Kõik tavad ei vääri säilitamist, aga mõni võiks siiski jääda

Chat GPT tehtud illustratsioon (tehisaru nägemus).

Järgnev arvamuslugu valmis 16. veebruaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata.

Viljandi linnavolikogu uus koosseis on olnud peagi ametis juba kolm kuud. Selle aja jooksul on toimunud viis istungit. On aeg teha väike kokkuvõte sellest, kuidas asjad kõrvalt vaadates paistavad.

Ühel istungil nurises reformierakondlane Madis Timpson, et volikogu liikmed jäeti toitlustamata. Ta meenutas nostalgiliselt, kuidas Helmen Küti ametiajal tegi volikogu liikmetele korra kiluvõileibu lausa selle esinaine ise. On mõistetav, et sellised elukutselised poliitikud tahavad ka kohalikul tasandil pikki istungeid pidades rahva kulul süüa ja juua, kuid minu meelest on linnavolikogu liikmele istungist osavõtu eest makstav tasu piisav selleks, et inimene saaks võtta vajaduse korral kaasa enda toidukarbi, kohvitopsi või joogipudeli.

Volikogu liikmete toitlustamisest on kujunenud tava, kuid sellest tavast loobumine tähendaks omavalitsusele mitte üksnes rahalist kokkuhoidu, vaid kujutaks endast ka kohanemist ühiskonnaga, kus inimestel on väga erinevad maitsed. Timpson ja Kütt tahavad süüa kiluvõileibu, aga mõnda teist ajavad need võib-olla oksele. Paljud joovad kohvi, aga osad ei tee seda üldse, vaid eelistaksid ehk hoopis kama või porgandimahla. Nii et sellised valikud võiksid jääda iga linnavoliniku enda teha ning ka maksta võiks nende eest igaüks ise. Linnavolinikele istungitest osavõtu eest makstav tasu ongi ju idee poolest mõeldud selleks, et katta sellega seotud võimalikke kulusid.

Helir-Valdor Seeder lubas jätkata volikogu esimehena tava arutada tähtsamad küsimused enne suurde saali toomist läbi volikogu eestseisuses, mis koosneb saadikurühmade ja komisjonide esimeestest. Volikogu eelmisel ametiajal toimusid Helmen Küti juhtimisel 19 korda sellised mitteformaalsed kohtumised, millest ei tehta salvestusi ega jää ka protokolle. Samas langetatakse sellistel kogunemistel sageli sisulisi otsuseid. Näiteks lepiti sedasi kokku linnapea ja abilinnapeade palgatõus, mille volikogu seejärel täielikus üksmeeles kummitemplina heaks kiitis.

Juhan-Mart Salumäe, kes kogus valimisliidu Südamega Viljandis esinumbrina valimistel 564 häält, lasi enda volitused linnavolikogu liikmena peatada. Mõistlik otsus. Kuid plaan pikaks ajaks vanemapuhkusele minna oli paigas ilmselt juba enne valimisi, kui Salumäe esines veel linnapeakandidaadina. Kas see ei olnud siis valijate petmine, kui seda enne valimisi avalikult välja ei öeldud?

(Täiendus: Juhan-Mart Salumäe hinnangul on siin õhku visatud alusetu süüdistus. Tema sõnul ei olnud vanemapuhkusele minek pikalt ette planeeritud ja valimiste ajal antud lubadus linnapeaks hakata oli mõeldud siiralt.)

Timpson ja Kütt kritiseerisid nüüd teravalt plaani lõpetada volikogu istungi projekti ja kutse avaldamine ajalehes Sakala, millega hoitaks kokku kuni 3600 eurot aastas. Nende hinnangul ei ole see suur raha.

Kuid suurem kokkuhoid algabki väikestest summadest. Viljandi linnavalitsusel on olemas oma ajaleht, mis jõuab iga kuu ka nendesse linnas asuvatesse postkastidesse, kuhu Sakala ei ole tellitud. Mõistlik oleks nihutada selle ilmumisaega veidi hilisemaks ja avaldada volikogu istungi päevakord selles lehes, mitte kogu maakonnale suunatud väljaandes, mis kõigi viljandlasteni ei jõua.

Küti algatusel hakatakse nüüd peagi arutama, kas Viljandi linn peaks andma igal aastal välja mitu elutööpreemiat. Ühest 10000 euro suurusest preemiast väidetavalt ei piisa, sest osad väärikad kandidaadid surevad sedasi ära enne, kui järg nendeni jõuab. Aga mitmest piisaks? Seda, et inimeste elutööde hindamise volikogus toimuvate hääletustega võiks üldse lõpetada, kahjuks ei kaaluta.

Kui linnajuhid suhtuks vajadusse raha kokku hoida vähegi tõsiselt, ei toimuks volikogu istungid edaspidi enam kordagi Sakala keskuse suures saalis. Linnavalitsuse hoones toimunud erakorraline istung, kus võeti vastu avaldus Ukraina toetuseks, näitas selgelt, et töötada on võimalik ka säästurežiimil.

Hea, et istungite sinna tagasi kolimine samas teemana tõstatus. Helmen Kütt hakkas küll kohe muretsema, et selle tõttu võib kannatada veebiülekannete kvaliteet, aga mina vaatajana nurisemiseks põhjust ei leidnud. Selgus, et tegelikult ei oleks üldse vaja nende ülekannete eest mingile firmale maksta, sest töö sai täiesti korralikult tehtud ka linnavalitsuse ja volikogu enda jõududega. Istung kulges sujuvamalt ja volinike juttu oli kuulda isegi paremini kui Sakala keskusest tehtud ülekannetes.

Eelmine linnapea Johan-Kristjan Konovalov allkirjastas vahetult enne ametist lahkumist 2029. aasta lõpuni kehtiva lepingu, mille alusel makstakse volikogu istungist ühe tunni ülekande ja videosalvestuse tegemise ja salvestuse järelvaadatavaks tegemise eest 262,79 eurot. See teeb ainuüksi jaanuaris toimunud istungi eest ligi 1500 eurot. Sakala keskuses on erafirma kasutamine ülekannete tegemiseks ilmselt põhjendatud, aga linnavalitsuse saalis piisas ka lihtsamast lahendusest.

Ukraina toetamise kõrval on olnud Viljandis viimasel ajal kuumaks teemaks uue linnapea otsus viibida vabariigi aastapäeval mitte Viljandis, nagu linnapeadel tavaks, vaid varem kavandatud puhkusel ühes islamiriigis Araabia poolsaare kaguosas. Ühest küljest igaühe enda valik, kus ja millal ta puhkab, aga teisest küljest siiski ühiskondlik probleem.

Meenutan siinkohal, et rahvuslikust vaatepunktist on igasugune välismaal puhkamine ebapatriootlik tegevus, mis viib riigist raha välja. Olukorras, kus kodumaised majutus- ja toitlustusettevõtted järjest uksi sulgevad ja ettevõtjad sooritavad juba lausa enesetappe, sest ei suuda taluda enda elutöö hävimist, võiks sellest hoiduda. Tõelised patrioodid peaksid eelistama praegu siseturismi ja viljandlastel tasuks puhata Viljandis. Iga sent, mis meie kodulinnas kulutatakse, aitab ju seda linna elavana hoida, tulles nii kasuks meile kõigile.

“Puhkused veedame kõik Viljandis, sest seal just ongi paradiis!” kuulutatakse tuntud laulus “Puhkus Viljandis”. Minu arvates võiksid need Dagmar Normeti kirjutatud sõnad saada teejuhiks ka meie linnajuhtidele. Selle asemel, et põgeneda talvel külma eest sooja kõrbesse, võinuks kutsuda hoopis inimesi mujalt Eestist külastama koolivaheajal perega Viljandit. Kahjuks jättis uus linnapea selle võimaluse kasutamata.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Välispoliitika on oluline ka omavalitsuste jaoks

Järgnev arvamuslugu valmis 15. jaanuaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata kus see ilmus toimetatud kujul 23. jaanuaril. Lisatud pildil on näha Eesti, Ukraina, NATO, Taani ja Gröönimaa lipud. Pildi autor Chat GPT.

Viljandi linnavolikogu ei pea hoiduma välispoliitiliste seisukohtade võtmisest. Pigem võiks näidata selles osas üles hoopis suuremat aktiivsust.

Viljandis puhkenud lipuskandaal meenutas mulle paljuski Rein Veidemanni juhtumit. Kui Veidemann avaldas arvamust, et lapsi kasvatava homopaari näitamine isadepäeval televisioonis ei sobi meie väärtusruumi, vallandus kohe moraalne paanika. Progressiivne üldsus leidis, et selliste vaadetega inimene ei sobi ERR-i nõukogu esimeheks. Veidemanni süüdistati ajakirjanike toimetusvabadusse sekkumises. Nõuti, et ta kahetseks, põlvitaks ja paluks andeks homokogukonnalt, keda ta olevat rängalt solvanud. Veidemann vabandama ei hakanud ja võeti lõpuks liberaalide poolt ERR-i nõukogu esimehe kohalt maha.

Suurt osa ühiskonnast pahandas siis aga ju hoopis liberaalide käitumine. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Varro Vooglaid ja teised konservatiivsed mõtlejad avaldasid arvamust, et katsed normaliseerida naisi ja lapsi dehumaniseerivat laste ostmist, mis on Eestis seadusega keelatud, ei peaks tõesti kuuluma meie väärtusruumi. Puhkes tõeline arvamuste paraad ja terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Nüüd leidis meie uus linnapea, et suurte Ukraina lippude rippumine raekoja seinal ei ole kooskõlas kehtiva lipuseadusega. Tema otsus need eemaldada vallandas moraalse paanika. Otsa tegid lahti Viljandis opositsiooni tõugatud liberaalid. Lippude eemaldamine raekoja seinalt kuulutati Eestile väga ohtlikku sõnumit kandvaks aktiks. Seda tehes jäeti teadlikult mainimata, et Ukraina lipp oli kavas heisata raekoja ees asuval lipuväljakul. Taas vallandus üleriigiline arvamuste laviin, puhkes terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Need kaks juhtumit on õpikunäited sellest, mida erialases kirjanduses nimetatakse afektiivseks poliitikaks. See tähendab, et valijate toetuse mobiliseerimiseks enda taha kutsutakse esile emotsionaalne polariseerumine. Keerulised poliitilised probleemid taandatakse mustvalgeteks jah/ei valikuteks. Poliitikud ise on hakanud nimetama seda peenelt “väärtuskonfliktiks”, kuid oma olemuselt on see siiski poliittehnoloogiline trikk.

Viljandi endiste linnapeade ühisavalduses väideti, et demokraatlikes riikides kehtib tava, et rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika abil sisepoliitilisi punkte noppida ei sobi. Tegelikult tehakse seda muidugi pidevalt. Ka see avaldus ise on näide katsest seda teha.

Minu arvates võiks tõmmata linnavalitsuse hoone ees asuval lipuväljakul nüüd masti ka NATO lipu, Taani lipu ja Gröönimaa lipu, et väljendada solidaarsust gröönimaalastega ja toetada nende õigust vabale enesemääramisele. See oleks tõeliselt julge tegu, mis võiks toimida eeskujuna teistelegi Eesti omavalitsustele.

Ajaloost võib leida negatiivseid näiteid eestlaste ja taanlaste sõjalisest läbikäimisest, nagu kinnitab tuntud lugu Taani lipu päritolust, kuid see on väga kauge minevik. Taani vabatahtlikud võitlesid Eesti Vabariigi poolel juba meie vabadussõjas. Samuti aitasid nad hoida idarinnet teises maailmasõjas, mil USA oli NSV Liidu liitlane. NATO raames on Taani paigutanud Balti riikidesse praegu kokku üle tuhande võitleja. Vajadus suurendada sõjalist kohalolekut Gröönimaal loodetakse katta nüüd vähemalt esialgu teiste üksustega, mitte Baltikumis võetud kohustuste arvelt.

Gröönimaa julgeoleku kindlustamine peaks Taani vaatepunktist toimuma ühiselt koos liitlastega NATO raames tehtava koostöö kaudu. “Nagu näiteks Balti riigid ei ole üksi NATO idatiiva kaitsmisel Venemaa vastu, sest see on just kogu selle alliansi ühine huvi, kehtib sama Arktikas,” märkis Taani peaminister Mette Frederiksen 13. jaanuaril antud pressikonverentsil. “NATO peab hoidma ja kaitsma Gröönimaad, sama palju kui iga teist millimeetrit NATO territooriumist. Ja see julgeolekugarantii, see on ka parim kaitse Hiina ja Venemaa vastu, kui need endast Arktikas ohtu kujutavad.”

Viljandi linnavolikogu võiks teha nüüd avalduse, milles kinnitatakse toetust NATO aluspõhimõtetele, rõhutatakse vajadust järgida riikidevahelistes suhetes rahvusvahelist õigust ning väljendatakse solidaarsust meie lähedase liitlasega, kelle territoriaalset terviklikkust ähvardab oht.

2022. aastal, kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, kogunes Viljandi linnavolikogu peagi erakorralisele istungile, kus võeti vastu avaldus, millega Venemaa tegevus karmilt hukka mõisteti. See oli sümboolne žest, mis ei mõjutanud kuidagi Venemaa tegevust, sest sissetung oli siis juba alanud ja Venemaal valitseb ebademokraatlik režiim, mis hoolib vähe isegi omaenda rahva hulgas leiduvate teisitimõtlejate arvamusest.

Nüüdki võivad kriitikud ju väita, et selline toetusavaldus Taanile ja Gröönimaale oleks vaid sümboolne žest, praktikas täiesti mõttetu. Minu arvates mitte. Kui see mõjuks nakatava eeskujuna teistele omavalitsustele, võiks see omada ka reaalset mõju. Välisriikide saatkonnad koostavad regulaarseid ettekandeid oma asukohamaades valitsevatest meeleoludest, millega demokraatlikes riikides välispoliitika kujundamisel mõningal määral siiski arvestatakse. Selles mõttes on ka vaikimine seisukohavõtt.

    Välispoliitiliste avalduste tegemine kohalike omavalitsuste poolt ei ole demokraatlikes riikides tegelikult midagi ebatavalist. Euroopa vanades demokraatiates, aga ka Ameerika Ühendriikides on paljud omavalitsused võtnud seisukoha ka näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti osas. Viljandis tekitaks see kahtlemata suuri pingeid, sest viljandlaste hulgas leidub nii palestiinlaste kui ka Iisraeli praeguse valitsuse poliitika kirglikke toetajaid, mistõttu oleks tõenäoliselt võimatu leida kõigile meelepärast sõnastust. Taani ja Gröönimaa toetamise küsimuses peaks valitsema aga suurem üksmeel, vaja on lihtsalt julgust selle väljendamiseks.

    Viljandi seisab “lootusrikka tuleviku lävel”

    Valimistel on tõesti tagajärjed. Muutust lubati ja see tuligi. Isamaa ja EKRE konservatiivse koalitsiooni linnavaateline ühtsus on hea eeldus stabiilseks juhtimiseks, kuid õhkõrn enamus volikogus seab selle suurde sõltuvusse vasak-liberaalse opositsiooni heast tahtest.

    Linnavolikogu uues koosseisus tekkinud kohtade jaotust vaadates olnuks loogiline, kui uue koalitsiooni moodustanuks nüüd Isamaa ja valimisliit Südamega Viljandis. Nende linnavaatelised erimeelsused muutnuks koostöö kohati kindlasti keeruliseks, aga suur ülekaal volikogus andnuks laiema kandepinna. Isamaa läks riskantsemat teed, eelistades suurele koalitsioonile EKRE kaasamist, et täita kohe oma peamine valimislubadus tuua Viljandi juhtimisse muutus.

    Esimesena torkab silma muidugi muutus linnavalitsuse koosseisus: varasem 8-liikmeline linnavalitsus koosnes eranditult meestest, uus 6-liikmeline on sooliselt tasakaalus. See ei vääriks märkimist, kui Südamega Viljandis ei oleks instrumentaliseerinud kandidaatide bioloogilist sugu oma valimisreklaamides, propageerides sel moel binaarsest soosüsteemist lähtuvat soopõhist hääletamist. Loodetavasti oleme nüüd jõudnud ajajärku, mil kandidaatide bioloogilised omadused edaspidi Viljandis valimistel enam rolli ei mängi.

    Lüüa saanud nooremas keskeas valged heteromehed, keda iseloomustab testosterooni tasemest tulenev suur saavutusvajadus, võivad olla praegu veidi kibestunud, sest tunnevad, et nende tööd ei ole vääriliselt hinnatud. Kui uus opositsioon tahab, saab see muuta koalitsiooni elu volikogus väga kibedaks, kuid selline käitumine oleks väiklane. Viljandi huvides tuleks neil õppida ka kaotama. Isegi reformierakondlastel tuleb saada aru, et elu ei saa olla ainult katkematu edulugu.

    Suur küsimus on loomulikult see, mis saab volikogust välja langenud erakondadest. On vägagi reaalne oht, et need pudisevad Viljandis lihtsalt laiali ja hääbuvad ning järgmise nelja aasta jooksul neist kohalike teemadega seoses palju ei kuule.

    Eesti 200 on praegu ka üleriigiliselt nii või teisiti kadumise kursil ja võiks sulanduda suuresti erakonda Parempoolsed, mis aitaks omakorda sellelgi Viljandimaal edaspidi paremini pildile pääseda. Keskerakond aga ilmselt kuhugi ei kao, vaid jääb Eestis püsima ühena suurtest parteidest, kusjuures mitte ainult valdavalt venekeelse elanikonnaga piirkondades. Maakondade lõikes oli selle häältesaak Viljandimaast kehvem ainult Tartumaal. Näiteks Järvamaal tuli Keskerakonna nimekiri esimeseks Järva vallas ja pääses volikokku ka Paide linnas. Oleks kahetsusväärne, kui Viljandimaa hääl selles erakonnas täiesti hääbuks.

    Eelmisel aastal EKRE-st eraldunud Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid toimisid nendel valimistel selgelt lihtsalt EKRE nõrgestajatena. Volikokku ei pääsetud kusagil. Omavalitsuste lõikes oli Põhja-Sakala vallas kogutud 4,1% häältest nende jaoks parim tulemus kogu Eestis. Viljandi linnas saadud 2,4% jäi alla veel vaid Võru linnale. Erakonna aseesimees Rein Suurkask peaks nüüd tõsiselt mõtlema, kas oli ikka hea mõte alati eelkõige enda poliitilise karjääri pärast muretseva Jaak Madisoni kannul EKRE-st välja hüpata. Lõhenemiseta saanuks EKRE nendel valimistel Viljandis tõenäoliselt vähemalt ühe mandaadi rohkem.

    Eeldusel, et linnavalitsuse uus koosseis kinnitatakse kavandatud kujul ametisse, seisab see peagi silmitsi reaalsusega, mis vaatab vastu linna rahakotist. Seda arvestades oleks kahtlemata mõistlik jätta ära linnapea ja abilinnapeade kavandatud palgatõus, mille volikogu eelmine koosseis enne valimisi ühehäälselt heaks kiitis. Linnapea palga tõstmine 500 euro (5000 euroni) ja abilinnapeade palga tõstmine 400 euro võrra (4000 euroni) läheb linnale maksma (koos tasutavate maksudega) rohkem kui 20 000 eurot aastas. Nelja aastaga hoitaks palgatõusust loobudes kokku vähemalt 80 000 eurot.

    Samuti tuleks külmutada kõik teised linnavalitsuse ja volikogu liikmetele makstavad tasud. Kuna uus vasak-liberaalne opositsioon ei paista olevat sellest huvitatud, saab vastav algatus volikogus tulla ainult koalitsiooni enda poolt. Kui selle ridades leiduks vähemalt üks saadik, kes teema tõstataks, oleks see juba pool võitu, sest ühest häälest sõltub volikogu uues koosseisus palju. Sisuliselt on igal koalitsiooni kuuluval saadikul võimalik blokeerida nüüd ükskõik milline teema, kui opositsioon sellega edasiliikumist ei toeta. See annab igale sellisele saadikule tohutu kauplemisruumi ka teiste teemade osas. Samas tuleks muidugi hoolega jälgida, et koalitsiooni sedasi kogemata lõhki ei aetaks.

    Linnajuhtide palgatõusu ära jätmine oleks mitte lihtsalt märkimisväärne rahaline kokkuhoid, vaid ka oluline sümboolne sõnum olukorras, kus suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kasvas Viljandimaal eelmisel aastal 23,7 protsendini ja mediaanpalk oli tänavu II kvartalis 1531 eurot. Sellist konteksti arvestades on täiesti kohatu, et neid palku tõsta otsustati.

    Isamaa varasemat tegevust arvestades väärib nüüd erilist tähelepanu ka monumendipoliitika. Kui enne valimisi avati Sakala maja ees suure pidulikkusega “Tüdruk tuvidega”, kuulutas juba eelmiste valimiste eel selle kuju taastamist propageerima asunud Heiki Raudla, et edaspidi tuleks avada Viljandis igal aastal mõni monument.

    Ei, palun ärge tehke seda!

    “Tüdruk tuvidega” taastamine läks maksma umbes 50 000 eurot, lisanduvad selle hooldamise ja purskkaevu töös hoidmisega seotud püsikulud, aga küsimus ei ole ainult rahas. Iga kunstiteos on avatud erinevatele tõlgendustele. Paljud viljandlased tunnevad seda kuju vaadates küll nostalgilist heldimust, kuid inimesed mujalt Eestist avaldasid sotsiaalmeedias selliseidki kommentaare, mille kohaselt see on täiesti sobilik “pedofiilide pealinna” (kas see on tõesti maine, mida Viljandi väärib?) ja viljandlaste endigi hulgas on inimesi, kes on loobunud sealt kaudu oma väikeste lastega liikumisest, et ei peaks selgitama, miks keset linna seisab 3-aastane alasti tüdruk.

    Artikkel valmis 7. novembril 2025, ilmus 13. novembril toimetatud kujul ajalehes Sakala.

    Kas need valimised üldse muudavad midagi?

    Artikkel ilmus 17. oktoobril 2025 ajalehes Sakala toimetatud kujul.

    Tänavused kohalikud valimised lähevad ajalukku eelkõige tänu Riigikogu otsusele võtta hääleõigus alaliselt Eestis elavatelt nn. kolmandate riikide kodanikelt (nagu näiteks Justin Petrone, kes on kirjutanud toreda raamatu “Minu Viljandi”), mida mina isiklikult pean rängaks veaks.

    Nüüd enne valimisi jagatud suuri lubadusi ei mäletata nelja aasta pärast tõenäoliselt rohkem kui praegu neid, millega kandidaadid esinesid neli aastat tagasi, kuid hääleõiguse piiramine päevakorrast ei kao, sest Riigikogu otsuse kohaselt peaksid jääma siis kohalikel valimistel hääleõiguseta ka alaliselt Eestis elavad määratlemata kodakondsusega inimesed. Nende otsuste kauakestev negatiivne mõju Eesti arengule alles hakkab avalduma.

    Viljandimaa elanikkonnast moodustasid inimesed, kellel ei ole Eesti või mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsust, statistikaameti andmetel 1. jaanuari seisuga vaid 3,7% (kõigest 1658 inimest), kuid kogu Eesti elanikkonnast 16,3% (223920 inimest). Samas mängisid hääleõiguse piiramisel võtmerolli just meie valimisringkonnast Riigikokku valitud poliitikud. Tegemist oli ju nende siinse valijaskonna hulgas populaarse otsusega.

    Kahjuks olen mina nüüd Viljandis ainuke kandidaat, kes väljendas avalikult selget vastuseisu sellisele populistlikule ja läbimõtlemata tegevusele. Usun, et kandidaatide hulgas on siin ka teisi, kes hääleõiguse piiramist õigeks ei pea, aga kõva häälega ei ole julgetud seda valimiste aastal välja öelda.

    Riigikogu langetatud otsuseid tagasi pöörama ilmselt ei hakka. Minu arvates tuleks aga lubada nüüd Eestiski topeltkodakondsust, sest mitmikidentiteediga inimesed on ju samuti osa meie ühiskonnast. Neilgi peaks olema võimalus kohalikel valimistel hääletada.

    Oma valimisprogrammi ma eeltoodud juttu nüüd muidugi ei kirjutanud, sest nende küsimuste otsustamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse. Kuigi minu programm on veebis vabalt kättesaadav juba alates 20. augustist, mil ma oma kandidatuuri registreerimiseks esitasin, eeldan siinkohal, et vähemalt 99% Viljandi valijatest ei ole seda lugenud.

    Kinnitan, et see eristub selgelt valimisnimekirjade poolt avaldatud lubaduste loeteludest, mis on omavahel üsna sarnased. Panin sinna kirja ainult 12 konkreetset punkti, millele oma valimiskampaaniaga tähelepanu soovisin tõmmata. Peateemad on linnapoolse alkoholipropaganda lõpetamine, korruptsioonivastane võitlus, valitsemiskulude kokkuhoid ja läbipaistvuse suurendamine, aga veidi on juttu ka muudest asjadest.

    Loomulikult pooldan minagi spordihoone vana osa renoveerimist ja Uueveskile uue lasteaia ehitamist, kuid oma valimisprogrammi ma seda ei kirjutanud. Sellised asjad, mida pooldavad kõik, ei olegi tegelikult valimiste teemad. Selleks, et valijad saaksid oma häält andes midagi mõjutada, peab kandidaatidel olema kõnealustes küsimustes selgeid erimeelsusi. Toon siin näiteks kolm punkti enda programmist, neid ühtlasi veidi selgitades:

    • Pooldan volikogu liikmete arvu vähendamist 21-le. Viljandi linnavolikogul on praegu 27 liiget. Volikogu ametist lahkuv koosseis otsustas jätta selle arvu muutmata. Seaduse järgi piisab Viljandi-suurusele linnale 21-liikmelisest volikogust. Üksikkandidaadina oleks mul sinna edaspidi küll raskem pääseda, aga sellest hoolimata teeksin volikokku valituks osutumisel ettepaneku valida järgmine kord 21-liikmeline volikogu.
    • Pooldan volikogu istungite läbiviimist raekoja saalis. Viimased viis aastat on need toimunud reeglina Sakala Keskuse suures saalis, kuid linnakodanike huvi istungite kohapeal jälgimise vastu on jäänud tagasihoidlikuks. Huvilised saavad vaadata ülekandeid või salvestusi veebist. Olukorras, kus ka volikogu liikmed osalevad istungitel järjest sagedamini veebi kaudu, on Sakala Keskuse suure saali kasutamine lihtsalt raiskamine.
    • Pooldan volikogu ja linnavalitsuse liikmetele makstavate tasude külmutamist. Volikogu ametist lahkuv koosseis võttis juba hiljuti ühehäälselt vastu otsuse tõsta uuest aastast linnapea ja abilinnapeade palkasid. EKRE Viljandi linna osakond väljendas sellele oma Facebooki lehel häälekalt vastuseisu, kuid järgnenud hääletusel toetasid seda volikogus ka EKRE saadikud. Kui volikogus leiduks kasvõi üks inimene, kes on selgelt selliste omakasust ajendatud kokkulepete vastu, oleks ka teistel raskem neid toetada.

    Kõik need punktid puudutavad otseselt linnavolikogu. Selline peenhäälestamine aitaks hoida kokku valitsemiskulusid. Minu arvates on see vajalik, sest hoolimata sellest, mida valimisnimekirjad praegu kokku lubavad, tuleb neil seista järgnevatel aastatel silmitsi reaalsusega, kus raha jääb pidevalt puudu. See muidugi ei tähenda, et kokkuhoid ning kärped peaksid saama omaette eesmärgiks, mille nimel ohverdatakse kõik muu.

    Kas Viljandi linn ja vald peaksid ühinema? Mitte mingil juhul! Kõige kohutavam oleks tervet maakonda hõlmava omavalitsuse moodustamine, millest rääkisid nüüd Sakalale antud intervjuudes Isamaa, Reformi- ja Keskerakonna esinumbrid. Valitsemiskulude kokkuhoid oleks siis küll suurem, aga see tähendaks ka võimu lõplikku koondumist parteikontorite kätte ja üksnes süvendaks selle võõrandumist kohalikest elanikest. Linn ja vald peavad tegema koostööd, kuid jääma eraldi omavalitsusteks.

    Soovitan nendel valijatel, kes ei ole veel otsust langetanud, lugeda nüüd kiiresti läbi kõik valimisprogrammid ja mõelda seda tehes sellegi peale, kas jagatavad lubadused on üldse realistlikud. Näiteks Reformierakonna lubadus viia Viljandi elanike sissetulekute järgi kolme parema omavalitsuse hulka Eestis on vist küll kõige küünilisem nali, millega keegi on kunagi Viljandi valijate ette tulnud. Praegu on Viljandi selles pingereas alles 40. kohal, Tallinn 8. kohal ja Tartu linn 16. kohal. Esikolmiku moodustavad Rae, Viimsi ja Harku. Valijatel tasub kindlasti mõelda, kelleks selliseid lubadusi jagavad erakonnad neid peavad.

    Viljandi tuleks võtta kaitsepolitsei luubi alla

    Kas need mehed on “puhtad nagu prillikivid”? Võib-olla tõesti.

    Järgnev arvamuslugu valmis 9. augustil ja sai saadetud kohe ajalehele Sakala, kuid on jäänud seal avaldamata kus see ilmus 17. septembril. Olgu täienduseks märgitud, et linnavolikogu aseesimehele kuuluv koristusäri on teeninud viimase viie aastaga kasumit kõvasti üle poole miljoni euro ja dividendidena on ta võtnud sealt välja järjekindlalt 50 000 aastas – kasum, mis on makstud suuresti kinni Viljandi linna eelarvest. Tasub pidada meeles, kui kohalikud reformierakondlased räägivad vajadusest kusagilt midagi kärpida. Kui selles artiklis kirjeldatud olukord eksisteeriks Tallinnas, oleks asjaosalistel võib-olla juba ammu kaamerate ees käed raudu pandud või nad meedia survel ametist lahkunud, aga Viljandis on kõik nimetatud kolm härrasmeest jätkuvalt lugupeetud ja austatud linnakodanikud ning jälle kenasti valimistel kandideerimas.

    Levinud arvamuse kohaselt on kaitsepolitseile pandud kohustus võidelda korruptsiooni vastu kuues suuremas linnas. Tegelikult see nii ei ole. Elanike arvu järgi on Eesti suuruselt kuues linn Viljandi, kuid kaitsepolitsei nimekirjas on meie asemel hoopis Jõhvi. See on kahtlemata viga, mis vajab parandamist.

    Ma ei mõtle seda, et Jõhvi tuleks kapo huviorbiidist eemaldada. Ei, kindlasti mitte. Viljandi väärib aga sinna lisamist. See tõstaks meie linna staatust – kinnitaks ju see, et oleme Eesti mõistes oluline linn, kus esinev korruptsioon võib kujutada endast ohtu riigi julgeolekule.

    Viljandi on olnud alati hea hüppelaud n-ö suurde poliitikasse. Meie kohaliku tasandi poliitika on selles osalevate isikute kaudu tänagi tihedalt seotud riikliku tasandi poliitikaga. 2021. aastal siin kohalikel valimistel kandideerinutest on viis täna Riigikogu liikmed, nende hulgas parlamendi õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni esimehed, ning üks juhib peaministri bürood. Peaministri büroo juhataja ja kolm riigikogulast kuuluvad praegu ühtlasi Viljandi linnavolikokku.

    Korruptsioonisüütegusid menetleb üldiselt tavaline politsei. Kuue omavalitsuse puhul on pandud see ülesanne kaitsepolitseile, sest sellised kuriteod on iseloomult varjatud ja neid on väga raske paljastada. Neid omavalitsusi peetakse nii olulisteks, et sealses korruptsioonis nähakse juba julgeolekuohtu, mille tõrjumisega peab tegelema kaitsepolitsei. Minu arvates võiks Viljandi linnavolikogu järgmine koosseis taotleda ka Viljandi lisamist sellesse nimekirja.

    Tunnistan, et see mõte on ajendatud Viljandis koristusteenuse hangete ümber toimuvast.

    Kui opositsioon tuli aasta alguses linnavolikogus välja ettepanekutega, mille rahalise katteallikana nähti koristusteenuse kulude vähendamist, märkisin ühes Sakalas avaldatud arvamusloos (“Viljandi eelarve on kärpekohti täis”, 21. jaanuaril), et mina ei tea, kui palju või kas üldse on selles osas kärpimisruumi. Tõin samas välja, et linn on ostnud seda teenust juba aastaid ettevõttelt, mille ainuomanik on linnavolikogu aseesimees, reformierakondlane Tiit Jürmann. Tema ettevõte võitis 2023. aastal riigihanke, kus oli ka teisi, kõrgemat tasu nõudnud pakkujaid.

    Samas märkisin, et 2023. aasta detsembri lõpus, vaid paar päeva enne teenuse osutamise perioodi algust tehti sõlmitud lepingusse muudatus, millega hinnale lisandus lepingu reserv 20%. Avaldasin küll arvamust, et see näeb välja nagu mingi kahtlane skeem, kuid lisasin, et eeldatavasti oli asi vähemalt juriidiliselt korrektne, sest linnavalitsuse poolt allkirjastas muudatuse toonane linnapea, reformierakondlane Madis Timpson, kes on teatavasti hariduselt jurist. Kirjutasin veel, et sel aastal uut hanget korraldades võiks linnavalitsus jagada selle rohkemateks osadeks ning koondada neisse kokku sarnaseid objekte, et elavdada ka väiksematele tegijatele võimalust andes konkurentsi pakkujate vahel.

    Kahjuks seda soovitust ei järgitud. Hange oli jagatud taas neljaks osaks ja viidi läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena, mille puhul pakkumist küsiti ainult teenuse praeguselt osutajalt ehk linnavolikogu aseesimehe ainuomandis olevalt ettevõttelt. Ühtegi teist pakkumist sellest tulenevalt ei saadudki. 4. augustil allkirjastas praegune reformierakondlasest linnapea Johan-Kristjan Konovalov otsuse sõlmida leping, millega linn ostab järgmisel aastal sisekoristusteenust ligi 1,25 miljoni euro eest (koos nn reservi ja käibemaksuga).

    Juriidiliselt on kõik korrektne. 2023. aastal kaheks järgnevaks aastaks teenusepakkujat otsides nähti ette võimalus lepingut hiljem sel moel ühe aasta võrra pikendada. Seda nüüd tehtigi.

    Siinkohal tuleb aga mainida, et 2023. aasta lõpus vahetult enne teenuse osutamise perioodi algust lisandunud reserv ei olnud kaugeltki esimene kord, mil Jürmanni ettevõttele makstavat tasu pärast hanke toimumist suurendati. 2021. aastal kaheks järgnevaks aastaks sõlmitud lepingus tehti sarnane muudatus teenuse osutamise perioodi ajal, 2022. aasta sügisel. Toona põhjendati teenuse kallinemist riiklikult kehtestatud miinimumpalga tõusuga.

    Kas kõigil Viljandi linnaga mingites lepingulistes suhetes olevatel äriühingutel peaks olema õigustatud ootus, et nende suhtes oldaks sama vastutulelikud? Või viitavad sellised muudatused lepingutes konkurentsipettusele, mille puhul riigihankele tehti teadlikult alapakkumus teadmisega, et hiljem saab hinda kõrgemaks kruvida?

    Fakt on see, et 2021. aasta kohalike valimiste eel oli Jürmann Viljandis üks Reformierakonna heldemaid toetajaid, annetades erakonnale tuhandeid eurosid. Kui keegi väidab, et need hiljem tema ettevõttega sõlmitud lepingutes tehtud muudatused olid sellega kuidagi seotud, võib kuulutada ta elava fantaasiaga vandenõuteoreetikuks, kes levitab alusetut laimu. On ju täiesti loomulik, et üks ettevõtja toetab oma koduerakonda! Mingit korruptsiooni, kui seda esineb, suudaks siin tuvastada ainult kaitsepolitsei. Praegu on kõik sellised spekulatsioonid vaid kuulujutud, mis võivad olla tõesti alusetud.

    Viljandi linnavalitsuse tellimusel viis OÜ Cumulus Consulting eelmisel aastal läbi põhjaliku auditi, et tuvastada linnaeelarves võimalikke kärpe- ja kokkuhoiukohti. Sõltumatud eksperdid andsid konkreetse soovituse “enne lepinguperioodi lõppemist kalkuleerida, kas koristusteenuste ostmine erasektorilt on otstarbekaim lahendus või on soodsam tegevuse korraldamine linna hallatava asutuse kaudu (näiteks Viljandi Linnahaldus moodustamine) või sõltuvalt töö/objekti liigist segasüsteemi rakendamine.”

    Miks seda soovitust nüüd ei järgitud? Jürmanni koristusettevõtte kasum kasvas eelmisel aastal mühinal, kasumimarginaal oli 7,75% (üsna hea!), põhikliendiks Viljandi linn. Kalkulatsioonid võivad näidata, et koristajate palkamine Linnahooldusele sarnase asutuse koosseisu tähendaks Viljandi linnale tõesti rahalist kokkuhoidu, võimaldades samas tõsta koristajate palka. Üks mees saaks võtta lihtsalt välja vähem dividende.