Artikkel ilmus 12. juunil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.
Viljandi linnavolikogu viimasel istungil võeti peaaegu üksmeelselt vastu otsus saata Eesti Vabariigi valitsusele kiri, millega soovitakse kukutada läbi muinsuskaitseametis koostatud uue Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kinnitamine. Reformierakondlasest abilinnapea Kalvi Märtin kuulutas samas, et kui valitsus peaks selle vastava korraldusega siiski kehtestama, läheb linn ilmselt riigi vastu kohtusse.
Juba eelnevalt oli Märtin süüdistanud muinsuskaitseametit Sakala veergudel (“Aastaid tülide saatel loodud plaan lõhestab endiselt muinsuskaitsjaid ja Viljandi linnajuhte”, Marko Suurmägi, 23. mai Sakalas) ebakompetentsuses, kallutatuses ja kohalike poliitikute seisukohtade eiramises. Selle narratiiviga, mille kohaselt on küsimus nüüd kohaliku omavalitsuse autonoomias, läks kaasa ka Sakala ise (samal päeval avaldatud juhtkirjas “Linnavalitsus ei ole teisejärguline”).
Samas vaimus käis jutt linnavolikogu komisjonides ja täiskogu istungil. “Mingi ametnik ministeeriumist ei saa meile peale suruda, mis me siin linnas ise teeme või ehitame. Ja isegi kui linn soovib ehitada kuskile, siis see ei tohiks olla keelatud,” bravuuritses seal ka Märtini erakonnakaaslane Madis Timpson, “seda on öelnud mõned korrad minu teada ka riigikohus, et ise otsustame – ja kui inimene tahab tõesti rumal olla, siis seda ei saa ette heita!”
Milles siis küsimus? Mis on see, mis on kohalikud härrased (aga mitte ainult härrased, vaid ka sotsid!) nii pöördesse ajanud, et muinsuskaitseametis koostatud Viljandi kaitsekord tundub neile täiesti vastuvõetamatu? Miks on nad valmis lausa riigi vastu kohtusse minema, et selle kehtestamist blokeerida?
Uus kaitsekord vahetaks välja kehtiva Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse. Senine nimetus muudeti lühemaks, sest tegelikult ei hõlma muinsuskaitseala ainult vanalinna, vaid ulatub sellest palju kaugemale. Kaitseala ja selle kaitsevööndi piirides toimuksid muudatused. Ühest küljest laienemine, teisest vähenemine. Hoonetele määrataks kaitsekategooriad, mille tulemusel leeveneks neist paljude osas oluliselt praegu seatud piirangud.
Linnavolikogu nimel valitsusele saadetud kirjas keskenduti peamiselt punktile, millega Ranna puiesteest Viljandi järve poole jääv praegu hoonestamata poolloodusliku kooslusega luht on määratletud ajaloolise haljasalana. Samuti tahavad kohalikud poliitikud, et muinsuskaitseala piiridest jäetaks välja Viljandi ordulinnuse varemed koos vallikraaviga.
Ordulinnuse varemete osas rõhutatakse, et need on juba määratletud kinnismälestisena, mistõttu laieneks alale topeltkaitse. Paraku unustati ära, et tegemist on siiski veidi erinevate kategooriatega, umbes nagu sokk ja saabas – kui kasutada võrdlust, mis peaks olema arusaadav isegi poliitikutele.
Viljandi järv ja selle ümbrus on veel ka näiteks maastikukaitseala, millega muinsuskaitseala osaliselt kattub. Kõige rohkem on ajanud kohalikke poliitikuid närvi just see koht, kus sellist kattumist ei ole: Ranna puiestee ja järve vahele jääv ala. Maastikukaitseala seda praegu ei hõlma.
Muinsuskaitseamet ei taha keelustada seal igasugust tegevust. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse: “Ajalooline haljasala Viljandi järve ääres on oluline osa Viljandi linna miljööst ja väärtusest puhkekeskkonnana, seetõttu on võimalik seal varasemalt asunud hoonemahtude taastamine ning muudatused, mis lähtuvad muutunud linnaruumist, ehk eelkõige järveäärsest spordikompleksist. Muinsuskaitseameti nõusolekul võib haljasalale rajada puhke- ja treeningalana toimimiseks vajalikke rajatisi (teerajad, pingid, viidad, madal seikluspark vms) ja võib kaaluda ka üksikute hoonete ehitamist.”
“Oluline on ka järve äärse haljasala poolloodusliku ilme säilitamine ning vaadete säilitamine ordulinnuse varemetele ja järvele,” lisatakse samas. “Järveäärne ajalooline haljasala on juba keskajast olnud kasutusel heina- ja karjamaana, millest annavad tunnistust hilisemast ajast säilinud fotod. Eesti Vabariigi algusaegadel täitis see ala puhkeala funktsiooni, samuti on nõukogudeaegsetel kaartidel konkreetset piirkonda nimetatud pargialaks. Seetõttu on tegemist järjepideva haljasalaga, mille aktiivsemasse avalikku kasutusse võtmist võiks soodustada liikumisvõimaluste loomine nt loodusradade, laudteede ja puhkekohtade näol. Samuti on sinna võimalik kavandada funktsioone, mis eeldavad erinevate rajatiste või üksikute hoonete püstitamist. Muudatuste kavandamisel on oluline lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest ja arvestada olemasoleva keskkonnaga.”
Minu meelest täiesti mõistlik visioon, aga kohalikele poliitikutele sellest ei piisa. Tundub neile nähtavasti liiga tagasihoidlik tulevik selle maatüki jaoks. Valitsusele saadetud kirjas rõhutatakse, et kaitsekorra eelnõu sisaldab sätteid, mis ei haaku Viljandi linna uude üldplaneeringusse kavandatavaga. Linn tegi ettepaneku koostada uus kaitsekord pärast üldplaneeringu kehtestamist, kuid muinsuskaitseamet sellise viivitusega ei nõustunud. See ongi kohalikud poliitikud nüüd vihale ajanud.
Tegelikult peaksid nad olema muinsuskaitseametile hoopis tänulikud. Kui uus kaitsekord kinnitatakse enne üldplaneeringut, saab sellega arvestada juba viimase koostamisel. Muidu võib juhtuda, et seda tuleb hakata hiljem ümber tegema.
Muinsuskaitseala arheoloogiliselt tundlike alade analüüsis, mille tegid 2022. aastal oma ala vaieldamatud eksperdid Arvi Haak ja Martti Veldi, jõuti konkreetse ettepanekuni: “Ranna puiestee ja järve ranna vahelise ala muinsuskaitsealast välja arvamist tuleb igal juhul vältida.” Ma ei ole küll arheoloog, aga minu eriala on Eesti ajalugu ning olen päris kindel, et sellise eksperthinnangu, mis muinsuskaitseala uue kaitsekorra vastava punkti aluseks oleva seisukoha kummutaks, võivad Viljandi linnajuhid saada ainult mõnelt kohalikult ajaloohuviliselt. Kohtus jäädaks sedasi kaotajaks. Arve peaks maksma aga Viljandi linn.
