Andres Laiapea

Järgnev arvamuslugu valmis 9. augustil ja sai saadetud kohe ajalehele Sakala, kuid on jäänud seal avaldamata kus see ilmus 17. septembril. Olgu täienduseks märgitud, et linnavolikogu aseesimehele kuuluv koristusäri on teeninud viimase viie aastaga kasumit kõvasti üle poole miljoni euro ja dividendidena on ta võtnud sealt välja järjekindlalt 50 000 aastas – kasum, mis on makstud suuresti kinni Viljandi linna eelarvest. Tasub pidada meeles, kui kohalikud reformierakondlased räägivad vajadusest kusagilt midagi kärpida. Kui selles artiklis kirjeldatud olukord eksisteeriks Tallinnas, oleks asjaosalistel võib-olla juba ammu kaamerate ees käed raudu pandud või nad meedia survel ametist lahkunud, aga Viljandis on kõik nimetatud kolm härrasmeest jätkuvalt lugupeetud ja austatud linnakodanikud ning jälle kenasti valimistel kandideerimas.

Levinud arvamuse kohaselt on kaitsepolitseile pandud kohustus võidelda korruptsiooni vastu kuues suuremas linnas. Tegelikult see nii ei ole. Elanike arvu järgi on Eesti suuruselt kuues linn Viljandi, kuid kaitsepolitsei nimekirjas on meie asemel hoopis Jõhvi. See on kahtlemata viga, mis vajab parandamist.

Ma ei mõtle seda, et Jõhvi tuleks kapo huviorbiidist eemaldada. Ei, kindlasti mitte. Viljandi väärib aga sinna lisamist. See tõstaks meie linna staatust – kinnitaks ju see, et oleme Eesti mõistes oluline linn, kus esinev korruptsioon võib kujutada endast ohtu riigi julgeolekule.

Viljandi on olnud alati hea hüppelaud n-ö suurde poliitikasse. Meie kohaliku tasandi poliitika on selles osalevate isikute kaudu tänagi tihedalt seotud riikliku tasandi poliitikaga. 2021. aastal siin kohalikel valimistel kandideerinutest on viis täna Riigikogu liikmed, nende hulgas parlamendi õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni esimehed, ning üks juhib peaministri bürood. Peaministri büroo juhataja ja kolm riigikogulast kuuluvad praegu ühtlasi Viljandi linnavolikokku.

Korruptsioonisüütegusid menetleb üldiselt tavaline politsei. Kuue omavalitsuse puhul on pandud see ülesanne kaitsepolitseile, sest sellised kuriteod on iseloomult varjatud ja neid on väga raske paljastada. Neid omavalitsusi peetakse nii olulisteks, et sealses korruptsioonis nähakse juba julgeolekuohtu, mille tõrjumisega peab tegelema kaitsepolitsei. Minu arvates võiks Viljandi linnavolikogu järgmine koosseis taotleda ka Viljandi lisamist sellesse nimekirja.

Tunnistan, et see mõte on ajendatud Viljandis koristusteenuse hangete ümber toimuvast.

Kui opositsioon tuli aasta alguses linnavolikogus välja ettepanekutega, mille rahalise katteallikana nähti koristusteenuse kulude vähendamist, märkisin ühes Sakalas avaldatud arvamusloos (“Viljandi eelarve on kärpekohti täis”, 21. jaanuaril), et mina ei tea, kui palju või kas üldse on selles osas kärpimisruumi. Tõin samas välja, et linn on ostnud seda teenust juba aastaid ettevõttelt, mille ainuomanik on linnavolikogu aseesimees, reformierakondlane Tiit Jürmann. Tema ettevõte võitis 2023. aastal riigihanke, kus oli ka teisi, kõrgemat tasu nõudnud pakkujaid.

Samas märkisin, et 2023. aasta detsembri lõpus, vaid paar päeva enne teenuse osutamise perioodi algust tehti sõlmitud lepingusse muudatus, millega hinnale lisandus lepingu reserv 20%. Avaldasin küll arvamust, et see näeb välja nagu mingi kahtlane skeem, kuid lisasin, et eeldatavasti oli asi vähemalt juriidiliselt korrektne, sest linnavalitsuse poolt allkirjastas muudatuse toonane linnapea, reformierakondlane Madis Timpson, kes on teatavasti hariduselt jurist. Kirjutasin veel, et sel aastal uut hanget korraldades võiks linnavalitsus jagada selle rohkemateks osadeks ning koondada neisse kokku sarnaseid objekte, et elavdada ka väiksematele tegijatele võimalust andes konkurentsi pakkujate vahel.

Kahjuks seda soovitust ei järgitud. Hange oli jagatud taas neljaks osaks ja viidi läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena, mille puhul pakkumist küsiti ainult teenuse praeguselt osutajalt ehk linnavolikogu aseesimehe ainuomandis olevalt ettevõttelt. Ühtegi teist pakkumist sellest tulenevalt ei saadudki. 4. augustil allkirjastas praegune reformierakondlasest linnapea Johan-Kristjan Konovalov otsuse sõlmida leping, millega linn ostab järgmisel aastal sisekoristusteenust ligi 1,25 miljoni euro eest (koos nn reservi ja käibemaksuga).

Juriidiliselt on kõik korrektne. 2023. aastal kaheks järgnevaks aastaks teenusepakkujat otsides nähti ette võimalus lepingut hiljem sel moel ühe aasta võrra pikendada. Seda nüüd tehtigi.

Siinkohal tuleb aga mainida, et 2023. aasta lõpus vahetult enne teenuse osutamise perioodi algust lisandunud reserv ei olnud kaugeltki esimene kord, mil Jürmanni ettevõttele makstavat tasu pärast hanke toimumist suurendati. 2021. aastal kaheks järgnevaks aastaks sõlmitud lepingus tehti sarnane muudatus teenuse osutamise perioodi ajal, 2022. aasta sügisel. Toona põhjendati teenuse kallinemist riiklikult kehtestatud miinimumpalga tõusuga.

Kas kõigil Viljandi linnaga mingites lepingulistes suhetes olevatel äriühingutel peaks olema õigustatud ootus, et nende suhtes oldaks sama vastutulelikud? Või viitavad sellised muudatused lepingutes konkurentsipettusele, mille puhul riigihankele tehti teadlikult alapakkumus teadmisega, et hiljem saab hinda kõrgemaks kruvida?

Fakt on see, et 2021. aasta kohalike valimiste eel oli Jürmann Viljandis üks Reformierakonna heldemaid toetajaid, annetades erakonnale tuhandeid eurosid. Kui keegi väidab, et need hiljem tema ettevõttega sõlmitud lepingutes tehtud muudatused olid sellega kuidagi seotud, võib kuulutada ta elava fantaasiaga vandenõuteoreetikuks, kes levitab alusetut laimu. On ju täiesti loomulik, et üks ettevõtja toetab oma koduerakonda! Mingit korruptsiooni, kui seda esineb, suudaks siin tuvastada ainult kaitsepolitsei. Praegu on kõik sellised spekulatsioonid vaid kuulujutud, mis võivad olla tõesti alusetud.

Viljandi linnavalitsuse tellimusel viis OÜ Cumulus Consulting eelmisel aastal läbi põhjaliku auditi, et tuvastada linnaeelarves võimalikke kärpe- ja kokkuhoiukohti. Sõltumatud eksperdid andsid konkreetse soovituse “enne lepinguperioodi lõppemist kalkuleerida, kas koristusteenuste ostmine erasektorilt on otstarbekaim lahendus või on soodsam tegevuse korraldamine linna hallatava asutuse kaudu (näiteks Viljandi Linnahaldus moodustamine) või sõltuvalt töö/objekti liigist segasüsteemi rakendamine.”

Miks seda soovitust nüüd ei järgitud? Jürmanni koristusettevõtte kasum kasvas eelmisel aastal mühinal, kasumimarginaal oli 7,75% (üsna hea!), põhikliendiks Viljandi linn. Kalkulatsioonid võivad näidata, et koristajate palkamine Linnahooldusele sarnase asutuse koosseisu tähendaks Viljandi linnale tõesti rahalist kokkuhoidu, võimaldades samas tõsta koristajate palka. Üks mees saaks võtta lihtsalt välja vähem dividende.

SISSEJUHATUS

Kandideerin valimistel esmajoones selleks, et mul oleks kedagi valida – olen nimelt väga nõudlik valija ning puutunud poliitikaga kokku piisavalt kaua, palju ja lähedalt, et mitte usaldada oma häält enam kellelegi teisele. Käesolev valimisprogramm ei ole mingi suurte lubaduste loetelu ega anna kõikehõlmavat ülevaadet sellest, kuidas ma linnavolikogus ühes või teises küsimuses hääletaksin. Toon siin välja vaid 12 olulisemat punkti, millele soovin nüüd enda valimiskampaaniaga tähelepanu tõmmata. Kui tahate teada minu seisukohta mõnes muus küsimuses, siis võtke julgesti ühendust, näiteks sotsiaalmeedia kaudu (https://fb.com/laiapea, https://x.com/laiapea) või aadressil andres@laiapea.eu

ALKOHOLIPROPAGANDA LÕPETAMINE

• Teen ettepaneku keelata linnavalitsusel tegelemine alkoholipropagandaga. Alkoholi tarvitamine on nii üksikisikutele kui ka ühiskonnale tervikuna suurt kahju tekitav raske sotsiaalne probleem. Viljandi linnapeaks sattunud PR-spetsialist, kelle eestvedamisel on raisatud maksumaksjate raha Viljandi n-ö „ametliku“ õlle ja siidri valmistamiseks, sellest paraku ei hooli. Sellised populistlikud ettevõtmised, mis kujutavad endast sisuliselt katset osta alkoholi abil valijate hääli, peavad lõppema. Alkoholitarvitamise edendamine ei saa mingil juhul olla omavalitsuse ülesanne – arvestades, et juba mitu „Reformierakonna“ (loe: stagnatsioonipartei) juhitud linnavalitsuse koosseisu ei ole sellest siin ise aru saanud, peab linnavolikogu andma selles osas linnavalitsusele selge suunise.

• Pooldan linnavalitsuses kuiva seaduse kehtestamist. Viljandi linnavalitsuse ja linna allasutuste töötajate ametijuhenditesse tuleb panna otsesõnu kirja, et neil on keelatud tarvitada alkoholi või muid meelemürke töökohas, tööajal või ametiülesannete täitmisel muul ajal. Minu arvates ei tohiks linnavalitsus ja linna allasutused korraldada ega toetada rahaliselt selliste ürituste korraldamist, mille raames müüakse, pakutakse või tarvitatakse alkoholi – sellega tuleks arvestada ka projekti- ja tegevustoetuste jagamisel.

KORRUPTSIOONIVASTANE VÕITLUS

• Pooldan seda, et ülesanne menetleda Viljandis toimuvaid korruptsioonisüütegusid pandaks kaitsepolitseile. Viljandi linn on juba kaua olnud kohalike poliitikute, nendega seotud ettevõtjate, aktivistide lüpsilehm. On aeg seda muuta. Korruptsioonivastane seadus peab hakkama siin päriselt kehtima. Esimese asjana pärast valimisi algatan pöördumise, et linnavolikogu teeks Eesti Vabariigi valitsusele ettepaneku lisada Viljandi linn määrusesse, milles on loetletud omavalitsused, kus korruptsioonisüütegusid menetleb kaitsepolitsei.

VALITSEMISKULUDE KOKKUHOID

• Pooldan volikogu liikmete arvu vähendamist 21-le. Viljandi linnavolikogul on praegu 27 liiget. Volikogu ametist lahkuv koosseis otsustas jätta selle arvu muutmata. Seaduse järgi peab üle 10 000 elanikuga omavalitsuse volikogul olema vähemalt 21 liiget, üle 30 000 elanikuga omavalitsuse volikogul vähemalt 25 liiget. Viljandis elab vähem kui 17 000 inimest. Viljandi linnavolikogu on ebaproportsionaalselt suur. Mina teen ettepaneku langetada volikogu liikmete arv seadusega nõutud tasemeni. Vastav muudatus jõustuks 2029. aasta sügisel, kui toimuvad järgmised kohalikud valimised.

• Pooldan linnavolikogu istungite läbiviimist raekoja saalis. Viimased viis aastat on linnavolikogu istungid toimunud reeglina Sakala Keskuse suures saalis. Raekoja saali vahetamist selle vastu põhjendati omal ajal sellega, et siis mahub neid jälgima rohkem huvilisi. Kuid linnakodanike huvi nende istungite kohapeal jälgimise vastu on jäänud tagasihoidlikuks. Huvilised vaatavad enamasti ikkagi veebiülekandeid või salvestusi YouTube-ist. Ka volikogu liikmed osalevad istungitel järjest sagedamini veebi kaudu. Sellises olukorras on Sakala Keskuse suure saali kasutamine lihtsalt raiskamine.

• Pooldan linnavolikogu ja linnavalitsuse liikmetele makstavate tasude külmutamist. Praegu makstakse Viljandis linnavolikogu tavalisele liikmele igakuist tasu volikogu tööst osavõtmise eest 50 eurot, komisjonide ja saadikurühmade esimeestele 200 eurot. Linnapea kuupalk on 4500 ja abilinnapeadel 3600 eurot. Teised linnavalitsuse liikmed saavad igakuist hüvitist 750 eurot. Minu hinnangul on need tasud Viljandimaa üldist palgataset arvestades (mediaanpalk oli I kvartalis 1420 eurot) piisavad ja need võiks järgmiseks neljaks aastaks külmutada. Tuleb hoiduda halvast tavast neid kohe pärast valimisi tõsta.

• Pooldan noortevolikogu ja seeniorite nõukoja reorganiseerimist. Praegu tegutsevad Viljandi noortevolikogu ja seeniorite nõukoda linnavolikogu ajutiste komisjonidena, mille esimeestele makstakse tasu Viljandi linnaeelarvest. Samuti makstakse nende liikmetele tasu koosolekutel osalemise eest. Noortevolikogu tegeleb ka projektitoetuste jagamisega ja nõuab nüüd eraldi tegevuseelarvet, mis kinnitataks koos Viljandi linna eelarvega. Minu arvates võiks reorganiseerida need kogud mittetulunduslikeks vabaühendusteks, et edendada Viljandis kodanikuühiskonna arengut.

• Pooldan kaasava eelarve kaotamist. Ivesteeringuid vajavaid kohti on Viljandis palju, aga kaasava eelarve kasutamine raha jagamiseks on tekitanud asjatuid pingeid ning muutunud ebamõistlikuks – viimati lõpuks hääletusele jõudnud kuuest ideest pooled olid esitanud linnavolikogu liikmed, kes kuuluvad parajasti võimul olevasse koalitsiooni.

LÄBIPAISTVUSE SUURENDAMINE

• Teen ettepaneku muuta linnavolikogu eestseisuse koosolekud avalikult jälgitavaks. Formaalselt on volikogu eestseisus volikogu esimehe nõuandev organ, kuhu kuuluvad ka volikogu aseesimees ning komisjonide ja saadikurühmade esindajad. Praktikas sõlmitakse selle koosolekutel aga ka kokkuleppeid, mis vormistatakse hiljem otsustena linnavolikogu avalikel istungitel. Minu arvates tuleks teha nendest koosolekutest veebis otseülekandeid, mis võimaldaksid viljandlastel näha, kuidas volikogus tegelikult otsuseid langetatakse.

• Pooldan tellitud meediasisu tähistamist hinnasildiga. Viljandi linnavalitsus maksab kontsernile Postimees Grupp kümneid tuhandeid eurosid aastas, et väljaande 1leht vahel jõuaks postkastidesse Viljandi linnavalitsuse ajaleht ning Kuku Raadio edastaks „Viljandi linnasaadet“ (siinkohal ei ole arvestatud sisse sama kontserni väljaandes Sakala ilmuvate kuulutuste ja teadete maksumust). Sellise koostöö jätkamisel tuleks selgelt tähistada, et tegemist on Viljandi linnavalitsuse tellimusel valminud sisuturundustoodetega. Minu meelest tuleks lisada juurde seegi, kui palju need Viljandi linnale maksma lähevad.

MUUD TEEMAD

• Pooldan linna jagatavate preemiate, stipendiumite jms kaotamist. Viljandi linn kulutab suuri summasid, et jagada igal aastal mitmesuguseid preemiaid ning stipendiume (elutöö preemia, aastapreemia, kultuuripreemia, spordipreemia, teatripreemia jne) ja viia läbi konkursse nagu „Kaunis Viljandi“. Mõistan, et see kõik võib tunduda väga ilus ja kena. Hädavajalikuks seda siiski pidada ei saa. Arvestades linna rahalist seisu teen ettepaneku lõpetada selline inimestele raha pudistamine.

• Pooldan üürilepingu pikendamist maadlusklubiga Tulevik. Viljandit praegu valitseva koalitsiooni plaan suruda maadlejad spordikooli vana hoone amortiseerunud pindadele tähendab sisuliselt korralikult toimiva maadluskeskuse lõhkumist. Mina seda ei toeta. Lennukitehasest lahkuva noortekeskuse tegevuse saab hajutada teistele pindadele. Veekeskuse valmimisel on linnal kavas sulgeda Jakobsoni kooli ujula, kuhu saaks siis ehitada korraliku sise-skateparki jms. Maadluskeskuse lõhkumine ei ole õige ega vajalik.

PAREM VILJANDI ON VÕIMALIK!

VALI MUUTUS!

Artikkel ilmus 15. juulil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Selle asemel, et tulla valijatele kosja järjest uute kulukate projektidega, võiksid kohalikud poliitikud keskenduda Viljandis lõpuks sellele, kuidas jätkuvalt kahaneva ja vananeva elanikkonnaga linn suudaks täita korralikult oma põhiülesandeid. Vastutus suurte lubadustega poliitikute korrale kutsumise eest lasub aga muidugi ka valijatel.

Viljandit valitseva Reformierakonna vana loosungi kohaselt on Viljandi maailma parim kodulinn. Minu meelest kõlab see veidi upsakalt. Paljud viljandlased võivad küll nii tunda ja mõelda, sest muidu elataks ehk kusagil mujal, aga sama kehtib kindlasti ka paljude teiste linnade elanike kohta. Selge see, et inimestele on enamasti kõige armsam ikkagi oma kodupaik. Selle pärast ei pea seda kuulutama kohe bravuurikalt maailma parimaks. Vastasel korral võib ju jääda mulje, et ennast üritatakse upitada teisi pisendades. See aga tähendaks, et taoliste väidete esitajatel on tegelikult mingeid probleeme enesekindlusega.

See sissejuhatus ei olnud siin lihtsalt niisama filosofeerimine. Mainitud loosungis väljenduv hoiak ehk vajadus näida teistest paremana on aluseks konkreetsetele poliitilistele otsustele, mis ei pruugi olla kainelt kaaludes just kõige mõistlikumad. Järgnevalt on juttu vaid ühest sellisest. Nimelt plaanidest, mis on seotud ordulinnuse varemetega.

Nelja aasta eest andis Reformierakond oma valimisprogrammis lubaduse arendada ordulinnuse varemetest atraktiivne turismiobjekt ning rajada ordulinnuse külastuskeskus. Pärast valimisi läks see koalitsioonilepingusse kirja lubadusena arendada välja ordulinnuse külastuskeskus. Seejärel viidi läbi arhitektuurikonkurss (mitte külastuskeskuse, vaid hoopis külastuskeskkonna projekteerimiseks), mille võidutöö on tekitanud juba omajagu poleemikat.

Praegu opositsiooni kuuluva Isamaa esindaja Jaak Pihlak avaldas Sakalas arvamust (“Kas Viljandi ordulinnus tivoliks?”, 8. oktoobril 2024), et tegemist on moodsalt ebaõnnestunud lahendusega ja tegelikult peaks ordulinnuse pealinnuse hooned hoopis ajastutruul kujul taastama. Sotside loodud valimisliitu Südamega Viljandis kuuluv linnavalitsuse liige Ditmar Martinson vastas (“Koolkondade veelahe Viljandi ordulinnuses”, 22. oktoobril 2024), et arhitektide pakutud lahendus vastas linnavalitsuse soovidele. Tema sõnul tuleks Pihlaku kriitikat “võtta ennekõike kui maailmavaatest tulenevat arvamust, millele suurem osa erialaspetsialiste oponeerib.”

Martinsoni hinnangul ei ole ordulinnuse taastamine ajastutruul kujul realistlik. “Samas on meil Eestis nüüdisaegseid lahendusi, kus tänapäevase käekirjaga on saavutatud väga hea tulemus,” märkis ta samas. “Näiteks Haapsalu linnus ja Põltsamaa loss.”

Mind tavalise linnakodanikuna huvitab kõige rohkem muidugi see, kui palju viljandlastel nende suurejooneliste plaanide realiseerumisel maksta tuleks. Kuressaare linnuses, Haapsalu linnuses ja Vastseliina linnuses maksab tavapilet ühele inimesele praegu 12 eurot. Põltsamaal pääseb lossihoovi küll tasuta, aga lossitorni ning hoonete külastamise tavapilet maksab 13 eurot. Usun, et enamik viljandlasi nõustub, et Viljandi ordulinnuse varemed peavad jääma vabalt ligipääsetavaks avalikuks alaks, kus jalutamise eest ei ole vaja maksta sentigi. Ka turiste silmas pidades on see tegelikult eelis nende paikade ees, kus sarnased varemed on muudetud tasulisteks külastuskeskusteks.

Viljandi linnavalitsusel õnneks päris sellist plaani tegelikult olnud ei olegi. Kahjuks müüs rahahädas linn aga eelmisel aastal suhteliselt odavalt Lossi tänav 3 asuva hoone, kuhu oli vahepeal plaanis rajada külastuskeskus, kust saaksid astuda läbi ordulinnuse varemetesse teel olevad turistid. Reformierakonna lubatud külastuskeskust seega ei tule. Samas on joostud ummikusse ka külastuskeskkonna arendamisega.

Toimus arhitektuurikonkurss, preemiafondiga 27000 eurot, mille ettevalmistamise ja läbiviimise eest kasseeris 7250 eurot Eesti Arhitektide Liit. Tingimustele vastavaks tunnistati üheksa pakkumust, mille hulgast valis võitja žürii. Võidutöö autorid tahtsid saada projekteerimistööde eest esialgu 282700 eurot, kuid nõustusid lõpuks siiski tasuga 104000 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu järgi pidanuks lõplik eelprojekt olema esitatud eelmise aasta lõpuks ja linn tasuma selle eest koos käibemaksuga 126880 eurot. Asi on jäänud aga venima.

Linn kohustus tellima eraldi hangetega vajalikud ehitusgeoloogilised jms uuringud ning taotlema muinsuskaitseameti tingimused ja kooskõlastused. Projekteerimise esimeses vaheetapis saadi muinsuskaitseameti ekspertidelt eelmise aasta lõpus üsna hävitavat tagasisidet. Siinkohal vaid mõned nopped sellest.

Arheoloogiapärandi eksperdinõukogu: “Projektiga kavandatu muudaks väga oluliselt varemete ajaloolist õhustikku ega toeta olemasolevate miljööliste väärtuste säilimist.” Maastikuarhitektuuri eksperdinõukogu: “Lahendus kasutab linnust taustana, mitte ei arenda edasi. Kavandatav muutub omaette dominandiks maastikul.” Ehitismälestiste eksperdinõukogu keskaegsete mälestiste ja varemetega tegelev töörühm: “Planeeritavad lahendused ei ole mälestist väärindavad ega väärtustavad.”

Erialaspetsialistide detailsemad etteheited on veebis igaühele vabalt kättesaadavad. Soovitan lugeda! Kui selle uhke konkursi võidutöö kunagi üldse teostub, siis tõenäoliselt küllaltki tagasihoidlikul kujul.

Viljandi linna kehtivas eelarvestrateegias on aga nähtud ette kulutada 2027. aastal ordulinnuse külastuskeskkonna arendamiseks kaks miljonit eurot, millest 1,5 loodetakse saada toetuste arvelt, ülejäänu peaks olema omaosalus. Praegu plaanitakse muudatust kõnealuse summa vähendamiseks, kuid projekti elluviimise alustamiseks juba järgmisel aastal.

Minu arvates võiks nüüd pidurit tõmmata ja visata selle projekti sahtlisse. Kavandatud omaosaluse arvelt saaks vahetada ordulinnuse varemetes välja pehkinud lauad, korrastada ja hoida korras olemasolevaid teeradasid. Raha jääks veel ülegi. Ordulinnuse varemeid ei ole vaja hakata “parandama” roostetanud rauakolaga.

Artikkel ilmus 12. juunil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Viljandi linnavolikogu viimasel istungil võeti peaaegu üksmeelselt vastu otsus saata Eesti Vabariigi valitsusele kiri, millega soovitakse kukutada läbi muinsuskaitseametis koostatud uue Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kinnitamine. Reformierakondlasest abilinnapea Kalvi Märtin kuulutas samas, et kui valitsus peaks selle vastava korraldusega siiski kehtestama, läheb linn ilmselt riigi vastu kohtusse.

Juba eelnevalt oli Märtin süüdistanud muinsuskaitseametit Sakala veergudel (“Aastaid tülide saatel loodud plaan lõhestab endiselt muinsuskaitsjaid ja Viljandi linnajuhte”, Marko Suurmägi, 23. mai Sakalas) ebakompetentsuses, kallutatuses ja kohalike poliitikute seisukohtade eiramises. Selle narratiiviga, mille kohaselt on küsimus nüüd kohaliku omavalitsuse autonoomias, läks kaasa ka Sakala ise (samal päeval avaldatud juhtkirjas “Linnavalitsus ei ole teisejärguline”).

Samas vaimus käis jutt linnavolikogu komisjonides ja täiskogu istungil. “Mingi ametnik ministeeriumist ei saa meile peale suruda, mis me siin linnas ise teeme või ehitame. Ja isegi kui linn soovib ehitada kuskile, siis see ei tohiks olla keelatud,” bravuuritses seal ka Märtini erakonnakaaslane Madis Timpson, “seda on öelnud mõned korrad minu teada ka riigikohus, et ise otsustame – ja kui inimene tahab tõesti rumal olla, siis seda ei saa ette heita!”

Milles siis küsimus? Mis on see, mis on kohalikud härrased (aga mitte ainult härrased, vaid ka sotsid!) nii pöördesse ajanud, et muinsuskaitseametis koostatud Viljandi kaitsekord tundub neile täiesti vastuvõetamatu? Miks on nad valmis lausa riigi vastu kohtusse minema, et selle kehtestamist blokeerida?

Uus kaitsekord vahetaks välja kehtiva Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse. Senine nimetus muudeti lühemaks, sest tegelikult ei hõlma muinsuskaitseala ainult vanalinna, vaid ulatub sellest palju kaugemale. Kaitseala ja selle kaitsevööndi piirides toimuksid muudatused. Ühest küljest laienemine, teisest vähenemine. Hoonetele määrataks kaitsekategooriad, mille tulemusel leeveneks neist paljude osas oluliselt praegu seatud piirangud.

Linnavolikogu nimel valitsusele saadetud kirjas keskenduti peamiselt punktile, millega Ranna puiesteest Viljandi järve poole jääv praegu hoonestamata poolloodusliku kooslusega luht on määratletud ajaloolise haljasalana. Samuti tahavad kohalikud poliitikud, et muinsuskaitseala piiridest jäetaks välja Viljandi ordulinnuse varemed koos vallikraaviga.

Ordulinnuse varemete osas rõhutatakse, et need on juba määratletud kinnismälestisena, mistõttu laieneks alale topeltkaitse. Paraku unustati ära, et tegemist on siiski veidi erinevate kategooriatega, umbes nagu sokk ja saabas – kui kasutada võrdlust, mis peaks olema arusaadav isegi poliitikutele.

Viljandi järv ja selle ümbrus on veel ka näiteks maastikukaitseala, millega muinsuskaitseala osaliselt kattub. Kõige rohkem on ajanud kohalikke poliitikuid närvi just see koht, kus sellist kattumist ei ole: Ranna puiestee ja järve vahele jääv ala. Maastikukaitseala seda praegu ei hõlma.

Muinsuskaitseamet ei taha keelustada seal igasugust tegevust. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse: “Ajalooline haljasala Viljandi järve ääres on oluline osa Viljandi linna miljööst ja väärtusest puhkekeskkonnana, seetõttu on võimalik seal varasemalt asunud hoonemahtude taastamine ning muudatused, mis lähtuvad muutunud linnaruumist, ehk eelkõige järveäärsest spordikompleksist. Muinsuskaitseameti nõusolekul võib haljasalale rajada puhke- ja treeningalana toimimiseks vajalikke rajatisi (teerajad, pingid, viidad, madal seikluspark vms) ja võib kaaluda ka üksikute hoonete ehitamist.”

“Oluline on ka järve äärse haljasala poolloodusliku ilme säilitamine ning vaadete säilitamine ordulinnuse varemetele ja järvele,” lisatakse samas. “Järveäärne ajalooline haljasala on juba keskajast olnud kasutusel heina- ja karjamaana, millest annavad tunnistust hilisemast ajast säilinud fotod. Eesti Vabariigi algusaegadel täitis see ala puhkeala funktsiooni, samuti on nõukogudeaegsetel kaartidel konkreetset piirkonda nimetatud pargialaks. Seetõttu on tegemist järjepideva haljasalaga, mille aktiivsemasse avalikku kasutusse võtmist võiks soodustada liikumisvõimaluste loomine nt loodusradade, laudteede ja puhkekohtade näol. Samuti on sinna võimalik kavandada funktsioone, mis eeldavad erinevate rajatiste või üksikute hoonete püstitamist. Muudatuste kavandamisel on oluline lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest ja arvestada olemasoleva keskkonnaga.”

Minu meelest täiesti mõistlik visioon, aga kohalikele poliitikutele sellest ei piisa. Tundub neile nähtavasti liiga tagasihoidlik tulevik selle maatüki jaoks. Valitsusele saadetud kirjas rõhutatakse, et kaitsekorra eelnõu sisaldab sätteid, mis ei haaku Viljandi linna uude üldplaneeringusse kavandatavaga. Linn tegi ettepaneku koostada uus kaitsekord pärast üldplaneeringu kehtestamist, kuid muinsuskaitseamet sellise viivitusega ei nõustunud. See ongi kohalikud poliitikud nüüd vihale ajanud.

Tegelikult peaksid nad olema muinsuskaitseametile hoopis tänulikud. Kui uus kaitsekord kinnitatakse enne üldplaneeringut, saab sellega arvestada juba viimase koostamisel. Muidu võib juhtuda, et seda tuleb hakata hiljem ümber tegema.

Muinsuskaitseala arheoloogiliselt tundlike alade analüüsis, mille tegid 2022. aastal oma ala vaieldamatud eksperdid Arvi Haak ja Martti Veldi, jõuti konkreetse ettepanekuni: “Ranna puiestee ja järve ranna vahelise ala muinsuskaitsealast välja arvamist tuleb igal juhul vältida.” Ma ei ole küll arheoloog, aga minu eriala on Eesti ajalugu ning olen päris kindel, et sellise eksperthinnangu, mis muinsuskaitseala uue kaitsekorra vastava punkti aluseks oleva seisukoha kummutaks, võivad Viljandi linnajuhid saada ainult mõnelt kohalikult ajaloohuviliselt. Kohtus jäädaks sedasi kaotajaks. Arve peaks maksma aga Viljandi linn.

Artikkel ilmus 13. mail 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Alkoholi tarvitamine on sotsiaalne probleem. Sellega kaasnevad kahjud mitte üksnes inimese enda tervisele ja avalikule korrale, vaid ka terve rida muid hädasid. Omavalitsuse võimuses on alkoholi tarvitamist ohjeldada. Peamine meetod selle tegemiseks on juhtimine eeskuju kaudu.

Tervise Arengu Instituudi (TAI) eelmisel aastal avaldatud uuringu tulemuste kohaselt oli varem langustrendis olnud alkoholi tarvitamine Eestis pärast alkoholiaktsiisi langetamist tõusnud 2022. aastaks 11,2 liitrini inimese kohta. Mõeldud on puhast alkoholi, mitte lihtsalt joodud alkohoolsete jookide kogust. Tervisekassa raviarvete alusel olid siis alkoholi tarvitamisega seotud otsesed kulud ligikaudu 50,5 miljonit eurot.

Võrdluseks: Viljandi linna eelarve mahuks kujunes 2022. aasta lõpuks 33,2 miljonit. See tähendab, et juba ainuüksi alkoholi tarvitamisega otseselt seotud ravikulud olid Eestis tunduvalt suuremad kui kogu Viljandi linna aastaeelarve.

Samal ajal registreeriti Eestis aastas kokku 753 otseselt alkoholist põhjustatud surmajuhtumit. Neile langenutele tuleb lisada loendamatu hulk vigastatuid. TAI andmetel on iga kuues Eesti elanik alkoholi liigtarbija. Nende inimeste ja nende lähedaste elukvaliteeti mõjutab see meelemürk sageli olulisel määral.

Uuringute kohaselt on eriti just alkoholisõltlaste hulgas levinud vastuseis meetmetele, mis on mõeldud alkoholi kättesaadavuse piiramiseks. Ja selliste inimeste suhteliselt suur osakaal valijaskonnas on mõjutanud selgelt poliitikute otsuseid. Alkoholiaktsiisi langetamise negatiivsed tagajärjed olid prognoositavad, kuid sellest hoolimata tehti seda ikkagi (olen kirjutanud sel teemal varemgi: “Kas riigikogulased olid alkoholiaktsiisi langetades purjus?”, Sakala, 14. juuni 2019).

Eelmisel ja käesoleval aastal alkoholi aktsiisimäär tõusis, aga mitte nii palju, et üldine hinnatõus ei oleks toonud kaasa alkoholi suhtelist odavnemist. Juba kavandatud täiendav aktsiisitõus, mis pidi jõustuma nüüd 1. juulist, otsustati ära jätta. Ametlikult põhjendati seda sooviga vältida piirikaubanduse kasvu. Samas võib selle taga näha ka koalitsiooni soovimatust langeda enne kohalikke valimisi alkoholiaktsiisi tõstmise pärast opositsiooni rünnakute alla.

Poliitiliste otsuste langetamisel on kahtlemata oluline ka juhtivate poliitikute maailmavaade ja isiklik suhe alkoholiga. Meie praegune peaminister Kristen Michal sõdis kunagi justiitsministrina alkoholireklaamide keelustamise vastu, nimetas seda “populismiks”. Tema hinnangul reklaamid inimeste tarbimiskäitumist ei mõjuta. Peaministri bürood juhib nüüd aga inimene, kelle ettevõte pakub võimalust investeerida veinidesse.

Sotsiaaliministeeriumis valmis eelmise aasta lõpuks strateegiadokument, milles sõnastati alkoholitarvitamise vähendamise arengusuunad järgmiseks kümneks aastaks. Mitmed alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks mõeldud muudatused, näiteks plaan keelata alkoholi kaugmüük ja viia sisse tähtajalised müügiload, lükati aga Michali partei esindajate poolt kohe tagasi. Pärast sotside väljaviskamist valitsusest kaotati isegi selle teemaga tegelenud terviseministri ametikoht.

Olukorras, kus keskvalitsuse alkoholipoliitika muutub ilmselt senisest veelgi liberaalsemaks, muutub järjest olulisemaks kohalike omavalitsuste roll. Alkoholiseadus annab neile õiguse seada oma territooriumil alkoholi jaemüügile kitsendusi ja piiranguid. Viljandiski on seda juba veidi tehtud.

Samas tekib Viljandi linna avaliku ürituse korraldamise ja pidamise korda lugedes küsimus, kas seda ka päriselt järgitakse. Näiteks on selles öeldud, et avalikel üritustel ei tohi müüa ja tarbida jooke klaastaaras. Huvitav, millises pakendis kavatseb Viljandi linnavalitsus jagada nüüd laiali need 3000 pudelit alkoholiga siidrit, mille pidulik esitlemine peaks tulema septembris linna sünnipäeval toimuval pikalauapeol? Kas keskkonnavaenulikes plastikpudelites?

Mäletatavasti sai praegune linnapea kunagi linnavalitsuses avalike suhete spetsialistina töötades tuntuks sellega, et tema algatusel sai Viljandi linn endale ametliku õlle. Seda pruuliti küll Lätis, aga esitleti pidulikult Kondase Keskuses. Sakala veebilehel avaldatud suurest fotogaleriist võib igaüks jätkuvalt vaadata, kuidas toona koalitsiooni kuulunud Reformierakonna, Isamaa ja Keskerakonna kohalikud poliitikud siis sõbralikult naeratades klaase kokku lõid. Peakangelasest endast tegi Sakala aga selle peale kohe suure persooniloo (“Vana hingega noor mees”, Sakala, 26. september 2020). Aasta hiljem kandideeris ta juba Reformierakonna nimekirjas kohalikel valimistel.

Nüüd peibutatakse viljandlasi enne valimisi siidriga. Kas nelja aasta pärast hakkab linnavalitsus pakkuma rahvale Viljandi veini, kaheksa pärast viina, lõpuks puhast piiritust? Teatavasti on lahja alkohol sageli teeukseks kangemate meelemürkide tarvitamise juurde. Minu arvates peaks kohalik omavalitsus aitama seda ust hoopis kinni hoida, mitte tegelema selle paotamisega. Alkoholitarvitamise edendamine ei ole mingil juhul linnavalitsuse ülesanne. Keegi ei saa küll nõuda, et linnajuhid hakkaksid täiskarsklasteks, kuigi kahjuks see neile kindlasti ei tuleks, aga avalikus teenistuses olles võiks vähemalt hoiduda alkoholipropagandast.

Eelseisvatel aastatel jätkuvad kindlasti arutelud kohalike omavalitsuste tulubaasi laiendamise teemal. 1920-ndate lõpus, kui linnapeaks oli legendaarne August Maramaa, sai Viljandi linn kokku 12,35% oma sissetulekust trahterimaksust ja viinaostu lubadest. Kui keskvalitsus hakkab koguma omavalitsustelt taas ideid selle kohta, milliseid kohalikke makse võiks olla lubatud Eestis kehtestada, tasuks otsida välja ka 100 aastat tagasi kehtinud regulatsioonid, et ammutada neist inspiratsiooni tuleviku tarbeks.