Andres Laiapea

Järgnev arvamuslugu valmis 6. märtsil ja ilmus ajalehes Sakala toimetatud kujul 11. märtsil 2026.

Elame kahjuks huvitaval ajal. Tõenäoliselt peavad omavalitsused hakkama koostama peagi saabuva uue reaalsusega kohanemiseks negatiivseid lisaeelarveid. Seda tehes tasub pidada meeles, et kokkuhoid algab väikestest summadest. Ükski põhjendamatu kulutus ei ole nii väike, et selle võiks jätta kärpimata.

Midagi ongi selles osas juba tehtud. Hoolimata opositsiooni teravast kriitikast tegi Viljandi linnavolikogu oma töökorras muudatuse, mille tulemusel lõpetatakse volikogu istungi päevakorra projekti avaldamine ajalehes Sakala. Sellega loodetakse hoida kokku kuni 3600 eurot aastas. Mõistlik otsus.

Helmen Kütt (valimisliit Südamega Viljandis) avaldas seda muudatust kritiseerides arvamust, et küsimus ei ole rahas. Ta tõi selle tõestuseks välja, et ainuüksi volikogu jaanuarikuu istungi toitlustamise arve oli 496 eurot. Väga hea, et sellistele kulutustele nüüd tähelepanu pööratakse. Minu arvates peaks järeldus olema muidugi täpselt vastupidine sellele, mille tegi sotsiaaldemokraat Kütt. Nimelt tuleks loobuda ka linnavolinike toitlustamisest.

Volikogu istungil osalemise eest makstav tasu on piisav selleks, et inimesed saaksid vajadusel endale sinna kaasavõtmiseks ise süüa ja juua osta. Selline linnavolinike ühiskondlik toitlustamine, mille peab veel eraldi kinni maksma, ei ole linnale tegelikult vajalik.

Juba detsembris ja jaanuaris toimunud istungitel, kus volikogu töökorra muutmist arutati, muretsesid opositsionäärid, et selle muudatusega kahaneb eakamate inimeste ligipääs olulisele infole. Tugev vastuseis sellele ilmnes nüüd ka seeniorite nõukojas. Kindlasti tuleks nende muredega arvestada.

Viljandi linnavalitsusel on olemas oma ajaleht, mis jõuab iga kuu ka nendesse linnas asuvatesse postkastidesse, kuhu Sakala ei ole tellitud. Mõistlik oleks nihutada selle ilmumisaega veidi hilisemaks ning avaldada volikogu istungi päevakord edaspidi selles lehes. See ei pea ilmuma tingimata kogu maakonnale suunatud väljaandes, mis paljude viljandlasteni ei jõua. Volikogu istungi päevakorra projekti avaldamisest linnavalitsuse ajalehes võiks saada aga lihtsalt hea tava, seda ei ole vaja volikogu töökorda eraldi kirja panna.

Samuti oleks mõistlik kolida volikogu istungid tagasi linnavalitsuse hoonesse. Sakala Keskuse kasutamine nende jaoks on selgelt raiskamine. See linnavalitsuse hoones toimunud volikogu erakorraline istung, kus võeti vastu avaldus Ukraina toetuseks, tõestas selgelt, et ka istungitest veebis ülekannete tegemist ei ole tingimata vaja erafirmalt sisse osta. Piisas ka lihtsamast lahendusest.

Küsimus on nüüd tegelikult päris suurtes summades. Enne ametist lahkumist allkirjastas eelmine linnapea Johan-Kristjan Konovalov (Reformierakond) kuni 2029. aasta lõpuni kehtiva lepingu, mille alusel makstakse volikogu istungist Viljandi linna kanalil YouTube-is ühe tunni ülekande ja videosalvestuse tegemise ja salvestuse järelvaadatavaks tegemise eest 262,79 eurot. See teeb iga minuti eest 4 eurot ja 38 senti. Jaanuaris ja veebruaris toimunud linnavolikogu korraliste istungite salvestused kestavad kokku 12 tundi, 14 minutit ja 12 sekundit. Seega tuleb linnal ainuüksi nende kahe kuu istungite ülekannete ja salvestuste eest tasuda kehtiva lepingu järgi 3215 eurot ja 67 senti.

Eelmise lepingu kohaselt, mis sõlmiti 2021. aastal, tuli tasuda linnavolikogu ühe istungi ülekande ja salvestuse eest esialgu 688,80 eurot, aga 2024. aasta veebruarist alates toonase linnapea Madis Timpsoni (Reformierakond) nõusolekul 930,86 eurot. Nüüd makstakse tunnihinda. Mida kauem istung kestab, seda rohkem linnal raha kulub.

Arvestades, et juba vähem kui aasta pärast toimuvad parlamendivalimised, mille lähenedes muutuvad linnavolikogu istungid tõenäoliselt senisest veelgi suuremaks edevuse laadaks, sest kõik siis kandideerida plaanivad inimesed üritavad nüüd valijatele kuidagi silma jääda, võiks linn nende ülekannete tegemiseks sõlmitud lepingu üles öelda. Aga see eeldab, et istungid kolitakse tagasi linnavalitsuse hoones asuvasse saali, kust ülekande saab tehtud ka erafirmat kasutamata.

Midagi on vaja võtta ette ka kaasava eelarvega. Tänavu teostatakse selle raames idee, mille autor Kris Süld (Südamega Viljandis) oli selle esitamise ajal ja on ka praegu linnavolikogu liige, kellel on võimalik esitada oma ettepanekuid linnaeelarve tavapärase menetlemise käigus volikogus. Konkreetset ettepanekut järveäärse sporditaristu täiendamiseks varjualusega ei oleks ta saanud seal siiski esitada, sest jalgpalliklubi Viljandi Tulevik juhatuse liikmena on ta asjast otseselt huvitatud osapool. See tähendab, et tegemist olnuks toimingupiirangu rikkumisega. Nii et kaasavast eelarvest sai nüüd vahend, mille abil volikogu liige hiilis mööda korruptsioonivastasest seadusest. Ühest küljest kaval käik, aga teisest küljest mitte päris see, milleks kaasav eelarve oli algselt mõeldud.

Volikogu võiks kaaluda tõsiselt võimalust teha sel aastal hoopis negatiivne kaasav eelarve. See tähendab, et kõik saaksid teha ettepanekuid kulutuste kärpimiseks, siis hindaksid eksperdid linnavalitsuses nende teostamise võimalikkust ja toimuks rahvahääletus, mille võitnud kärped saaksidki lõpuks päriselt tehtud. See eeldab, et kogu linnaeelarve muudetakse detailselt kättesaadavaks mitte üksnes linnavolikogu liikmetele, vaid ka laiemale avalikkusele.

See soovitus võib tunduda lihtsalt ironiseerimisena, aga on tegelikult mõeldud tõsiselt. Ideid täiendavateks kulutusteks leiab alati, kuid raskusi on poliitikutel just kulutuste piiramisega, sest see võib osutuda ebapopulaarseks ja kutsuda esile avalikku vastuseisu nende poolt, keda kärped puudutavad. Kärbete tegemine kaasava eelarve kaudu aitaks selles osas ehk jõulisemalt edasi liikuda. Vähemalt õigustaks see paremini kaasava eelarve protsessi läbiviimisele tehtavaid kulutusi, mis on minu arvates samuti täiesti märkimisväärsed.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Järgnev arvamuslugu valmis 16. veebruaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata.

Viljandi linnavolikogu uus koosseis on olnud peagi ametis juba kolm kuud. Selle aja jooksul on toimunud viis istungit. On aeg teha väike kokkuvõte sellest, kuidas asjad kõrvalt vaadates paistavad.

Ühel istungil nurises reformierakondlane Madis Timpson, et volikogu liikmed jäeti toitlustamata. Ta meenutas nostalgiliselt, kuidas Helmen Küti ametiajal tegi volikogu liikmetele korra kiluvõileibu lausa selle esinaine ise. On mõistetav, et sellised elukutselised poliitikud tahavad ka kohalikul tasandil pikki istungeid pidades rahva kulul süüa ja juua, kuid minu meelest on linnavolikogu liikmele istungist osavõtu eest makstav tasu piisav selleks, et inimene saaks võtta vajaduse korral kaasa enda toidukarbi, kohvitopsi või joogipudeli.

Volikogu liikmete toitlustamisest on kujunenud tava, kuid sellest tavast loobumine tähendaks omavalitsusele mitte üksnes rahalist kokkuhoidu, vaid kujutaks endast ka kohanemist ühiskonnaga, kus inimestel on väga erinevad maitsed. Timpson ja Kütt tahavad süüa kiluvõileibu, aga mõnda teist ajavad need võib-olla oksele. Paljud joovad kohvi, aga osad ei tee seda üldse, vaid eelistaksid ehk hoopis kama või porgandimahla. Nii et sellised valikud võiksid jääda iga linnavoliniku enda teha ning ka maksta võiks nende eest igaüks ise. Linnavolinikele istungitest osavõtu eest makstav tasu ongi ju idee poolest mõeldud selleks, et katta sellega seotud võimalikke kulusid.

Helir-Valdor Seeder lubas jätkata volikogu esimehena tava arutada tähtsamad küsimused enne suurde saali toomist läbi volikogu eestseisuses, mis koosneb saadikurühmade ja komisjonide esimeestest. Volikogu eelmisel ametiajal toimusid Helmen Küti juhtimisel 19 korda sellised mitteformaalsed kohtumised, millest ei tehta salvestusi ega jää ka protokolle. Samas langetatakse sellistel kogunemistel sageli sisulisi otsuseid. Näiteks lepiti sedasi kokku linnapea ja abilinnapeade palgatõus, mille volikogu seejärel täielikus üksmeeles kummitemplina heaks kiitis.

Juhan-Mart Salumäe, kes kogus valimisliidu Südamega Viljandis esinumbrina valimistel 564 häält, lasi enda volitused linnavolikogu liikmena peatada. Mõistlik otsus. Kuid plaan pikaks ajaks vanemapuhkusele minna oli paigas ilmselt juba enne valimisi, kui Salumäe esines veel linnapeakandidaadina. Kas see ei olnud siis valijate petmine, kui seda enne valimisi avalikult välja ei öeldud?

(Täiendus: Juhan-Mart Salumäe hinnangul on siin õhku visatud alusetu süüdistus. Tema sõnul ei olnud vanemapuhkusele minek pikalt ette planeeritud ja valimiste ajal antud lubadus linnapeaks hakata oli mõeldud siiralt.)

Timpson ja Kütt kritiseerisid nüüd teravalt plaani lõpetada volikogu istungi projekti ja kutse avaldamine ajalehes Sakala, millega hoitaks kokku kuni 3600 eurot aastas. Nende hinnangul ei ole see suur raha.

Kuid suurem kokkuhoid algabki väikestest summadest. Viljandi linnavalitsusel on olemas oma ajaleht, mis jõuab iga kuu ka nendesse linnas asuvatesse postkastidesse, kuhu Sakala ei ole tellitud. Mõistlik oleks nihutada selle ilmumisaega veidi hilisemaks ja avaldada volikogu istungi päevakord selles lehes, mitte kogu maakonnale suunatud väljaandes, mis kõigi viljandlasteni ei jõua.

Küti algatusel hakatakse nüüd peagi arutama, kas Viljandi linn peaks andma igal aastal välja mitu elutööpreemiat. Ühest 10000 euro suurusest preemiast väidetavalt ei piisa, sest osad väärikad kandidaadid surevad sedasi ära enne, kui järg nendeni jõuab. Aga mitmest piisaks? Seda, et inimeste elutööde hindamise volikogus toimuvate hääletustega võiks üldse lõpetada, kahjuks ei kaaluta.

Kui linnajuhid suhtuks vajadusse raha kokku hoida vähegi tõsiselt, ei toimuks volikogu istungid edaspidi enam kordagi Sakala keskuse suures saalis. Linnavalitsuse hoones toimunud erakorraline istung, kus võeti vastu avaldus Ukraina toetuseks, näitas selgelt, et töötada on võimalik ka säästurežiimil.

Hea, et istungite sinna tagasi kolimine samas teemana tõstatus. Helmen Kütt hakkas küll kohe muretsema, et selle tõttu võib kannatada veebiülekannete kvaliteet, aga mina vaatajana nurisemiseks põhjust ei leidnud. Selgus, et tegelikult ei oleks üldse vaja nende ülekannete eest mingile firmale maksta, sest töö sai täiesti korralikult tehtud ka linnavalitsuse ja volikogu enda jõududega. Istung kulges sujuvamalt ja volinike juttu oli kuulda isegi paremini kui Sakala keskusest tehtud ülekannetes.

Eelmine linnapea Johan-Kristjan Konovalov allkirjastas vahetult enne ametist lahkumist 2029. aasta lõpuni kehtiva lepingu, mille alusel makstakse volikogu istungist ühe tunni ülekande ja videosalvestuse tegemise ja salvestuse järelvaadatavaks tegemise eest 262,79 eurot. See teeb ainuüksi jaanuaris toimunud istungi eest ligi 1500 eurot. Sakala keskuses on erafirma kasutamine ülekannete tegemiseks ilmselt põhjendatud, aga linnavalitsuse saalis piisas ka lihtsamast lahendusest.

Ukraina toetamise kõrval on olnud Viljandis viimasel ajal kuumaks teemaks uue linnapea otsus viibida vabariigi aastapäeval mitte Viljandis, nagu linnapeadel tavaks, vaid varem kavandatud puhkusel ühes islamiriigis Araabia poolsaare kaguosas. Ühest küljest igaühe enda valik, kus ja millal ta puhkab, aga teisest küljest siiski ühiskondlik probleem.

Meenutan siinkohal, et rahvuslikust vaatepunktist on igasugune välismaal puhkamine ebapatriootlik tegevus, mis viib riigist raha välja. Olukorras, kus kodumaised majutus- ja toitlustusettevõtted järjest uksi sulgevad ja ettevõtjad sooritavad juba lausa enesetappe, sest ei suuda taluda enda elutöö hävimist, võiks sellest hoiduda. Tõelised patrioodid peaksid eelistama praegu siseturismi ja viljandlastel tasuks puhata Viljandis. Iga sent, mis meie kodulinnas kulutatakse, aitab ju seda linna elavana hoida, tulles nii kasuks meile kõigile.

“Puhkused veedame kõik Viljandis, sest seal just ongi paradiis!” kuulutatakse tuntud laulus “Puhkus Viljandis”. Minu arvates võiksid need Dagmar Normeti kirjutatud sõnad saada teejuhiks ka meie linnajuhtidele. Selle asemel, et põgeneda talvel külma eest sooja kõrbesse, võinuks kutsuda hoopis inimesi mujalt Eestist külastama koolivaheajal perega Viljandit. Kahjuks jättis uus linnapea selle võimaluse kasutamata.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Järgnev arvamuslugu valmis 15. jaanuaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata kus see ilmus toimetatud kujul 23. jaanuaril. Lisatud pildil on näha Eesti, Ukraina, NATO, Taani ja Gröönimaa lipud. Pildi autor Chat GPT.

Viljandi linnavolikogu ei pea hoiduma välispoliitiliste seisukohtade võtmisest. Pigem võiks näidata selles osas üles hoopis suuremat aktiivsust.

Viljandis puhkenud lipuskandaal meenutas mulle paljuski Rein Veidemanni juhtumit. Kui Veidemann avaldas arvamust, et lapsi kasvatava homopaari näitamine isadepäeval televisioonis ei sobi meie väärtusruumi, vallandus kohe moraalne paanika. Progressiivne üldsus leidis, et selliste vaadetega inimene ei sobi ERR-i nõukogu esimeheks. Veidemanni süüdistati ajakirjanike toimetusvabadusse sekkumises. Nõuti, et ta kahetseks, põlvitaks ja paluks andeks homokogukonnalt, keda ta olevat rängalt solvanud. Veidemann vabandama ei hakanud ja võeti lõpuks liberaalide poolt ERR-i nõukogu esimehe kohalt maha.

Suurt osa ühiskonnast pahandas siis aga ju hoopis liberaalide käitumine. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Varro Vooglaid ja teised konservatiivsed mõtlejad avaldasid arvamust, et katsed normaliseerida naisi ja lapsi dehumaniseerivat laste ostmist, mis on Eestis seadusega keelatud, ei peaks tõesti kuuluma meie väärtusruumi. Puhkes tõeline arvamuste paraad ja terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Nüüd leidis meie uus linnapea, et suurte Ukraina lippude rippumine raekoja seinal ei ole kooskõlas kehtiva lipuseadusega. Tema otsus need eemaldada vallandas moraalse paanika. Otsa tegid lahti Viljandis opositsiooni tõugatud liberaalid. Lippude eemaldamine raekoja seinalt kuulutati Eestile väga ohtlikku sõnumit kandvaks aktiks. Seda tehes jäeti teadlikult mainimata, et Ukraina lipp oli kavas heisata raekoja ees asuval lipuväljakul. Taas vallandus üleriigiline arvamuste laviin, puhkes terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Need kaks juhtumit on õpikunäited sellest, mida erialases kirjanduses nimetatakse afektiivseks poliitikaks. See tähendab, et valijate toetuse mobiliseerimiseks enda taha kutsutakse esile emotsionaalne polariseerumine. Keerulised poliitilised probleemid taandatakse mustvalgeteks jah/ei valikuteks. Poliitikud ise on hakanud nimetama seda peenelt “väärtuskonfliktiks”, kuid oma olemuselt on see siiski poliittehnoloogiline trikk.

Viljandi endiste linnapeade ühisavalduses väideti, et demokraatlikes riikides kehtib tava, et rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika abil sisepoliitilisi punkte noppida ei sobi. Tegelikult tehakse seda muidugi pidevalt. Ka see avaldus ise on näide katsest seda teha.

Minu arvates võiks tõmmata linnavalitsuse hoone ees asuval lipuväljakul nüüd masti ka NATO lipu, Taani lipu ja Gröönimaa lipu, et väljendada solidaarsust gröönimaalastega ja toetada nende õigust vabale enesemääramisele. See oleks tõeliselt julge tegu, mis võiks toimida eeskujuna teistelegi Eesti omavalitsustele.

Ajaloost võib leida negatiivseid näiteid eestlaste ja taanlaste sõjalisest läbikäimisest, nagu kinnitab tuntud lugu Taani lipu päritolust, kuid see on väga kauge minevik. Taani vabatahtlikud võitlesid Eesti Vabariigi poolel juba meie vabadussõjas. Samuti aitasid nad hoida idarinnet teises maailmasõjas, mil USA oli NSV Liidu liitlane. NATO raames on Taani paigutanud Balti riikidesse praegu kokku üle tuhande võitleja. Vajadus suurendada sõjalist kohalolekut Gröönimaal loodetakse katta nüüd vähemalt esialgu teiste üksustega, mitte Baltikumis võetud kohustuste arvelt.

Gröönimaa julgeoleku kindlustamine peaks Taani vaatepunktist toimuma ühiselt koos liitlastega NATO raames tehtava koostöö kaudu. “Nagu näiteks Balti riigid ei ole üksi NATO idatiiva kaitsmisel Venemaa vastu, sest see on just kogu selle alliansi ühine huvi, kehtib sama Arktikas,” märkis Taani peaminister Mette Frederiksen 13. jaanuaril antud pressikonverentsil. “NATO peab hoidma ja kaitsma Gröönimaad, sama palju kui iga teist millimeetrit NATO territooriumist. Ja see julgeolekugarantii, see on ka parim kaitse Hiina ja Venemaa vastu, kui need endast Arktikas ohtu kujutavad.”

Viljandi linnavolikogu võiks teha nüüd avalduse, milles kinnitatakse toetust NATO aluspõhimõtetele, rõhutatakse vajadust järgida riikidevahelistes suhetes rahvusvahelist õigust ning väljendatakse solidaarsust meie lähedase liitlasega, kelle territoriaalset terviklikkust ähvardab oht.

2022. aastal, kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, kogunes Viljandi linnavolikogu peagi erakorralisele istungile, kus võeti vastu avaldus, millega Venemaa tegevus karmilt hukka mõisteti. See oli sümboolne žest, mis ei mõjutanud kuidagi Venemaa tegevust, sest sissetung oli siis juba alanud ja Venemaal valitseb ebademokraatlik režiim, mis hoolib vähe isegi omaenda rahva hulgas leiduvate teisitimõtlejate arvamusest.

Nüüdki võivad kriitikud ju väita, et selline toetusavaldus Taanile ja Gröönimaale oleks vaid sümboolne žest, praktikas täiesti mõttetu. Minu arvates mitte. Kui see mõjuks nakatava eeskujuna teistele omavalitsustele, võiks see omada ka reaalset mõju. Välisriikide saatkonnad koostavad regulaarseid ettekandeid oma asukohamaades valitsevatest meeleoludest, millega demokraatlikes riikides välispoliitika kujundamisel mõningal määral siiski arvestatakse. Selles mõttes on ka vaikimine seisukohavõtt.

Välispoliitiliste avalduste tegemine kohalike omavalitsuste poolt ei ole demokraatlikes riikides tegelikult midagi ebatavalist. Euroopa vanades demokraatiates, aga ka Ameerika Ühendriikides on paljud omavalitsused võtnud seisukoha ka näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti osas. Viljandis tekitaks see kahtlemata suuri pingeid, sest viljandlaste hulgas leidub nii palestiinlaste kui ka Iisraeli praeguse valitsuse poliitika kirglikke toetajaid, mistõttu oleks tõenäoliselt võimatu leida kõigile meelepärast sõnastust. Taani ja Gröönimaa toetamise küsimuses peaks valitsema aga suurem üksmeel, vaja on lihtsalt julgust selle väljendamiseks.

Valimistel on tõesti tagajärjed. Muutust lubati ja see tuligi. Isamaa ja EKRE konservatiivse koalitsiooni linnavaateline ühtsus on hea eeldus stabiilseks juhtimiseks, kuid õhkõrn enamus volikogus seab selle suurde sõltuvusse vasak-liberaalse opositsiooni heast tahtest.

Linnavolikogu uues koosseisus tekkinud kohtade jaotust vaadates olnuks loogiline, kui uue koalitsiooni moodustanuks nüüd Isamaa ja valimisliit Südamega Viljandis. Nende linnavaatelised erimeelsused muutnuks koostöö kohati kindlasti keeruliseks, aga suur ülekaal volikogus andnuks laiema kandepinna. Isamaa läks riskantsemat teed, eelistades suurele koalitsioonile EKRE kaasamist, et täita kohe oma peamine valimislubadus tuua Viljandi juhtimisse muutus.

Esimesena torkab silma muidugi muutus linnavalitsuse koosseisus: varasem 8-liikmeline linnavalitsus koosnes eranditult meestest, uus 6-liikmeline on sooliselt tasakaalus. See ei vääriks märkimist, kui Südamega Viljandis ei oleks instrumentaliseerinud kandidaatide bioloogilist sugu oma valimisreklaamides, propageerides sel moel binaarsest soosüsteemist lähtuvat soopõhist hääletamist. Loodetavasti oleme nüüd jõudnud ajajärku, mil kandidaatide bioloogilised omadused edaspidi Viljandis valimistel enam rolli ei mängi.

Lüüa saanud nooremas keskeas valged heteromehed, keda iseloomustab testosterooni tasemest tulenev suur saavutusvajadus, võivad olla praegu veidi kibestunud, sest tunnevad, et nende tööd ei ole vääriliselt hinnatud. Kui uus opositsioon tahab, saab see muuta koalitsiooni elu volikogus väga kibedaks, kuid selline käitumine oleks väiklane. Viljandi huvides tuleks neil õppida ka kaotama. Isegi reformierakondlastel tuleb saada aru, et elu ei saa olla ainult katkematu edulugu.

Suur küsimus on loomulikult see, mis saab volikogust välja langenud erakondadest. On vägagi reaalne oht, et need pudisevad Viljandis lihtsalt laiali ja hääbuvad ning järgmise nelja aasta jooksul neist kohalike teemadega seoses palju ei kuule.

Eesti 200 on praegu ka üleriigiliselt nii või teisiti kadumise kursil ja võiks sulanduda suuresti erakonda Parempoolsed, mis aitaks omakorda sellelgi Viljandimaal edaspidi paremini pildile pääseda. Keskerakond aga ilmselt kuhugi ei kao, vaid jääb Eestis püsima ühena suurtest parteidest, kusjuures mitte ainult valdavalt venekeelse elanikonnaga piirkondades. Maakondade lõikes oli selle häältesaak Viljandimaast kehvem ainult Tartumaal. Näiteks Järvamaal tuli Keskerakonna nimekiri esimeseks Järva vallas ja pääses volikokku ka Paide linnas. Oleks kahetsusväärne, kui Viljandimaa hääl selles erakonnas täiesti hääbuks.

Eelmisel aastal EKRE-st eraldunud Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid toimisid nendel valimistel selgelt lihtsalt EKRE nõrgestajatena. Volikokku ei pääsetud kusagil. Omavalitsuste lõikes oli Põhja-Sakala vallas kogutud 4,1% häältest nende jaoks parim tulemus kogu Eestis. Viljandi linnas saadud 2,4% jäi alla veel vaid Võru linnale. Erakonna aseesimees Rein Suurkask peaks nüüd tõsiselt mõtlema, kas oli ikka hea mõte alati eelkõige enda poliitilise karjääri pärast muretseva Jaak Madisoni kannul EKRE-st välja hüpata. Lõhenemiseta saanuks EKRE nendel valimistel Viljandis tõenäoliselt vähemalt ühe mandaadi rohkem.

Eeldusel, et linnavalitsuse uus koosseis kinnitatakse kavandatud kujul ametisse, seisab see peagi silmitsi reaalsusega, mis vaatab vastu linna rahakotist. Seda arvestades oleks kahtlemata mõistlik jätta ära linnapea ja abilinnapeade kavandatud palgatõus, mille volikogu eelmine koosseis enne valimisi ühehäälselt heaks kiitis. Linnapea palga tõstmine 500 euro (5000 euroni) ja abilinnapeade palga tõstmine 400 euro võrra (4000 euroni) läheb linnale maksma (koos tasutavate maksudega) rohkem kui 20 000 eurot aastas. Nelja aastaga hoitaks palgatõusust loobudes kokku vähemalt 80 000 eurot.

Samuti tuleks külmutada kõik teised linnavalitsuse ja volikogu liikmetele makstavad tasud. Kuna uus vasak-liberaalne opositsioon ei paista olevat sellest huvitatud, saab vastav algatus volikogus tulla ainult koalitsiooni enda poolt. Kui selle ridades leiduks vähemalt üks saadik, kes teema tõstataks, oleks see juba pool võitu, sest ühest häälest sõltub volikogu uues koosseisus palju. Sisuliselt on igal koalitsiooni kuuluval saadikul võimalik blokeerida nüüd ükskõik milline teema, kui opositsioon sellega edasiliikumist ei toeta. See annab igale sellisele saadikule tohutu kauplemisruumi ka teiste teemade osas. Samas tuleks muidugi hoolega jälgida, et koalitsiooni sedasi kogemata lõhki ei aetaks.

Linnajuhtide palgatõusu ära jätmine oleks mitte lihtsalt märkimisväärne rahaline kokkuhoid, vaid ka oluline sümboolne sõnum olukorras, kus suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kasvas Viljandimaal eelmisel aastal 23,7 protsendini ja mediaanpalk oli tänavu II kvartalis 1531 eurot. Sellist konteksti arvestades on täiesti kohatu, et neid palku tõsta otsustati.

Isamaa varasemat tegevust arvestades väärib nüüd erilist tähelepanu ka monumendipoliitika. Kui enne valimisi avati Sakala maja ees suure pidulikkusega “Tüdruk tuvidega”, kuulutas juba eelmiste valimiste eel selle kuju taastamist propageerima asunud Heiki Raudla, et edaspidi tuleks avada Viljandis igal aastal mõni monument.

Ei, palun ärge tehke seda!

“Tüdruk tuvidega” taastamine läks maksma umbes 50 000 eurot, lisanduvad selle hooldamise ja purskkaevu töös hoidmisega seotud püsikulud, aga küsimus ei ole ainult rahas. Iga kunstiteos on avatud erinevatele tõlgendustele. Paljud viljandlased tunnevad seda kuju vaadates küll nostalgilist heldimust, kuid inimesed mujalt Eestist avaldasid sotsiaalmeedias selliseidki kommentaare, mille kohaselt see on täiesti sobilik “pedofiilide pealinna” (kas see on tõesti maine, mida Viljandi väärib?) ja viljandlaste endigi hulgas on inimesi, kes on loobunud sealt kaudu oma väikeste lastega liikumisest, et ei peaks selgitama, miks keset linna seisab 3-aastane alasti tüdruk.

Artikkel valmis 7. novembril 2025, ilmus 13. novembril toimetatud kujul ajalehes Sakala.