamuslugusid kirjutada. Mõtlesin siis, et võiks kirjutada neile umbes kord kuus nö. tavakodaniku vaatepunktist kohalikust poliitikaelust, sellega seonduvast. Hiljem kaldusin küll sellest sihist veidi kõrvale, aga see oli minu esialgne plaan. Samas oli mitu asja, mis mind selle Sakalale arvamuslugude kirjutamise juures pikalt häirisid.

Esiteks, artiklite toimetamisel tehakse sellist kirvetööd, et pahatihti oli enda kirjutatud lugu hiljem lehest piinlik lugeda. Muudetakse sõnastust, jäetakse ära jutumärke jne, muutes nii mõnikord ka väljendatavat mõtet. Teiseks, paberlehes ilmuvate lugude jalajälg keskkonnale on tegelikult üsna suur. Ei ole tänapäeval ka enam palju neid, kes ajalehe otsast lõpuni läbi loevad, osad vaatavad sealt üldse ainult kuulutusi. Arvamuslugude puhul piirdutakse sageli autoritega, keda teatakse juba varasemast. Pakun, et minu lugusid võis lugeda (heal juhul) viiendik Sakala lugejatest. Selles mõttes võinuks saata 4/5 tiraažist otse makulatuuri. Ma ei ole kindel, et nende lugude sisuline väärtus sellist raiskamist sageli õigustas. Kolmandaks, aeg ja raha. Ühe arvamusloo kirjutamine võtab siiski omajagu aega. Honorari maksab Sakala aga ju suht vähe, mõnikümmend eurot. Sageli kulus nende lugude kirjutamise peale nii palju aega, et töötundideks arvestatuna ei oleks saanud selle eest alampalkagi. Samas on Sakala lõpuks ikkagi kommertsettevõte, mille eesmärk on teenida omaniku majandushuve. Miks peaksin siis mina laskma ennast neil sedasi ekspluateerida?

Kui arvamustoimetajale saadetud lood hakkasid ilmuma lõpuks pika viivitusega või üldsegi mitte, ei tundnud ma mingit motivatsiooni nende kirjutamist jätkata. Selle asemel ongi nüüd see valimiskampaania, need igakuised videopostitused, mis jätkavad sisuliselt ju sama rahvavalgustuslikku missiooni. Lihtsalt veidi teises vormis. Siinkohal tuleb – läbipaistvuse huvides – muidugi mainida, et nende videode reklaamimiseks Facebookis kasutan ma Sakalalt honorariks saadud raha. Minu valimiskampaania maksab seega kinni tuntud oligarh, maski- ja meediaärikas Margus Linnamäe, kelle valitseva mõju all Sakala teatavasti on. Nii palju siis sellest.

Eelmises kampaaniavideos oli muu hulgas juttu Viljandi nn. ametlikust õlust. Sellega seoses saabus arvamus, et linnavalitsuse töötajad lasevad seda valmistada selleks, et nad ei peaks ise õlu peale raha kulutama, vaid saaksid seda tarbida linna esinduskulude arvelt. Ei tea. Minu arvates on nende palgad piisavalt suured selleks, et nad jõuaksid endale ise õlut osta, aga võib-olla tuleks siis tõesti viia läbi põhjalik revision, et selgitada välja, kelle kurgust see Viljandi nn. ametlik õlu alla on voolanud ning kas linnavalitsuse töötajad kõik enda poolt tühjaks joodud pudelid ka korralikult välja on ostnud. Võtan selle oma valimisprogrammi.

Pöördumine viljandlaste poole seoses kohalike valimistega

Tere!

2013. aastal osalesin kohalikel valimistel Viljandi linnas protestikandidaadina, propageerides valimissüsteemi muutmist. Sellest tulenevalt oli toona minu ainus lubadus valituks osutumise korral kohe tagasi astuda. Käesolevaga annan teada, et järgmise aasta sügisel kandideerin ma Viljandi linnavolikokku päriselt. Veelgi enam. Kutsun üles tegema sama ka kõiki teisi viljandlasi, kellel on aega, huvi ja tahtmist volikogu töös osaleda.

Ma ise olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele, mille puhul osutuvad valituks enim hääli saanud kandidaadid. Praegune kord, mille puhul hääled lähevad kokkuvõttes valimisnimekirjale, ei ole kõige parem, sest hajutab vastutust valijate ees. Ühtlasi motiveerib see erakondi tulema välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, kuhu satub paratamatult inimesi, kes tegelikult ei taha või ei ole valmis volikogu töös osalema. See on ühtlasi põhjus, miks Viljandisse on toodud hääli koguma külalisesinejaid, nagu Priit Toobal või Jaak Madison, kelle osalemine volikogu töös on jäänud hiljem olematuks või väga tagasihoidlikuks. Viga on juba valimissüsteemis, mis motiveerib erakondi sel moel käituma, sest see aitab neil saavutada valimistel paremaid tulemusi. Täielike isikuvalimiste puhul oleks lugu teine. Valimissüsteemi muutmine kuulub aga Riigikogu pädevusse ja seal esindatud erakonnad ei ole sellest huvitatud, sest neile on lihtsalt kasulikum ja mugavam praegune kord.

Minul isiklikult puudub kindel erakondlik eelistus ja ma ei taha kandideerida kohalikel valimistel neist ühegi nimekirjas. Samas ei pea ma mõistlikuks osaleda nüüd valimistel üksikkandidaadina, sest eesmärgiks on sel korral ikkagi volikokku pääsemine.

Üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda ei ole küll tänagi olematud, kuid on siiski tunduvalt kehvemad kui nimekirjades kandideerijatel. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kohalikud valimised toimunud kaheksal korral. Viljandis on osalenud valimistel peaaegu alati ka mõni üksikkandidaat, kuid valituks ei ole osutunud seni ükski. See tuleneb paljuski just valimissüsteemist, millega on loodud eelis nimekirjades kandideerijatele. Viljandis peaks üksikkandidaat koguma valituks osutumiseks umbes 270-280 häält, kuid täna kuulub volikokku ka inimene, üks EKRE saadik, kes sai sellest ligi kümme korda vähem hääli. Lihtkvoodi, mille üksikkandidaat peab volikokku saamiseks ületama, suutis eelmine kord ületada ainult seitse, 2013. aastal viis nimekirjades kandideerinut. Volikogu ja linnavalitsuse liikmeid on aga kokku 35. Need arvud näitavad selgelt, et potentsiaalsetel üksikkandidaatidel oleks mõistlik ühineda, moodustada nö. tehniline valimisliit, sest nii suureneks kõigi puhul tõenäosus osutuda valituks.

Pealegi annab linna hetkel kehtiv põhimäärus volikogu töös suure kaalu saadikurühmadele. Saadikurühma võivad moodustada vähemalt kaks linnavolikogu liiget, kes on valitud sinna sama nimekirja järgi. Varem oli vaja kolme liiget, aga kuna Keskerakond ja EKRE saidki eelmine kord volikokku ainult kaks saadikut, langetati ka seda arvu. Ühte valimisnimekirja kuulujad võivad moodustada ainult ühe saadikurühma. Saadikurühmadel on aga õigus olla esindatud kõikides linnavolikogu komisjonides.

Eeltoodust tulenevalt on minu ettepanek moodustada selline tehniline valimisliit, kõigile avatud nimekiri, mille kaudu võib kandideerida volikokku igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab. Valimisliit, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid. See oleks mitte niivõrd opositsioon, vaid alternatiiv. Midagi teistsugust. Kokku tuleks leppida üksnes selles, kuidas toimub alguses kandidaatide reastamine valimisnimekirjas (tähestiku järjekorras või loosi teel) ning hiljem, kui õnnestub ületada valimiskünnis, saadikurühma moodustamine, selle töökorraldus, komisjonide jagamine. Sellised tehnilised küsimused. Valimiskampaaniat peaks aga igaüks endale ise tegema ning volikogus toimuvatel hääletustel oleks kõigil täiesti vabad käed. Usun, et selline nimekiri võiks tuua Viljandi poliitikaellu veidi värskust.

Kusjuures selle kaudu ei pea ju kandideerima ainult need, kellel puudub erakondlik eelistus. Eestis on ka rida parlamendiväliseid erakondi (Eesti 200, Elurikkuse Erakonna ja Vabaerakonna ühinemisel tekkinud Tulevikuerakond, rohelised jne.), millel on võib-olla ka Viljandis mõni liige, kes tahab kandideerida kangesti volikokku, kuid mitte mõne teise erakonna valimisnimekirjas. Lõpuks võib ka suuremates erakondades leiduda inimesi, kes ei taha kandideerida nüüd mingil põhjusel oma erakonna nimekirjas. Viimastel soovitan siiski eelnevalt uurida, mida arvavad sellisest konkureerivas nimekirjas kandideerimisest erakonnakaaslased. Varem on ju mõned parteid oma liikmeid selliste asjade pärast lausa välja visanud.

Nii et palun huvilistel minuga ühendust võtta, et saaks selle valimisliidu loomisega vaikselt edasi liikuda.

Kuna ma ise kavatsen kandideerida kohalikel valimistel aga sõltumata sellest, kas selline valimisliit lõpuks sünnib või mitte, alustan kohe ka valimispropaganda, see tähendab enda poliitilise programmi, valimisplatvormi tutvustamisega. Esimene punkt: alkoholipoliitika.

Ma ei hakka siin pikalt lahkama Isamaa kustunud tulevikulootuse Valter Vaha kriminaalasja, sest… kui kujutleda ennast sellise noormehe olukorda, kellele tüdruksõber räägib, et oli kellegi poolt uimastatud ja sisuliselt vägistatud, ma arvan, et enamik mehi tahaks kolkida süüdlase jõhkralt läbi mitte üksnes pärast paari õlut, vaid ka täiesti kaine peaga. Kui hiljem selgub, et asjad ei olnudki siiski võib-olla päris nii, noh… tagantjärele on kõik targemad. Eks omakohus olegi ju problemaatiline selle tõttu, et karistusele ei pruugi eelneda korralikku uurimist.

Karistusseadustik näeb muide ette, et inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest, kui see on toime pandud ära kasutades narkootilise või psühhotroopse aine abil kannatanule tekitatud seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega. Seega tasuks pöörduda taolistes asjades kindlasti politsei poole, et kurjategija saaks pikemaks ajaks ühiskonnast isoleeritud. Omakohtu rakendamine, nagu näha, ei pruugi osutuda kõige mõistlikumaks, kuigi emotsionaalselt on kahtlemata mõistetav, et rusikad hakkasid sügelema.

Samas asetub see juhtum ühte ritta mitmete varasematega, mille puhul on ühendav faktor alkohol. 2017. aastal sattus Viljandi linnapeaks kandideerinud Jaak Madison valimispäeva varahommikul Tallinnas tänaval mingisse sõnavahetusse, olles ilmselgelt jokkis, pildus venekeelseid roppusi ja ähvardas hakata hambaid kurku taguma. Videosalvestus sellest levis hiljem Postimehe veebilehe vahendusel üle kogu Eesti. 2013. aastal vahetas Isamaa veidi enne valimisi välja oma linnapeakandidaadi, sest sai teatavaks, et Tarmo Loodus, kes oli sel ajal meie linnavolikogu esimees, oli Saksamaal hansapäevadel purjuspäi lavale taidlema roninud, kontserti seganud. 2009. aastal lahkus Viljandi linnavolikogust noor rahvaliitlane Monika Kuzmina, ma olin muide tema valija, kelle Sakala kuulutas siis lausa aasta kõrtsikaklejaks. 2005. aastal lahkus Peep Aru, praegune Viljandi linnavolikogu aseesimees, aga Riigikogust – põhjuseks jälle pidurdusmehhanismide kadumine, mis tulenes ilmselt tugevast alkoholijoobest. Seda rida võiks jätkata pikalt. Näiteks riigihalduse minister Jaak Aab, kes jäi paari aasta eest vahele jääknähtudega autot juhtides ja lahkus selle tõttu valitsusest, kuid eelmisel aastal pärast valimisi oma varasemale kohale ennistati, põhjustas juba 20 aastat varem Viljandimaal liiklusõnnetuse, olles seda tehes alkoholijoobes.

See on mündi üks külg. Sama mündi teisel küljel on nüüd eelmisel kuul tulnud uudis selle kohta, et Viljandi linn sai endale oma õlu, mida valmistatakse Lätis, Valmieras. Pudelitel kasutatakse linna ametlikku sümboolikat. Linnavalitsus kavatseb hakata seda kinkima oma külalistele. Välja mõtles sellise asja linnavalitsuse pressiesindaja Johan-Kristjan Konovalov, kellest sai tänu sellele lausa Sakala nädala persoon. Sakala veebilehel avaldatud suurest pildigaleriist võis näha, et uue õlle pidulikul esitlusel viibisid rõõmust säravate nägudega linnapea Madis Timpson, ennast Isamaaks nimetava erakonna kohalikud käilakujud Aaltonen, Pihlak ja teised vanad õllesõbrad, kelle vaimustus oligi ilmselt täiesti siiras. Pihlak meenutas, et Viljandi ja Valmiera, kus seda õlut pruulitakse, kuulusid kunagi mõlemad Liivimaa koosseisu, seega “võib nüüd uhkusega juua ja mõnuga võtta, mõeldes nende linnade ja sealsete rahvaste sõprusele.”

Ma meenutaks lugupeetud ajaloolasele siinkohal ka enne Vene-Liivi sõda Liivimaal toimunud moraalset laostumist, allakäiku, mille tõttu kogu seda piirkonda hakati toona nimetama joomaurkaks. Just see sisemine allakäik, mis Liivimaad nõrgestas, muutiski selle teatavasti ahvatlevaks suutäieks tugevamatele naabritele. On tõesti äärmiselt kahju, et Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni aegadest, kui rahvuslus oli Eesti lahutamatult seotud karskusliikumisega, oleme jõudnud tänaseks olukorda, kus suurte rahvuslastena esinevad isikud, kes propageerivad sisuliselt joomarlust. Viljandi ametlik õlu on mitte geniaalne turundustrikk, mis parandab linna mainet, vaid kohalike õllejoodikute erakordselt rumal, lühinägelik ja vastutustundetu egotripp.

Alkoholi tarvitatakse Eestis jätkuvalt kõvasti rohkem piirist, millest alates see põhjustab ekspertide hinnangul tõsiseid tervisehädasid. 2017. aastal suri otseselt alkoholiga seotud haiguste tagajärjel 451 inimest. Loetelu alkoholi tarbimisega seotud negatiivsetest tagajärgedest ühiskonnale võtab Tervise Arengu Instituudi vastavas aastaraamatus enda alla ligi paarkümmend lehekülge. Valitsus on deklareerinud mitmesugustes dokumentides korduvalt, et alkoholi tarvitamist on vaja Eestis vähendada. Mida teeb Viljandi linn? Laseb välja oma õllemargi, asub propageerima alkoholi tarvitamist täiesti ametlikul tasandil, linnavalitsuse eestvedamisel.

Aitab jamast! Volikokku pääsedes teen ettepaneku täiendada linna põhimäärust punktiga, mis keelab volikogu istungitel viibimise alko- või narkojoobes. Linna tuleb juhtida kaine peaga. Ka linnavalitsuses peab hakkama kehtima reegel, mida järgitakse paljudes eraettevõtetes, et jääknähtudega tööle ilmunud vallandatakse päevapealt. Töö ajal napsutamine tuleb rangelt keelata. Maksumaksjate kulul šampanja lürpimine peab lõppema mitte ainult linnavalitsuse enda korraldatud üritustel, vaid ka selle allasutustes, sealhulgas kunstinäituste avamisel. Veini asemel võiks taolistel üritustel pakkuda ju vabalt näiteks porgandimahla, kui see on valmistatud Viljandimaal, kohalikust toorainest. Nii paistaks Viljandi silma tõesti positiivses mõttes, tervisliku, kodumaise joogikultuuri edendaja, mitte Lätist alkoholi eksportiva joomaurkana, millega seotud poliitikud satuvad iga mõne aasta järel purjuspäi skandaalidesse.

Selleks korraks kõik. Kuu aja pärast avaldan järgmise video, milles võtan kokku vahepeal valimisliidu osas toimunud arengud, jätkan valimisprogrammi tutvustamist, vastan küsimustele jne. Küsimusi saab saata näiteks veebilehe kov.laiapea.eu kaudu või veebikeskkonnas ask.fm (seal saab neid esitada ka anonüümselt). Ükshaaval võib-olla kõigile vastata ei jõua. Kord kuus teen kindlasti mingi kokkuvõtte, kus teemad järjest läbi käin.

Püsige lainel!