Mida lubab valimisliit Südamega Viljandis?

Jätkan selle koha pealt, kus mul jutt paari nädala eest pooleli jäi. Toona sai kommenteeritud sotside loodud valimisliidu Südamega Viljandis valimisprogrammist ainult sissejuhatavat osa, mis võttis enda alla veidi enam kui poole kogu programmist. Sellele järgneb alapealkiri “Kuus sammu Viljandi arendamiseks”. Mingeid väga konkreetseid samme sealt tegelikult aga ei leia. Iga punkti all on pikem lõik, mis sisaldab mõnda üldisemat printsiipi, soovunelmasid ja niisama loba, mis kokku moodustavadki nähtavasti selle nn. suure visiooni, mida mainiti korduvalt progammi sissejuhatavas osas. Võtan need siin nüüd siis kõik järjest läbi.

Esiteks: “INIMSÕBRALIKU LINNARUUMIGA LINN – Viljandi on eriline linn – suur ja väike ühekorraga. Kaunis loodus põimub hubase linnamiljööga, mis peidab endas vilgast kultuurielu, haridus-, spordi- ja ettevõtlustegevust. Kõik valdkonnad peavad olema aga tasakaalus. Tulevikku vaatava ja oma kodanikest hooliva linna juhtimine ja planeerimine ei tohi olla hooletu, lühinägelik, kallutatud või erahuvidest lähtuv. Vastupidi, see peab olema uuendusmeelne, sihiteadlik ja kogukonnaga arvestav. Meie linnaruum peab püsima isikupärase ja teistest linnadest eristuvana, kuid samal ajal peaksime julgema rakendada ka parimaid praktikaid laiast maailmast. Inimestele peab olema ligipääs kõikjale linnas, seda vanusest, transpordivahendist ja erivajadustest sõltumata.”

Kui see viimane lause tundus veidi kummaline, justkui oleks seal mõni täht ülearu, ei maksa pidada seda kohe hooletusest tingitud kirjaveaks. On täiesti võimalik, et selline apsakas tehti sihilikult, et tekitada lugejate ajus lühis, mis ei laseks nii kergesti unustada, et sotsid tahavad neile täielikku ligipääsu kõikjal linnas. Midagi väga konkreetset see punkt, mida nimetati sammuks, aga samas siiski ei sisaldanud. Pole tegelikult üldse selge, mida sotsid selles osas täpselt teha kavatsevad. Omalt poolt soovitan siinkohal lugeda Anthony Townsendi raamatut “Targad linnad. Rünkandmed, küberputitajad ja uue utoopia otsingud”, kust leiab palju konkreetseid näiteid parimate praktikate kohta laiast ilmast, mida võiks minu arvates rakendada võimaluste piires ka Viljandis. Usun, et julguse taha asi siin tõenäoliselt ei jääks, küsimus on pigem just võimaluste piiratuses.

Järgmine punkt valimisliidu programmis on aga selline: “ETTEVÕTLIKKUST JA INNOVATSIOONI TOETAV LINN – Meil on olemas kõik võimalused kujuneda loomeettevõtluse keskuseks Eestis. Viljandi peab olema ettevõtliku inimese jaoks parim linn enese realiseerimiseks! Meie linn peab olema valmis väärtustama nutikat ja keskkonnasäästlikku majandustegevust, olles valmis näitama rohelist tuld eksperimentaalsetele lahendustele. Selle kõige juures ei tohi jätta tähelepanuta väike- ja suurettevõtteid, kes on pakkunud võimalusi meie inimestele enese realiseerimiseks. Hoogtöö korras kaasamisürituste asemel peame süsteemselt kaardistama kitsaskohti, mis kohalike ettevõtete tegevust piiravad. Peame panustama sellesse, et Viljandi kujuneks vastupandamatuks tõmbekeskuseks kõrgepalgalist kaugtööd tegevate spetsialistide jaoks, pakkudes neile suurepäraseid elu- ja töötingimusi.”

Kuna selle programmiga ei ole kaasas mingit rakenduskava, pole jälle selge, mida sotsid konkreetselt teha tahavad. Olles lugenud nende 2017. aasta valimisprogrammi, võib küll eeldada, et kui juttu on kohalike ettevõtete tegevust piiravate kitsaskohtade süsteemsest kaardistamisest, mõeldakse selle all ettevõtjate ümarlaua muutmist linnavalitsuse juures aktiivselt tegutsevaks alaliseks nõukojaks, või kui räägitakse Viljandi kujundamisest kõrgepalgalist kaugtööd tegevate spetsialistide tõmbekeskuseks, peetakse silmas mingi kaugtöökohtade keskuse rajamist, mida siis oma valijatele lubati, aga kuna tänavuses programmis seda kirjas ei ole, võib nüüd tegelikult üksnes oletada, mida nad nö. päriselt teha kavatsevad.

Kolmas punkt: “KÕIGIGA ARVESTAV LINN – Viljandi on kodu inimestele, kes siin elavad. Meie kodulinn peab olema koht, kus inimene tunneb end turvaliselt ning teotahtelisena. Oled sa noor või pensionär; liigud sa jalgsi, autoga või ratastoolis; elad sa oma majas või üürikorteris – Viljandi peab arvestama kõigiga! Luues linnaruumi, kus tunnevad end mugavalt nii mudilased kui eakad, võime olla veendunud, et see sobib ka kõikidele teistele. Me mahume siia lahedasti ära! Peame seisma selle eest, et kellegi erivajadus ei sunniks teda otsima uut elupaika. Sh arvestame sellega, et me oleme maakonnakeskus ja peame ühes naaberomavalitsustega tagama selle, et ükski Viljandimaa elanik ei jääks bürokraatlike hammasrataste vahele.”

Nagu mida?! Kus siin oli mõni konkreetne samm Viljandi arendamiseks? Sellist ilukõne võib igaüks lõputult produtseerida! Mida nad kavatsevad aga teha, et see kõik ei jääkski vaid loosungite pildumiseks? Kas enne valimisi on kavas avaldada ka programmi rakenduskava, milles on toodud välja konkreetsed tegevused? Praegusel kujul meenutab see sooneutraalset kooseluseadust, mis võeti vastu ilma rakendusaktideta. Mitte kusagilt ei saa lugeda välja seda, milliseid konkreetseid muudatusi selle valimisprogrammi elluviimine tähendaks.

Neljas punkt: “AVATUD JA KAASAV LINN – Kodus tunneb inimene end iseendana, mitte külalisena. Selleks peab tal olema võimalus aru saada ning aktiivselt kaasa rääkida oma elukeskkonda puudutavatel teemadel, olgu selleks tema kodutänava heakord, lapse huviharidus, vanaema toetavad tugiteenused vm. Sealjuures peab inimestel olema võimalus kaasa rääkida konkreetselt neil teemadel, mis neid konkreetselt puudutavad ja säästma neid koormavast dokumendimajandusest, mis võib tegeliku murekoha tahaplaanile suruda. Inimeste heatahtlik aktiivsus ja rahvaalgatused ei tohiks ära surra dokumentide virnas! Viljandi ei kuulu erakondadele või nende esindajatele! Meie kodulinn kuulub kõigile siinsetele elanikele. Siin ei saa lasta domineerida üksikute poliitikute mõttevälgatustel, mille hinnasilt ületab paljude tegelike probleemide lahendamise oma. Selline juhtimisstiil ei kuulu tänapäevasesse demokraatlikku Viljandisse. Siin tuleb arvestada kõigi huvigruppidega ning töötada välja lahendused, mis aitaks kogu linnal edasi minna. Viljandi vajab omavalitsust, mitte omavolitsust. Linnaruumi arengutes peab saama osaleda ka inimene, kes on sunnitud viibima arvutis.”

Ei tea, kes neid inimesi seal arvutis sunnib viibima? Kui mõeldud oli seda, et linna arengudokumentide, planeeringute ja muude selliste asjade kohta peab saama avaldada arvamust ka interneti kaudu, siis see on muidugi elementaarne. See punkt jäi küll samuti väga üldsõnaliseks ning ebamääraseks, kuid osutuks samas just tänu sellele äärmiselt käepäraseks malakaks juhul, kui sotsid sügisel Viljandis võimule peaksid tulema. Seda saaks hakata kasutama siis ju volikogus nende nüpeldamiseks, et linna juhtimine muutuks tõesti avatuks ja kaasavaks. Kohe, kui ilmnevad mingid vastupidised tendentsid, soovimatus arvestada teiste arvamusega, püüd suruda peale vaid enda tahet, saab virutada neile selle valimisprogrammiga otse vastu vahtimist. Selles mõttes on antud juhul tegemist lausa tänuväärselt ebakonkreetse sõnastusega.

Viies punkt: “ROHELINE LINN – Viljandi on osa Eestist, Euroopast ja tervest maailmast. Kliimamuutustest ja looduskeskkonna hävimisest tingitud probleemid puudutavad otseselt ka meid. Saame olla tervele Eestile eeskujuks energia- ja veekasutuse, prügimajanduse ning üldise keskkonnateadlikkuse tõhusal arendamisel. Vaja on targalt rakendada uusi jätkusuutlikusele suunatud Euroopa Liidu rahastusmeetmeid. Peame looma tervislikuks ja loodust säästvaks eluviisiks soodsa keskkonna, mille puhul ei tunne inimene, et ta peab iga vastutustundliku sammu korral nahast välja pugema. Avalikud asutused peavad siinjuures olema eeskujuks ning võtma uued säästlikud lahendused esimeste seas üle.”

Siin ei olnud öeldud samuti midagi väga konkreetset, kuid sõnastatud printsiip on kahtlemata oluline. Minu arvates võiks linnavolikogu hakata näitama eeskuju sellega, et volikogu istungite ajaks ei topita enam laudadele plastikust veepudeleid. Kui keegi tahab volikogu istungi ajal juua, võtab endale ise joogipudeli kaasa, vajaduse korral laseb sinna kraanist vett. Viljandi kraanivesi on täiesti joodav. Sama reegel peaks laienema loomulikult ka linnavalitsusele ja teistele avalikele asutustele. Pole vaja raisata maksumaksjate raha selle peale, et linnavolinikud, linnavalitsuse liikmed ning ametnikud saaksid kaanida pudelivett. See oleks muidugi vaid esimene, sümboolse tähtsusega samm keskkonnamõjude vähendamiseks.

Kuues punkt: “HARITUD JA KULTUURNE LINN – Viljandi peab pakkuma parimat haridust igas haridusastmes – alusharidusest kõrghariduse ning elukestva õppeni välja. Ei tohiks olla ühtegi põhjust, mis noored ja andekad haridusvaldkonna tegijad ei peaks tahtma tulla Viljandisse tööle. Peame looma sellised elamis- ja töötingimused, mis kutsuks siia oma ala parimaid tegijaid, toetama haridusinnovatsiooni ja väärtustama õpetajatööd, sh alus- ja huvihariduses. Haritud linn on ka kultuurne linn! Kultuuriakadeemia, Ugala ja teiste oluliste kultuuriasutuste töö toetamine peab olema süsteemne ja eesmärgistatud. Peame rakendama siinset kutluurialast kompetentsi senisest paremini kohalike inimeste võimestamiseks. Siinsed kultuuriasutused on aidanud luua Viljandisse suurepärase keskkonna, kuhu kutsuda kultuurivaldkonna maailma tipud resideeruma. Nende looming võiks jõuda ka linnaruumi ning avalikesse asutustesse.”

Selle kohta sooviks muidugi jälle näha mingit rakenduskava, millest selguks, mida täpselt teha tahetakse. Ma isiklikult arvan, et päris maailma tippe ei ole mõtet sihikule võtta, sest nende hulgast õnnestuks meelitada siia tõenäoliselt ainult neid, kui väljenduda nüüd väga otsekoheselt, kelle parim enne on möödas. New York Times võis küll avaldada artikli, milles soovitati külastada Viljandit inimestel, kes tahavad puhata mõnes elava kultuurieluga, aga samas rahulikus väikelinnas, kus on odavad hinnad, kuid see ei tähenda, et Kondase Keskus suudaks konkureerida MoMA või meie kultuuriakadeemia Columbia Ülikooliga. Pigem võiks ikkagi keskenduda sellele, et pakkuda siin võimalusi enese teostamiseks Eesti noortele, up & coming tegijatele. Viljandi kujuneks neile sageli tõenäoliselt vaid hüppelauaks, millelt lennatakse edasi mujale ja kõrgemale, kuid selle nišši täitmine oleks meile kindlasti jõukohasem.

Üldiselt mõjus sotside valimisliidu programm äärmiselt frustreerivalt. Üksikkandidaadina volikokku pääsedes ei saaks mina seal linnavolikogu hetkel kehtiva töökorra kohaselt õigusakte algatada, seda saavad teha ainult saadikurühmad. Pole põhjust arvata, et nende väikesed füürerid nõustuvad sügisel seda punkti muutma. Seega saan panna oma valimisprogrammi nüüd tegelikult kokku ainult teiste lubadustele tuginedes – lubada ainult seda, et toetan volikogus ühes või teises asjas üht või teist erakonda, teen algatatud eelnõudele nii- või naasuguseid muudatusettepanekuid. Sotside valimisliidu programm on aga nii üldsõnaline ja ebakonkreetne, et selle põhjal ei saa ma lubada oma valijatele nüüd peaaegu midagi. Loodetavasti tulevad teised erakonnad välja konkreetsemate lubadustega.