Rubriik: KOV2021

Valimistulemused on selgunud. Kui häälte ülelugemisel midagi ei muutu, tabas mind nendel valimistel ülitäpne läbikukkumine.

Tõin siin enne valimisi välja, mida üks või teine häältesaak tähendaks minu edasise poliitilise tegevuse jaoks kohalikul tasandil. Lubasin tugineda oma valimistulemuse hindamisel lihtsatele matemaatilistele valemitele. Tsiteerin:

1. kasin tulemus
100 : kandidaatide arv x 0,5 = 0,30% häältest

See tähendab tõenäoliselt vähemalt paarikümmend häält, mis ei oleks mõnes muus olukorras sugugi halb lähtepunkt. Pärast aasta kestnud valimiskampaaniat on see aga sisuliselt pea täielik läbikukkumine. Kui häältesaak jääb sellest veel tagasihoidlikumaks, viskan jalad (suure kergendustundega) seinale ja kavatsen Viljandi munitsipaalpoliitikaga seotud teemasid edaspidi lihtsalt ignoreerida, vältida isegi nende peale mõtlemist, et kasutada oma aega tulevikus paremini.

Nüüd ongi käes aeg see lubadus täita. Kogusin nendel valimistel 21 häält ehk ümmarguselt 0,292% kõigist kehtivaks loetud häältest. Enam kui 3/5 nüüd Viljandi linnas kandideerinutest sai küll sellest veel vähem hääli, kuid omaenda kehtestatud kriteeriumi kohaselt kukkusin nendel valimistel läbi. Ja seda hämmastavalt täpselt (100 : kandidaatide arv x 0,5 teeb ümmarguselt 0,296%). Seega viskan nüüd jalad suure kergendustundega seinale ega pööra Viljandi munitsipaalpoliitikale edaspidi enam üldse mingit tähelepanu.

Tänan kõiki, kes mind ei valinud! Tänu teile saan ma kasutada oma aega tulevikus paremini. Samas avaldan kaastunnet neile, kes seda tegid. Ilmselt soovisite oma häält andes, et see kampaania jätkuks siin ka pärast valimisi. Paraku näitasid valimistulemused, et selle järele puudub piisav ühiskondlik tellimus.

PS. Kampaanialeht kov.laiapea.eu jääb esialgu avatuks, kuid aasta lõpus eemaldan veebist nii selle kui ka mujal asuvad kampaaniamaterjalid. Kui keegi tahab neist midagi endale salvestada, tasub seda teha praegu.

Kuna käesolev postitus võib jääda selles seerias viimaseks (kõik sõltub minu häältesaagist valimistel), võtan siin vaatluse alla ilmselt kõige olulisema teema, millest ei ole kohalike valimiste eel Viljandis praktiliselt üldse avalikult räägitud: kuhu rajada uus bussiterminal? See küsimus on üsna keeruline, kuid peaks saama vastuse just nüüd valitava linnavolikogu ametiajal. Ja selle vastuse peaks andma just see uus volikogu.

Kas maha võetakse ka Salme Pruudeni park?

Linnavolikogu majanduskomisjoni septembri keskel toimunud koosolekul peatuti muu hulgas sellel, kuhu võiks tulla Viljandis uus bussiterminal. Abilinnapea Kalvi Märtin (Reformierakond) teatas, et selle üks võimalik asukoht on Salme Pruudeni park, kuigi “filosofeeritud” on ka vana bussipargi üle. Viljandi peaarhitekt Olav Remmelkoor märkis samas, et mõte bussiterminali rajamiseks tuli Viljandimaa Ühistranspordikeskuselt.

Nimetatud keskus lasi teha eelmisel aastal uuringu avaliku liiniveo teenuskorralduse mudeli parendamiseks Viljandi linnas ja selle lähiümbruses, mida keskuse juhataja Kaupo Kase käis tänavu veebruaris tutvustamas ka linnavolikogu majanduskomisjonis. Komisjon tegi siis linnavalitsusele ettepaneku tulla juba oma aprillikuu koosolekule tutvustama ühistranspordivõrgu parendamisega seotud võimalikke arenguid, kuid kevadel selleni siiski ei jõutud. Juunis võttis komisjon vastu otsuse arutelu bussiterminali võimalike asukohtade üle lõpuks ikkagi avada ning kutsuda sel teemal rääkima ka linna peaarhitekt.

Arutelu lähtepunktiks oleva uuringu teostas inseneribüroo Stratum, mis on Eestis vanim professionaalne transpordiplaneerimisele ning liikluskorraldusele spetsialiseerunud konsultatsioonifirma. Selles leiti, et liinivõrgu optimeerimiseks oleks otstarbekas rajada kesklinna bussiterminal, kus saab rakendada ümberistumiste süsteemi. Koostöös töö tellinud ühistranspordikeskusega jõuti järeldusele, et kõige sobivam koht selle jaoks on Savi tänav, mille ääres asub kunagine Viljandi bussipargi kompleks.

Praeguse bussijaama puhul nähti probleemi selles, et see kuulub eraomanikule, mistõttu on linna ja ühistranspordikeskuse võimalused seal toimuvat mõjutada ning kontrollida vähesed. Pealegi raskendab sinna soovitud kujul ümberistumiskoha rajamist olemasolev ruumiline lahendus, sealhulgas juurdepääsude küsimus.

Riigieelarve kaudu saab bussijaama operaator enam kui 100000 eurot aastas. Leiti, et ühistranspordi planeerimise, kvaliteedi tõstmise ning linna- ja maakonnaliinide parema sidumise huvides võiks bussijaam kuuluda kohalikule omavalitsusele. Savi tänava kasuks rääkis see, et selle vahetus läheduses asuvad mitmed kaubandus- ja teenindusasutused, mis on ligitõmbavad kogu linna ja selle tagamaa elanikele, ning piirkonda kerkib ka Viljandi haigla uus hoone.

Abilinnapea Kalvi Märtin teatas aga majanduskomisjoni septembris toimunud koosolekul, et bussiterminali teemaga edasi liigutud ei ole. Uuringus pakutud Savi tänava lahendust nimetas ta filosofeerimiseks. Üheks võimalikuks asukohaks on tema sõnul hoopis Johann Köleri tänava ääres asuv Salme Pruudeni park. Linna peaarhitekt Olav Remmelkoor märkis omakorda, et uue bussiterminali rajamine on üsna tülikas ja selleks ruumi leida on raske.

Kommentaar: opositsioon ei vääri oma nime

Viljandi linnavolikogu peagi ametist lahkuva koosseisu esimesel istungil protesteerisid nördinud sotsid ägedalt selle vastu, et võimuliit tahtis hakata nimetama neid edaspidi vähemuseks, mitte opositsiooniks. See oli kummaline ja naeruväärne. Palju teravmeelsem olnuks lihtsalt teatada, et sellisel juhul nimetatakse koalitsioonipoliitikuid edaspidi enamlasteks. Samas osutus see aga heaks indikaatoriks sellest, mida linnavolikogu opositsioon on viimase nelja aasta jooksul viljandlastele pakkunud.

Viljandi ühistranspordivõrgustiku korrastamiseks tehtud uuringu aruanne avalikustati juba eelmise aasta novembris. Seda esitleti siis avalikult veebis ja asjast kirjutas ka kohalik ajaleht Sakala, mille teatel rääkis ühistranspordikeskuse juhataja, et kõige tähtsam muudatus on just see, et Viljandi kesklinnas peab olema terminal, kus eri suundadest tulevad bussid kokku saavad, et seal saaksid toimuda ümberistumised. “Joonisel panime selle teoreetilise punkti Savi tänavale,” ütles ta ajalehele.

Linnavolikogu majanduskomisjoni koosolekutel on teemat puudutatud tänaseks kolmel korral. Kõigist neist koosolekutest on võtnud osa ka nüüd valimisliitu Südamega Viljandis kuuluvad sotside ning EKRE esindajad. Milline on nende seisukoht uue bussiterminali võimaliku asukoha osas, ei ole teada. EKRE lubab oma programmis küll toetada selle rajamist, aga ei ole täpsustanud, kas Savi tänavale või Salme Pruudeni parki. Südamega Viljandis lubab muuta Viljandi ühistranspordi keskkonnasõbralikumaks, kasutades erinevaid nutikaid lahendusi ning õppides teiste linnade kogemustest, kuid uue bussiterminali rajamise ja võimaliku asukoha osas ei ole peetud vajalikuks oma seisukohta väljendada.

Praeguse võimuliidu valimislubadused ei ole selles küsimuses selgemad. Reformierakond lubab jätkata koostöös riigiga ühistranspordivõrgu arendamist ja luua tingimused keskkonnasäästlike busside kasutamiseks. Keskerakond lubab kesklinna uue terminali rajamist, nagu EKRE, kuid asukohta ei ole nemadki täpsustanud. Isamaa ei luba midagi. “Ma ei pea vajalikuks joosta võidu nimekirjade lubadustega, kuna tegelikkus ei sõltu kõlavatest lubadustest,” tunnistab erakonna esimees Helir-Valdor Seeder oma valimisreklaamis.

Võib mõista, et valimisprogrammid valmisid ajal, mil abilinnapea Kalvi Märtin ei olnud veel hõiganud välja, et linnavalitsuses nähakse uue terminali võimaliku asukohana hoopis Salme Pruudeni parki, mitte Savi tänavat, kuid tänaseks on möödunud 14. septembril toimunud majanduskomisjoni istungist pea terve kuu. Mida on opositsioon vahepeal teinud? Hääletamine juba algas, aga valijad ei tea veel isegi seda, kas ennast nüüd uhkelt kõige keskkonnasõbralikumana reklaamiv valimisliit Südamega Viljandis, mis peaks idee poolest pooldama ühistranspordi arendamist, põhimõtteliselt üldse toetab sellise terminali rajamist, rääkimata siis veel sellest, kus nähakse selle võimalikku asukohta. Kas järsku Salme Pruudeni pargis?

Miks on see teema oluline? Koroonakriisi mõjul võib ühistranspordi kasutamine olla viimastel aastatel vähenenud, kuid Euroopa Liidus toimuva rohepöörde tagajärjel selle kasutajate osakaal tulevikus kahtlemata kasvab, sest auto omamine ja kasutamine muudetakse inimeste jaoks senisest kulukamaks. Ühistranspordi enda muutmine keskkonnasõbralikumaks eeldab Viljandis ka liinivõrgu korrastamist. Uue ümberistumisi võimaldava terminali rajamine on sellest vaatepunktist äärmiselt mõistlik ja vajalik samm. Küsimus on seega ikkagi pigem kuidas ja kuhu, mitte niivõrd see, kas seda kunagi üldse tehakse. Praegune linnavalitsus kaldub eelistama asukohana Pruudeni parki. Opositsioon ei ütle selle kohta midagi.

Taustainfo: Pruudeni pargi keeruline ajalugu

Salme Pruudeni pargiks nimetatakse Johann Köleri tänava ääres asuvat ning August Maramaa puiestee ja Uku tänavaga piirnevat haljasala, kuhu paigaldati 1996. aastal Viljandimaalt pärit ja Viljandis koolis käinud kasvatusteadlase, Kodutütarde esimese peavanema ja ideoloogi Salme Pruudeni (1896–1993) büst, mille autor on skulptor Aime Kuulbusch. Haljasala ühte serva, Uku tänava äärde lasi Viljandimaa Naisselts, mis loeb ennast 1917. aastal asutatud Wiljandi Eesti Naisseltsi järglaseks, paigaldada alles mõne aasta eest oma nimelise pingi.

Pruudeni büsti paigaldamise sellele haljasalale korraldas Johann Köleri Fondi esinaine Aate-Heli Õun, kelle idee kohaselt pidanuks sinna tulema suurem skulptuuride park, kus leiavad endale koha teisedki Viljandiga seotud kultuuritegelased. Büsti paigaldamine toimus kodanikualgatuse korras, mitmete organisatsioonide ja paljude viljandlaste toetusel. Sellele eelnesid talgud pargi korrastamiseks. Pidulik avamine toimus mulkide päevade raames, kuid meie toonaste linnavõimude kiuste, mistõttu tegi linnavolikogu kultuurikomisjon siis koguni ettepaneku büsti paigaldajat omavolitsemise eest trahvida.

Viljandi linnapea Andres Soosaar (Koonderakond, valimisliit Kodune Viljandi) kuulutas linnavolikogu istungil, et Pruudeni büsti näol on tegemist ebaseadusliku ehitisega ja tema hinnangul see sinna ei sobi. Linnavolikogu otsustas büsti siiski vahetult enne valimisi paigale jätta. Toimunud valimiste tagajärjel kaotas Soosaar oma ametikoha ja linnapeaks sai Tarmo Loodus (Isamaaliit, valimisliit Maramaa), kes oli Pruudeni büsti teisaldamise vastu.

Paul Kondase (1900–1985) sajandaks sünniaastapäevaks tahtis Õun lasta paigaldada Pruudeni büsti kõrvale Kondase oma, et jätkata kavandatud kultuuritegelaste pargi rajamist, kuid vahepeal uuesti võimule tulnud valimisliit Kodune Viljandi, kuhu kuulusid nii uus linnapea Peep Aru kui ka abilinnapea Jaak Allik, blokeeris selle plaani, seades kahtluse alla kogu sellise pargi rajamise idee. Allik kuulutas Sakalas, et “kodanikuallumatuse teel rajatiste püstitamine ei ole tänapäeval mitte ainult seadusevastane, vaid äärmiselt kentsakas.” Nii jäigi Kondase büst siis sinna paigaldamata, sest Viljandi linnavalitsus oli selle vastu. See leidis endale lõpuks koha hoopis Suure-Jaanis.

Kavandatud kultuuritegelaste pargi tagamõte oli muidugi ka see, et päästa täisehitamisest üks veidi suurem tükike Viljandi kesklinnas leiduvat rohelust. Vastuseis Pruudeni büsti paigaldamisele lähtus aga mitte üksnes nn. ettevõtjate partei poolt, vaid oli tingitud ka ideoloogilistest põhjustest. Pruuden oli ju ikkagi silmapaistev rahvuslik ideoloog ja pärast sõda eksiilis elades ka häälekas antikommunist, nõukogudevastane Välis-Eesti aktivist.

Seda ajalugu arvestades võib näida kummaline, et Pruudeni park uue bussiterminali võimaliku asukohana üldse kaalumisele on tulnud. Peaks olema ju selge, et selle rajamine sinna kohtaks vastuseisu mitte üksnes ümberkaudsete eramajade elanike poolt, vaid ärritaks üles palju suurema hulga viljandlasi. Samas kuulub see maa seal aga praegu linnale ning kui puud maha võtta, Pruudeni büst ja naisseltsi pink minema viia, saab hakata juba varsti asfalti panema – selles mõttes oleks kunagise bussipargi territooriumi kasutamine kindlasti keerulisem ja palju kulukam.

Taustainfo: Savi tänava plussid ja miinused

Savi tänava ääres asuv kunagine bussipargi kompleks kuulub eravaldusse, selle omanik on Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS. Kinnistule kavandati pikalt Viljandi suurima kaubanduskeskuse rajamist. Tänaseks on nendest plaanidest loobutud, kuid TKK ei loovutaks seda maatükki, kus asuvad hooned seisavad praegu suuresti kasutult (nende katustel kasvavad juba väikesed puud), linnale loomulikult tasuta, vaid tahaks selle eest väga palju raha, sest kinnistu asukoht on ju iseenesest äärmiselt hea.

Kõigepealt tahtis rajada kunagise bussipargi asemele kaubanduskeskuse Saksa poekett Lidl. Kui see otsustas 2006. aastal siiski loobuda Eestisse laienemisest, ostis Tallinna Kaubamaja ära kümme nende poolt Eesti linnades omandatud krunti, sealhulgas Viljandis asuva. Kaubamajal sellega esialgu mingeid konkreetseid plaane ei olnud. Vahepeal kavandati sinna suure ärikeskuse rajamist, kus pidanuks leidma koha ka Selver, kuid Centrumi laienemine ja UKU Keskuse tulek tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale.

Eelmise aasta lõpus võttis Viljandi linnavolikogu viimaks vastu ka otsuse lõpetada 2006. aastal algatatud detailplaneeringu koostamine, sest selle koostamisele ei olnud asutud ning protsessi algatanud Lidl Eesti OÜ oli äriregistrist kustutatud ja kinnistu omanik vahetunud.

Juba 2014. aastal väljastas linnavalitsus TKK-le, mis soovis hakata seal praegu asuvaid hooneid lammutama, lammutusprojekti tingimused, kuid ka selles osas ei ole edasiliikumist toimunud. Samal aastal pakkus TKK kinnistut Viljandi haigla uue hoone tarbeks, kuid nõudis selle eest nii suurt hinda, et Viljandi Haigla SA ei saanud seda endale lubada.

Just selle kinnistu kõrge hind ja vajadus teha täiendavaid kulutusi seal praegu asuvate hoonete lammutamiseks ongi peamine põhjus, miks Viljandi linnavalitsuses ei olda vaimustatud mõttest rajada uus bussiterminal Savi tänavale. Täpseid arvutusi selle kohta ei ole, kuid hinnanguliselt võib terminali rajamine sinna minna maksma mitu korda rohkem sellest, mis kuluks siis, kui see rajataks Pruudeni parki. Ilmselt just seetõttu nimetaski abilinnapea Märtin seda filosofeerimiseks.

Nende suurte miinuste kõrval on kunagise bussipargi kompleksi plussiks aga selle ilmselgelt parem asukoht. Seal oleks bussiterminal Viljandi haigla uue hoone vahetus läheduses, sisuliselt kesklinna uue südame keskmes, mitte selle servas. Terminali rajamisel sinna saaks linnas korda ja äratatud uuele elule koht, mis võib muidu jäädagi ootama mingit paremat plaani. Lihtsalt kaubanduskeskust ei ole sinna ju enam mõtet teha, sest neid on kogu ümbrus juba niigi täis.

Seisukoht: odavaim lahendus ei ole parim

On täiesti mõistetav, et uue bussiterminali võimalik rajamine Savi tänavale, mida peetakse selle jaoks kõige paremaks paigaks ühistranspordikeskuse tellimusel valminud uuringus, ei tekita linnavalitsuses vaimustust, sest see läheks lihtsalt väga kalliks. Praegu pole ka selge, kust selle jaoks üldse raha peaks tulema. Pruudeni park oleks selles mõttes kindlasti odavam ja lihtsam lahendus, sest seal kuulub maa juba praegu linnale.

Pruudeni pargi likvideerimine kutsuks aga kindlasti esile suuremat vastuseisu kui kunagise bussipargi kompleksis asuvate lagunenud hoonete lammutamine. Viimane oleks rahaliselt esialgu kõvasti kulukam, kuid linna arengu seisukohalt uuele terminalile kahtlemata sobivam, inimestele mugavam asukoht. Seetõttu tuleks minu arvates eelistada ikkagi just seda, mitte asuda kohe planeerima Pruudeni pargi likvideerimist.

Terminali rajamine Savi tänavale ei pruugi minna ka nii kalliks nagu esmapilgul tundub. Selle jaoks ei ole tegelikult vaja tervet kunagise bussipargi territooriumi. Piisaks sellest, kui see kinnistu pikuti pooleks teha. Teise poole väärtus kasvaks ju terminali valmides tunduvalt. Sellisel juhul tasuks sinna tõenäoliselt ikkagi teha kaubanduskeskus, mis on piirkonnas valitseva konkurentsi tiheduse tõttu seni rajamata jäänud.

Võib-olla õnnestuks sellise poolitamise korral saada TKK käest maad terminali rajamiseks isegi odavamalt (ruutmeetri kohta), kui nad tahaksid tervet kinnistut müües, sest praegu seisab see neil ju praktiliselt kasutult. Igatahes tasub see võimalus kaalumist ja läbirääkimisi, mitte kohe kõrvale heitmist. Pruudeni park ei tohiks nüüd mingil juhul olla uue terminali jaoks esimene valik. Kui seda üldse kaaluda, siis ikkagi mitte esimeses järjekorras, vaid alles pärast seda, kui on proovitud liikluskorraldusekspertide poolt soovitatud Savi tänava varianti.

Viljandi Noortevolikogu korraldas vaid veebiülekandena edastatud valimisdebati, kuhu kutsuti ennast tutvustama ka üksikkandidaate. Kuna ma ei saanud kohale minna, tegin korraldajate nõusolekul enda ja oma kandidatuuri tutvustamiseks videopöördumise, kuid see jäeti lõpuks ikkagi näitamata, mistõttu postitan selle nüüd siia.

Igasuguseid küsimustikke saadetakse kohalikel valimistel kandideerijatele nii palju, et ma ei jõua neis kõigile küsimustele enam pikemalt vastatagi. Toon nüüd ära oma lühikesed vastused Eesti Looduskaitse Koostöövõrgustiku metsanduse huvikoja liikmesorganisatsioonide Eesti Metsa Abiks ja Päästame Eesti Metsad korraldatud küsitlusele.

Eestimaa Looduse Fond esitas kandidaatidele ainult ühe küsimuse, millega seoses sai kirjutatud siin juba veidi pikemalt metsandusest Viljandi linnas, aga nüüd on neid kokku 13, kusjuures nii mõnegi puhul võib tekkida küsimus, kas need on Viljandi puhul üldse relevantsed. Huvitaval kombel leidsin pärast mõningast järelemõtlemist ja asjade ülekontrollimist, et Viljandiga saab siiski mingil moel või määral seostada ka neid, mis ei pruugi esmapilgul meie omavalitsust puudutada.

Seda, et Viljandi järv on Natura 2000 ala, enamasti ehk teatakse, aga kuidas võib puudutada linna küsimus, mis käib kaevandamisalade planeerimise kohta? Või mis tähtsust omab see, mida võimalikud tulevased Viljandi linnavolinikud arvavad puidu põletamisest elektrijaamades?

Kohe selgitan. Jäätmejaama lähedal asuv Pilu liivakarjäär ulatub otsapidi linna haldusterritooriumile ning võib teoreetiliselt laieneda kunagi ka selles suunas, kusjuures langetamisele võib seal lõpuks minna paar hektarit metsa. Seega ei olegi küsimus kaevandamisalade planeerimisest Viljandi linna puhul täiesti asjakohatu, kuigi praktikas see (vähemalt nüüd valitava linnavolikogu ametiajal ehk lähema nelja aasta jooksul) siiski tõenäoliselt ei tõstatu.

Küsimus elektrienergia tootmise kohta puudutab Viljandit kõige osesemalt sel moel, et meie kohalik soojatootja Esro toodab oma Jämejala koostootmisjaamas, mis töötab suuresti puiduhakkel, ka elektrit. Eeldasin, et antud juhul ei peetud aga silmas selliseid väikeseid jaamu (puidu põletamist koostootmisjaamades ei ole välistanud rohelisedki), vaid mõeldi põlevkivielektrijaamadele, mida puidu abil töös hoitakse. Seal toimub tõesti rohepesu, nagu oma vastsuses märkisin, aga Esro puhul ma seda nii ei nimetaks.

Nii et hea tahtmise korral saab kõik need küsimused kuidagi Viljandiga ära siduda. Paistab, et andsin küsimustikule vastates ühtlasi rea lubadusi selle kohta, mille eest volikokku pääsemise korral seisma hakkan. Kordan üle, et ma ei pea sinna pääsemist kuigi tõenäoliseks. Kui läheb teisiti, võtan need teemad siin aga kindlasti lähemalt ette. Praegu lihtsalt ei jõua kõigest kirjutada.

1. Kas te seisate selle eest, et määrata üldplaneeringus kõrgendatud avaliku huviga aladele raiepiirangud, mis välistavad lageraie? Vastus: Jah.

2. Kas te olete valmis võtma kõrgendatud avaliku huviga metsad kohaliku kaitse alla ja siduma need rohekoridoridega? Vastus: Jah.

3. Kas te olete valmis kehtestama üldplaneeringus rohevõrgustiku metsades säilitatavate säilikpuude koguse? Vastus: Jah.

4. Kas te seisate uute looduskaitsealade moodustamise eest kohaliku omavalitsuse seni kaitsmata rohevõrgustiku osades ja oluliste ökoloogiliste väärtustega aladel? Vastus: Jah.

5. Kas te seisate Natura 2000 alade kaitse eest Euroopa Liidu õigusruumi seadustest lähtudes? Vastus: Jah.

6. Kas te olete valmis seadma arengukavas eesmärgiks elurikkuse suurendamise omavalitsuse maadel ja selle rahastamise? Vastus: Jah.

7. Kas te olete valmis määratlema koos elanikega kohalikud looduskaitsevajadused ja paluda looduskaitseekspertidelt piirkonda sobivaid lahendusi? Vastus: Jah.

8. Kas te olete valmis tellima rohealade uuringu ja koostama rohealade kava? Vastus: Jah.

9. Kas te pooldate lindude ja loomade kevadsuvise pesitsus- ja poegimisaegse raierahu kehtestamist teie piirkonna metsades? Vastus: Jah.

10. Kas te seisate rohealade kaitse, looduskeskkonna hoidmise, kohaliku kogukonna huvide ja maavarade heaperemeheliku kasutamise eest, kui küsimuse all on kaevandamisalade planeerimine? Vastus: Jah.

11. Kas te nõustute, et haljasalad, puhkealad ja pargid annavad kogukondadele stabiilsuse-, turva- ja rahulolutunde, suurendades niimoodi üldist heaolu? Vastus: Jah.

12. Kas teie teadmiste kohaselt on elektrijaamades puidust energia tootmine taastuvenergia või mitte? Vastus: Ei ole, see on rohepesu.

13. Kui te peate valima mõne tuttava ettevõtja huvide ja keskkonnakahjudest hoidumise vahel, siis kumma te valite? Vastus: Keskkonnakahjudest hoidumise.

Juhtus kätte valimisliidu Südamega Viljandis ajakirjakujuline propagandatrükis loosungliku pealkirjaga “Mina valin südamliku Viljandi” (kas sellega üritatakse anda vaikimisi mõista, et kedagi teist valides on inimesed justkui südametud ning head ja õiged kandidaadid on ainult selles valimisliidus? – tundub, et madala enesehinnangu all nad tõesti ei kannata!), kust torkas teravalt silma selle valimisliidu ühe eestvedaja Kristjan Mändmaa mesimagus valimisjutt “Südamega Viljandis – kõige omakasupüüdmatum valimisliit” (tuleks ilmselt täpsustada, et ka ainus, mis sel korral Viljandis valimistel osaleb), milles ta esitas terve rea küsitava väärtusega väiteid.

“Oleme kõige võrdsemad ja hoolivamad. Ainsana Viljandis on meil naisi ja mehi täpselt pooleks. Meie keskmine liige on teiste nimekirjadega võrreldes noorem, programm aga seejuures kõige hoolivam nii eakate kui ka erivajadustega inimeste suhtes,” kuulutab Mändmaa.

FAKTIKONTROLL: Esimene lause on enseupitajalik hinnang, mis on juba oma olemuselt subjektiivne.

Teine lause on sisuliselt väär, sisaldab ebatäpset väidet. Enam kui poole selle valimisliidu kandidaatide nimekirjast moodustavad mehed. Naiste osakaal valimisnimekirjades on Viljandis järgmine: Isamaa – 17,9%, Reformierakond – 32,6%, EKRE – 36,0%, Keskerakond – 41,9%, Südamega Viljandis – 48,1%, Eesti 200 – 69,2%. Seega oleks korrektne väita, et valimisliidu nimekiri on küll kõige lähemal soolisele tasakaalule, kuid täpselt pooleks naisi ja mehi seal siiski ei ole, mehi on rohkem (va. juhul, kui mõni neist on tegelikult kahesooline). Täpselt pooleks on naisi ja mehi ainult üksikkandidaatide hulgas.

Kolmanda lause esimene pool on samuti eksitav. Kõige noorem nimekiri on Viljandis tegelikult erakonnal Eesti 200, mille kandidaatide aritmeetiline keskmine on 42, mediaankeskmine 40 eluaastat. Valimisliidu Südamega Viljandis vastavad numbrid on 45 ja 42. Üksikkandidaatide aritmeetiline keskmine on 35 eluaastat.

Lause teise poolega on lugu keerulisem, sest programmides sisalduvat hoolivust on raske mõõta. Hooldajatoetuse tõstmist ja Kaare kooli säilitamist lubavad neis veel ka näiteks EKRE ja Reformierakond. Viimane lubab arendada sellest koguni Eesti parima erivajadustega laste kooli. Südamega Viljandis piirdub lubadusega võimaldada seal kvaliteetset haridust. Kumb on siis hoolivam? Nimetatud kooli direktriss, kes on kõige otsesemalt vastutav selle kvaliteetse hariduse võimaldamise eest, kandideerib igatahes Reformierakonna, mitte Südamega Viljandis nimekirjas.

Või kuidas hinnata nüüd sellist punkti: “Arendame erivajadustega viljandlastele tarvilikke tegevusi ja teenuseid.” Kas selliseid üldsõnalisi deklaratsioone, mille konkreetne sisu jääb valimisliidu programmi lugedes ähmaseks, tuleks pidada märgiks tõelisest hoolivusest? Või on need lihtsalt poliitiline ilukõne, millel ei olegi tegelikult üldse mingit konkreetset sisu?

“Oleme kõige keskkonnasõbralikumad. Loodust ja elurikkust väärtustav mõtteviis on Südamega Viljandile sügavalt omane,” väidab Mändmaa.

MINU HINNANG: Sügavalt kindlasti mitte, ilmselgelt ei ole nende näol tegemist mingite radikaalidega, sest muidu ei oleks nad lasknud paigaldada endast tänavatele säravate naeratustega valimisreklaame, trükkida postkastidesse toppimiseks sellist ajakirja ja valmistada valimistega seoses igasugust muud träni, sest see kõik suurendab ju inimkonna ökoloogilist jalajälge.

Sisuliselt on tegu samasuguse rohepesuga, millega tegeleb Eesti 200. Teatavasti kuulutas see erakond uhkelt, et tuleb välja CO2-neutraalse valimiskampaaniaga. Tegelikult ei ole see erinenud praktiliselt millegi poolest teiste erakondade omadest. Nemad lihtsalt lubasid pidada arvestust enda tekitatud CO2 üle ja leida hiljem viise tekitatud ökoloogilise jalajälje kompenseerimiseks, näiteks metsa istutades. Eks siis pärast valimisi ole näha, kas see uhke lubadus ka päriselt kuidagi täidetakse või jäävadki need suuresti vaid sõnadeks, sest metsa tuleks istutada neil oma valimiskampaaniaga tekitatud keskkonnakahjude kompenseerimiseks ikka väga palju.

Selle peale, et vaja oleks radikaalset muutust valimiskampaaniate endi läbiviimises, ei paista olevat tulnud isegi Eestimaa Rohelised. Nemadki on lasknud trükkida igasugust pahna, näiteks kleepekaid, mis jõuavad tänu neile endile ja/või nende toetajatele ka avalikku linnaruumi (tänavapostidele ja plankudele), nähtavasti ise üldse mõistmata, et seegi on plast, mille kätte linnukesed võivad lämbuda.

Mändmaa kirjutab samas veel: “Me ei ihka võimu võimu pärast. Kõigil meie liikmetel on küllaga põnevat tegemist ka ilma selleta. Näeme linnajuhtimist raske, aga hädavajaliku ülesandena. Rahvatarkuski soovitab: anna võim sellele, kes seda parema meelega vastu ei võtaks.”

Valijatel on siinkohal oluline teada, et juba varasemalt korduvalt linnavolikokku pürginud Mändmaa on üks selle valimisliidu initsiaatoritest. Kandideerimisavalduses märkis ta enda ametiks: töötu. Valimisliidu linnapeakandidaat on küll Helmen Kütt, aga volikogu esimeheks asuks, kui see koht pärast valimisi endale saadakse, väidetavalt mitte tema, vaid valimisnimekirja teine number Kristjan Mändmaa. Viljandis makstakse linnavolikogu esimehele igakuist hüvitist/töötasu 1000 eurot. Järeldused võib sellest igaüks ise teha. Selge näib olevat aga see, et kui faktid ei sobi kokku valimiskampaania jaoks valitud narratiiviga, siis Mändmaa neil ennast häirida ei lase. Võib ilmselt eeldada, et samas stiilis jätkaks ta ka linnavolikogu esimehena.

Oma ankeetküsitluse saatis kohalikel valimistel kandideerivatele isikutele ka Eesti LGBT Ühing, mis teatas, et soovib minu “vaateid ja plaane jagada tuhandete jälgijate-valijatega, keda huvitab LGBT+ inimeste ja nende lähedaste käekäik.”

Olgu kohe öeldud, et mingeid konkreetseid plaane mul selles vallas ei ole. Üldiselt oman tsentristlikke vaateid, mis jäävad Viljandi poliitilisel maastikul tõenäoliselt kuhugi valimisliidu Südamega Viljandis ja EKRE vahele. Inimesed, kes soovivad kangesti LGBT+ teemade tõstatamist linnavolikogus, peaksid ilmselt valima nende kahe nimekirja vahel. Mina ei arva, et seda seal tingimata teha tuleks. Ma ei poolda linnavalitsuse hoonele vikerkaarelipu heiskamist ega ka Viljandi kuulutamist mingiks LGBT-vabaks tsooniks. Minu vastused Eesti LGBT Ühingu küsimustele olid aga sellised…

Kas Sinu meelest peab kohalik omavalitsus töötama selle nimel, et olla LGBT+ inimestele turvaline, ligipääsetav ja võimestav?

Minu vastus: Kohalik omavalitsus peab töötama selle nimel, et olla turvaline, ligipääsetav ja võimestav kõigile, sealhulgas LGBT+ inimestele, kedagi kuidagi (olgu siis negatiivselt või positiivselt) diskrimineerimata.

Kas ja milliseid Eesti LGBT Ühingu viiest soovitusest võtad valituks osutumisel oma tegevusplaani?

Eesti LGBT Ühingu soovitused:

1. Lisada KOV valimisprogrammidesse kinnitus töötada järjepidevalt selle nimel, et KOVi teenused oleksid LGBT+ inimestele turvalised ja ligipääsetavad.

Minu vastus: Valimisprogrammides võib kinnitada mida iganes; oluline on töötada päriselt selle nimel, et omavalitsuse teenused oleksid kõigile inimestele turvalised ja ligipääsetavad.

2. Võimestada LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise edendamisega tegelevaid organisatsioone ja huvigruppe.

Minu vastus: Kui võimestamise all mõeldakse rahalist toetust omavalitsuse poolt, siis Viljandis on olemas linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise kord, millest tuleb lähtuda ka iga konkreetset projekti- või tegevustoetuse taotlust hinnates. Ma ei ole kursis sellega, kas kõnealused organisatsioonid on Viljandi linnalt projekti- ja/või tegevustoetusi taotlenud, aga minu hinnangul see kord neile selliste toetuste määramist põhimõtteliselt ei välista.

3. Tugevdada kiusamisvastast ennetustööd koolides ja parandada koolide võimekust tegeleda kiusamise ja ahistamisega, lähtudes muu hulgas ka LGBT+ noorte ja perede kogemustest.

Minu vastus: Koolides tuleb kindlasti tegeleda igakülgse kiusamisvastase ennetustööga. Millises vormis seda tehakse (kas ka LGBT+ noori ja peresid oma kogemustest rääkima kutsudes või mitte), see peaks olema aga siiski kooli personali või äärmisel juhul hoolekogu, mitte linnavolikogu otsustada. Ma ei poolda seda, et Viljandi linnavolikogu selles küsimuses koolidele ühes või teises suunas ettekirjutusi hakkaks tegema.

4. Nähtavalt toetada LGBT+ inimeste võrdset kohtlemist edendavaid algatusi ja üritusi.

Minu vastus: Kui nähtava toetuse all mõeldakse isiklikku kohalolekut, siis pean märkima, et minu eluviis on muutunud viimastel aastatel äärmiselt perekeskseks, mistõttu ma ei käi enam peaaegu mingitel üritustel ja sõltun oma valikutes suuresti lastest. Näiteks: see oli vist juba eelmisel sajandil, kui festivali Kiriküüt raames toimus Viljandis esimene homoerootiline fotonäitus [parandus: homoerootiliste fotode näitus] – vaatasin siis kõige muu hulgas ka selle ära, aga oma väikeste tütardega ma täna samale näitusele küll ei läheks, vaid üritaksin seda kindlasti vältida.

5. Liituda Rainbow Cities ehk ülemaailmse linnade võrgustikuga, mis tegeleb LGBT+ inimeste võrdsete võimaluste edendamisega.

Minu vastus: Uurisin järgi, et Viljandi linna jaoks oleks nimetatud organisatsiooni liikmemaks, mida arvestatakse elanike arvu järgi, 1000 eurot aastas. See summa ei ole iseenesest küll väga suur, kuid ma leian, et selle raha võiks kulutada pigem inimeste võrdsete võimaluste edendamiseks Viljandis kohapeal, mitte selleks, et üritada endast väljapoole eriti LGBT+ sõbralikku muljet jätta.

Kui ühingu soovitused Sind ei kõneta, siis millisel muul viisil tegeled valituks osutumisel LGBT+ inimeste turvalisuse, ligipääsetavuse ja võimestamisega?

Minu vastus: Mingeid eraldi lubadusi mul LGBT+ inimestele ei ole. Kohalik omavalitsus peab töötama selle nimel, et olla turvaline, ligipääsetav ja võimestav kõigile.

Eestimaa Looduse Fond pöördus nüüd kõigi kohalikel valimistel kandideerivate isikute poole küsimusega, kas nad on selle poolt ja valmis tegutsema selle heaks, et nende omavalitsuses majandatakse kohalike kogukondade jaoks olulisi riigimetsi edaspidi püsimetsana. Vastasin jaatavalt.

Viljandi linna haldusterritooriumil asub RMK poolt hallatavat riigimetsa üsna vähe, kuid Viljandi järve teisel kaldal seda veidi siiski leidub. Kõrgendatud avaliku huviga alana sellest seni midagi määratletud ei ole, aga minu arvates võiks seda teha, sest tegemist on ümber järve kulgeva terviseraja ääres või vahetus läheduses asuvate eraldistega – puistutega, mis kujundavad maastikupilti, pakkudes silmailu terviserajal liikuvatele inimestele.

Metsa majandamine püsimetsana tähendab seda, et seal ei tehta lage- ega turberaiet, vaid piirdutakse valik- ja hooldusraiega. Ma ei poolda lageraiete täielikku keelustamist, mida on Eestis nõudnud osad aktivistid (erakond Eestimaa Rohelised algatas aasta tagasi lausa petitsiooni selles küsimuses rahvahääletuse korraldamiseks). Teostasin ise juhtumisi alles sel aastal endale kuuluvas metsas lageraie ühel 0,28 hektari suurusel eraldisel, kus see oli nähtud ette madala täiuse tõttu, et asemele saaks kasvada uus ja tihedam mets. Samas leian siiski, et Viljandi järve ümber võiks see olla välistatud.

Kuni hiljutise ajani see nii oligi, kuid kevadel kiitis valitsus heaks Viljandi maastikukaitseala uue kaitse-eeskirja, millega leevendati varasemaid piiranguid. Keskkonnaameti nõusolekul võib teostada nüüd maastikukaitseala Viljandi piiranguvööndis turberaiet langi pindalaga kuni üks hektar ja lageraiet hall-lepikutes langi pindalaga kuni 0,5 hektarit. See tähendab, et RMK võib näiteks Kalmani kääru juures terviseraja ja järve vahelt metsa kohati juba täiesti maha võtta, kui keskkonnaamet oma nõusoleku annab. Võib arvata, et selle nõusoleku saamisega RMK-l raskusi ei tekiks. Esialgu oli keskkonnaametil nüüd kavas lubada selles piiranguvööndis lageraiet hall-lepikutes lausa pindalapiiranguta.

Eestimaa Looduse Fond on koostanud omapoolsed soovitused omavalitsustele metsade kasutuse suunamiseks, aga ka kogukondadele kaasarääkimiseks kohalike metsaotsuste kujundamises. Fondi juhatuse liige Siim Kuresoo rõhutas nüüd saadetud küsimuse kaaskirjas, et kõige parem võimalus kõrgendatud avaliku huviga alade metsade käekäiku suunata on kohalikel omavalitsustel üldplaneeringutes, millega saab seada tingimusi nende majandamiseks, sest üldplaneeringutes seatud tingimusi tuleb RMK-l arvestada metsamajandamiskava koostamisel ja neid peab arvestama ka raielubade väljastamisel.

Kohalike kogukondade huve saab kaitsta küll ka kõrgendatud avaliku huviga alade metsamajandamiskavade koostamise protsessis ettepanekuid esitades ja koosolekutel osaledes, kuid nagu kogukondadele koostatud soovitustes on märgitud, tasub metsaraietele kindlate tingimuste seadmiseks panustada pigem üldplaneeringutele. RMK kaasamisprotsessi eesmärk on eelkõige ikkagi lihtsalt kohalikke elanikke eesootavatest raietest teavitada ja inimestega infot vahetada. RMK ei ole kohustatud siis saadud ettepanekuid arvestama.

Viljandi linna hetkel kehtivas üldplaneeringus on määratletud Viljandi järve ümbritsev rekreatsiooniala rohekoridorina, kus ei ole lubatud tootmishooned ega elamumaa laiendamine, kuid metsaraie osas seal kitsendusi seatud ei ole. Selle asemel hoopis rõhutatakse, et looduskeskkonna eksponeerimiseks on oluline avada looduskauneid vaateid.

Küllap leidub viljandlaste hulgas ka neid, kelle arvates võikski RMK teha näiteks mainitud Kalmani kääru juures lageraie, et avada seal terviserajalt parem vaade järvele. Linna kehtiva üldplaneeringuga see vastuollu ei läheks. Pigem võib öelda, et see oleks sellega igati vastavuses.

Minu arvates võiks aga viia üldplaneeringu uuendamisel, mida on nüüd lubamas mitmed erakonnad, sisse põhimõttelise muudatuse – määratleda rohekoridoris asuvad metsaalad kõrgendatud avaliku huviga alana, kehtestades ühtlasi kitsenduse, et neid tuleb edaspidi majandada püsimetsana, kasutades selleks vastavaid raievõtteid. Ja see peaks kehtima muidugi mitte üksnes riigile, vaid ka linnale endale kuuluvate metsaga kaetud kinnistute kohta, mida on Viljandi järve ümber palju-palju rohkem.

Selle nädala uudisteblokk keskendub sisuliselt ainult ühele teemale, millel on samas palju mõõtmeid, sest minu valimiseelne kampaania on jõudnud oma lõppfaasi ja nüüd tuleb kõrvalised asjad siin ikkagi kõrvale jätta, et rääkida nö. asjast, sest enne valimistulemuste selgumist ei ole ju kindel, kas see kampaania siin pärast valimisi üldse edasi läheb.

Hariduse tänava tiik on likvideeritud

Märkasin teisipäeval lastega kärutades, et Hariduse tänava kõrval asunud tiik oli veest tühjendatud ning juba osaliselt pinnasega täidetud. Maa sisse on paigaldatud drenaaž. Samas aga töötas siis veel ka pump. Plaan tiigi likvideerimiseks oli iseenesest teada. Võib juhtuda, et tulevikus rajatakse selle asemele parkla.

Juba eelmisel aastal valmis linnavalitsuse tellimusel projekt selles paigas allikate ülevoolust ja lossimägedest tulevast sademeveest tingitud liigvee ärajuhtimiseks kanalisatsiooni, mis hõlmas ka kõnealuse tiigi likvideerimist. Tänavu suvel viidi läbi vastav hange. Tööd lähevad maksma ligi 20 000 eurot.

Plaanist tiik likvideerida kirjutas suvel ka Sakala, mille teatel kavatseti kasutada seal täitematerjalina Uue tänava vana pinnast. Linnavalitsuse otsust kommenteerinud ametnik seostas drenaaži rajamist siis üle tee asuva Hariduse 12 maja renoveerimisega – just ehitustööde jätkamine seal olevat eeldanud tiigi likvideerimist.

Hariduse 12 hoonesse rajatavad korterid on praegu juba eelmüügis. Spetsiaalsel veebilehel leiduvast galeriist paistab, et parkla on neil kavas rajada maja taha. Selles kohas, kus asus hiljutise ajani tiik, näib kinnisvaraarendajate visiooni kohaselt olevat tulevikus midagi muud, mitte parkla.

Likvideerimistööde aluseks olevas projektis on aga rõhutatud, et täitepinnase materjal peab olema kõlbulik ala hilisemaks kasutamiseks parklana. Ka drenaažikaevude kaante ja rõngasjäikuse puhul tuli arvestada, et tulevikus võib seal olla parkla. Hanke läbiviimisel viidi omakorda sisse täpsustus, mille kohaselt muru kasvualuse rajamist ja külvi seal ei teostata. Seega näib, et parkla võidakse rajada pigem varem kui hiljem.

Hariduse 12 ja 12a hoonete renoveerimine korterelamuteks tähendab, et vajadus parkimiskohtade järele seal kahtlemata suureneb. Ei saa kuidagi eitada, et see oleks ideaalne koht just nende majade parkla jaoks. Samas kuulub kinnistu aga jätkuvalt linnale.

Minu arvates ei peaks parkla rajamist, kui see sinna tehakse, rahastama Viljandi linn. Sellisel juhul võiks müüa maatüki kõrval tegutsevatele kinnisvaraarendajatele, jättes ka parkla rajamisega seotud edasised kulud nende kanda. Samas eelistaksin aga mina sellele hoopis üht alternatiivset lahendust linnaruumi korrastamiseks.

Ettepanek linna keskpunkti tähistamiseks

Hariduse tänava ääres asunud tiigi likvideerimisega avanes nüüd võimalus tähistada linnaruumis ära Viljandi geograafiline keskpunkt, mis asus 2015. aastal Sakala algatusel tehtud arvutuste kohaselt just keset seda tiiki.

Kuna parajasti on käimas ideede kogumine kaasava eelarve jaoks, esitasingi ma sinna ettepaneku rajada tiigi endisesse asupaika korralik muruplats, pikendada lossimägedest tulevat jalgrada risti üle selle ning paigaldada jalgraja äärde Viljandi geograafilisse keskpunkti infotahvel ja mõned pingid, millel istudes inimesed saaksid jalgu puhata, Viljandi kaunist loodust nautida, juttu ajada ja niisama mõtiskleda.

Juba linnavalitsuse tellitud projekt drenaaži paigaldamiseks, millest lähtudes see tiik likvideeriti, nägi ette täitepinnasega täidetud ala katmist kasvupinnasega, millele külvatakse muruseeme, kuid hanke korraldamisel tööde teostamiseks otsustati vastav punkt välja jätta. Seega tähendaks muruplatsi rajamine lihtsalt olukorra viimist kooskõlla esialgse projektiga. Lisaks tuleks rajada üle selle muruplatsi umbes 45-50 meetrit jalgrada, paigaldada selle äärde infotahvel ja pingid.

Selle idee teostamise maksumus ei tohiks ületada kaasava eelarve jaoks ettenähtud summat, mis on teatavasti 30 000 eurot. Loodetavasti jõuab see siis ka novembris toimuvale hääletusele, kus kõigile Viljandi linna hääleõiguslikele kodanikele avaneb võimalus seda toetada või see toetamata jätta.

Viljandi geograafilise keskpunkti tähistamine looks peatuspaiga, mida saavad külastada lossimägedes jalutavad turistid, kellele avaneks võimalus teha endast Viljandi keskpunktis kauni looduse taustal fotosid, mille jagamine sotsiaalmeedias suurendaks Viljandi tuntust rohelise turismilinnana. Samas saaksid puhata jalga ka viljandlased ise, kes võivad järve poolt tulles (mööda Hariduse tänavat mäest üles kõndides) olla sinna jõudes nii väsinud, et istuksid hea meelega natukeseks pingile puhkama. Praegu see võimalus puudub.

Ennustan, et kui esitatud ettepanek Viljandi keskpunkti tähistamiseks läbi ei lähe, rajatakse sinna lõpuks ikkagi parkla. See muudaks küll elu veidi mugavamaks samas valmivate kortermajade tulevastele elanikele, kuid tähendaks linna kui terviku vaatepunktist kaotatud võimalust. Viljandi keskpunkti saaks tähistada muidugi kuidagi ära ka keset parklat, kasvõi lihtsalt asfaldile tehtud gräffitiga, aga see ei oleks ju ikkagi päris see.

Kommentaar: vana Viljandi vaikne hääbumine

Postitasin eelpool toodud foto tiigi likvideerimisest ka Facebooki gruppi “VILJANDI eile, täna ja homme” (sest Liba-Sakalas avaldati hiljuti arvamust, et seal toimuvad arutelud peaksid saama linnavalitsuse otsuste aluseks), kus kommentaatorite suhtumine jagunes laias laastus kaheks. Ühed olid kurvad, sest neil olid selle tiigiga seotud nostalgilised mälestused. Inimestel oli kahju, et tiiki hoopis korda ei tehtud. Teised leidsid, et see oli muutunud juba ammu selliseks rämpsu täis solgilombiks, mis vajaski likvideerimist.

Järgmisel päeval tõstatus teema ka grupis “Loodusrikas Viljandi”, kus fookus oli küll rohkem keskkonnal (tiigi likvideerimises nähti järjekordset näidet Viljandi linnavõimude hoolimatusest selle suhtes) ja arutelu kujunes kohati teravamaks, kuid jutupunktid olid üldjoontes samad.

Mingis mõttes meenutab see poleemikat, mis tekkis kolme aasta eest seoses Lastepargis asunud värvilise purskkaevu likvideerimisega. Osad leidsid siis, et Viljandi kaotas sellega ühe oma visiitkaartidest, millega paljudel olid seotud omad mälestused ning mis vajanuks hoopis korrastamist. Teised nägid selles õiget sammu, sest lagunenud purskkaev oli muutunud lastele ohtlikuks ega pakkunud enam mingit silmailu. Nagu toona, nii läks ka nüüd kaduma tükike nn. vanast Viljandist, millega inimesed on harjunud, kuid mille sära on tuhmunud.

Facebookis jäi mulle kommentaaridest silma 19. sajandist pärit koloreeritud foto (toodud ülal), millel on näha selle tänaseks likvideeritud tiigi juurest avanenud vaade Pauluse kirikule ja Viljandi mõisa majandushoonetele. Hariduse tänav oli varasemalt tuntud mõisa teena, asudes piirkonnas, mida on nimetatud lausa Viljandi teiseks vanalinnaks. Praegu on see suhteliselt kõrvaline kant, aga kunagi asus seal elu tuiksoon.

Nõustun, et see tiik ei olnud seal enam ammu ideaalses korras, aga on siiski kahju, et see likvideeriti. Selle korrastamisele kulunuks kindlasti samuti omajagu raha, kuid nüüd ei ole enam nii või teisiti mõtet selle üle arutleda, sest keegi seda ilmselt uuesti lahti kaevama ei hakka (kui just ei juhtu, et paigaldatud drenaaž ei suuda tagada kevadel liigvee äravoolu ning kogu see lahendus tuleb seal täiesti ümber mõelda). Täna on küsimus selles, mis saab edasi, kas sinna tuleb lõpuks lihtsalt parkla või midagi muud, mis meie linnale laiemalt midagi juurde annab ja tähendab.

Kui eelistada parkla rajamisele tänapäeva Viljandi geograafilise keskpunkti tähistamist, saaks sinna paigaldatavale infotahvlile lisada ka fotosid vanadest vaadetest, et viljandlastel oleks tulevikus alles vähemalt teadmine sellest, mis on seal kunagi olnud. Tundub, et just ajaloomälu puudumine või puudulikkus on üks põhjustest, miks otsus selle tiigi likvideerimiseks sündis nii kergelt.

Oma väikese valimiskompassi on koostanud ka loomade eestkosteorganisatsioon Loomus, millel aitasid küsimusi välja töötada Varjupaikade MTÜ, Eesti Loomakaitse Selts ja Eesti Vegan Selts. See koosneb küll ainult kolmest küsimusest, kuid see-eest sai lisada lühikeste vastuste juurde kohe ka väikese kommentaari. Minu vastused koos kommentaaridega on sellised:

1. Kas kohalik omavalitsus peaks kutsuma eraisikuid üles mitte korraldama ilutulestikku aastavahetusel, pidades silmas loomade heaolu?

Vastus: Jah

Kommentaar: Viljandis on vaja mitte üksnes üleskutset eraisikutele, vaid eelkõige seda, et ka omavalitsus ise lõpetaks maksumaksjate raha taevasse laskmise (viimati raisati aastavahetuse ilutulestiku peale linnaeelarvest 5000 eurot). Ma olen näinud kui hirmunud võivad koerad siis paugutamisest olla. Leian, et selliste kannatuste põhjustamine loomadele on ebainimlik.

2. Kohalik omavalitsusüksus peab korraldama hulkuvate loomade paigutamise varjupaika. Kas kohalikul omavalitsusel peaks olema koostööleping konkreetse varjupaigaga?

Vastus: Jah

Kommentaar: Viljandi linnas on sõlmitud selline koostööleping linnavalitsuse ja Varjupaikade MTÜ vahel. Praegune leping kestab järgmise aasta märtsi lõpuni. Uus leping on kavas sõlmida läbirääkimistega ühishankega, milles osalevad ka teised Viljandimaa omavalitsused. Praegu on algamas arutelud selle üle, millised saavad olema selle ühishanke tingimused.

3. Kas vegantoit peaks olema kättesaadav haridusasutustes?

Vastus: Neutraalne

Kommentaar: Põhimõtteliselt võiks muidugi olla, aga nagu terviseameti ja sotsiaalministeeriumi spetsialistid on rõhutanud: “Vegantoitlustamine eeldab individuaalset lähenemist ning väga tihedat koostööd lapsevanema, toitlustaja ja tervishoiutöötaja vahel, mis on raskesti rakendatav institutsionaalsel toitlustamisel.” Ma ei ole kindel, et see on Viljandis teostatav.

---

Loomade varjupaigaga seonduvast on veidi pikemalt juttu selle lingi taga.

Täiendan siinkohal veidi vaid oma viimast vastust. Vaatasin, et vähemalt need Viljandi linnas kandideerivad isikud, kes on seni Loomuse valimiskompassile vastanud, leiavad ülekaalukalt, et vegantoit peaks olema Viljandi haridusasutustes kättesaadav, vastu ei olegi seal keegi. Seega võiks nagu eeldada, et küsimus saab peagi otsustatud vegantoidu kasuks.

Minu skeptilisus on tingitud just asjaoludest, millele terviseamet juhtis tähelepanu mõne aasta eest, kui anti luba veganmenüüde rakendamiseks lasteaedades (individuaalse kirjaliku kokkuleppe alusel, millega lapse vanemad kinnitavad enda teadlikkust kaasnevatest riskidest), mis liigituvad teatavasti samuti haridusasutusteks.

Vegantoitumine tähendab, et ei tarbita mitte üksnes liha-, vaid ka muna- ja piimatooteid ning teisi loomseid saadusi, sealhulgas mett. See eeldab tegelikult väga teadlikku toitumist, sest muidu võivad tagajärjed olla halvad (eriti kasvavate laste puhul). Samas on Eestiski juba küllaga näiteid inimestest, keda ei ole halbadest tagajärgedest päästnud isegi suur toitumisalane teadlikkus (neist tuntuim ilmselt 17-aastaselt veganiks hakanud ja pikalt vegantoitumist propageerinud Sandra Vungi-Pohlak, kellel lõid alles aastaid hiljem välja sellised tervisehädad, millest päästis lõpuks ainult veganlusest loobumine).

Noorte hulgas võib see praegu küll olla jätkuvalt kasvav trend, aga vegantoitumine eeldab, et see ei mõjuks inimesele lõppkokkuvõttes halvasti, väga teadlikku ja individuaalset lähenemist. Kas meie üldhariduskoolid on valmis pakkuma õpilastele individuaalset toitumisnõustamist? Minu teada mitte.

Sellise võimekuse loomine võiks olla Viljandis aga esimene samm selles suunas, et vegantoit siin kunagi haridusasutustes ka päriselt endale koha leiaks. Loodetavasti on kõik need kandidaadid, kes väljendasid nüüd toetust selle sihi saavutamisele, valmis toetama volikokku pääsemise korral ka selle esimese sammu astumist: eraldama raha pädeva toitumisnõustaja palkamiseks, kelle ülesandeks oleks käia just üldhariduskoolides õpilastele tasuta toitumisalaseid nõuandeid jagamas.

Lähtudes lugejate soovidest jätsin sel nädalal uudisteblokist välja otseselt valimistel osalevaid erakondi puudutavad teated. Saabunud tagasiside kohaselt on nende valimiskampaaniad inimesi juba nii ära tüüdanud, et nendega seonduva kohta ei viitsita enam midagi lugeda. Rohkem tahetakse teada teemadest, mis on ka tegelikult olulised. Kuna vahepeal on laekunud huvitavat infot erakondade siseelust, teen nende asjade kohta enne valimisi võib-olla siiski mõne eraldi postituse.

Mis saab loomade varjupaigast?

Loomakaitseseaduse alusel kehtestatud korra kohaselt peab korraldama hulkuvate loomade paigutamise varjupaika kohalik omavalitsus. Viljandi linnavalitsus on sõlminud selleks töövõtulepingu Varjupaikade MTÜ-ga, mis on pidanud 2008. aastast linna külje all Mustivere külas asuvat loomade varjupaika. Praegune leping kehtib järgmise aasta märtsi lõpuni. Augustis pöördus linn teiste Viljandimaa omavalitsuste poole ettepanekuga korraldada uue lepingu sõlmimiseks läbirääkimistega ühishange (ühishange tehti ka 2019. aastal), et hind kujuneks kõigi jaoks võrdsetel alustel. Tänaseks ongi kõik Viljandimaa vallad selle ettepanekuga nõustunud. Nüüd hakatakse arutama korraldatava ühishanke tingimusi.

Loomade varjupaik asub Viljandi valla territooriumil, kuid Viljandi linnale kuuluval kinnistul. Kevadel pöördus Varjupaikade MTÜ, mille tegutsemise aluseks seal on olnud võidetud hanked, linna poole ettepanekuga seada kinnistule investeerimiskohustusega hoonestusõigus 49 aastaks Varjupaikade MTÜ kasuks. Kinnistul asuvate hoonete seisukorra parandamiseks on vaja teha suuremahulisi investeeringuid. Varjupaikade MTÜ, mis on investeerinud Viljandi linnale kuuluvatesse hoonetesse viimastel aastatel kümneid tuhandeid eurosid, soovib varjupaiga arendamist jätkata, kuid vajas suuremate investeeringute tegemiseks õiguskindlust krundi ja hoonete edasise kasutmise osas pikemaks ajaks.

Aprillis toimus linnavalitsuse ja Varjupaikade MTÜ nõupidamine, mille tulemusena pidi MTÜ esitama lisagarantii hulkuvate loomadega seotud avaliku teenuse hinnakujunduse kohta 49 aastaks. Hoonestusõiguse seadmisega oleks võetud endale kohustus investeerida linna varasse. Lõpuks leidis MTÜ, et ei ole võimeline andma sellele lisaks veel garantiid hinna kujundamise kohta 49 aastaks, mistõttu võeti oma ettepanek hoonestusõiguse seadmiseks tagasi.

Linna poolt vaadates võib küll olla mõistetav, et sellist garantiid hinnakujunduse kohta sooviti, aga on absurdne eeldada, et üks MTÜ suudaks seda nii pikaks ajaks anda. Samas vajavad hooned varjupaigas jätkuvalt korrastamist. Kuidas neid töid siis rahastada? Üks võimalus on teha seda loomulikult lihtsalt linnaeelarvest, sest tegemist on ju linna varaga. Teine tee oleks luua varjupaiga arendamiseks ja haldamiseks sihtasutus, milles osalevad teisedki Viljandimaa omavalitsused. Minu arvates oleks see kokkuvõttes ehk isegi kõige parem, aga samas on see ilmselt ka kõige ebatõenäolisem, sest eeldab senisest oluliselt suuremat rahalist panustamist kõigi Viljandimaa omavalitsuste poolt.

Varjupaiga pidamist ostetakse vabaühenduselt sisse sisuliselt ju selle tõttu, et see võimaldab omavalitsustel lükata osa kulutusi endale seadusega pandud kohustuste täitmise eest vabatahtlike kaela. Kuna loomad valimas ei käi, ei paku varjupaiga arendamine ja selle seisukorra parandamine poliitikutele aga huvi – nende vaatepunktist ei tasu sinna investeerida, sest see ei too hääli; pigem võib teatud seltskond hakata vastasel korral hoopis halama, et loomadele tahetakse luua paremaid elamistingimusi kui inimestele ning tegelikult tuleks hulkuvad koerad ja kassid üldse kohe ahju ajada.

Nii et ees seisavad keerulised läbirääkimised. Varjupaikade MTÜ vaatepunktist oleks ilmselt otstarbekas minna nendele läbirääkimistele seisukohaga, et varjupaiga pidamist nõustutakse jätkama juhul, kui seda soovivad omavalitsused võtavad endale kohustuse teha hankeperioodi jooksul investeeringuid, millega saavutatakse peamised eesmärgid, mis toodi välja kevadel hoonestusõiguse seadmiseks ettepanekut tehes: kolme hoone renoveerimine vastavalt kaasaegsetele ehitus- ja energiasäästunõuetele; juurdepääsutee ning krundil asuvate jalgteede remontimine, et hooned oleks normaalselt teenindatavad; krundi rohealade kasutuselevõtuks vajalikud maaparandus- ja haljastustööd ning koertele jooksu- ja jalutusaedade rajamine.

Läbirääkimiste käigus võib teha muidugi järeleandmisi, aga maksimaalsete nõudmiste esitamine peaks tagama selle, et vähemalt midagi sellest saab lõpuks ikkagi tehtud. Ei ole mingit põhjust, miks omavalitsuste eest varjupaika pidav vabaühendus peaks neilt justkui almust paluma. Tõenäoliselt aitaks soovitud tulemuseni jõuda hoopis paremini see, kui jätta demonstratiivselt avatuks võimalus virutada neile uksega vastu vahtimist. Ma ei usu, et ükski asjaga seotud omavalitsus sooviks hakata ise loomade varjupaika pidama või leiaks järsku kusagilt uusi inimesi, kes oleks valmis tegema seda siin nende jaoks soodsamatel tingimustel. Selles mõttes on tugevamad kaardid läbirääkimistel tegelikult Varjupaikade MTÜ käes.

Linna jäätmejuhend tekitab segadust

Õiguskantsleri kantseleist pöörduti Viljandi linnavalitsuse poole, sest õiguskantslerile esitas avalduse inimene, kelle prügi vedamisest jäätmevedaja keeldus, kuigi ta oli enese sõnul järginud kohaliku omavalitsuse jäätmete sorteerimise juhendit. Nimelt oli ta pannud alltoodud juhendist lähtudes olmejäätmete konteinerisse ka mõned väikesed tükid kipsplaati.

Meie linnavalitsuselt päriti nüüd aru selle kohta, kas toodud juhend on antud kohaliku omavalitsuse poolt ning kui tõesti on, siis kas või kuidas on teavitatud jäätmevaldajaid sellest, et nii linna jäätmehoolduseeskiri kui ka jäätmeseadus ei luba enam segaolmejäätmete mahutisse panna ehitusjäätmeid (sõltumata nende kogusest).

Tegelikult öeldakse ka praegu keskkonnaministeeriumi veebilehel toodud jäätmete liigiti kogumise juhendis (allalaetav siit), mille ühe versiooniga ongi antud juhul sisuliselt tegu, remondi ja ehitusjäätmete kohta: “Väikeses koguses pane segajäätmete konteinerisse. Suures koguses vii jäätmejaama või telli ehitusjäätmete konteiner.”

Kevadel viidi jäätmeseadusesse sisse rida muudatusi. Muu hulgas täpsustati siis, et ehitus- ja lammutusjäätmed olmejäätmete hulka ei kuulu. Viljandi linna jäätmehoolduseeskiri ütleb nüüd omakorda sõnaselgelt, et segaolmejäätmete mahutisse neid panna ei tohi.

Jäätmeseaduse uue redaktsiooni kohaselt peab omavalitsuse jäätmehoolduseeskiri sätestama ehitus- ja lammutusjäätmete, milleks nimetatakse ehitus- ja lammutustööde käigus tekkinud jäätmeid, sealhulgas tekkekohal liigiti kogutud puidu, betooni, telliste, plaatide, keraamika, kivide, metalli, klaasi, plasti ja kipsi kogumiskohad ning käitlemise nõuded. Viljandi hetkel kehtiva jäätmehoolduseeskirja kohaselt tuleb ehitusjäätmete liigiti kogumine tekkekohal korraldada siis, kui neid tekib eeldatavalt üle kümne kuupmeetri.

Pole selge, mida peaksid tegema nüüd tekkinud ehitusjäätmetega inimesed, kes teevad oma kodus lihtsalt veidi remonti. Tuleb välja, et uue korra kohaselt ei tohi neid panna segajäätmete konteinerisse isegi väikeses koguses. Vähemalt on selline osade jäätmevedajate, aga ka õiguskantsleri kantselei praegune tõlgendus.

Linnavalitsusest vastati õiguskantsleri juurest tulnud pöördumisele, et antud probleemiga ollakse kursis. Kõnealune juhend koostati hetkel kehtiva korraldatud jäätmeveo hanke tingimustest tulenevalt. Nüüd ongi aga juba koostamisel uus hange, kus lähtutakse jäätmeseaduse ja linna jäätemehoolduseeskirja praegu kehtivatest redaktsioonidest. Selle raames koostatakse ka uus sorteerimisjuhend. Ootame huviga, milliseid võimalusi näeb see kodanikele ette ehitusjäätmete (remondijääkide) äraandmiseks väikestes kogustes. Kas tõesti tuleb nüüd kõik ise (sõltumata kogusest) jäätmejaama viia? Või kavatseb linn paigaldada nende kogumiseks eraldi avalikud konteinerid?

Neljapäeval võttis volikogu vastu otsuse (siin oli sellest juttu juba ennetavalt), millega anti linnavalitsusele nõusolek riigihanke korraldamiseks korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks ja linnavara (jäätmejaama) tasuta kasutamiseks. Jäätmejaama kinnistu number parandati eelnõus enne otsuse vastuvõtmist ära. Malle Vahtra (Südamega Viljandis) tegi läinud nädalal linnavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni koosolekul ka ettepaneku teha eraldi hanked jäätmeveo teenusele ning jäätmejaamale koos käitlusega, kuid see ei leidnud toetust. Samas tehti aga linnavalitsusele ettepanek korraldada enne hanke väljakuulutamist kodanikele infopäev. Loodetavasti saadakse selleks ajaks siis valmis ka uus sorteerimisjuhend, mis vastab eelpool toodud küsimustele.

Männimäe toidupakitehas sai ettekirjutuse

LAVO Kaubanduse OÜ, millele Riia mnt 54a kuuluvas tootmishoones tegutseb tuntud toidupakkide tootja Tactical Solution OÜ, sai linnavalitsuselt eelmisel nädalal lõpuks ametliku ettekirjutuse, sest hoone võeti tootmiseks kasutusele ilma kasutusloata ja selle saamist takistavaid puudusi ei ole kõrvaldatud.

Kevadel jättis linnavalitsus rahuldamata ettevõtte taotluse saada hoonele kasutusluba, sest ehitustöid ei olnud teostatud vastavalt ehitusprojektile. Üheks puuduseks oli näiteks see, et projektist kõrvalekaldumise tulemusena ei toiminud kinnistul asuvad sadeveekaevud enam varasemal moel ning sellest tulenevalt kogunes sademevesi naaberkinnistustele ega toimunud selle tavapärast äravoolu. Vesi hakkas tungima ka hoonetesse.

Kuna seatud tähtajaks paranduste tegemise kohta mingit teavet ei saadud, esitati juuni lõpus ettevõttele märgukiri, milles juhiti tähelepanu sellele, et ehitist tohib kasutada ainult siis, kui sellel on kehtiv kasutusluba. Vastasel korral võib karistada ettevõtet rahatrahviga. Kasutusloa puudumisest hoolimata oli Riia mnt 54a asuv tootmishoone võetud juba aasta alguses aktiivsesse kasutusse. Hoones tegutseb kaubamärki Tactical Foodpack kasutav Tactical Solution OÜ, mis toodab peamiselt relvajõududes kasutatavaid kuivtoidupakke.

Tegemist on meedias laialdast positiivset tähelepanu pälvinud eduka firmaga, mis sai mõned aastad tagasi Sakala eestvedamisel korraldatud Viljandimaa ettevõtlusauhindade jagamisel julge ettevõtja eriauhinna. Alles läinud nädalal külastas tehast Eesti kaitseminister Kalle Laanet (Reformierakond). Viljandi linnavalitsus tegi oma ettekirjutuse päev enne tema visiiti. Teatis kavatsuse kohta see teha saadeti hoone omanikule aga siiski juba augustis.

Ehitusseadustiku kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus teostada järelevalvet selles sätestatud nõuete järgimise üle. Tehtud ettekirjutuse täitmata jätmisel võidakse rakendada juriidilisele isikule sunniraha kuni 64000 eurot. Viljandi linnavalitsus seadis nüüd sunniraha suuruseks 3000 eurot. Kui 15. oktoobriks ei ole kõrvaldatud hoonele kasutusloa väljastamist takistavaid puudusi, teostatud selleks vajalikke ehitustöid ja taotletud kasutusluba, rakendatakse sunniraha. Ühtlasi võib seejärel seada ettevõttele puuduste kõrvldamiseks uue tähtaja ning määrata uue sunniraha.

Lossi 3 katusele tehakse avariiremont

Eelmisel aastal linnale ostetud tühjalt seisev ja lagunev hoone, kus tegutses viimati raamatukogu lugemissaal, pälvis nüüd sotsiaalmeedias tähelepanu sellega, et lagi on seal juba sisse vajunud. Lohutuseks võib öelda, et juba eelmisel teisipäeval kuulutas linnavalitsus välja riigihanke Lossi 3 katuse avariilise osa remondiks. Pakkumuste esitamise tähtaeg sai täis neljapäeval. Töövõtjal tuleb eemaldada katuse sissekukkuv osa ja rajada selle asemele ilmastikukindel katus. Tegemist on siiski vaid ajutise lahendusega. Hoone vajab põhjalikumat renoveerimist, milleks hetkel projekti ega rahastust ei ole.

Ugala mures liikluskorralduse pärast

Teater Ugala juht Garmen Tabor saatis teisipäeval linnavalitsusele pöördumise, milles väljendas mure seoses liikluskorralduse muudatusega Reinu teel, tuginedes seejuures teatri töötajatelt ja publikult saadud tagasisidele. Reinu tee muutmine kahesuunaliseks on kasvatanud seal liikluskoormust, mille tõttu on tekkinud äärmiselt ohtlikke olukordi Reinu tee ja Vaksali tänava ristmikul, Ugala tagumise parkla vahetus läheduses. Teater soovib, et sinna paigaldataks märgid ja rajataks ülekäigurada jalakäijatele.

Teiseks murekohaks on neile Vana-Vaksali tänava ning Valuoja ristumiskohal olev neljakandiline truup, millel asetses enne tänava rekonstrueerimist rest. Seal nähakse sageli kõõlumas lapsi, mistõttu peetakse ilma restita lahtist truupi väga ohtlikuks. Üldiselt on Ugala seltskond tänava rekonstrueerimise üle aga väga tänulik ja rõõmus.