Järgnev arvamuslugu valmis 15. jaanuaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata kus see ilmus toimetatud kujul 23. jaanuaril. Lisatud pildil on näha Eesti, Ukraina, NATO, Taani ja Gröönimaa lipud. Pildi autor Chat GPT.
Viljandi linnavolikogu ei pea hoiduma välispoliitiliste seisukohtade võtmisest. Pigem võiks näidata selles osas üles hoopis suuremat aktiivsust.
Viljandis puhkenud lipuskandaal meenutas mulle paljuski Rein Veidemanni juhtumit. Kui Veidemann avaldas arvamust, et lapsi kasvatava homopaari näitamine isadepäeval televisioonis ei sobi meie väärtusruumi, vallandus kohe moraalne paanika. Progressiivne üldsus leidis, et selliste vaadetega inimene ei sobi ERR-i nõukogu esimeheks. Veidemanni süüdistati ajakirjanike toimetusvabadusse sekkumises. Nõuti, et ta kahetseks, põlvitaks ja paluks andeks homokogukonnalt, keda ta olevat rängalt solvanud. Veidemann vabandama ei hakanud ja võeti lõpuks liberaalide poolt ERR-i nõukogu esimehe kohalt maha.
Suurt osa ühiskonnast pahandas siis aga ju hoopis liberaalide käitumine. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Varro Vooglaid ja teised konservatiivsed mõtlejad avaldasid arvamust, et katsed normaliseerida naisi ja lapsi dehumaniseerivat laste ostmist, mis on Eestis seadusega keelatud, ei peaks tõesti kuuluma meie väärtusruumi. Puhkes tõeline arvamuste paraad ja terav sõnasõda sotsiaalmeedias.
Nüüd leidis meie uus linnapea, et suurte Ukraina lippude rippumine raekoja seinal ei ole kooskõlas kehtiva lipuseadusega. Tema otsus need eemaldada vallandas moraalse paanika. Otsa tegid lahti Viljandis opositsiooni tõugatud liberaalid. Lippude eemaldamine raekoja seinalt kuulutati Eestile väga ohtlikku sõnumit kandvaks aktiks. Seda tehes jäeti teadlikult mainimata, et Ukraina lipp oli kavas heisata raekoja ees asuval lipuväljakul. Taas vallandus üleriigiline arvamuste laviin, puhkes terav sõnasõda sotsiaalmeedias.
Need kaks juhtumit on õpikunäited sellest, mida erialases kirjanduses nimetatakse afektiivseks poliitikaks. See tähendab, et valijate toetuse mobiliseerimiseks enda taha kutsutakse esile emotsionaalne polariseerumine. Keerulised poliitilised probleemid taandatakse mustvalgeteks jah/ei valikuteks. Poliitikud ise on hakanud nimetama seda peenelt “väärtuskonfliktiks”, kuid oma olemuselt on see siiski poliittehnoloogiline trikk.
Viljandi endiste linnapeade ühisavalduses väideti, et demokraatlikes riikides kehtib tava, et rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika abil sisepoliitilisi punkte noppida ei sobi. Tegelikult tehakse seda muidugi pidevalt. Ka see avaldus ise on näide katsest seda teha.
Minu arvates võiks tõmmata linnavalitsuse hoone ees asuval lipuväljakul nüüd masti ka NATO lipu, Taani lipu ja Gröönimaa lipu, et väljendada solidaarsust gröönimaalastega ja toetada nende õigust vabale enesemääramisele. See oleks tõeliselt julge tegu, mis võiks toimida eeskujuna teistelegi Eesti omavalitsustele.
Ajaloost võib leida negatiivseid näiteid eestlaste ja taanlaste sõjalisest läbikäimisest, nagu kinnitab tuntud lugu Taani lipu päritolust, kuid see on väga kauge minevik. Taani vabatahtlikud võitlesid Eesti Vabariigi poolel juba meie vabadussõjas. Samuti aitasid nad hoida idarinnet teises maailmasõjas, mil USA oli NSV Liidu liitlane. NATO raames on Taani paigutanud Balti riikidesse praegu kokku üle tuhande võitleja. Vajadus suurendada sõjalist kohalolekut Gröönimaal loodetakse katta nüüd vähemalt esialgu teiste üksustega, mitte Baltikumis võetud kohustuste arvelt.
Gröönimaa julgeoleku kindlustamine peaks Taani vaatepunktist toimuma ühiselt koos liitlastega NATO raames tehtava koostöö kaudu. “Nagu näiteks Balti riigid ei ole üksi NATO idatiiva kaitsmisel Venemaa vastu, sest see on just kogu selle alliansi ühine huvi, kehtib sama Arktikas,” märkis Taani peaminister Mette Frederiksen 13. jaanuaril antud pressikonverentsil. “NATO peab hoidma ja kaitsma Gröönimaad, sama palju kui iga teist millimeetrit NATO territooriumist. Ja see julgeolekugarantii, see on ka parim kaitse Hiina ja Venemaa vastu, kui need endast Arktikas ohtu kujutavad.”
Viljandi linnavolikogu võiks teha nüüd avalduse, milles kinnitatakse toetust NATO aluspõhimõtetele, rõhutatakse vajadust järgida riikidevahelistes suhetes rahvusvahelist õigust ning väljendatakse solidaarsust meie lähedase liitlasega, kelle territoriaalset terviklikkust ähvardab oht.
2022. aastal, kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, kogunes Viljandi linnavolikogu peagi erakorralisele istungile, kus võeti vastu avaldus, millega Venemaa tegevus karmilt hukka mõisteti. See oli sümboolne žest, mis ei mõjutanud kuidagi Venemaa tegevust, sest sissetung oli siis juba alanud ja Venemaal valitseb ebademokraatlik režiim, mis hoolib vähe isegi omaenda rahva hulgas leiduvate teisitimõtlejate arvamusest.
Nüüdki võivad kriitikud ju väita, et selline toetusavaldus Taanile ja Gröönimaale oleks vaid sümboolne žest, praktikas täiesti mõttetu. Minu arvates mitte. Kui see mõjuks nakatava eeskujuna teistele omavalitsustele, võiks see omada ka reaalset mõju. Välisriikide saatkonnad koostavad regulaarseid ettekandeid oma asukohamaades valitsevatest meeleoludest, millega demokraatlikes riikides välispoliitika kujundamisel mõningal määral siiski arvestatakse. Selles mõttes on ka vaikimine seisukohavõtt.
Välispoliitiliste avalduste tegemine kohalike omavalitsuste poolt ei ole demokraatlikes riikides tegelikult midagi ebatavalist. Euroopa vanades demokraatiates, aga ka Ameerika Ühendriikides on paljud omavalitsused võtnud seisukoha ka näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti osas. Viljandis tekitaks see kahtlemata suuri pingeid, sest viljandlaste hulgas leidub nii palestiinlaste kui ka Iisraeli praeguse valitsuse poliitika kirglikke toetajaid, mistõttu oleks tõenäoliselt võimatu leida kõigile meelepärast sõnastust. Taani ja Gröönimaa toetamise küsimuses peaks valitsema aga suurem üksmeel, vaja on lihtsalt julgust selle väljendamiseks.
