Rubriik: Viljandi

Järgnev arvamuslugu valmis 15. jaanuaril ja sai saadetud ajalehele Sakala, aga on jäänud seal avaldamata kus see ilmus toimetatud kujul 23. jaanuaril. Lisatud pildil on näha Eesti, Ukraina, NATO, Taani ja Gröönimaa lipud. Pildi autor Chat GPT.

Viljandi linnavolikogu ei pea hoiduma välispoliitiliste seisukohtade võtmisest. Pigem võiks näidata selles osas üles hoopis suuremat aktiivsust.

Viljandis puhkenud lipuskandaal meenutas mulle paljuski Rein Veidemanni juhtumit. Kui Veidemann avaldas arvamust, et lapsi kasvatava homopaari näitamine isadepäeval televisioonis ei sobi meie väärtusruumi, vallandus kohe moraalne paanika. Progressiivne üldsus leidis, et selliste vaadetega inimene ei sobi ERR-i nõukogu esimeheks. Veidemanni süüdistati ajakirjanike toimetusvabadusse sekkumises. Nõuti, et ta kahetseks, põlvitaks ja paluks andeks homokogukonnalt, keda ta olevat rängalt solvanud. Veidemann vabandama ei hakanud ja võeti lõpuks liberaalide poolt ERR-i nõukogu esimehe kohalt maha.

Suurt osa ühiskonnast pahandas siis aga ju hoopis liberaalide käitumine. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Varro Vooglaid ja teised konservatiivsed mõtlejad avaldasid arvamust, et katsed normaliseerida naisi ja lapsi dehumaniseerivat laste ostmist, mis on Eestis seadusega keelatud, ei peaks tõesti kuuluma meie väärtusruumi. Puhkes tõeline arvamuste paraad ja terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Nüüd leidis meie uus linnapea, et suurte Ukraina lippude rippumine raekoja seinal ei ole kooskõlas kehtiva lipuseadusega. Tema otsus need eemaldada vallandas moraalse paanika. Otsa tegid lahti Viljandis opositsiooni tõugatud liberaalid. Lippude eemaldamine raekoja seinalt kuulutati Eestile väga ohtlikku sõnumit kandvaks aktiks. Seda tehes jäeti teadlikult mainimata, et Ukraina lipp oli kavas heisata raekoja ees asuval lipuväljakul. Taas vallandus üleriigiline arvamuste laviin, puhkes terav sõnasõda sotsiaalmeedias.

Need kaks juhtumit on õpikunäited sellest, mida erialases kirjanduses nimetatakse afektiivseks poliitikaks. See tähendab, et valijate toetuse mobiliseerimiseks enda taha kutsutakse esile emotsionaalne polariseerumine. Keerulised poliitilised probleemid taandatakse mustvalgeteks jah/ei valikuteks. Poliitikud ise on hakanud nimetama seda peenelt “väärtuskonfliktiks”, kuid oma olemuselt on see siiski poliittehnoloogiline trikk.

Viljandi endiste linnapeade ühisavalduses väideti, et demokraatlikes riikides kehtib tava, et rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika abil sisepoliitilisi punkte noppida ei sobi. Tegelikult tehakse seda muidugi pidevalt. Ka see avaldus ise on näide katsest seda teha.

Minu arvates võiks tõmmata linnavalitsuse hoone ees asuval lipuväljakul nüüd masti ka NATO lipu, Taani lipu ja Gröönimaa lipu, et väljendada solidaarsust gröönimaalastega ja toetada nende õigust vabale enesemääramisele. See oleks tõeliselt julge tegu, mis võiks toimida eeskujuna teistelegi Eesti omavalitsustele.

Ajaloost võib leida negatiivseid näiteid eestlaste ja taanlaste sõjalisest läbikäimisest, nagu kinnitab tuntud lugu Taani lipu päritolust, kuid see on väga kauge minevik. Taani vabatahtlikud võitlesid Eesti Vabariigi poolel juba meie vabadussõjas. Samuti aitasid nad hoida idarinnet teises maailmasõjas, mil USA oli NSV Liidu liitlane. NATO raames on Taani paigutanud Balti riikidesse praegu kokku üle tuhande võitleja. Vajadus suurendada sõjalist kohalolekut Gröönimaal loodetakse katta nüüd vähemalt esialgu teiste üksustega, mitte Baltikumis võetud kohustuste arvelt.

Gröönimaa julgeoleku kindlustamine peaks Taani vaatepunktist toimuma ühiselt koos liitlastega NATO raames tehtava koostöö kaudu. “Nagu näiteks Balti riigid ei ole üksi NATO idatiiva kaitsmisel Venemaa vastu, sest see on just kogu selle alliansi ühine huvi, kehtib sama Arktikas,” märkis Taani peaminister Mette Frederiksen 13. jaanuaril antud pressikonverentsil. “NATO peab hoidma ja kaitsma Gröönimaad, sama palju kui iga teist millimeetrit NATO territooriumist. Ja see julgeolekugarantii, see on ka parim kaitse Hiina ja Venemaa vastu, kui need endast Arktikas ohtu kujutavad.”

Viljandi linnavolikogu võiks teha nüüd avalduse, milles kinnitatakse toetust NATO aluspõhimõtetele, rõhutatakse vajadust järgida riikidevahelistes suhetes rahvusvahelist õigust ning väljendatakse solidaarsust meie lähedase liitlasega, kelle territoriaalset terviklikkust ähvardab oht.

2022. aastal, kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, kogunes Viljandi linnavolikogu peagi erakorralisele istungile, kus võeti vastu avaldus, millega Venemaa tegevus karmilt hukka mõisteti. See oli sümboolne žest, mis ei mõjutanud kuidagi Venemaa tegevust, sest sissetung oli siis juba alanud ja Venemaal valitseb ebademokraatlik režiim, mis hoolib vähe isegi omaenda rahva hulgas leiduvate teisitimõtlejate arvamusest.

Nüüdki võivad kriitikud ju väita, et selline toetusavaldus Taanile ja Gröönimaale oleks vaid sümboolne žest, praktikas täiesti mõttetu. Minu arvates mitte. Kui see mõjuks nakatava eeskujuna teistele omavalitsustele, võiks see omada ka reaalset mõju. Välisriikide saatkonnad koostavad regulaarseid ettekandeid oma asukohamaades valitsevatest meeleoludest, millega demokraatlikes riikides välispoliitika kujundamisel mõningal määral siiski arvestatakse. Selles mõttes on ka vaikimine seisukohavõtt.

Välispoliitiliste avalduste tegemine kohalike omavalitsuste poolt ei ole demokraatlikes riikides tegelikult midagi ebatavalist. Euroopa vanades demokraatiates, aga ka Ameerika Ühendriikides on paljud omavalitsused võtnud seisukoha ka näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti osas. Viljandis tekitaks see kahtlemata suuri pingeid, sest viljandlaste hulgas leidub nii palestiinlaste kui ka Iisraeli praeguse valitsuse poliitika kirglikke toetajaid, mistõttu oleks tõenäoliselt võimatu leida kõigile meelepärast sõnastust. Taani ja Gröönimaa toetamise küsimuses peaks valitsema aga suurem üksmeel, vaja on lihtsalt julgust selle väljendamiseks.

Valimistel on tõesti tagajärjed. Muutust lubati ja see tuligi. Isamaa ja EKRE konservatiivse koalitsiooni linnavaateline ühtsus on hea eeldus stabiilseks juhtimiseks, kuid õhkõrn enamus volikogus seab selle suurde sõltuvusse vasak-liberaalse opositsiooni heast tahtest.

Linnavolikogu uues koosseisus tekkinud kohtade jaotust vaadates olnuks loogiline, kui uue koalitsiooni moodustanuks nüüd Isamaa ja valimisliit Südamega Viljandis. Nende linnavaatelised erimeelsused muutnuks koostöö kohati kindlasti keeruliseks, aga suur ülekaal volikogus andnuks laiema kandepinna. Isamaa läks riskantsemat teed, eelistades suurele koalitsioonile EKRE kaasamist, et täita kohe oma peamine valimislubadus tuua Viljandi juhtimisse muutus.

Esimesena torkab silma muidugi muutus linnavalitsuse koosseisus: varasem 8-liikmeline linnavalitsus koosnes eranditult meestest, uus 6-liikmeline on sooliselt tasakaalus. See ei vääriks märkimist, kui Südamega Viljandis ei oleks instrumentaliseerinud kandidaatide bioloogilist sugu oma valimisreklaamides, propageerides sel moel binaarsest soosüsteemist lähtuvat soopõhist hääletamist. Loodetavasti oleme nüüd jõudnud ajajärku, mil kandidaatide bioloogilised omadused edaspidi Viljandis valimistel enam rolli ei mängi.

Lüüa saanud nooremas keskeas valged heteromehed, keda iseloomustab testosterooni tasemest tulenev suur saavutusvajadus, võivad olla praegu veidi kibestunud, sest tunnevad, et nende tööd ei ole vääriliselt hinnatud. Kui uus opositsioon tahab, saab see muuta koalitsiooni elu volikogus väga kibedaks, kuid selline käitumine oleks väiklane. Viljandi huvides tuleks neil õppida ka kaotama. Isegi reformierakondlastel tuleb saada aru, et elu ei saa olla ainult katkematu edulugu.

Suur küsimus on loomulikult see, mis saab volikogust välja langenud erakondadest. On vägagi reaalne oht, et need pudisevad Viljandis lihtsalt laiali ja hääbuvad ning järgmise nelja aasta jooksul neist kohalike teemadega seoses palju ei kuule.

Eesti 200 on praegu ka üleriigiliselt nii või teisiti kadumise kursil ja võiks sulanduda suuresti erakonda Parempoolsed, mis aitaks omakorda sellelgi Viljandimaal edaspidi paremini pildile pääseda. Keskerakond aga ilmselt kuhugi ei kao, vaid jääb Eestis püsima ühena suurtest parteidest, kusjuures mitte ainult valdavalt venekeelse elanikonnaga piirkondades. Maakondade lõikes oli selle häältesaak Viljandimaast kehvem ainult Tartumaal. Näiteks Järvamaal tuli Keskerakonna nimekiri esimeseks Järva vallas ja pääses volikokku ka Paide linnas. Oleks kahetsusväärne, kui Viljandimaa hääl selles erakonnas täiesti hääbuks.

Eelmisel aastal EKRE-st eraldunud Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid toimisid nendel valimistel selgelt lihtsalt EKRE nõrgestajatena. Volikokku ei pääsetud kusagil. Omavalitsuste lõikes oli Põhja-Sakala vallas kogutud 4,1% häältest nende jaoks parim tulemus kogu Eestis. Viljandi linnas saadud 2,4% jäi alla veel vaid Võru linnale. Erakonna aseesimees Rein Suurkask peaks nüüd tõsiselt mõtlema, kas oli ikka hea mõte alati eelkõige enda poliitilise karjääri pärast muretseva Jaak Madisoni kannul EKRE-st välja hüpata. Lõhenemiseta saanuks EKRE nendel valimistel Viljandis tõenäoliselt vähemalt ühe mandaadi rohkem.

Eeldusel, et linnavalitsuse uus koosseis kinnitatakse kavandatud kujul ametisse, seisab see peagi silmitsi reaalsusega, mis vaatab vastu linna rahakotist. Seda arvestades oleks kahtlemata mõistlik jätta ära linnapea ja abilinnapeade kavandatud palgatõus, mille volikogu eelmine koosseis enne valimisi ühehäälselt heaks kiitis. Linnapea palga tõstmine 500 euro (5000 euroni) ja abilinnapeade palga tõstmine 400 euro võrra (4000 euroni) läheb linnale maksma (koos tasutavate maksudega) rohkem kui 20 000 eurot aastas. Nelja aastaga hoitaks palgatõusust loobudes kokku vähemalt 80 000 eurot.

Samuti tuleks külmutada kõik teised linnavalitsuse ja volikogu liikmetele makstavad tasud. Kuna uus vasak-liberaalne opositsioon ei paista olevat sellest huvitatud, saab vastav algatus volikogus tulla ainult koalitsiooni enda poolt. Kui selle ridades leiduks vähemalt üks saadik, kes teema tõstataks, oleks see juba pool võitu, sest ühest häälest sõltub volikogu uues koosseisus palju. Sisuliselt on igal koalitsiooni kuuluval saadikul võimalik blokeerida nüüd ükskõik milline teema, kui opositsioon sellega edasiliikumist ei toeta. See annab igale sellisele saadikule tohutu kauplemisruumi ka teiste teemade osas. Samas tuleks muidugi hoolega jälgida, et koalitsiooni sedasi kogemata lõhki ei aetaks.

Linnajuhtide palgatõusu ära jätmine oleks mitte lihtsalt märkimisväärne rahaline kokkuhoid, vaid ka oluline sümboolne sõnum olukorras, kus suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kasvas Viljandimaal eelmisel aastal 23,7 protsendini ja mediaanpalk oli tänavu II kvartalis 1531 eurot. Sellist konteksti arvestades on täiesti kohatu, et neid palku tõsta otsustati.

Isamaa varasemat tegevust arvestades väärib nüüd erilist tähelepanu ka monumendipoliitika. Kui enne valimisi avati Sakala maja ees suure pidulikkusega “Tüdruk tuvidega”, kuulutas juba eelmiste valimiste eel selle kuju taastamist propageerima asunud Heiki Raudla, et edaspidi tuleks avada Viljandis igal aastal mõni monument.

Ei, palun ärge tehke seda!

“Tüdruk tuvidega” taastamine läks maksma umbes 50 000 eurot, lisanduvad selle hooldamise ja purskkaevu töös hoidmisega seotud püsikulud, aga küsimus ei ole ainult rahas. Iga kunstiteos on avatud erinevatele tõlgendustele. Paljud viljandlased tunnevad seda kuju vaadates küll nostalgilist heldimust, kuid inimesed mujalt Eestist avaldasid sotsiaalmeedias selliseidki kommentaare, mille kohaselt see on täiesti sobilik “pedofiilide pealinna” (kas see on tõesti maine, mida Viljandi väärib?) ja viljandlaste endigi hulgas on inimesi, kes on loobunud sealt kaudu oma väikeste lastega liikumisest, et ei peaks selgitama, miks keset linna seisab 3-aastane alasti tüdruk.

Artikkel valmis 7. novembril 2025, ilmus 13. novembril toimetatud kujul ajalehes Sakala.