Andres Laiapea

Viljandi linnavolikogule on saadetud nüüd vähemalt kolm pöördumist, milles väljendatakse vastuseisu linnavalitsuse otsusele likvideerida praegu Viljandis tegutsev nukuteater, et toetada selle arvelt ühte suuremat etendusasutust.

Kuigi linnavalitsuse vastavas pressiteates kuulutati, et “linn kavandab Viljandi Nukuteatri tegevuse ümberkorraldamist, et tagada teatri jätkusuutlik areng” ning “koostööpartneri leidmiseks kuulutatakse välja konkurentsipõhine läbirääkimistega hankemenetlus”, levivad linnas jutud, et raha plaanitakse suunata ühele kahjumiga töötavale erateatrile, mis ei suutnud saada riigipoolset tegevustoetust ja vajab sellest tulenevalt hädasti muid sissetulekuallikaid.

Kuna minu meelest on äärmiselt küsitav, kas tegutseva nukuteatri likvideerimine Viljandis nukuteatri jätkusuutlikkuse tagamise nimel (“We had to destroy the village in order to save it,” nagu ütlevad klassikud) annaks soovitud tulemusi, panen need linna dokumendiregistris leiduvad pöördumised siia üles, et neid oleks huvilistel mugavam lugeda.

Mina annaksin volikogus hääle tegutseva nukuteatri sulgemise vastu, aga mina sinna teatavasti valituks ei osutunud. Kõigil neil, kes jagavad seda seisukohta ja kelle hääle saanud kandidaat või nimekiri osutus valituks, soovitan enda esindajaga seal nüüd kindlasti ühendust võtta ja oma arvamus teatavaks teha. Vähemalt ei ole siis põhjust hiljem endal kahetseda, et vaatasid seda lihtsalt vaikides pealt, kui linnas tegutsevat nukuteatrit kinni hakati panema.

Volikogu liikmete nimekirja ja kontaktandmed leiab siit: https://viljandi.ee/juhtimine-ja-majandus/linna-juhtimine/linnavolikogu/

Harry Gustavson: Pöördumine Viljandi Linnavolikogu poole

Lugupeetud Viljandi Linnavolikogu liikmed!

Nukuteatrite Rahvusvahelise Ühenduse UNIMA liikmena ja UNIMA Eesti Keskuse asutajana ja pikaaegse juhatuse liikmena tunnen jätkuvalt suurt muret Viljandi Nukuteatri ümber toimuva pärast. See on minu põhikirjaline kohus osaleda nukuteatrikunsti puudutavate kultuuripoliitiliste otsuste tegemises ja osutada abi nende otsuste elluviimisel.

Käesolev kiri Teile on minu teistkordne pöördumine Viljandi Linnavolikogu poole. Jälgisin teatri ümber käivaid arutlusi ajakirjanduse vahendusel ja vestlesin seda teatrit kaua aega teeninud inimestega ka aasta tagasi. Tookordsel Viljandi Linnavalitsusel oli äärmiselt kahetsusväärne plaan Viljandi Nukuteater hävitada. Vabandan sõnakasutuse pärast, kuid „hävitamine“ on tõepoolest õige sõna selle kohta, milline oli Linnavalitsuse plaan aasta tagasi ja milline saab selle teatri tulevik olema, kui praegu esitatud plaanid ellu viiakse. Sellepärast kordan suurel määral oma tookordse pöördumise sõnastust. Muutunud pole ju midagi. Viljandi linn valis vahepeal volikokku uued inimesed ja vist enamus pole tookordse pöördumisega tuttav.

Nõustun Jaak Alliku lootusega ühes aastataguses artiklis, et kui Nukuteater Viljandis kaob, siis sobivate asjaolude korral tekib millalgi jälle midagi uut. Ainult – kas seda on vaja? Kas on vaja tühistada 70 aasta jooksul tehtud tööd? Ja alustada peaaegu nullist.

Nukuteater Viljandis on üks selle linna sümbol, mille arengusse on oma panuse 70 aasta jooksul andnud hulk pühendunud ja tunnustatud inimesi. Nukuteater eksisteerib Eestis juba 1936. aastast, mil Leo Kalmet asutas nukutrupi Draamateatris ja Taavet Poska lõi oma nukuteatri Pillerpall. Sealt liikusid nukud 1944. aastal edasi Riiklikusse Noorsooteatrisse, mis sai kasvulavaks tulevase iseseisva nukuteatri näitlejatele.

Kui Eesti NSV kultuurijuhid lubasid endale 1948. aastal lühinägeliku otsuse Noorsooteater likvideerida, läksid nukud taas Draamateatrisse, aga ka Ugalasse, Kuressaarde, Vanemuisesse jm. Ugala teater oli neist esimene, mis avati A. Satsi ja Noorsooteatrist üle toodud lavastaja Alice Mägi lavastusega „Sipelgas ja rohutirts“.

1951. aastal tehti uuskannapööre – nukutrupid kõigis teatrites likvideeriti. Teatriteadlane Eike Värk (DPh) on selle kohta kirjutanud (65 aastat Eesti kutselist nukuteatrit. Ajalugu ja Kroonikad. 2004): „Koos Ugala nukuteatri likvideerimisega lõppes ka Alice Mägi tegevus kutselises nukuteatris. Nukulavastaja, pedagoogi ja näitlejana etendas ta tähtsat osa nii Riikliku Noorsooteatri kui ka Ugala nukuteatri kujundamisel. Ent pärast esimesi edusamme jäid tema loomingulised plaanid mõlema teatri juures lõpuni realiseerimata.

Lõuna-Eesti noor publik vajas väga oma nukuteatrit. Võib vaid kurvalt tõdeda, et tollased instantsid, kelle võimuses oli otsustada ja käsutada Eestimaa kultuurielu, äsja loodu nii kergekäeliselt juba eos lämmatasid.“

Siiski tänu Alice Mägile nukuteatri leek Viljandis ei kustunud. Nukuteater alustas uuesti – nukuringina Viljandi Kultuurimaja juures. See oli 1955. aastal, 70 aastat tagasi. Ja seal alustas selle teatri arendamist ning kujunes pikaaegseks teatrijuhiks Vootele Kuusik.

Elujõulisena see teater algas, pälvides esimese nukuteatrina rahvateatri nimetuse. Elujõulisena ta jätkas, omandades tänu Viljandi tarkadele kultuurijuhtidele ainsana Eesti nukuteatritest munitsipaalteatri staatuse ja linna rahalise toe. Pärast Eesti Riikliku Nukuteatri ehk SA NUKU ümbernimetamist Noorsooteatriks on Viljandi Nukuteatril ainsa eestikeelse iseseisva nukuteatrina seni veel olemas maja, kuhu lapsed sisenevad tänavalt ukse kaudu, millel silt NUKUTEATER. Tänu ka eelmise Volikogu otsusele, mis tõmbas pidurit teatri üleviimisele raamatukogu ruumidesse.

Seda ajalugu kirja pannes tunnen ennast ebamugavalt, kuna eeldan, et Viljandi linnavalitsuses ja volikogus töötavad inimesed, kes oma noorusele vaatamata on sellest kõigest teadlikud. Kuidas muidu saab otsuseid teha? Nii ongi oht, et Linnavalitsuse hiljutise otsuse vormistamine Volikogu otsuseks viib nukukunsti viljelemise Viljandis tagasi 70 aasta tagusesse aega, tühistades nii Vootele Kuusiku kui ka Altmar Loorise elutöö.

Nukuteater on tehniline teater, mis vajab erilisi seadmeid. Teater ei ole ainult lava ja saal, vaid ka töökojad. Nukud on kunstiteosed ja ka nende säilimiseks on tähtis vajalike ruumide olemasolu. Mullu allutati Nukuteater Sakala Keskusele. Tundub, et see oli siiski õnnelik valik. Sakala keskuse juht on seni Nukuteatri suhtes väga mõistev ja toetav olnud. Ja peaasi, teater on jätkanud senistes vaatajatele omastes ruumides.

Linnavalitsus kurdab, et Viljandi Nukuteatri haldamine on linnale väga kulukas. Tegelikult teatrina on Nukuteater olnud kõik need aastakümned suur kokkuhoiuallikas. Nagu igas teatris, võib ka Viljandi Nukuteatris kõigi teatri toimimiseks vajalike ametinimetuste taha kirjutada nime. Ainult siin on see üks ja sama nimi – Altmar Looris. (Looris on kunstiline juht, kes planeerib repertuaari. On dramaturg ja lavastaja, kes näidendi lavale toob. On kunstnik ja kujundaja. On nukumeister, kes nukud teeb. On butafoor, kes teeb kõik lavale vajaliku. On dekoratsioonide valmistaja. On lavatööline, kes etenduseks lava üles paneb. On helitehnik. On valgustaja. Ja muidugi näitleja.) Kas pole palju nõutud ühelt inimeselt ühe palga eest? Nii ei olegi see teater linnale mitte vaid kulu, vaid suur kokkuhoid. Ma ei eita, et linnal kui teatri omanikul on õigus määrata teatrile uus juht, kui olemasolev ei vasta nõuetele. Kas Linnavalitsus on avalikult deklareerinud, millised need linna nõuded on, millele praegune juht ei vasta? Saaksin aru, kui linn müüks rahapuuduses selle teatri erakätesse. Antud juhul aga pakutakse tulevasele „kosilasele“ veel kaasavaraks kopsakas summa, kuuldavasti pool sellest, mida linn praegu teatrile kulutab. Miks ei võiks selle arvel jätkata olemasolev teater? Seda enam, et uuel kandidaadil ei pruugi teatri toimimiseks olla ei kompetentsi ega sobivaid ruume, mis kindlustaks nukuteatrikunsti säilimise linnas ja kataks selles osas laste vajadused. Ilma vastava juriidilise kehata pole aga teatri praegusel koosseisul (ei juhtkonnal ega näitlejatel) võimalik teistega võrdsel alusel konkureerida. Seega linnavalitsuse otsus, mis tuleb volikogus hääletamisele, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

On tulemas 28. Rahvusvaheline Nukuteatrite festival „Teater Kohvris“. Festival, kus Eesti nukuteatrid kohtuvad, õpivad ja arenevad. Festival, mis on kantud ülemaailmsesse festivalide nimekirja. Kas on keegi valmis tunnistama, et tänu tema tegevusele või tegevusetusele võib see festival jääda viimaseks? Ühte erilist teatrikunsti liiki viljeleva teatri sulgemine ei ole pelgalt linna majanduspoliitiline otsus. See on ka kogu Eestit hõlmav kultuuripoliitiline otsus.

Ma ei tea, millal linnavalitsuse ettepanek Volikogus arutlusele tuleb, aga soovin koos Eesti nukuteatri tegijate ja vaatajatega, et linnavolikogu liikmed säilitaksid rahu, võtaksid aega järelemõtlemiseks, teeksid poliitilise otsuse oma südametunnistuse järgi.

Harry Gustavson
Nukunäitleja, pedagoog,
Rahvusvahelise Nukuteatrite Ühenduse UNIMA Eesti Keskuse asutaja ja pikaaegne juhatuse liige, president 1999-2003,
UNIMA Eesti Keskuse ja ülemaailmse UNIMA auliige,
Rahvusvahelise UNIMA Nõukogu liige 2000–2025,
Harry Gustavsoni Nukuteatri juht ja 60-aastase staažiga tegevnukunäitleja

Allikas: https://atp.amphora.ee/viljandilv/index.aspx?itm=1522745

Viljandi Nukuteatri kollektiiv: Pöördumine Viljandi Nukuteatri tegevuse lõpetamise otsuse peatamiseks

Lugupeetud Viljandi Linnavolikogu liikmed

Pöördume Teie poole seoses Viljandi Linnavalitsuse otsusega likvideerida Viljandi Nukuteater, lõpetada selle tegevus senisel kujul ning koondada töötajad.

Leiame, et tegemist on äärmiselt kaaluka otsusega, mille mõju ulatub kaugele tulevikku ning puudutab nii Viljandi linna kultuurielu kui ka laste ja noorte võimalusi kogeda professionaalset teatrikunsti. Viljandi Nukuteater on üle 70 aasta olnud osa linna kultuurilisest järjepidevusest ning paljudele esimene kokkupuude teatriga.

Meie hinnangul ei ole tehtud otsus piisavalt põhjendatud ega terviklikult läbi kaalutud. Tegemist on toimiva kultuuriasutusega, millel on olemas professionaalne kollektiiv, regulaarne tegevus ning koostatud arengukava, mis näeb ette teatri edasise arengu ja publiku kasvatamise. Oluline on rõhutada, et teatris tegutseb ka käesoleval hetkel professionaalne erialaspetsialist, kes lisaks lavastamisele valmistab ise nukud ja dekoratsioonid ning tegeleb ka näitlejate õpetamise ja koolitamisega. Arvestades, et nukuteatrikunsti õpetamise võimalused Eestis on piiratud, on sellise kompetentsi olemasolu ja hoidmine eriti oluline.

Otsus on tehtud ilma sisulise ja kaasava aruteluta nukuteatri töötajate ning eriala spetsialistidega. Samuti ei ole arvesse võetud teatri enda ega ka Sakala Keskuse ettepanekuid tegevuse jätkamiseks, kulude optimeerimiseks ega töötingimuste parandamiseks.

Avalikkuses esitatud põhjendused ei kajasta täielikult tegelikku olukorda. Nukuteater ei ole äriettevõte, vaid linna allasutus, mille eesmärk on pakkuda kultuuriteenust. Samal ajal on teater tegutsenud järjepidevalt, kasvatanud oma omatulu ning arendanud oma tegevust. Ruumidega seotud probleemid ei ole tekkinud nukuteatri tegevuse tulemusena, vaid on olnud linnale teada juba aastakümneid. Nende lahendamata jätmine ei saa olla põhjuseks toimiva teatri sulgemiseks.

Lisaks puudub selgus, millisel kujul ja kelle juhtimisel nukuteatri tegevus edaspidi jätkub. See seab ohtu nukuteatrikunsti järjepidevuse, kuna tegemist on spetsiifilise valdkonnaga, mille pädevus on koondunud olemasolevasse kollektiivi.

Eeltoodust lähtuvalt teeme Viljandi Linnavolikogule ettepaneku:
peatada Viljandi Nukuteatri likvideerimise otsus ning töötajate koondamine;
algatada sisuline ja kaasav arutelu nukuteatri tuleviku üle;
kaasata otsustusprotsessi nukuteatri töötajad, eriala spetsialistid ja kogukonna esindajad;
hinnata olemasoleva arengukava rakendamise võimalusi;
kaaluda nukuteatri tegevuse jätkamist Sakala Keskuse ruumides;
rakendada pakutud kulude optimeerimise meetmeid, mis võimaldaksid vähendada linna eelarvelist koormust ilma teatri tegevust lõpetamata;
tagada nukuteatrikunsti järjepidevus Viljandis.

Leiame, et selline lähenemine võimaldab teha läbimõeldud ja vastutustundlikke otsuseid, mis arvestavad nii linna kultuurivajadusi kui ka olemasoleva teatri tegelikku potentsiaali. Viljandi Nukuteatri tegevuse lõpetamine ilma alternatiivseid lahendusi põhjalikult kaalumata ei ole põhjendatud ega jätkusuutlik.

Palume Teil käsitleda antud küsimust põhjalikult ning langetada otsus, mis tagab nukuteatri ja nukuteatrikunsti, kui ühe vanima kunstiliigi jätkumise ja arengu Viljandi linnas.

Lugupidamisega

Altmar Looris
Viljandi Nukuteatri kollektiiv

Allikas: https://atp.amphora.ee/viljandilv/index.aspx?itm=1522699

Pöördumine Viljandi Linnavalitsuse ja Linnavolikogu poole

Austatud Viljandi Linnavalitsuse ja Linnavolikogu liikmed

Käesolevaga pöördume teie poole sügava murega seoses Viljandi nukuteatrikunsti tuleviku ning otsustega, mis puudutavad senise nukuteatri tegevuse lõppemist ja ruumide võimalikku võõrandamist. Palume kaaluda põhjalikult ühekordse majandusliku kasu ja pikaajalise kultuurilise kahju vahekorda.

Viljandi Nukuteater on tegutsenud juba 71 aastat. See ei ole pelgalt üks kultuuriasutus, vaid järjepidevuse kandja, mille kaudu on põlvkonnad saanud osa nukuteatrikunsti eripärast ja väärtustest. Sellise traditsiooni katkestamine ei ole pööratav otsus.

Nukuteater ei ole pelgalt üks teatrivorm teiste seas. See on iseseisev kunstiliik, millel on oma esteetika, keel ja väljendusvahendid. Nagu on sõnastanud Rein Agur:

„Nukuteatri peamiseks väljendusvahendiks on nukk või muu ese, või figuur, mis etenduse kontekstis saab märgi KES ja omandab näitleja positsiooni, nagu see on draamalava näitlejal. Siit lähevad teatrid lahku.“

See erisus ei ole vormiline detail, vaid määratleb kogu kunstilise olemuse. Draamateater ja nukuteater lähtuvad erinevatest seaduspäradest:

„Draamalava näitleja on kammitsetud loodusseaduste reeglitega… Nukk aga tegutseb kunstlikult loodud ruumis olles ise kunsti nähtus, tegutseb kunstniku loodud maailmas selle maailma seaduste kohaselt. See ongi nukuteatri spetsiifika.“

Sellest tulenevalt ei ole realistlik ega põhjendatud eeldus, et nukuteatrikunst saaks jätkuda „suvalise“ draamateatri koosseisus või vormis. Tegemist ei ole lihtsalt repertuaari küsimusega, vaid erialaspetsiifilise loomepraktikaga, mis nõuab vastavat ruumi, teadmisi ja järjepidevust.

Nukuteater loob omaette maailmapildi:

„Poeetilise realismi märkide valiku ja semiootiliste märkide üldistavate kujunditega luuakse nukulava maailmapilt… ja nukuteater täidab oma ülesannet: olla peegel inimeste askeldustele, rõõmudele, lollustele.“

See peegeldus ei ole vähem väärtuslik kui draamateatri oma –vastupidi, see pakub ainulaadset vaatenurka nii lastele kui täiskasvanutele, arendades kujutlusvõimet, sümboolset mõtlemist ja empaatiat.

Eriti murettekitav on olukord kontekstis, kus:

„Eestis ei ole nukunäitleja koolitust… Miks ei võiks meie näitleja koolitusse lisada ka nukukunsti koolituse.“

Kui juba riiklikul tasandil on nukuteatrikunsti järjepidevus habras, siis kohaliku tasandi otsused võivad selle täielikult katkestada. Viljandi on olnud oluline kultuurilinn ning nukuteatri kadumine tähendaks pöördumatut kaotust mitte ainult linnale, vaid kogu Eesti teatripildile.

Seetõttu palume:
1.Mitte käsitleda nukuteatri ruumide müüki pelgalt majandusliku otsusena, vaid hinnata selle pikaajalist kultuurilist mõju.
2.Otsida lahendusi, mis võimaldaksid nukuteatri tegevuse jätkumist Viljandis.
3.Kaasata otsustusprotsessi erialaeksperte ning kultuurivaldkonna esindajaid.
4.Vaadelda nukuteatrit kui investeeringut linna identiteeti, haridusse ja kultuurilisse mitmekesisusse.

Praegune otsus sellisel kujul viib paratamatult sellise nähtuse nagu Viljandi Nukuteater kadumiseni. Küsimus ei ole ainult hoones või institutsioonis, vaid terve kunstiliigi elujõus ühes Eesti olulises kultuurikeskuses.

Lugupidamisega

Riina Buldas
MTÜ Rahvusvahelise Nukuteatrite Ühenduse UNIMA Eesti Keskuse juhatuse liige
Rahvusvahelise ühenduse UNIMA (Union Interna8onale de la Marionette) Councillors (saadik)
MTÜ DRAAKONIPESA – nukuteatrikeskus Tallinnas – asutaja, juhatuse liige

Margit Aasmaa
MTÜ Rahvusvahelise Nukuteatrite Ühenduse UNIMA Eesti Keskuse juhatuse liige
MTÜ Kehra Nukk juhatuse liige

Allikas: https://atp.amphora.ee/viljandilv/index.aspx?itm=1522376

Järgnev arvamuslugu valmis 6. märtsil ja ilmus ajalehes Sakala toimetatud kujul 11. märtsil 2026.

Elame kahjuks huvitaval ajal. Tõenäoliselt peavad omavalitsused hakkama koostama peagi saabuva uue reaalsusega kohanemiseks negatiivseid lisaeelarveid. Seda tehes tasub pidada meeles, et kokkuhoid algab väikestest summadest. Ükski põhjendamatu kulutus ei ole nii väike, et selle võiks jätta kärpimata.

Midagi ongi selles osas juba tehtud. Hoolimata opositsiooni teravast kriitikast tegi Viljandi linnavolikogu oma töökorras muudatuse, mille tulemusel lõpetatakse volikogu istungi päevakorra projekti avaldamine ajalehes Sakala. Sellega loodetakse hoida kokku kuni 3600 eurot aastas. Mõistlik otsus.

Helmen Kütt (valimisliit Südamega Viljandis) avaldas seda muudatust kritiseerides arvamust, et küsimus ei ole rahas. Ta tõi selle tõestuseks välja, et ainuüksi volikogu jaanuarikuu istungi toitlustamise arve oli 496 eurot. Väga hea, et sellistele kulutustele nüüd tähelepanu pööratakse. Minu arvates peaks järeldus olema muidugi täpselt vastupidine sellele, mille tegi sotsiaaldemokraat Kütt. Nimelt tuleks loobuda ka linnavolinike toitlustamisest.

Volikogu istungil osalemise eest makstav tasu on piisav selleks, et inimesed saaksid vajadusel endale sinna kaasavõtmiseks ise süüa ja juua osta. Selline linnavolinike ühiskondlik toitlustamine, mille peab veel eraldi kinni maksma, ei ole linnale tegelikult vajalik.

Juba detsembris ja jaanuaris toimunud istungitel, kus volikogu töökorra muutmist arutati, muretsesid opositsionäärid, et selle muudatusega kahaneb eakamate inimeste ligipääs olulisele infole. Tugev vastuseis sellele ilmnes nüüd ka seeniorite nõukojas. Kindlasti tuleks nende muredega arvestada.

Viljandi linnavalitsusel on olemas oma ajaleht, mis jõuab iga kuu ka nendesse linnas asuvatesse postkastidesse, kuhu Sakala ei ole tellitud. Mõistlik oleks nihutada selle ilmumisaega veidi hilisemaks ning avaldada volikogu istungi päevakord edaspidi selles lehes. See ei pea ilmuma tingimata kogu maakonnale suunatud väljaandes, mis paljude viljandlasteni ei jõua. Volikogu istungi päevakorra projekti avaldamisest linnavalitsuse ajalehes võiks saada aga lihtsalt hea tava, seda ei ole vaja volikogu töökorda eraldi kirja panna.

Samuti oleks mõistlik kolida volikogu istungid tagasi linnavalitsuse hoonesse. Sakala Keskuse kasutamine nende jaoks on selgelt raiskamine. See linnavalitsuse hoones toimunud volikogu erakorraline istung, kus võeti vastu avaldus Ukraina toetuseks, tõestas selgelt, et ka istungitest veebis ülekannete tegemist ei ole tingimata vaja erafirmalt sisse osta. Piisas ka lihtsamast lahendusest.

Küsimus on nüüd tegelikult päris suurtes summades. Enne ametist lahkumist allkirjastas eelmine linnapea Johan-Kristjan Konovalov (Reformierakond) kuni 2029. aasta lõpuni kehtiva lepingu, mille alusel makstakse volikogu istungist Viljandi linna kanalil YouTube-is ühe tunni ülekande ja videosalvestuse tegemise ja salvestuse järelvaadatavaks tegemise eest 262,79 eurot. See teeb iga minuti eest 4 eurot ja 38 senti. Jaanuaris ja veebruaris toimunud linnavolikogu korraliste istungite salvestused kestavad kokku 12 tundi, 14 minutit ja 12 sekundit. Seega tuleb linnal ainuüksi nende kahe kuu istungite ülekannete ja salvestuste eest tasuda kehtiva lepingu järgi 3215 eurot ja 67 senti.

Eelmise lepingu kohaselt, mis sõlmiti 2021. aastal, tuli tasuda linnavolikogu ühe istungi ülekande ja salvestuse eest esialgu 688,80 eurot, aga 2024. aasta veebruarist alates toonase linnapea Madis Timpsoni (Reformierakond) nõusolekul 930,86 eurot. Nüüd makstakse tunnihinda. Mida kauem istung kestab, seda rohkem linnal raha kulub.

Arvestades, et juba vähem kui aasta pärast toimuvad parlamendivalimised, mille lähenedes muutuvad linnavolikogu istungid tõenäoliselt senisest veelgi suuremaks edevuse laadaks, sest kõik siis kandideerida plaanivad inimesed üritavad nüüd valijatele kuidagi silma jääda, võiks linn nende ülekannete tegemiseks sõlmitud lepingu üles öelda. Aga see eeldab, et istungid kolitakse tagasi linnavalitsuse hoones asuvasse saali, kust ülekande saab tehtud ka erafirmat kasutamata.

Midagi on vaja võtta ette ka kaasava eelarvega. Tänavu teostatakse selle raames idee, mille autor Kris Süld (Südamega Viljandis) oli selle esitamise ajal ja on ka praegu linnavolikogu liige, kellel on võimalik esitada oma ettepanekuid linnaeelarve tavapärase menetlemise käigus volikogus. Konkreetset ettepanekut järveäärse sporditaristu täiendamiseks varjualusega ei oleks ta saanud seal siiski esitada, sest jalgpalliklubi Viljandi Tulevik juhatuse liikmena on ta asjast otseselt huvitatud osapool. See tähendab, et tegemist olnuks toimingupiirangu rikkumisega. Nii et kaasavast eelarvest sai nüüd vahend, mille abil volikogu liige hiilis mööda korruptsioonivastasest seadusest. Ühest küljest kaval käik, aga teisest küljest mitte päris see, milleks kaasav eelarve oli algselt mõeldud.

Volikogu võiks kaaluda tõsiselt võimalust teha sel aastal hoopis negatiivne kaasav eelarve. See tähendab, et kõik saaksid teha ettepanekuid kulutuste kärpimiseks, siis hindaksid eksperdid linnavalitsuses nende teostamise võimalikkust ja toimuks rahvahääletus, mille võitnud kärped saaksidki lõpuks päriselt tehtud. See eeldab, et kogu linnaeelarve muudetakse detailselt kättesaadavaks mitte üksnes linnavolikogu liikmetele, vaid ka laiemale avalikkusele.

See soovitus võib tunduda lihtsalt ironiseerimisena, aga on tegelikult mõeldud tõsiselt. Ideid täiendavateks kulutusteks leiab alati, kuid raskusi on poliitikutel just kulutuste piiramisega, sest see võib osutuda ebapopulaarseks ja kutsuda esile avalikku vastuseisu nende poolt, keda kärped puudutavad. Kärbete tegemine kaasava eelarve kaudu aitaks selles osas ehk jõulisemalt edasi liikuda. Vähemalt õigustaks see paremini kaasava eelarve protsessi läbiviimisele tehtavaid kulutusi, mis on minu arvates samuti täiesti märkimisväärsed.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Järgnev arvamuslugu valmis 16. veebruaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata.

Viljandi linnavolikogu uus koosseis on olnud peagi ametis juba kolm kuud. Selle aja jooksul on toimunud viis istungit. On aeg teha väike kokkuvõte sellest, kuidas asjad kõrvalt vaadates paistavad.

Ühel istungil nurises reformierakondlane Madis Timpson, et volikogu liikmed jäeti toitlustamata. Ta meenutas nostalgiliselt, kuidas Helmen Küti ametiajal tegi volikogu liikmetele korra kiluvõileibu lausa selle esinaine ise. On mõistetav, et sellised elukutselised poliitikud tahavad ka kohalikul tasandil pikki istungeid pidades rahva kulul süüa ja juua, kuid minu meelest on linnavolikogu liikmele istungist osavõtu eest makstav tasu piisav selleks, et inimene saaks võtta vajaduse korral kaasa enda toidukarbi, kohvitopsi või joogipudeli.

Volikogu liikmete toitlustamisest on kujunenud tava, kuid sellest tavast loobumine tähendaks omavalitsusele mitte üksnes rahalist kokkuhoidu, vaid kujutaks endast ka kohanemist ühiskonnaga, kus inimestel on väga erinevad maitsed. Timpson ja Kütt tahavad süüa kiluvõileibu, aga mõnda teist ajavad need võib-olla oksele. Paljud joovad kohvi, aga osad ei tee seda üldse, vaid eelistaksid ehk hoopis kama või porgandimahla. Nii et sellised valikud võiksid jääda iga linnavoliniku enda teha ning ka maksta võiks nende eest igaüks ise. Linnavolinikele istungitest osavõtu eest makstav tasu ongi ju idee poolest mõeldud selleks, et katta sellega seotud võimalikke kulusid.

Helir-Valdor Seeder lubas jätkata volikogu esimehena tava arutada tähtsamad küsimused enne suurde saali toomist läbi volikogu eestseisuses, mis koosneb saadikurühmade ja komisjonide esimeestest. Volikogu eelmisel ametiajal toimusid Helmen Küti juhtimisel 19 korda sellised mitteformaalsed kohtumised, millest ei tehta salvestusi ega jää ka protokolle. Samas langetatakse sellistel kogunemistel sageli sisulisi otsuseid. Näiteks lepiti sedasi kokku linnapea ja abilinnapeade palgatõus, mille volikogu seejärel täielikus üksmeeles kummitemplina heaks kiitis.

Juhan-Mart Salumäe, kes kogus valimisliidu Südamega Viljandis esinumbrina valimistel 564 häält, lasi enda volitused linnavolikogu liikmena peatada. Mõistlik otsus. Kuid plaan pikaks ajaks vanemapuhkusele minna oli paigas ilmselt juba enne valimisi, kui Salumäe esines veel linnapeakandidaadina. Kas see ei olnud siis valijate petmine, kui seda enne valimisi avalikult välja ei öeldud?

(Täiendus: Juhan-Mart Salumäe hinnangul on siin õhku visatud alusetu süüdistus. Tema sõnul ei olnud vanemapuhkusele minek pikalt ette planeeritud ja valimiste ajal antud lubadus linnapeaks hakata oli mõeldud siiralt.)

Timpson ja Kütt kritiseerisid nüüd teravalt plaani lõpetada volikogu istungi projekti ja kutse avaldamine ajalehes Sakala, millega hoitaks kokku kuni 3600 eurot aastas. Nende hinnangul ei ole see suur raha.

Kuid suurem kokkuhoid algabki väikestest summadest. Viljandi linnavalitsusel on olemas oma ajaleht, mis jõuab iga kuu ka nendesse linnas asuvatesse postkastidesse, kuhu Sakala ei ole tellitud. Mõistlik oleks nihutada selle ilmumisaega veidi hilisemaks ja avaldada volikogu istungi päevakord selles lehes, mitte kogu maakonnale suunatud väljaandes, mis kõigi viljandlasteni ei jõua.

Küti algatusel hakatakse nüüd peagi arutama, kas Viljandi linn peaks andma igal aastal välja mitu elutööpreemiat. Ühest 10000 euro suurusest preemiast väidetavalt ei piisa, sest osad väärikad kandidaadid surevad sedasi ära enne, kui järg nendeni jõuab. Aga mitmest piisaks? Seda, et inimeste elutööde hindamise volikogus toimuvate hääletustega võiks üldse lõpetada, kahjuks ei kaaluta.

Kui linnajuhid suhtuks vajadusse raha kokku hoida vähegi tõsiselt, ei toimuks volikogu istungid edaspidi enam kordagi Sakala keskuse suures saalis. Linnavalitsuse hoones toimunud erakorraline istung, kus võeti vastu avaldus Ukraina toetuseks, näitas selgelt, et töötada on võimalik ka säästurežiimil.

Hea, et istungite sinna tagasi kolimine samas teemana tõstatus. Helmen Kütt hakkas küll kohe muretsema, et selle tõttu võib kannatada veebiülekannete kvaliteet, aga mina vaatajana nurisemiseks põhjust ei leidnud. Selgus, et tegelikult ei oleks üldse vaja nende ülekannete eest mingile firmale maksta, sest töö sai täiesti korralikult tehtud ka linnavalitsuse ja volikogu enda jõududega. Istung kulges sujuvamalt ja volinike juttu oli kuulda isegi paremini kui Sakala keskusest tehtud ülekannetes.

Eelmine linnapea Johan-Kristjan Konovalov allkirjastas vahetult enne ametist lahkumist 2029. aasta lõpuni kehtiva lepingu, mille alusel makstakse volikogu istungist ühe tunni ülekande ja videosalvestuse tegemise ja salvestuse järelvaadatavaks tegemise eest 262,79 eurot. See teeb ainuüksi jaanuaris toimunud istungi eest ligi 1500 eurot. Sakala keskuses on erafirma kasutamine ülekannete tegemiseks ilmselt põhjendatud, aga linnavalitsuse saalis piisas ka lihtsamast lahendusest.

Ukraina toetamise kõrval on olnud Viljandis viimasel ajal kuumaks teemaks uue linnapea otsus viibida vabariigi aastapäeval mitte Viljandis, nagu linnapeadel tavaks, vaid varem kavandatud puhkusel ühes islamiriigis Araabia poolsaare kaguosas. Ühest küljest igaühe enda valik, kus ja millal ta puhkab, aga teisest küljest siiski ühiskondlik probleem.

Meenutan siinkohal, et rahvuslikust vaatepunktist on igasugune välismaal puhkamine ebapatriootlik tegevus, mis viib riigist raha välja. Olukorras, kus kodumaised majutus- ja toitlustusettevõtted järjest uksi sulgevad ja ettevõtjad sooritavad juba lausa enesetappe, sest ei suuda taluda enda elutöö hävimist, võiks sellest hoiduda. Tõelised patrioodid peaksid eelistama praegu siseturismi ja viljandlastel tasuks puhata Viljandis. Iga sent, mis meie kodulinnas kulutatakse, aitab ju seda linna elavana hoida, tulles nii kasuks meile kõigile.

“Puhkused veedame kõik Viljandis, sest seal just ongi paradiis!” kuulutatakse tuntud laulus “Puhkus Viljandis”. Minu arvates võiksid need Dagmar Normeti kirjutatud sõnad saada teejuhiks ka meie linnajuhtidele. Selle asemel, et põgeneda talvel külma eest sooja kõrbesse, võinuks kutsuda hoopis inimesi mujalt Eestist külastama koolivaheajal perega Viljandit. Kahjuks jättis uus linnapea selle võimaluse kasutamata.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Järgnev arvamuslugu valmis 15. jaanuaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata kus see ilmus toimetatud kujul 23. jaanuaril. Lisatud pildil on näha Eesti, Ukraina, NATO, Taani ja Gröönimaa lipud. Pildi autor Chat GPT.

Viljandi linnavolikogu ei pea hoiduma välispoliitiliste seisukohtade võtmisest. Pigem võiks näidata selles osas üles hoopis suuremat aktiivsust.

Viljandis puhkenud lipuskandaal meenutas mulle paljuski Rein Veidemanni juhtumit. Kui Veidemann avaldas arvamust, et lapsi kasvatava homopaari näitamine isadepäeval televisioonis ei sobi meie väärtusruumi, vallandus kohe moraalne paanika. Progressiivne üldsus leidis, et selliste vaadetega inimene ei sobi ERR-i nõukogu esimeheks. Veidemanni süüdistati ajakirjanike toimetusvabadusse sekkumises. Nõuti, et ta kahetseks, põlvitaks ja paluks andeks homokogukonnalt, keda ta olevat rängalt solvanud. Veidemann vabandama ei hakanud ja võeti lõpuks liberaalide poolt ERR-i nõukogu esimehe kohalt maha.

Suurt osa ühiskonnast pahandas siis aga ju hoopis liberaalide käitumine. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Varro Vooglaid ja teised konservatiivsed mõtlejad avaldasid arvamust, et katsed normaliseerida naisi ja lapsi dehumaniseerivat laste ostmist, mis on Eestis seadusega keelatud, ei peaks tõesti kuuluma meie väärtusruumi. Puhkes tõeline arvamuste paraad ja terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Nüüd leidis meie uus linnapea, et suurte Ukraina lippude rippumine raekoja seinal ei ole kooskõlas kehtiva lipuseadusega. Tema otsus need eemaldada vallandas moraalse paanika. Otsa tegid lahti Viljandis opositsiooni tõugatud liberaalid. Lippude eemaldamine raekoja seinalt kuulutati Eestile väga ohtlikku sõnumit kandvaks aktiks. Seda tehes jäeti teadlikult mainimata, et Ukraina lipp oli kavas heisata raekoja ees asuval lipuväljakul. Taas vallandus üleriigiline arvamuste laviin, puhkes terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Need kaks juhtumit on õpikunäited sellest, mida erialases kirjanduses nimetatakse afektiivseks poliitikaks. See tähendab, et valijate toetuse mobiliseerimiseks enda taha kutsutakse esile emotsionaalne polariseerumine. Keerulised poliitilised probleemid taandatakse mustvalgeteks jah/ei valikuteks. Poliitikud ise on hakanud nimetama seda peenelt “väärtuskonfliktiks”, kuid oma olemuselt on see siiski poliittehnoloogiline trikk.

Viljandi endiste linnapeade ühisavalduses väideti, et demokraatlikes riikides kehtib tava, et rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika abil sisepoliitilisi punkte noppida ei sobi. Tegelikult tehakse seda muidugi pidevalt. Ka see avaldus ise on näide katsest seda teha.

Minu arvates võiks tõmmata linnavalitsuse hoone ees asuval lipuväljakul nüüd masti ka NATO lipu, Taani lipu ja Gröönimaa lipu, et väljendada solidaarsust gröönimaalastega ja toetada nende õigust vabale enesemääramisele. See oleks tõeliselt julge tegu, mis võiks toimida eeskujuna teistelegi Eesti omavalitsustele.

Ajaloost võib leida negatiivseid näiteid eestlaste ja taanlaste sõjalisest läbikäimisest, nagu kinnitab tuntud lugu Taani lipu päritolust, kuid see on väga kauge minevik. Taani vabatahtlikud võitlesid Eesti Vabariigi poolel juba meie vabadussõjas. Samuti aitasid nad hoida idarinnet teises maailmasõjas, mil USA oli NSV Liidu liitlane. NATO raames on Taani paigutanud Balti riikidesse praegu kokku üle tuhande võitleja. Vajadus suurendada sõjalist kohalolekut Gröönimaal loodetakse katta nüüd vähemalt esialgu teiste üksustega, mitte Baltikumis võetud kohustuste arvelt.

Gröönimaa julgeoleku kindlustamine peaks Taani vaatepunktist toimuma ühiselt koos liitlastega NATO raames tehtava koostöö kaudu. “Nagu näiteks Balti riigid ei ole üksi NATO idatiiva kaitsmisel Venemaa vastu, sest see on just kogu selle alliansi ühine huvi, kehtib sama Arktikas,” märkis Taani peaminister Mette Frederiksen 13. jaanuaril antud pressikonverentsil. “NATO peab hoidma ja kaitsma Gröönimaad, sama palju kui iga teist millimeetrit NATO territooriumist. Ja see julgeolekugarantii, see on ka parim kaitse Hiina ja Venemaa vastu, kui need endast Arktikas ohtu kujutavad.”

Viljandi linnavolikogu võiks teha nüüd avalduse, milles kinnitatakse toetust NATO aluspõhimõtetele, rõhutatakse vajadust järgida riikidevahelistes suhetes rahvusvahelist õigust ning väljendatakse solidaarsust meie lähedase liitlasega, kelle territoriaalset terviklikkust ähvardab oht.

2022. aastal, kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, kogunes Viljandi linnavolikogu peagi erakorralisele istungile, kus võeti vastu avaldus, millega Venemaa tegevus karmilt hukka mõisteti. See oli sümboolne žest, mis ei mõjutanud kuidagi Venemaa tegevust, sest sissetung oli siis juba alanud ja Venemaal valitseb ebademokraatlik režiim, mis hoolib vähe isegi omaenda rahva hulgas leiduvate teisitimõtlejate arvamusest.

Nüüdki võivad kriitikud ju väita, et selline toetusavaldus Taanile ja Gröönimaale oleks vaid sümboolne žest, praktikas täiesti mõttetu. Minu arvates mitte. Kui see mõjuks nakatava eeskujuna teistele omavalitsustele, võiks see omada ka reaalset mõju. Välisriikide saatkonnad koostavad regulaarseid ettekandeid oma asukohamaades valitsevatest meeleoludest, millega demokraatlikes riikides välispoliitika kujundamisel mõningal määral siiski arvestatakse. Selles mõttes on ka vaikimine seisukohavõtt.

Välispoliitiliste avalduste tegemine kohalike omavalitsuste poolt ei ole demokraatlikes riikides tegelikult midagi ebatavalist. Euroopa vanades demokraatiates, aga ka Ameerika Ühendriikides on paljud omavalitsused võtnud seisukoha ka näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti osas. Viljandis tekitaks see kahtlemata suuri pingeid, sest viljandlaste hulgas leidub nii palestiinlaste kui ka Iisraeli praeguse valitsuse poliitika kirglikke toetajaid, mistõttu oleks tõenäoliselt võimatu leida kõigile meelepärast sõnastust. Taani ja Gröönimaa toetamise küsimuses peaks valitsema aga suurem üksmeel, vaja on lihtsalt julgust selle väljendamiseks.

Valimistel on tõesti tagajärjed. Muutust lubati ja see tuligi. Isamaa ja EKRE konservatiivse koalitsiooni linnavaateline ühtsus on hea eeldus stabiilseks juhtimiseks, kuid õhkõrn enamus volikogus seab selle suurde sõltuvusse vasak-liberaalse opositsiooni heast tahtest.

Linnavolikogu uues koosseisus tekkinud kohtade jaotust vaadates olnuks loogiline, kui uue koalitsiooni moodustanuks nüüd Isamaa ja valimisliit Südamega Viljandis. Nende linnavaatelised erimeelsused muutnuks koostöö kohati kindlasti keeruliseks, aga suur ülekaal volikogus andnuks laiema kandepinna. Isamaa läks riskantsemat teed, eelistades suurele koalitsioonile EKRE kaasamist, et täita kohe oma peamine valimislubadus tuua Viljandi juhtimisse muutus.

Esimesena torkab silma muidugi muutus linnavalitsuse koosseisus: varasem 8-liikmeline linnavalitsus koosnes eranditult meestest, uus 6-liikmeline on sooliselt tasakaalus. See ei vääriks märkimist, kui Südamega Viljandis ei oleks instrumentaliseerinud kandidaatide bioloogilist sugu oma valimisreklaamides, propageerides sel moel binaarsest soosüsteemist lähtuvat soopõhist hääletamist. Loodetavasti oleme nüüd jõudnud ajajärku, mil kandidaatide bioloogilised omadused edaspidi Viljandis valimistel enam rolli ei mängi.

Lüüa saanud nooremas keskeas valged heteromehed, keda iseloomustab testosterooni tasemest tulenev suur saavutusvajadus, võivad olla praegu veidi kibestunud, sest tunnevad, et nende tööd ei ole vääriliselt hinnatud. Kui uus opositsioon tahab, saab see muuta koalitsiooni elu volikogus väga kibedaks, kuid selline käitumine oleks väiklane. Viljandi huvides tuleks neil õppida ka kaotama. Isegi reformierakondlastel tuleb saada aru, et elu ei saa olla ainult katkematu edulugu.

Suur küsimus on loomulikult see, mis saab volikogust välja langenud erakondadest. On vägagi reaalne oht, et need pudisevad Viljandis lihtsalt laiali ja hääbuvad ning järgmise nelja aasta jooksul neist kohalike teemadega seoses palju ei kuule.

Eesti 200 on praegu ka üleriigiliselt nii või teisiti kadumise kursil ja võiks sulanduda suuresti erakonda Parempoolsed, mis aitaks omakorda sellelgi Viljandimaal edaspidi paremini pildile pääseda. Keskerakond aga ilmselt kuhugi ei kao, vaid jääb Eestis püsima ühena suurtest parteidest, kusjuures mitte ainult valdavalt venekeelse elanikonnaga piirkondades. Maakondade lõikes oli selle häältesaak Viljandimaast kehvem ainult Tartumaal. Näiteks Järvamaal tuli Keskerakonna nimekiri esimeseks Järva vallas ja pääses volikokku ka Paide linnas. Oleks kahetsusväärne, kui Viljandimaa hääl selles erakonnas täiesti hääbuks.

Eelmisel aastal EKRE-st eraldunud Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid toimisid nendel valimistel selgelt lihtsalt EKRE nõrgestajatena. Volikokku ei pääsetud kusagil. Omavalitsuste lõikes oli Põhja-Sakala vallas kogutud 4,1% häältest nende jaoks parim tulemus kogu Eestis. Viljandi linnas saadud 2,4% jäi alla veel vaid Võru linnale. Erakonna aseesimees Rein Suurkask peaks nüüd tõsiselt mõtlema, kas oli ikka hea mõte alati eelkõige enda poliitilise karjääri pärast muretseva Jaak Madisoni kannul EKRE-st välja hüpata. Lõhenemiseta saanuks EKRE nendel valimistel Viljandis tõenäoliselt vähemalt ühe mandaadi rohkem.

Eeldusel, et linnavalitsuse uus koosseis kinnitatakse kavandatud kujul ametisse, seisab see peagi silmitsi reaalsusega, mis vaatab vastu linna rahakotist. Seda arvestades oleks kahtlemata mõistlik jätta ära linnapea ja abilinnapeade kavandatud palgatõus, mille volikogu eelmine koosseis enne valimisi ühehäälselt heaks kiitis. Linnapea palga tõstmine 500 euro (5000 euroni) ja abilinnapeade palga tõstmine 400 euro võrra (4000 euroni) läheb linnale maksma (koos tasutavate maksudega) rohkem kui 20 000 eurot aastas. Nelja aastaga hoitaks palgatõusust loobudes kokku vähemalt 80 000 eurot.

Samuti tuleks külmutada kõik teised linnavalitsuse ja volikogu liikmetele makstavad tasud. Kuna uus vasak-liberaalne opositsioon ei paista olevat sellest huvitatud, saab vastav algatus volikogus tulla ainult koalitsiooni enda poolt. Kui selle ridades leiduks vähemalt üks saadik, kes teema tõstataks, oleks see juba pool võitu, sest ühest häälest sõltub volikogu uues koosseisus palju. Sisuliselt on igal koalitsiooni kuuluval saadikul võimalik blokeerida nüüd ükskõik milline teema, kui opositsioon sellega edasiliikumist ei toeta. See annab igale sellisele saadikule tohutu kauplemisruumi ka teiste teemade osas. Samas tuleks muidugi hoolega jälgida, et koalitsiooni sedasi kogemata lõhki ei aetaks.

Linnajuhtide palgatõusu ära jätmine oleks mitte lihtsalt märkimisväärne rahaline kokkuhoid, vaid ka oluline sümboolne sõnum olukorras, kus suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kasvas Viljandimaal eelmisel aastal 23,7 protsendini ja mediaanpalk oli tänavu II kvartalis 1531 eurot. Sellist konteksti arvestades on täiesti kohatu, et neid palku tõsta otsustati.

Isamaa varasemat tegevust arvestades väärib nüüd erilist tähelepanu ka monumendipoliitika. Kui enne valimisi avati Sakala maja ees suure pidulikkusega “Tüdruk tuvidega”, kuulutas juba eelmiste valimiste eel selle kuju taastamist propageerima asunud Heiki Raudla, et edaspidi tuleks avada Viljandis igal aastal mõni monument.

Ei, palun ärge tehke seda!

“Tüdruk tuvidega” taastamine läks maksma umbes 50 000 eurot, lisanduvad selle hooldamise ja purskkaevu töös hoidmisega seotud püsikulud, aga küsimus ei ole ainult rahas. Iga kunstiteos on avatud erinevatele tõlgendustele. Paljud viljandlased tunnevad seda kuju vaadates küll nostalgilist heldimust, kuid inimesed mujalt Eestist avaldasid sotsiaalmeedias selliseidki kommentaare, mille kohaselt see on täiesti sobilik “pedofiilide pealinna” (kas see on tõesti maine, mida Viljandi väärib?) ja viljandlaste endigi hulgas on inimesi, kes on loobunud sealt kaudu oma väikeste lastega liikumisest, et ei peaks selgitama, miks keset linna seisab 3-aastane alasti tüdruk.

Artikkel valmis 7. novembril 2025, ilmus 13. novembril toimetatud kujul ajalehes Sakala.