Südamega Viljandis eksitab valijaid

Juhtus kätte valimisliidu Südamega Viljandis ajakirjakujuline propagandatrükis loosungliku pealkirjaga “Mina valin südamliku Viljandi” (kas sellega üritatakse anda vaikimisi mõista, et kedagi teist valides on inimesed justkui südametud ning head ja õiged kandidaadid on ainult selles valimisliidus? – tundub, et madala enesehinnangu all nad tõesti ei kannata!), kust torkas teravalt silma selle valimisliidu ühe eestvedaja Kristjan Mändmaa mesimagus valimisjutt “Südamega Viljandis – kõige omakasupüüdmatum valimisliit” (tuleks ilmselt täpsustada, et ka ainus, mis sel korral Viljandis valimistel osaleb), milles ta esitas terve rea küsitava väärtusega väiteid.

“Oleme kõige võrdsemad ja hoolivamad. Ainsana Viljandis on meil naisi ja mehi täpselt pooleks. Meie keskmine liige on teiste nimekirjadega võrreldes noorem, programm aga seejuures kõige hoolivam nii eakate kui ka erivajadustega inimeste suhtes,” kuulutab Mändmaa.

FAKTIKONTROLL: Esimene lause on enseupitajalik hinnang, mis on juba oma olemuselt subjektiivne.

Teine lause on sisuliselt väär, sisaldab ebatäpset väidet. Enam kui poole selle valimisliidu kandidaatide nimekirjast moodustavad mehed. Naiste osakaal valimisnimekirjades on Viljandis järgmine: Isamaa – 17,9%, Reformierakond – 32,6%, EKRE – 36,0%, Keskerakond – 41,9%, Südamega Viljandis – 48,1%, Eesti 200 – 69,2%. Seega oleks korrektne väita, et valimisliidu nimekiri on küll kõige lähemal soolisele tasakaalule, kuid täpselt pooleks naisi ja mehi seal siiski ei ole, mehi on rohkem (va. juhul, kui mõni neist on tegelikult kahesooline). Täpselt pooleks on naisi ja mehi ainult üksikkandidaatide hulgas.

Kolmanda lause esimene pool on samuti eksitav. Kõige noorem nimekiri on Viljandis tegelikult erakonnal Eesti 200, mille kandidaatide aritmeetiline keskmine on 42, mediaankeskmine 40 eluaastat. Valimisliidu Südamega Viljandis vastavad numbrid on 45 ja 42. Üksikkandidaatide aritmeetiline keskmine on 35 eluaastat.

Lause teise poolega on lugu keerulisem, sest programmides sisalduvat hoolivust on raske mõõta. Hooldajatoetuse tõstmist ja Kaare kooli säilitamist lubavad neis veel ka näiteks EKRE ja Reformierakond. Viimane lubab arendada sellest koguni Eesti parima erivajadustega laste kooli. Südamega Viljandis piirdub lubadusega võimaldada seal kvaliteetset haridust. Kumb on siis hoolivam? Nimetatud kooli direktriss, kes on kõige otsesemalt vastutav selle kvaliteetse hariduse võimaldamise eest, kandideerib igatahes Reformierakonna, mitte Südamega Viljandis nimekirjas.

Või kuidas hinnata nüüd sellist punkti: “Arendame erivajadustega viljandlastele tarvilikke tegevusi ja teenuseid.” Kas selliseid üldsõnalisi deklaratsioone, mille konkreetne sisu jääb valimisliidu programmi lugedes ähmaseks, tuleks pidada märgiks tõelisest hoolivusest? Või on need lihtsalt poliitiline ilukõne, millel ei olegi tegelikult üldse mingit konkreetset sisu?

“Oleme kõige keskkonnasõbralikumad. Loodust ja elurikkust väärtustav mõtteviis on Südamega Viljandile sügavalt omane,” väidab Mändmaa.

MINU HINNANG: Sügavalt kindlasti mitte, ilmselgelt ei ole nende näol tegemist mingite radikaalidega, sest muidu ei oleks nad lasknud paigaldada endast tänavatele säravate naeratustega valimisreklaame, trükkida postkastidesse toppimiseks sellist ajakirja ja valmistada valimistega seoses igasugust muud träni, sest see kõik suurendab ju inimkonna ökoloogilist jalajälge.

Sisuliselt on tegu samasuguse rohepesuga, millega tegeleb Eesti 200. Teatavasti kuulutas see erakond uhkelt, et tuleb välja CO2-neutraalse valimiskampaaniaga. Tegelikult ei ole see erinenud praktiliselt millegi poolest teiste erakondade omadest. Nemad lihtsalt lubasid pidada arvestust enda tekitatud CO2 üle ja leida hiljem viise tekitatud ökoloogilise jalajälje kompenseerimiseks, näiteks metsa istutades. Eks siis pärast valimisi ole näha, kas see uhke lubadus ka päriselt kuidagi täidetakse või jäävadki need suuresti vaid sõnadeks, sest metsa tuleks istutada neil oma valimiskampaaniaga tekitatud keskkonnakahjude kompenseerimiseks ikka väga palju.

Selle peale, et vaja oleks radikaalset muutust valimiskampaaniate endi läbiviimises, ei paista olevat tulnud isegi Eestimaa Rohelised. Nemadki on lasknud trükkida igasugust pahna, näiteks kleepekaid, mis jõuavad tänu neile endile ja/või nende toetajatele ka avalikku linnaruumi (tänavapostidele ja plankudele), nähtavasti ise üldse mõistmata, et seegi on plast, mille kätte linnukesed võivad lämbuda.

Mändmaa kirjutab samas veel: “Me ei ihka võimu võimu pärast. Kõigil meie liikmetel on küllaga põnevat tegemist ka ilma selleta. Näeme linnajuhtimist raske, aga hädavajaliku ülesandena. Rahvatarkuski soovitab: anna võim sellele, kes seda parema meelega vastu ei võtaks.”

Valijatel on siinkohal oluline teada, et juba varasemalt korduvalt linnavolikokku pürginud Mändmaa on üks selle valimisliidu initsiaatoritest. Kandideerimisavalduses märkis ta enda ametiks: töötu. Valimisliidu linnapeakandidaat on küll Helmen Kütt, aga volikogu esimeheks asuks, kui see koht pärast valimisi endale saadakse, väidetavalt mitte tema, vaid valimisnimekirja teine number Kristjan Mändmaa. Viljandis makstakse linnavolikogu esimehele igakuist hüvitist/töötasu 1000 eurot. Järeldused võib sellest igaüks ise teha. Selge näib olevat aga see, et kui faktid ei sobi kokku valimiskampaania jaoks valitud narratiiviga, siis Mändmaa neil ennast häirida ei lase. Võib ilmselt eeldada, et samas stiilis jätkaks ta ka linnavolikogu esimehena.

2 thoughts on “Südamega Viljandis eksitab valijaid”

  1. Tere, Vahur!

    Nüüd ikka leidsid endale vastased, kelle kallal võtta! Sind häirib meie üksik ajakiri (mis pealegi trükitud katmata loodussõbralikule paberile), aga kui kõrvutad seda selle laviiniga, mis erakondade poolt topeltkogustes iga päev postkastidesse sajab – paks, läikiv, lamineeritud kraam – on ehk ju suurusjärgu vahe? Kuna valimisliidul pole erinevalt erakondadest päälinna kassat ja suuri sponsoreid, siis tuleb meie liikmetel kulud oma taskust kinni maksta. Seepärast oleme ka meenete ja muuga äärmiselt mõõdukad. Saame endale lubada ainult hädapärast, et valimisperioodil linnarahva silma ees olla. Trükistest päris loobuda ei või, sest paljud Viljandi valijad ei ole sotsiaalmeedias aktiivsed. Samas ei ole meil võimalik kleepida täis bussipeatusi ja majaseinu või tuua Vabaduse platsile suurt digiekraani. Kuna meie hulgas on tõesti hulganisti loodustundlikke inimesi, kes mitte ainult ei räägi sellest, vaid elavad säästvat igapäevaelu, siis on ka taaskasutus juba ette läbi mõeldud. Ei maksa muretseda – ka need PVC bännerid leiavad endale hiljem mõistliku rakenduse.

    Hoolivuse asjus – kui Reformil on nimekirjas üks Kaare kooli direktor, siis meie esinumber on sotsiaalvaldkonna peamisi spetsialiste Eestis. Oskasin kokku lugeda, et meil on üle kümne liikme, kellel kogemus sotsiaaltöö, sh HEV-lastega tegelemise vallast. Koosolekutel on väetimatele ja nähtamatumatele kogukonnaliikmetele tähelepanu pööramise teema alati tuliselt jutuks.

    Naiste-meeste 48,1% kallal närimine aga tundub lihtsalt väiklane. 27 inimest nimekirjas ei jagu täpselt kahega Üks jääb üle. Naiste ja meeste tasakaal aga on meie jaoks olnud algusest peale tähtis. Nimekiri on sihipäraselt nõnda kokku seatud. Võrdlus teiste nimekirjadega räägib iseenda eest.

    See, et E200 on keskmiselt noorem, tuli ka mulle tagantjärele üllatusena. Nende lühem nimekiri annab statistilisele keskmisele suuremat kaalu. Igatahes me kindlasti ei häbene oma vanemas eas liikmeid, kelle elutarkusest on plaanide pidamisel palju kasu.

    Viimaks ka töötusest – jah, esimest (ja loodetavasti viimast) korda elus olen ametlikult töötu. Panin selle sihipäraselt ankeeti kirja, sest fakt on fakt. Suvel sai läbi dekaaniamet EKAs ja plaanin ikka disainerina jätkata. Paraku on 12 aastat kestnud haridusbürokraadi-töö tõttu (enne EKAt veel Viljandi Kunstikool ja TÜ VKA) erialased oskused natuke rooste läinud. Raamatut ja plakatit mõistan kujundada, aga elu nõuab veebi, animatsiooni ja infograafikat. Enesetäiendamisega praegu just tegelengi. Uuel aastal aga kindlasti juba disainipõllule tagasi.

    Kuna mul on olnud võimalus volikogus ja komisjonides olemist ka varem kogeda, tean hästi, kui vaevaline see vabatahtlik töö kõigi muude toimetuste ja pereelu kõrvalt on. Mingit lusti see ei tõota. Need üksikud tasulised kohad masinavärgis (sh volikogu esimehe koht) aga söövad kindlasti rohkem aega ja närve, kui palk seda katta jõuaks. Kohalikku poliitikasse pürgimiseks peab ikka muu motivatsioon olema, kui palgaraha. Kas siis mingi vahetu isiklik majandushuvi kõrvalt jooksva ettevõtlusega seoses, unistus riigikokku või ministritööle pääsemisest, mingi abstraktne võimuiha või siis inimene tõesti ei oskagi midagi muud ette võtta.

    Või siis – nii uskumatu kui see ei ole – siiras mure kodukoha maine ja tuleviku pärast. See võib olla nii suur, et kaalub üles kõik mõistlikud kaalutlused. Jääksin ikkagi enda juurde: just see aspekt paneb liikuma Südamega Viljandis inimesed.

    Jõudu vaatlemiseks ja mingu ka valimistel hästi!
    Kristjan

  2. Andres, vabandan, et Sind kirja alguses kogemata Vahuriks nimetasin!
    Tuttav mees Vahur Laiapea ajas eksitusse!
    Andres, ikka Andres Laiapea!

Vasta Kristjan Mändmaa-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga