Valimiskampaania 3. video

Annan kõigepealt teada, et veebilehe kov.laiapea.eu kaudu saab igaüks tellida nüüd oma e-postkasti minu uudiskirja, mida on kavas saata välja kord kuus. Ühest küljest hakkavad need olema küll lihtsalt teavitused uute videopostituste kohta, aga teisest küljest pistan neisse kindlasti sisse ka muid asju. Esimese uudiskirja saadan välja juba kuu aja pärast, 17. jaanuaril, kui see väike valimiskampaania saab sisse teise käigu. Täna on veel viimane nö. sissejuhatav osa.

Aga nüüd siis küsimuste ja vastuste voor. Ask.fm-i kaudu saabus küsimus, kas ma kavatsen võtta valimistest osa ka edaspidi. Jah. Järgmise veerand sajandi jooksul peaksid valimised toimuma Eestis vähemalt 18 korda. Ma kavatsen võtta osa neist kõigist. Kui mitte kandidaadi, siis valijana kindlasti. Hilisema osas hetkel plaanid puuduvad.

Valimiskampaania eelmiste videode kohta saabunud tagasisidest käis läbi huvitav mõte, et ma esinesin neis sisuliselt, kuigi olin näiliselt üsna kriitiline, tegelikult Isamaa apologeedina. Näiteks ei olnud esimeses videos, kus ma loetlesin neid skandaale, kuhu Viljandiga seotud poliitikud on purjuspäi sattunud, mainitud seda, kuidas Harri Juhani Aaltonen tuias Viljandis paari tumedama nahavärviga inimese järel ja üritas nendega mingit vestlust arendada. Heideti ette, et ma olevat jätnud selle juhtumi teadlikult välja, sest Aaltonen on Isamaas jätkuvalt tähtis tegelane, kellega on vaja volikokku pääsedes hästi läbi saada.

Tegelikult ei tulnud see mulle siis lihtsalt meelde. Ja see loetelu ei pretendeerinudki sellele, et olla ammendav. Tõin siis välja lihtsalt mõned tuntumad, rohkem tähelepanu saanud näited. Eks meie kohalike poliitikutega ole juhtunud alkoholijoobes ju ka asju, mis ei olegi üldse meediasse jõudnud. Ma ei arva, et peaksin hakkama kõiki selliseid kuulujutte avalikult ümber jutustama.

Aaltonen oli vist ainuke tegelane, keda sai mainitud mõlemas eelmises videos. Kui arvestada, et tõenäoliselt saab temast järgmisel aastal taas Isamaa linnapeakandidaat (ja Isamaa positsioonid ei pruugi Viljandis, erinevalt riigist tervikuna, siis palju nõrgeneda), ei ole selline tähelepanu võib-olla päris õigustamatu, aga ma siiski ei tahaks jääda sedasi kinni kellegi personaalküsimuste lahkamisse.

Üks asi, mis temaga seoses siin aga ehk ikkagi mainimist väärib, on kodakondsus. Omavalitsust võib juhtida teatavasti ainult Eesti Vabariigi kodanik. Eelmiste kohalike valimiste eel kerkis see teema üles. Aaltonen lubas siis, et võtab Eesti kodakondsuse, kui Isamaa võidab valimised. Samme selleks hakkas ta astuma juba enne valimisi. Sakala raporteeris, et ta sooritas koguni esimese kodakondsuseksami. Isamaa neid valimisi aga ei võitnud. Ja sellest, kas Aaltonen sooritas ka teise eksami ning sai Eesti kodakondsuse, jättis selle lihtsalt sooritamata või kukkus läbi, ei tea tavakodanikud midagi. Aga tundub, et härral on kavas minna sama lubadusega ka järgmistele valimistele.

Järgmine teema. Mõni tundis ennast justkui kuidagi häirituna sellest, et ma olevat oma eelmises videos väitnud, et Sakala on oligarh Margus Linnamäe valitseva mõju all. See oli tegelikult mitte väide, mis vajaks ju veel tõestamist, vaid lihtsalt fakti konstanteerimine. “Valitsev mõju” on omandisuhteid puudutav juriidiline termin, mille täpse definitsiooni leiab konkurentsiseadusest. Paragrahv 2, lõige 4. Soovitan tutvuda!

Facebookis kommenteeris seda video linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kirjutas: “Mõte panna kokku valimisliit täiesti erinevate vaadetega inimestest kõlab päris huvitavalt. Kujutan ette nimekirja kokkusaamist, kus pannakse paika nimekirja järjestus ja linnajuhtide kandidaadid 😃. Kahjuks näen juba selles klipis palju ebaõiget infot ja ei julge sellisele ettevõtmisele helget tulevikku prognoosida. Aga jõudu!”

Kui ma palusin tuua konkreetseid näiteid selle kohta, kus oli selles klipis ebaõige info, et teaks seda parandada, ei soostunud Elmaste seda seal avalikult tegema, vaid pakkus hoopis võimalust vestelda neil teemadel privaatselt. Noh, teine kord võiks ikkagi avalikult kõik vead välja tuua! Minu jaoks ei ole küll mingi probleem teha vajaduse korral vigade parandus ehk endale tuhka pähe raputada. Ühtlasi kinnitan, et mingeid privaatseid vestlusi Elmaste või teiste Isamaa munitsipaalpoliitikutega mul nüüd olnud ei ole.

Kuidas pannakse paika nimekirja järjestus? See ei ole tegelikult suur probleem. Ega neid võimalusi palju ei ole. Valimiskampaania esimeses videos sai juba mainitud, et seda võiks teha kas tähestiku järjekorras või loosi teel. Ma ise eelistan viimast. Kõige lihtsam on võtta nimekiri ette ning lasta reastada inimesed seal ümber mõnel juhuslike arvude generaatoril. Midagi erapooletumat on raske kujutleda. Ühist linnapea ja volikogu esimehe kandidaati sellisel valimisnimekirjal, mille iga liige säilitab täieliku autonoomia, loomulikult olla ei saagi. Seega langeb ka see küsimus kohe ära.

Mina ise pooldan linnapea valimist otse rahva poolt, aga kuna Eestis hetkel kehtiv valimisseadus seda ei võimalda, olen valmis hääletama volikogus üksnes sellise kandidaadi poolt, kelle seab üles kas valimistel enim hääli kogunud nimekiri või kes kogus ise valimistel rohkem hääli kui ükski teine kandidaat. 2017. aastal olnuks see Helmen Kütt, aga tuleval aastal võib pilt olla juba hoopis teine. Sotsid ei pruugi siis Viljandis enam valimistel kõige rohkem hääli koguda, ja ka nende linnapeakandidaat võib olla teine. Üsna ennustamatu on ka see, kelle isiklik häältesaak siis Viljandis kõige suuremaks osutub.

Mis puudutab aga selle väljapakutud valimisliidu, mille kaudu saaks kandideerida volikokku igaüks, kes selleks õigust omab, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid, tulevikuväljavaateid, siis need ei ole muidugi väga roosilised kellegi jaoks.

Pean nüüd minema ajas veidi tagasi, et selgitada selle idee tausta.

Mõte osaleda protestikandidaadina 2013. aasta kohalikel valimistel tuli mulle sama aasta 19. jaanuaril, kui Eesti poliitika toonane tõusev täht Kaja Kallas kuulutas, et on valmis kandideerima kohalikel valimistel üksnes siis, kui riigikogulastel lubatakse kuuluda taas kohalikesse volikogudesse, ning seda ettepanekut asusid kohe toetama Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna. Sel hetkel sai selgeks, et vastav muudatus tehaksegi ilmselt ära. Mina pidasin seda väga halvaks mõtteks, sest nii sattus löögi alla institutsionaalne võimude lahusus. Lõpliku otsuse oma aktsioon valimistel läbi viia, langetasin aga siis, kui sai teatavaks, et rida riigikogulasi oli otsustanud Viljandis nendel valimistel kandideerida, luues sellega siin sobiva keskkonna vastava eksperimendi teostamiseks.

Lubades valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, propageerisin ma ühest küljest ideed minna kohalikel valimistel üle täielikele isikuvalimistele, aga samas töötas minu valimiskampaania sisuliselt riigikogulastest kandidaatide vastu. Minu toonast kampaanialehte vaadanud külastajate arv oli suhteliselt korralik. Lõpuks kogutud 1,8% häältest ei olnud üllatav, sest ka mujal maailmas on tulemus jäänud sarnaste eksperimentide puhul sageli kuhugi 1-2% vahele, aga ilmselt mängis see aktsioon vähemalt mingit rolli ka selles, et mitmed Viljandis kandideerinud riigikogulased kukkusid siis valimistel sisuliselt läbi.

Pärast neid 2013. aasta valimisi sai selle eksperimendi loogilise jätkuna asutatud MTÜ Radikaaldemokraadid, mis oli mõeldud toimima erakondadeülese survegrupina, mis seisab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise eest laiemalt. Paar aastat hiljem saatsime selle MTÜ minu algatusel laiali, sest see ettevõtmine näis olevat muutunud perspektiivituks – 2015. aasta valimistega said erakonnad, mis lubasid oma valimisprogrammides õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, parlamendis kokku 63 kohta ning vastav punkt pandi siis kirja ka koalitsioonilepingusse, kuid sügiseks oli selge, et tegelikult ei kavatse keegi seda lubadust täita. Tekkis nagu peaga vastu seina tagumise tunne.

MTÜ Radikaaldemokraadid eluiga jäi suhteliselt lühikeseks, aga selle paari aasta jooksul sai pandud kokku küllaltki põhjalik, tasakaalustatud pakett Eestis demokraatia süvendamiseks vajalikest muudatustest. Üks punkt selles oli üleminek üksiku ülekantava hääle meetodile ehk täielikele isikuvalimistele kohalikel valimistel. 2015. aasta suvel võtsime ühingu üldkoosolekul aga vastu plaani Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise toetamiseks aastateks 2015–2025, milles oli öeldud muu hulgas järgmist:

“Kui 2016. aasta kevadistungujärgu lõpuks ei ole Riigikogu menetlusse võetud eelnõu üleminekuks üksiku ülekantava hääle meetodile kohalikel valimistel, siis viib meie ühing oma korralisel üldkoosolekul põhikirja sisse muudatused, mis võimaldavad sekkuda otsesemalt valimisvõitlusse. Me ei kavatse hakata 2017. aastal kohalikel valimistel ise kandideerima, vaid asuksime organiseerima nn. avatud nimekirjade põhimõttel toimivaid valimisliite, millel puudub ühine programm ning mille nimekirjades saavad kandideerida kõik, kes seda tahavad. Nende valimisliitude näol oleks tegemist omamoodi kõrvalvalimistega, mis loovad võimaluse täielikeks isikuvalimisteks hetkel kehtiva valimisseaduse raames. Eesmärgiks on seada sellised nimekirjad üles võimalikult paljudes omavalitsustes. Kui see ei avalda soovitud mõju 2017. aastal, siis kordame sama 2021. aastal.”

See idee oli siis tegelikult minu poolt pakutud kompromiss inimestele, kes soovisid kujundada selle MTÜ kiiresti ümber uue erakonna algatusgrupiks, mis olnuks minu arvates mõttetu. Esiteks, pole toimiva erakonna loomine kindlasti lihtsam kui poliitilise survegrupina tegutsemine. Teiseks, objektiivselt võttes ei saa ükski erakond olla huvitatud probleemide lahendamisest, sest nende lõputu ekspluateerimine annab poliitikutele tööd ja leiba. Seega oleks muutumine tavaliseks erakonnaks läinud sisuliselt vastuollu selle MTÜ olemasolu mõttega.

Need sisemised erimeelsused edasiste sammude osas, ja see juba mainitud peaga vastu seina tagumise tunne, said lõpuks põhjuseks, miks ma tegin ettepaneku MTÜ Radikaaldemokraadid likvideerida. Osad selle liikmed leidsidki oma aktiivsusele siis või hiljem väljundi uute erakondade algatusgruppides. Mina aga mõtlesin, et peaks siiski proovima seda avatud nimekirjade ideed ka praktikas teostada. Selleks sai registreeritud selle idee propageerimiseks aasta enne 2017. aasta kohalikke valimisi veebileht kov2017.ee ning tehtud ka väike pöördumine erakondade poole, milles sai märgitud, et taktiklasitel kaalutlustel võib sellistes valimisliitudes osalemine olla kasulik ka nõrgematele nende hulgast. Mina esinesin siis lihtsalt nö. koordinaatorina.

Esimese paari nädala jooksul tundis asja vastu huvi seitse inimest, neist kolm väljendas soovi kindlasti sellises valimisliidus kandideerida. Kuna kõik need kolm olid tallinlased, sai keskendutud edaspidi just sellele, et taoline valimisliit saaks loodud Tallinnas. Huvilisi tuli vaikselt juurde, kuid samas tekkisid peagi ka lahkhelid. Mõni arvas, et mõte on iseenesest hea, aga kõik parteilased tuleks kindlasti välja jätta. Ühel hetkel tuli Vabaerakond siis välja oma algatusega hakata looma kõikjal üle Eesti justkui erakondadele vastanduvaid valimisliite, kus mängiksid samas juhtivat rolli Vabaerakonna enda liikmed. Viljandis sündis nii valimisliit Kogukondlik Viljandi, mis ei osutunud valimistel just kuigi edukaks.

Avatud nimekirjade ideest sai kirjutatud siis veidi ka portaalis Telegram, kus märkisin muu hulgas seda, et “avatud nimekirjade põhimõtteline erinevus vabaerakondlikest valimisliitudest seisneb selles, et neil puudub ühtne programm, kõik kandidaadid esindavad ainult ennast, nimekirjas võivad olla kõrvuti näiteks natsid ja vasakäärmuslased. Kuna kõik on huvitatud sellest, et ka nimekiri tervikuna võimalikult palju hääli koguks, et valimiskünnis ületatud saaks, siis võivad avatud nimekirjad mõjuda samas tervendavalt Eesti poliitilisele kultuurile, õpetada inimestele maailmavaateid ületava koostöö väärtust.”

Asja vastu tunti huvi ka mõningate vabaerakondlaste, roheliste, vasakparteilaste, Piraadipartei algatusgrupi ning veel mõne seltskonna poolt. Kui rohelised ja Vasakpartei otsustasid tulla aga Tallinnas ikkagi välja oma parteinimekirjadega ning sai juba selgeks, et seal osaleb valimistel siiski terve rida teisi valimisliite, arutasime olukorda inimestega, kes olid soovinud kandideerida avatud nimekirjas, ning jõudsime järeldusele, et paraku tuleb lugeda see ettevõtmine ebaõnnestunuks, sest pole ju mingit mõtet luua juurde lihtsalt veel ühte väikest valimisliitu, mille väljavaated künnis ületada on sisuliselt olematud.

Minu algatus oli mõeldud selleks, et paraneksid väiksemate tegijate võimalused valituks osutuda. Olukorras, kus sellised jõud olid otsustanud tulla Tallinnas välja siiski igaüks omaette, kaotas taoline valimisliit oma mõtte. See toiminuks mitte ühendajana, vaid killustanuks juba niigi killustunud valijaskonda, kahandades veelgi väiksemate tegijate võimalusi volikokku pääseda. Seega lugesime eksperimendi luhtunuks ja ma kujundasin veebilehe kov2017.ee ümber infokanaliks, kuhu hakkasin postitama lihtsalt intervjuusid kohalikel valimistel osalevate jõudude esindajatega.

Tallinnas osales siis sügisel kohalikel valimistel lisaks viiele volikokku pääsenud erakonnale veel kaheksa valimisnimekirja ja kaheksa üksikkandidaati, kes jäid kõik valimiskünnise alla. Kõige parema tulemuse tegi neist Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn. See oli siis Edgar Savisaare ja Olga Ivanova ning Jüri Mõisa ja Urmas Sõõrumaa juhitud kahe valimisliidu ühinemisel tekkinud nimekiri, mis sarnanes kavandatud avatud nimekirjale küll selle poolest, et kokku pandi väga erinevad jõud, kuid tuli samas ikkagi välja ühise valimisplatvormiga. Neid toetas seal 4,5% valijatest. Valimiskünnise ületamisest jäi puudu pool protsenti. Kokku kogusid künnise alla jäänud jõud aga 10,6% häältest – rohkem kui EKRE ja Isamaa nimekirjad, peaaegu sama palju nagu sotsid.

Ei ole muidugi võimalik öelda, milline olnuks nende väiksemate jõudude häältesaak siis, kui nad koondunuks kõik ühte avatud nimekirja. Sellisel juhul avaldanuks oma mõju juba see, et tulnuks loobuda nimekirja kunstlikust venitamisest, sest muidu hajunuks hääled nimekirja sees liiga laiali. Kui valimisnimekiri koosneb erinevatest osapooltest ja kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel, pole ühel sinna kuuluval jõul mõistlik seada ühes valimisringkonnas üles rohkem kui 1-2 kandidaati. Samas oleks selline koondumine aga toonud valijaid võib-olla juurde inimeste hulgast, kes peavad oluliseks seda, et nimekiri ületaks kindlasti valimiskünnise.

Nüüd üritan seda eksperimenti, mis kasvas sisuliselt välja minu osalemisest protestikandidaadina 2013. aasta kohalikel valimistel, lähtub 2015. aastal likvideeritud MTÜ Radikaaldemokraadid plaanist Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks ja jäi 2017. aastal Tallinnas lõpuni viimata, viia läbi Viljandis. Vahe on selles, et ma ei toimi enam lihtsalt ettevõtmise koordinaatorina, vaid kavatsen ka oma naha nö. turule viia. Seega on mängus ka isiklik huvi volikokku pääseda.

Kui tõenäoline on see, et selline valimisliit nüüd Viljandis sünnib? Pole õrna aimugi. Kes võiksid selles osaleda? Kõik, kes omavad seaduse järgi õigust siin kohalikel valimistel kandideerida. Ideaalne oleks, kui avatud nimekirja tuleksid ka erakondade Eesti 200 ja EKRE esindajad – nii saaksid seal kokku Eesti poliitika vastandpoolused. Kui palju hääli võib selline valimisliit koguda? Seda ei ole ilmselt võimalik ennustada. Kui vaadata küsitlusi, on Eestis tervikuna praegu umbes viiendik neid, kellel puudub kindel erakondlik eelistus. Mida erinevamate vaadetega inimesi kokku tuleb, seda laiem võib küll ühest küljest olla sellise valimisliidu võimalik kandepind, aga seda enam võib teisest küljest olla ka neid, kes jätavad oma hääle sellisele nimekirjale andmata, sest mõni selles leiduv kandidaat on neile täiesti vastumeelne – just seetõttu olekski hea saada kokku võimalikult laiapõhjaline nimekiri, et näha ära kuidas see idee praktikas töötab.

Mis puudutab mind ennast, siis kavatsen kandideerida, nagu sai öeldud juba valimiskampaania esimeses videos, sõltumata sellest, kas selline valimisliit sünnib või mitte. Viimasel juhul teen seda ilmselt üksikkandidaadina. Midagi kaotada ju ei ole, sest võitnud olen ma igal juhul. Kui osutun valituks, pääsen volikokku. Kui ei osutu, võidan aga järgmise nelja aasta jooksul tohutult aega, mida saan kasutada teisiti. Seega oleks mulle endale ilmselt isegi kasulikum…

Võtan läbi veel mõned vahepeal Viljandis avalikkuse tähelepanu saanud teemad. Isamaalaste rajatavast Jaak Joala monumendist oli juba juttu valimiskampaania eelmises videos. Nagu arvata võis, ei suutnud linnakodanike väljendatud rahulolematus seda protsessi väärata. Abilinnapea Janika Gedvil teatas Sakalale antud kommentaaris: “Lepingust taandumine oleks linnale tähendanud raha kaotamist, aga nüüd saame konkreetse asja ja veel 20 000 euro väärtuses kingituse. Me ei ole teinud selles protsessis midagi valesti. Selle kohta on ka linnasekretär teinud juriidilise analüüsi ja võime öelda, et kõik nõuded on vähemalt minimaalselt täidetud.”

Selle peale tuli küll tahtmine öelda viisakalt, nagu seda tegi kunagi tuntud prantsuse poeet Mylène Farmer: “Fuck them all!”

Juriidiliselt võis asi olla küll vormistatud korrektselt, aga see ei tähenda, et selline sahker-mahker peaks olema eetiliselt lubatav. On ülim künism rääkida kingitusest linnale, kui see monument läheb linnale maksma kõigepealt 50 tuhat eurot ja ka kõik sellega seotud püsikulud jäetakse parteilaste poolt, kes kasutavad Joalat nüüd ju sisuliselt ära valimistel häälte püüdmiseks, linna kanda. Nimetatud abilinnapea sai eelmistel kohalikel valimistel ka minu hääle, sest pidasin seda andes oluliseks rõhutada vajadust pöörata rohkem tähelepanu nendele asjadele, mis kuuluvad linnavalitsuses tema vastutusvaldkonda, aga selline demagoogia andis nüüd muidugi jälle juurde ühe põhjuse, miks valida järgmisel aastal hoopis ennast – siis on mul vähemalt ette teada, mida valitud kandidaadilt oodata võib.

Ajakirjanik Marko Suurmägi rääkis raadiosaates Sakala Stuudio, et on kuulnud jutte nagu võiks käremeelne EKRE teha Joala monumendi teisaldamisest järgmisel aastal ühe oma kampaanialubaduse. Unustage ära! Mulle tundub, et selliste juttude allikaks on uinuv mõistus, mis sünnitab koletisi. EKRE on olnud pärast eelmisi valimisi Viljandis küll peaaegu märkamatu, tegutsenud väga tagasihoidlikult, aga vaevalt nemadki nüüd sellise lubadusega tähelepanu võita üritavad.

Suurem oht on see, et selle Joala monumendiga hakkab olema esialgu üks pidev jama. Nagu juhtus Tallinnasse rajatud Vabadussõja võidusambaga, mis oli vaja isamaalastel kiiresti püsti saada, et võtta selle pealt dividende 2009. aasta valimistel, aga tehniliselt ei olnud mõeldud see asi läbi just kõige paremini – samba remontimist ja ümbertegemist tuli alustada praktiliselt kohe pärast selle püstitamist. Viljandis kavatsevad isamaalased jätta ju ka need kulud kohe suuremeelselt linna kanda.

Isamaa juht Helir-Valdor Seeder kirjutas Sakalas, et Joala kuju on oma eesmärgi osaliselt juba täitnud sellega, et tõmbas Viljandile palju tähelepanu. Samas leidis ta, et Viljandis võikski olla rohkem igasuguseid kujusid, puudu on veel näiteks Viljandi paadimees.

Jah, eks sellised ideid võib visata õhku muidugi lõputult. Näiteks järgmise aasta novembris on ju ka legendaarse kandle-Oti 115. sünniaastapäev. Oleks igati sobilik, kui selleks ajaks saaks sinna pärimusmuusika aida juurde, kust nüüd üks suur puidust kannel, mis oli oma aja ära elanud, minema veeti, püstitatud mälestusmärk kandle-Otile. Praegu on seda teha võib-olla viimane aeg, sest inimesi, kes teda mäletavad, jääb Viljandis ju järjest vähemaks. Nooremad ei tea temast enam midagi.

Või siis teha midagi tänapäevasemat, näiteks Malevitši “Mustast ruudust” inspireeritud mälestusmärk moodsale kunstile, mis võiks äratada ju lausa rahvusvahelist tähelepanu, muuta Viljandi lausa kunstisõprade Mekaks.

See jutt kõlab siin küll nagu Ostap Benderi lubadus – Ilfi ja Petrovi romaanis “12 tooli” – teha väikesest Vasjukist suur rahvusvaheline malepealinn, kus toimub lõpuks planeetidevaheline malekongress, aga ei ole tegelikult mõeldud nii irooniliselt. Ka mulle meeldiks, kui Viljandi avalikus ruumis oleks rohkem kunsti.

Siinkohal väike lugemissoovitus: Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” – hea ülevaade, võib mõjuda inspireerivalt.

On ainult üks probleem: kust tuleb raha? Eesti Päevaleht avaldas hiljuti loo, milles oli võrreldud omavalitsuste võlakoormust. Viljandi oli selles tabelis juba ülevalt kolmas. Meie linna laenukoormus on 55,1% põhitegevuse tulemist. Varem oli seatud omavalitsustele selleks piiriks 60%, aga seoses koroonakriisiga tõsteti see 80%-le. Pärast 2024. aastat peaks see langema nelja aasta jooksul taas 60%-le. Praegu on meie linnajuhtidel küll tore mängida kommionusid ja -tädisid, loopida raha sinna-tänna, aga tegelikult on Viljandi jõudnud enda lõhkilaenamise piirile.

Tuleb hakata ikkagi väga hoolikalt vaatama, mida linnaeelarvest toetatakse. 50 tuhat ei ole selle kogumahtu arvestades küll väga suur summa, aga eks selliseid küsitavaid projekte ole ju teisigi.

Eelmisel aastal kiitis Viljandi linnavolikogu heaks nimeliste pinkide paigaldamise põhimõtted, mille kohaselt peab sellise pingi paigaldamist taotlev isik tasuma linnavalitsusele Eesti eelmise kalendriaasta keskmise brutokuupalga suuruse summa. Praegu oleks see siis 1407 eurot. Paigaldamise otsustab aga linnavalitsus, pingi paigaldab Viljandi Linnahooldus ja see jääb linna omandisse. Ehk oleks mõistlik võtta vastu sarnane kord ka Viljandisse monumentide püstitamiseks? Selle vahega, et otsuse monumendi lubamiseks peab langetama linnavolikogu, monument peab valmima täielikult taotleja raha eest ning linnale tuleb maksta lihtsalt suurem summa, näiteks 10 tuhat eurot, et see avalikus ruumis püsti lubataks panna ja linna bilanssi võetaks, sest edasised hoolduskulud jäävad siis ju linna kanda.

Joala monumendiga seoses on mitmed sel teemal avalikult sõna võtnud inimesed rõhutanud, et neid häiris selle puhul protsess, kuju enda kunstilist väärtust ei ole nad pädevad hindama. Samas rõhutavad selle autor Mati Karmin ja teised isamaalased, et taolised ettevõtmised tekitavadki sageli vastuseisu – seega ei ole mõtet seda kuulata, sest muidu jääks ju kõik asjad tegemata. Muu hulgas on viidatud sellele, et Tallinnas on kütnud viimasel ajal kõvasti kirgi ühe Pronksi tänava ja Tartu maantee ristmikule kavandatava kompleksi eskiis, mis valmis Vilen Künnapu ja Ain Padriku arhitektuuribüroos. Ma pean ütlema, et mulle see, mida seal nüüd välja on pakutud, täitsa meeldib. Viljandissegi võiks kerkida selliseid huvitava arhitektuurilise lahendusega, elurõõmsaid, värvilisi hooneid. Tingimusel, et need vastavad meie linnas väljakujunenud proportsioonidele.

Mis puudutab aga seda Joala monumenti… minu meelest on Karmini kuju ilmselgelt inspireeritud filmist “Teisikud”. See on küll iseenesest tore film ja võib mõista, miks selline kunstiline lahendus meeldib inimestele, kes tunnevad nostalgiat selles kujutatud ajajärgu järele, igatsevad tagasi enda noorusaega, aga… kas see ongi see, mille järgi tuleb nüüd Joalat mäletama jääda?

Vahetan teemat. Kogu selle monumendisaaga varju on jäänud üks teine Viljandi avaliku ruumi ümberkujundamist puudutav ettevõtmine, mis hakkab mõjutama ilmselt palju suuremat hulka inimesi. Kuu aega tagasi avaldas kohalik ajaleht väikese uudise selle kohta, et Viljandi Rotary klubi ehitab Valuoja orgu kettagolfipargi. Päev varem tegi klubi president Tauno Tuula Facebookis teatavaks, et Rotary klubi, Tarmo Tints ja MTÜ Discihullud sõlmisid selle rajamiseks ühiste kavatsuste protokolli. Samal ajal tööd Valuoja orus juba käisid. Vaatasin järgi, et Viljandi linnavalitsus andis Rotary klubile loa rajada sinna 18 korvi ja viskealaga kettagolfipark sel samal 12. oktoobri istungil, kus otsustati eraldada 50 tuhat eurot Joala mälestusmärgi rajamiseks isaamaalaste MTÜ-le – Tuula kuulub teatavasti Reformierakonda. Laiema avalikkuseni jõudis teave sellisest ettevõtmisest aga alles enam kui kuu aega hiljem, kui kopp oli juba maasse löödud.

Linnavalitsuse 12. oktoobri istungi protokoll ei ole linna dokumendiregistrist avalikult kättesaadav. Sellele on seatud piirang, mis kehtib 75 aastat, millega see on kuulutatud ainult asutusesiseseks kasutamiseks. 2095. aastal võivad huvilised siis uurida, mida selle linnavalitsuse istungi kohta protokolli kirja pandi. Istungi kohta väljastatud pressiteates, nagu ka Sakalas avaldatud artiklis, on rõhutatud, et Rotary klubi finantseerib pargi ehituse, tagab orgu läbivas ojas paikneva saare niitmise ning korvide ja viskealade korrashoiu. Kõlab kenasti! Mis võiks olla halba selles, kui üks vabaühendus võtab enda kanda ülesandeid, mis puudutavad avaliku ruumi korrashoidu, soovimata selle eest linnalt, vähemalt nii palju kui avalikult teada, mingit rahalist toetust?

Tuula postitus Facebookis sisaldas ka skeemi, millel olid märgitud rajatavate korvide ja viskealade asukohad. Samast võis lugeda, et “eesmärgiks on väärtustada kesklinnas asuvat kaunist Valuoja orgu, muuta org turvalisemaks, võimaldada elanikel oma liikumisharjumuste laiendamist ja teha kettagolf huvitavamaks. Parki on kavandatud nn lühiraja kettagolf. Oleme veendunud, et kettagolfi harrastamine teeb pargi hõivanud alkoholilembeliste isikute elu ebamugavaks, mille läbi muutub park ka turvalisemaks.”

Minu abikaasa küsis selle uudise peale kohe: kus selle vastu allkirja saab anda? Tuula avaldatud skeemi pealt on näha, et seda Leola tänavaga piirnevat pinkidega ala, kus võib sageli näha alkoholijoobes inimesi, rajatav kettagolfipark tegelikult ei puuduta. See on ka mõistetav, sest muidu koliksid nad sealt võib-olla kogu täiega Tuula enda aia taha. Pealegi võiksid kettad lennata sealt kergesti sõiduteele. Küll aga on viskekoridore täis suur osa ülejäänud orust, kohati kulgevad need kõnniteedega paralleelselt, otse nende kõrval, mõni läheb isegi risti üle. Sellega, et seal orus käiakse väikeste laste ja koertega, ei ole justkui üldse arvestatud. Mida olid küll joonud need inimesed, kes selle plaani välja mõtlesid?

Täiesti mõistetav, et sotsiaalmeedias pälvis see vaimustunud poolehoiuavalduste kõrval ka kriitilisemaid kommentaare. Huvitav oli lugeda, mida vastasid nende peale asjaosalised ise. Kui toodi välja, et isegi Huntaugu rajal on inimestel tulnud kõnniteele lendavate ketaste eest ära hüpata, kirjutas MTÜ Discihullud juhatuse liige Rando Mitt: “Eks kõnniteel tuleb ka jalgrataste eest ära hüpata, aga neid ei keela ju ka keegi ära.” Kui keegi muretses Valuoja orus elavate partide pärast, kelle maailm selle kettagolfirajaga täiesti segamini lüüakse, teatas linnavalitsuse liige Gert Elmaste, et pardid lendavad lihtsalt ära mujale. Jah, muidugi.

Mina olen lastega Valuoja orus käies neile ikka ka seal elavaid parte näidanud. Väikestel lastel on neid huvitav vaadata. Sageli on olnud seal näha jalutamas terveid lasteaiarühmi. Kui oru võtavad üle discihullud, ei ole lastega sinna enam nagunii mõistlik minna. Meie jaoks muutub Viljandi selle võrra väiksemaks. Pardid leiavad endale ehk tõesti lõpuks uue pesitsusala kusagil mujal. Lapsed saavad käia neid tulevikus vaatamas võib-olla selles uhkes loodusmajas, mille rajamisest on räägitud juba vähemalt 15 aastat.

Selleks korraks lõpetan. Mõned saabunud küsimused jäid nüüd vastamata. Võtan need ette kuu aja pärast. Praegu on see video veninud juba liiga pikaks. Paljud ei viitsi ju nii pikka juttu kuulata. Seega, tellige minu uudiskiri! Teha saab seda veebiaadressil kov.laiapea.eu

Valimiskampaania 2. video

Nonii. Jätkan selle koha pealt, kus jutt 17. oktoobril pooleli jäi. Alustasin siis oma valimiskampaaniat, tehes ettepaneku moodustada kohalikeks valimisteks Viljandi linnas nö. tehniline valimisliit – kõigile avatud nimekiri, mille kaudu võib kandideerida volikokku igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab. Valimisliit, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid. Ühtlasi tutuvustasin ma juba veidi oma valimisplatvormi, alustades alkoholipoliitikast. Samas lubasin, et kuu aja pärast avaldan järgmise video, milles võtan kokku vahepeal valimisliidu osas toimunud arengud, jätkan valimisprogrammi tutvustamist, vastan saabunud küsimustele jne.

Nüüd ongi kuu aega möödas. Mõned inimesed on ilmutanud sellises valimisliidus osalemise vastu küll huvi, kuid kindlat otsust selle kasuks neist keegi veel langetanud ei ole. Samas on pakutud valimisliidule välja hea nimi – “Meie Viljandi”. Ma ise mõtlesin alguses, et võiks olla lihtsalt “Avatud Nimekiri” või siis “17. oktoobri liit”, sest valimispäev on ju järgmisel aastal 17. oktoobril, aga “Meie Viljandi” tundub hetkel isegi parem.

Taustaks on siin muidugi rajatava Jaak Joala ausamba ümber käiv tants ja trall. Teen lühikese kokkuvõtte teemast neile, kellest see seni kuidagi mööda on läinud. Idee püstitada Viljandisse siin sündinud Jaak Joala monument oli õhus juba varem, kuid sai konkreetsema kuju suve alguses, kui ennast Isamaaks nimetava erakonna ja Viljandi linnavolikogu esimees Helir-Valdor Seeder jalutas linnas ringi oma vana sõbra, skulptor Mati Karminiga, kes kuulub samuti nimetatud erakonda. Selle jalutuskäigu tulemusel valmis Karminil kuju esialgne visand. Ausamba püstitamise võttis enda kanda MTÜ Meie Viljandi, mille juhatuse liikmed on linnavolikogu Isamaa saadikurühma esimees Harri Juhani Aaltonen ning linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kuulub samuti erakonda Isamaa. MTÜ esitas linnale taotluse seda ettevõtmist toetada. Ja linnavalitsus leidiski selle jaoks 50 tuhat eurot, mis võeti aga linnaeelarves hoopis sajuveetorustiku ehitamiseks kavandatud summa arvelt. Raha eraldamisel eirati linnaeelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise tavapärast korda. Samas seati tingimus, et MTÜ Meie Viljandi peab viima ausamba püstitamiseks läbi kunstikonkursi, mille žüriisse kaasatakse Viljandi linnakunstnik. Linnaga sõlmitud lepingu kohaselt kingitakse see ausammas, mis peaks valmima suuresti linna raha eest, pärast valmimist linnale, mille kanda jäävad siis loomulikult ka edasised hooldus- ja ülalpidamiskulud. Linnale tuleks see anda üle juba enne käesoleva aasta lõppu. Muidu tuleb saadud toetus tagasi maksta, sest sellisel juhul ei piisa raha eraldamiseks linnavalitsuse otsusest – vaja on ka volikogu toetust.

MTÜ Meie Viljandi ei ole varem avalikult millegiga väga silma paistnud, kuid asutati tegelikult juba enne eelmisi kohalikke valimisi, kanti registrisse 2017. aasta kevadel. Siinkohal tuleb märkida, et juba varem oli loodud Facebookis lehekülg nimega “Meie Viljandi”, mis oli suunatud 16-17-aastastele noortele, et ärgitada neid osalema kohalikel valimistel. Suurt jälgijaskonda see siis ei kogunud ning lehekülje sisu piirdub vaid kolme videoga. Ühes räägib Ando Kiviberg, toonane Viljandi linnapea, teises Sakala peatoimetaja Hans Väre ning kolmandas Juhan-Mart Salumäe, kohalike sotside juht, kes esineb seal aga õpetaja, mitte poliitikuna. Projekti rahastati Viljandi noortevolikogu kaudu Viljandi linnaeelarvest. Seega on “Meie Viljandi” juba väga vana ja levinud loosung, mida võivad kohalikel valimistel kasutada kindlasti ka inimesed, kes ei ole seotud selle väikese kodanikeühendusega, mida Viljandi linnavalitsus nüüd nii heldelt toetada otsustas. Pole ju ilmselt mõeldav, et sellest sõnaühendist saaks justkui mingi registreeritud kaubamärk, mida võivad kasutada ainult erakonda Isamaa kuuluvad munitsipaalpoliitikud. Selles mõttes sobiks see tõesti hästi nüüd selle kavandatava valimisliidu nimeks. Lõplik otsus tuleb aga langetada muidugi hääletuse teel.

See selleks. Räägime nüüd veel Joala monumendist. MTÜ Meie Viljandi kuulutaski nõutud konkursi välja, saates suunatud pakkumise kuuele kunstnikule. Eesti kujurite ühendus soovitas seda oma liikmetel aga ignoreerida, pidades konkurssi formaalseks ja vastutustundetuks, sest seatud tähtajad olid liiga lühikesed ja žüriisse ei kuulunud ühtegi erialaeksperti. Lõpuks võttiski sellest osa ainult Karmin, kelle pakutud kavand oli lisatud aga tegelikult juba alguses MTÜ Meie Viljandi poolt linnavalitsusele esitatud rahastamistaotlusele. Viljandi linnakunstnik Kristi Kangilaski, kes oli kolmeliikmelises žüriis ainuke kunstiharidusega inimene, hääletas monumendi sellisel kujul püstitamise vastu, leides, et läbi tuleks viia korralik konkurss. Konkursi korraldamisega tegelenud Aaltonen arvas seevastu, et tulemus on väga hea. Karmini kava toetas ka žüriisse kaasatud Joala fänniklubi liige Peep Raju. Nagu peagi ilmnes, ei olnud Rajul sinna kuulumiseks mingit volitus fänniklubi teistelt liikmetelt. Selle eestvedajad leidsid hoopis, et Karmini rajatav kuju ei ole Joala vääriline. Esteetilistel põhjustel on pidanud seda linnaruumi sobimatuks ka paljud viljandlased, kelles on tekitanud samas nördimust muidugi kogu see eelpool kirjeldatud protsess. Sakalas on ilmunud sel teemal ridamisi arvamuslugusid. Rahvaalgatusele monumendi kavandatud kujul rajamise peatamiseks koguti umbes tuhat allkirja. Karminiga on aga leping juba allkirjastatud, töö kuju kallal käib ja selle püstitamine näib olevat muutunud vältimatuks.

Isamaa loodab ilmselt sellele, et vaikiv enamus võtab selle kuju lõpuks ikkagi omaks. Või vähemalt ei tunne ennast kuidagi häirituna. Viljandi avalikus ruumis on ju juba kaks Karminilt tellitud kuju, mille demonteerimist praegu küll keegi ei nõua. 1998. aastal, aasta enne kohalikke valimisi, avati C. R. Jakobsoni monument. Enne 2002. aasta kohalikke valimisi (toona toimusid need veel iga kolme aasta tagant) avati spordikooli ees asuv Martin Kleini kuju. Inimesi, kes elavad selle Posti tänava pargi ümbruses, kuhu on kavas püstitada Joala ausammas, paneb muidugi muretsema see, et Karmini plaani kohaselt peaks hakkama seal kostuma, kui keegi sellest kujust möödub, pidevalt Joala laule, aga see võib-olla jääbki ainult plaaniks. Ajaraam kuju püstitamiseks on nii pingeline, et sellise tehniliselt veidi keerukama osa läbikatsetamiseks ei pruugi lihtsalt jääda enam piisavalt aega. Pealegi oleks omaette keeruline küsimus seegi, milline osa Joala esitatud lauludest seal kõlama hakkaks või kõlamata jääma peaks. Tema repertuaar oli ju mitte kesine, vaid väga mitmekesine. Üks lihtne laul, mida on väga kerge kaasa laulda, on näiteks “Protestilaul”, mis siin veidi aega tagasi taustaks kõlas, aga ma ei kujuta hästi ette, et Aaltonen, Elmaste, Karmin, Seeder ja teised isamaalased seda Joala kuju avamisel kooris laulma hakkaksid. Minu isiklik lemmik tema repertuaarist on (võib-olla sellepärast, et ma olen pärit Männimäelt) “Laul verelilledest” (selle sõnade autor Helmi Karjahärm oli muide samuti pärit Viljandimaalt), kuid ilmselgelt ei oleks see park selle jaoks päris õige koht – see koht oleks selle laulu jaoks veidi kohatu. Nii et see saaga ilmselt jätkub.

Nüüd on siin aga paras koht rääkida hoopis kaasavast eelarvest. Põhimõtteliselt võiksid sellised linnaruumi puudutavad algatused läbida ju kaasava eelarve protsessi, et oleks näha, kas neile leidub viljandlaste hulgas üldse mingit laiemat toetust. Just selle mõttega esitasin ma ise kunagi kaasava eelarve hääletusele idee püstitada Viljandisse mälestusmärk Lilli Suburgile, meie 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja silmapaistvale tegelasele, kelle väljaandmisel hakkas 1887. aastal Viljandis ilmuma esimene eestikeelne naistele suunatud ajakiri Linda. Idee vastas kaasava eelarve kriteeriumitele, kuid esimesel paaril aastal filtreeris selle välja linnavalitsuse poolt moodustatud komisjon, mis lubas hääletusele ainult 10 ettepanekut. 2017. aastal, kui samal ajal olid paljudel mingid jamad ID-kaardi kasutamisega, kogunes üldse ainult kaheksa nõuetele vastavat ettepanekut. Tänu sellele pääses ka mõte püstitada Viljandisse mälestusmärk Suburgile lõpuks hääletusele, kogudes 10 toetajat, mis jättis selle pingereas viimasele kohale. See oli selge sõnum selle kohta, et taoline mälestusmärk ei oleks Viljandis väga teretulnud. Saabunud tagasiside põhjal otsustades häiris osasid see, et Suburg oli naisõiguslane, see tähendab feminist, teisi aga see, et ta oli rahvuslane. Üks inimene arvas, et invaliidile ei tohiks mälestusmärki püstitada, sest see tuleks inetu. Mõni leidis, et piisab sellest mälestustahvlist, mis paigaldati 1982. aastal hoonele, kus Suburg kunagi Viljandis elas ja toimetas. Kokkuvõttes sai siis selgeks, et mõttel püstitada talle siia mälestusmärk oli viljandlaste hulgas rohkem vastaseid kui toetajaid.

Millise tulemuse andnuks sarnane hääletus Joala monumendi puhul? Seda ei tea muidugi keegi, aga lugedes sotsiaalmeediast kommentaare, milles leitakse, et Joala sidemed Viljandiga olid liiga tagasihoidlikud selleks, et talle siia ausammas püstitada, või räägitakse põlastavalt Kremli ööbikust ning soovitatakse hakata inimestel selle posti vastu koeri pissitama, võib ju arvata, et Joalagi puhul leidub neid, keda talle pühendatud monument häiriks igal juhul – sõltumata sellest, milline see välja näeb. Võib-olla oleks nende viha isegi suurem siis, kui see tuleks korralikum, mitte selline, mida saab tõlgendada ka Joalat naeruvääristava ja alandavana.

Kaasava eelarve reglementi on vahepeal muudetud. Nii et nüüd pääsevad hääletusele kõik nõuetele vastavad ideed. Esitasin sinna tänavu ettepaneku taastada Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas esialgu ajutiselt kolmemõõtmelise hologrammina. Linnavolikogu on küll võtnud vastu otsuse taastada see esialgsel kujul, kuid määramata aja jooksul. Kindlasti ei täitu nende lootused, kes soovivad näha seda taastatuna juba enne kohalikke valimisi. Tõenäoliselt ei jõuta selleni isegi enne järgmiseid Riigikogu valimisi. Minu arvates on seni alahinnatud nii selle esialgsel kujul taastamise tehnilist keerukust kui ka maksumust. Kui tahetakse korralikku tulemust, võtab see aega ja läheb maksma rohkem, kui praegu üldiselt arvatakse. Sellest tulenevalt mõtlesin, et vahepeal sobiks sinna ajutise lahendusena see hologramm, mille pakkusid kunagi oma valimisprogrammis välja sotsid. Monumendi esialgsel kujul taastamiseks tuleb nagunii teha kõigepealt 3D-mudel, mille järgi sammast (füüsilisel kujul) taastama hakatakse. Kaasava eelarve vahendeid tuleks seega kasutada üksnes nende seadmete hankimiseks ja paigaldamiseks, mis on vajalikud selle 3D-mudeli kuvamiseks hologrammina linnaruumis. Minu esialgsete arvutuste kohaselt pidanuks 30 tuhat eurot olema selleks enam kui piisav. Kuna volikogu oli juba moodustanud mälestussamba taastamist korraldava töörühma, tulnuks hologrammi püstitamine lülitada lihtsalt selle töökavva. Linnavalitsuse poolt ideede hindamiseks moodustatud ekspertkomisjon seda aga läbi ei lasknud, leides, et idee eeldatav maksumus ületab kaasava eelarve mahtu. Võib-olla tõesti, kui eksperdid nii leiavad.

Eelmiste kohalike valimiste eel käis Viljandis erakondade vahel justkui võistupakkumine selles, kes lubab kaasava eelarve mahtu kõige rohkem suurendada, kuid pärast valimisi unustati need suured lubadused kiiresti. Viljandi linnas eraldatakse kaasava eelarve kaudu jätkuvalt 30 tuhat eurot, nagu juba 2014. aastal, kui see mehhanism kasutusele võeti. Viljandi vallas aga 35 tuhat, Põhja-Sakala vallas 40 tuhat eurot. Tänaste hindade juures 30-ne tuhande euro eest linnas enam palju ära ei tee. Joala monument läheb isegi praegu kavandatud kujul maksma ju enam kui poole rohkem. Seega tuleks kaasava eelarve mahtu kas oluliselt suurendada või selline raha jagamine lihtsalt lõpetada, sest sellega seotud kulud (ametnike tööaeg, reklaam jne.) on varsti ilmselt suuremad kaasava eelarve kaudu jagatavast rahast endast. Rääkimata veel pingetest ja vastasseisudest, mida need hääletused on kutsunud mõnel aastal esile linnakodanike hulgas. Palju kära, vähe villa.

Võtan veel läbi mõned teemad, mille kohta on saabunud küsimusi või kommentaare.

Abielureferendum. Väga hea, et see otsustati nihutada kevadesse ega toimugi üheaegselt kohalike valimistega. Minu arvates on see igal juhul suht mõttetu, sest isegi kui abielu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, nagu on praegu tehtud perekonnaseaduses, ei takista see kuidagi sooneutraalse kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu õiguslikku võrdsustamist abieluga. Noh, vähemalt on see teema nüüd kohalike valimiste ajaks loodetavasti laualt maas.

On küsitud, miks ma ei kirjuta enam Sakalale arvamuslugusid. Kui ei avaldata, pole ka põhjust kirjutada. Vahepeal ilmus neid seal küll üsna regulaarselt, aga tegelikult mõtlesin isegi siis, et peaks nende kirjutamise lõpetama. 2017. aastal, kui Rannar Raba läks ära Tartu Postimehe peatoimetajaks, kutsus Sakala peatoimetaja Hans Väre mind lehte tööle, sest neil oli vaja poliitikateemadest kirjutajat, aga kuna mul ei olnud siis aega ega ka tahtmist sinna päris täiskohaga minna, jäi see asi ära. Samas arvas Väre, et võiksin neile sagedamini arvamuslugusid kirjutada. Mõtlesin siis, et võiks kirjutada neile umbes kord kuus nö. tavakodaniku vaatepunktist kohalikust poliitikaelust, sellega seonduvast. Hiljem kaldusin küll sellest sihist veidi kõrvale, aga see oli minu esialgne plaan. Samas oli mitu asja, mis mind selle Sakalale arvamuslugude kirjutamise juures pikalt häirisid.

Esiteks, artiklite toimetamisel tehakse sellist kirvetööd, et pahatihti oli enda kirjutatud lugu hiljem lehest piinlik lugeda. Muudetakse sõnastust, jäetakse ära jutumärke jne, muutes nii mõnikord ka väljendatavat mõtet. Teiseks, paberlehes ilmuvate lugude jalajälg keskkonnale on tegelikult üsna suur. Ei ole tänapäeval ka enam palju neid, kes ajalehe otsast lõpuni läbi loevad, osad vaatavad sealt üldse ainult kuulutusi. Arvamuslugude puhul piirdutakse sageli autoritega, keda teatakse juba varasemast. Pakun, et minu lugusid võis lugeda (heal juhul) viiendik Sakala lugejatest. Selles mõttes võinuks saata 4/5 tiraažist otse makulatuuri. Ma ei ole kindel, et nende lugude sisuline väärtus sellist raiskamist sageli õigustas. Kolmandaks, aeg ja raha. Ühe arvamusloo kirjutamine võtab siiski omajagu aega. Honorari maksab Sakala aga ju suht vähe, mõnikümmend eurot. Sageli kulus nende lugude kirjutamise peale nii palju aega, et töötundideks arvestatuna ei oleks saanud selle eest alampalkagi. Samas on Sakala lõpuks ikkagi kommertsettevõte, mille eesmärk on teenida omaniku majandushuve. Miks peaksin siis mina laskma ennast neil sedasi ekspluateerida?

Kui arvamustoimetajale saadetud lood hakkasid ilmuma lõpuks pika viivitusega või üldsegi mitte, ei tundnud ma mingit motivatsiooni nende kirjutamist jätkata. Selle asemel ongi nüüd see valimiskampaania, need igakuised videopostitused, mis jätkavad sisuliselt ju sama rahvavalgustuslikku missiooni. Lihtsalt veidi teises vormis. Siinkohal tuleb – läbipaistvuse huvides – muidugi mainida, et nende videode reklaamimiseks Facebookis kasutan ma Sakalalt honorariks saadud raha. Minu valimiskampaania maksab seega kinni tuntud oligarh, maski- ja meediaärikas Margus Linnamäe, kelle valitseva mõju all Sakala teatavasti on. Nii palju siis sellest.

Eelmises kampaaniavideos oli muu hulgas juttu Viljandi nn. ametlikust õlust. Sellega seoses saabus arvamus, et linnavalitsuse töötajad lasevad seda valmistada selleks, et nad ei peaks ise õlu peale raha kulutama, vaid saaksid seda tarbida linna esinduskulude arvelt. Ei tea. Minu arvates on nende palgad piisavalt suured selleks, et nad jõuaksid endale ise õlut osta, aga võib-olla tuleks siis tõesti viia läbi põhjalik revision, et selgitada välja, kelle kurgust see Viljandi nn. ametlik õlu alla on voolanud ning kas linnavalitsuse töötajad kõik enda poolt tühjaks joodud pudelid ka korralikult välja on ostnud. Võtan selle oma valimisprogrammi.

Pöördumine viljandlaste poole seoses kohalike valimistega

Tere!

2013. aastal osalesin kohalikel valimistel Viljandi linnas protestikandidaadina, propageerides valimissüsteemi muutmist. Sellest tulenevalt oli toona minu ainus lubadus valituks osutumise korral kohe tagasi astuda. Käesolevaga annan teada, et järgmise aasta sügisel kandideerin ma Viljandi linnavolikokku päriselt. Veelgi enam. Kutsun üles tegema sama ka kõiki teisi viljandlasi, kellel on aega, huvi ja tahtmist volikogu töös osaleda.

Ma ise olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele, mille puhul osutuvad valituks enim hääli saanud kandidaadid. Praegune kord, mille puhul hääled lähevad kokkuvõttes valimisnimekirjale, ei ole kõige parem, sest hajutab vastutust valijate ees. Ühtlasi motiveerib see erakondi tulema välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, kuhu satub paratamatult inimesi, kes tegelikult ei taha või ei ole valmis volikogu töös osalema. See on ühtlasi põhjus, miks Viljandisse on toodud hääli koguma külalisesinejaid, nagu Priit Toobal või Jaak Madison, kelle osalemine volikogu töös on jäänud hiljem olematuks või väga tagasihoidlikuks. Viga on juba valimissüsteemis, mis motiveerib erakondi sel moel käituma, sest see aitab neil saavutada valimistel paremaid tulemusi. Täielike isikuvalimiste puhul oleks lugu teine. Valimissüsteemi muutmine kuulub aga Riigikogu pädevusse ja seal esindatud erakonnad ei ole sellest huvitatud, sest neile on lihtsalt kasulikum ja mugavam praegune kord.

Minul isiklikult puudub kindel erakondlik eelistus ja ma ei taha kandideerida kohalikel valimistel neist ühegi nimekirjas. Samas ei pea ma mõistlikuks osaleda nüüd valimistel üksikkandidaadina, sest eesmärgiks on sel korral ikkagi volikokku pääsemine.

Üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda ei ole küll tänagi olematud, kuid on siiski tunduvalt kehvemad kui nimekirjades kandideerijatel. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kohalikud valimised toimunud kaheksal korral. Viljandis on osalenud valimistel peaaegu alati ka mõni üksikkandidaat, kuid valituks ei ole osutunud seni ükski. See tuleneb paljuski just valimissüsteemist, millega on loodud eelis nimekirjades kandideerijatele. Viljandis peaks üksikkandidaat koguma valituks osutumiseks umbes 270-280 häält, kuid täna kuulub volikokku ka inimene, üks EKRE saadik, kes sai sellest ligi kümme korda vähem hääli. Lihtkvoodi, mille üksikkandidaat peab volikokku saamiseks ületama, suutis eelmine kord ületada ainult seitse, 2013. aastal viis nimekirjades kandideerinut. Volikogu ja linnavalitsuse liikmeid on aga kokku 35. Need arvud näitavad selgelt, et potentsiaalsetel üksikkandidaatidel oleks mõistlik ühineda, moodustada nö. tehniline valimisliit, sest nii suureneks kõigi puhul tõenäosus osutuda valituks.

Pealegi annab linna hetkel kehtiv põhimäärus volikogu töös suure kaalu saadikurühmadele. Saadikurühma võivad moodustada vähemalt kaks linnavolikogu liiget, kes on valitud sinna sama nimekirja järgi. Varem oli vaja kolme liiget, aga kuna Keskerakond ja EKRE saidki eelmine kord volikokku ainult kaks saadikut, langetati ka seda arvu. Ühte valimisnimekirja kuulujad võivad moodustada ainult ühe saadikurühma. Saadikurühmadel on aga õigus olla esindatud kõikides linnavolikogu komisjonides.

Eeltoodust tulenevalt on minu ettepanek moodustada selline tehniline valimisliit, kõigile avatud nimekiri, mille kaudu võib kandideerida volikokku igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab. Valimisliit, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid. See oleks mitte niivõrd opositsioon, vaid alternatiiv. Midagi teistsugust. Kokku tuleks leppida üksnes selles, kuidas toimub alguses kandidaatide reastamine valimisnimekirjas (tähestiku järjekorras või loosi teel) ning hiljem, kui õnnestub ületada valimiskünnis, saadikurühma moodustamine, selle töökorraldus, komisjonide jagamine. Sellised tehnilised küsimused. Valimiskampaaniat peaks aga igaüks endale ise tegema ning volikogus toimuvatel hääletustel oleks kõigil täiesti vabad käed. Usun, et selline nimekiri võiks tuua Viljandi poliitikaellu veidi värskust.

Kusjuures selle kaudu ei pea ju kandideerima ainult need, kellel puudub erakondlik eelistus. Eestis on ka rida parlamendiväliseid erakondi (Eesti 200, Elurikkuse Erakonna ja Vabaerakonna ühinemisel tekkinud Tulevikuerakond, rohelised jne.), millel on võib-olla ka Viljandis mõni liige, kes tahab kandideerida kangesti volikokku, kuid mitte mõne teise erakonna valimisnimekirjas. Lõpuks võib ka suuremates erakondades leiduda inimesi, kes ei taha kandideerida nüüd mingil põhjusel oma erakonna nimekirjas. Viimastel soovitan siiski eelnevalt uurida, mida arvavad sellisest konkureerivas nimekirjas kandideerimisest erakonnakaaslased. Varem on ju mõned parteid oma liikmeid selliste asjade pärast lausa välja visanud.

Nii et palun huvilistel minuga ühendust võtta, et saaks selle valimisliidu loomisega vaikselt edasi liikuda.

Kuna ma ise kavatsen kandideerida kohalikel valimistel aga sõltumata sellest, kas selline valimisliit lõpuks sünnib või mitte, alustan kohe ka valimispropaganda, see tähendab enda poliitilise programmi, valimisplatvormi tutvustamisega. Esimene punkt: alkoholipoliitika.

Ma ei hakka siin pikalt lahkama Isamaa kustunud tulevikulootuse Valter Vaha kriminaalasja, sest… kui kujutleda ennast sellise noormehe olukorda, kellele tüdruksõber räägib, et oli kellegi poolt uimastatud ja sisuliselt vägistatud, ma arvan, et enamik mehi tahaks kolkida süüdlase jõhkralt läbi mitte üksnes pärast paari õlut, vaid ka täiesti kaine peaga. Kui hiljem selgub, et asjad ei olnudki siiski võib-olla päris nii, noh… tagantjärele on kõik targemad. Eks omakohus olegi ju problemaatiline selle tõttu, et karistusele ei pruugi eelneda korralikku uurimist.

Karistusseadustik näeb muide ette, et inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest, kui see on toime pandud ära kasutades narkootilise või psühhotroopse aine abil kannatanule tekitatud seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega. Seega tasuks pöörduda taolistes asjades kindlasti politsei poole, et kurjategija saaks pikemaks ajaks ühiskonnast isoleeritud. Omakohtu rakendamine, nagu näha, ei pruugi osutuda kõige mõistlikumaks, kuigi emotsionaalselt on kahtlemata mõistetav, et rusikad hakkasid sügelema.

Samas asetub see juhtum ühte ritta mitmete varasematega, mille puhul on ühendav faktor alkohol. 2017. aastal sattus Viljandi linnapeaks kandideerinud Jaak Madison valimispäeva varahommikul Tallinnas tänaval mingisse sõnavahetusse, olles ilmselgelt jokkis, pildus venekeelseid roppusi ja ähvardas hakata hambaid kurku taguma. Videosalvestus sellest levis hiljem Postimehe veebilehe vahendusel üle kogu Eesti. 2013. aastal vahetas Isamaa veidi enne valimisi välja oma linnapeakandidaadi, sest sai teatavaks, et Tarmo Loodus, kes oli sel ajal meie linnavolikogu esimees, oli Saksamaal hansapäevadel purjuspäi lavale taidlema roninud, kontserti seganud. 2009. aastal lahkus Viljandi linnavolikogust noor rahvaliitlane Monika Kuzmina, ma olin muide tema valija, kelle Sakala kuulutas siis lausa aasta kõrtsikaklejaks. 2005. aastal lahkus Peep Aru, praegune Viljandi linnavolikogu aseesimees, aga Riigikogust – põhjuseks jälle pidurdusmehhanismide kadumine, mis tulenes ilmselt tugevast alkoholijoobest. Seda rida võiks jätkata pikalt. Näiteks riigihalduse minister Jaak Aab, kes jäi paari aasta eest vahele jääknähtudega autot juhtides ja lahkus selle tõttu valitsusest, kuid eelmisel aastal pärast valimisi oma varasemale kohale ennistati, põhjustas juba 20 aastat varem Viljandimaal liiklusõnnetuse, olles seda tehes alkoholijoobes.

See on mündi üks külg. Sama mündi teisel küljel on nüüd eelmisel kuul tulnud uudis selle kohta, et Viljandi linn sai endale oma õlu, mida valmistatakse Lätis, Valmieras. Pudelitel kasutatakse linna ametlikku sümboolikat. Linnavalitsus kavatseb hakata seda kinkima oma külalistele. Välja mõtles sellise asja linnavalitsuse pressiesindaja Johan-Kristjan Konovalov, kellest sai tänu sellele lausa Sakala nädala persoon. Sakala veebilehel avaldatud suurest pildigaleriist võis näha, et uue õlle pidulikul esitlusel viibisid rõõmust säravate nägudega linnapea Madis Timpson, ennast Isamaaks nimetava erakonna kohalikud käilakujud Aaltonen, Pihlak ja teised vanad õllesõbrad, kelle vaimustus oligi ilmselt täiesti siiras. Pihlak meenutas, et Viljandi ja Valmiera, kus seda õlut pruulitakse, kuulusid kunagi mõlemad Liivimaa koosseisu, seega “võib nüüd uhkusega juua ja mõnuga võtta, mõeldes nende linnade ja sealsete rahvaste sõprusele.”

Ma meenutaks lugupeetud ajaloolasele siinkohal ka enne Vene-Liivi sõda Liivimaal toimunud moraalset laostumist, allakäiku, mille tõttu kogu seda piirkonda hakati toona nimetama joomaurkaks. Just see sisemine allakäik, mis Liivimaad nõrgestas, muutiski selle teatavasti ahvatlevaks suutäieks tugevamatele naabritele. On tõesti äärmiselt kahju, et Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni aegadest, kui rahvuslus oli Eesti lahutamatult seotud karskusliikumisega, oleme jõudnud tänaseks olukorda, kus suurte rahvuslastena esinevad isikud, kes propageerivad sisuliselt joomarlust. Viljandi ametlik õlu on mitte geniaalne turundustrikk, mis parandab linna mainet, vaid kohalike õllejoodikute erakordselt rumal, lühinägelik ja vastutustundetu egotripp.

Alkoholi tarvitatakse Eestis jätkuvalt kõvasti rohkem piirist, millest alates see põhjustab ekspertide hinnangul tõsiseid tervisehädasid. 2017. aastal suri otseselt alkoholiga seotud haiguste tagajärjel 451 inimest. Loetelu alkoholi tarbimisega seotud negatiivsetest tagajärgedest ühiskonnale võtab Tervise Arengu Instituudi vastavas aastaraamatus enda alla ligi paarkümmend lehekülge. Valitsus on deklareerinud mitmesugustes dokumentides korduvalt, et alkoholi tarvitamist on vaja Eestis vähendada. Mida teeb Viljandi linn? Laseb välja oma õllemargi, asub propageerima alkoholi tarvitamist täiesti ametlikul tasandil, linnavalitsuse eestvedamisel.

Aitab jamast! Volikokku pääsedes teen ettepaneku täiendada linna põhimäärust punktiga, mis keelab volikogu istungitel viibimise alko- või narkojoobes. Linna tuleb juhtida kaine peaga. Ka linnavalitsuses peab hakkama kehtima reegel, mida järgitakse paljudes eraettevõtetes, et jääknähtudega tööle ilmunud vallandatakse päevapealt. Töö ajal napsutamine tuleb rangelt keelata. Maksumaksjate kulul šampanja lürpimine peab lõppema mitte ainult linnavalitsuse enda korraldatud üritustel, vaid ka selle allasutustes, sealhulgas kunstinäituste avamisel. Veini asemel võiks taolistel üritustel pakkuda ju vabalt näiteks porgandimahla, kui see on valmistatud Viljandimaal, kohalikust toorainest. Nii paistaks Viljandi silma tõesti positiivses mõttes, tervisliku, kodumaise joogikultuuri edendaja, mitte Lätist alkoholi eksportiva joomaurkana, millega seotud poliitikud satuvad iga mõne aasta järel purjuspäi skandaalidesse.

Selleks korraks kõik. Kuu aja pärast avaldan järgmise video, milles võtan kokku vahepeal valimisliidu osas toimunud arengud, jätkan valimisprogrammi tutvustamist, vastan küsimustele jne. Küsimusi saab saata näiteks veebilehe kov.laiapea.eu kaudu või veebikeskkonnas ask.fm (seal saab neid esitada ka anonüümselt). Ükshaaval võib-olla kõigile vastata ei jõua. Kord kuus teen kindlasti mingi kokkuvõtte, kus teemad järjest läbi käin.

Püsige lainel!