Rubriik: Viljandi

Artikkel ilmus 15. juulil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Selle asemel, et tulla valijatele kosja järjest uute kulukate projektidega, võiksid kohalikud poliitikud keskenduda Viljandis lõpuks sellele, kuidas jätkuvalt kahaneva ja vananeva elanikkonnaga linn suudaks täita korralikult oma põhiülesandeid. Vastutus suurte lubadustega poliitikute korrale kutsumise eest lasub aga muidugi ka valijatel.

Viljandit valitseva Reformierakonna vana loosungi kohaselt on Viljandi maailma parim kodulinn. Minu meelest kõlab see veidi upsakalt. Paljud viljandlased võivad küll nii tunda ja mõelda, sest muidu elataks ehk kusagil mujal, aga sama kehtib kindlasti ka paljude teiste linnade elanike kohta. Selge see, et inimestele on enamasti kõige armsam ikkagi oma kodupaik. Selle pärast ei pea seda kuulutama kohe bravuurikalt maailma parimaks. Vastasel korral võib ju jääda mulje, et ennast üritatakse upitada teisi pisendades. See aga tähendaks, et taoliste väidete esitajatel on tegelikult mingeid probleeme enesekindlusega.

See sissejuhatus ei olnud siin lihtsalt niisama filosofeerimine. Mainitud loosungis väljenduv hoiak ehk vajadus näida teistest paremana on aluseks konkreetsetele poliitilistele otsustele, mis ei pruugi olla kainelt kaaludes just kõige mõistlikumad. Järgnevalt on juttu vaid ühest sellisest. Nimelt plaanidest, mis on seotud ordulinnuse varemetega.

Nelja aasta eest andis Reformierakond oma valimisprogrammis lubaduse arendada ordulinnuse varemetest atraktiivne turismiobjekt ning rajada ordulinnuse külastuskeskus. Pärast valimisi läks see koalitsioonilepingusse kirja lubadusena arendada välja ordulinnuse külastuskeskus. Seejärel viidi läbi arhitektuurikonkurss (mitte külastuskeskuse, vaid hoopis külastuskeskkonna projekteerimiseks), mille võidutöö on tekitanud juba omajagu poleemikat.

Praegu opositsiooni kuuluva Isamaa esindaja Jaak Pihlak avaldas Sakalas arvamust (“Kas Viljandi ordulinnus tivoliks?”, 8. oktoobril 2024), et tegemist on moodsalt ebaõnnestunud lahendusega ja tegelikult peaks ordulinnuse pealinnuse hooned hoopis ajastutruul kujul taastama. Sotside loodud valimisliitu Südamega Viljandis kuuluv linnavalitsuse liige Ditmar Martinson vastas (“Koolkondade veelahe Viljandi ordulinnuses”, 22. oktoobril 2024), et arhitektide pakutud lahendus vastas linnavalitsuse soovidele. Tema sõnul tuleks Pihlaku kriitikat “võtta ennekõike kui maailmavaatest tulenevat arvamust, millele suurem osa erialaspetsialiste oponeerib.”

Martinsoni hinnangul ei ole ordulinnuse taastamine ajastutruul kujul realistlik. “Samas on meil Eestis nüüdisaegseid lahendusi, kus tänapäevase käekirjaga on saavutatud väga hea tulemus,” märkis ta samas. “Näiteks Haapsalu linnus ja Põltsamaa loss.”

Mind tavalise linnakodanikuna huvitab kõige rohkem muidugi see, kui palju viljandlastel nende suurejooneliste plaanide realiseerumisel maksta tuleks. Kuressaare linnuses, Haapsalu linnuses ja Vastseliina linnuses maksab tavapilet ühele inimesele praegu 12 eurot. Põltsamaal pääseb lossihoovi küll tasuta, aga lossitorni ning hoonete külastamise tavapilet maksab 13 eurot. Usun, et enamik viljandlasi nõustub, et Viljandi ordulinnuse varemed peavad jääma vabalt ligipääsetavaks avalikuks alaks, kus jalutamise eest ei ole vaja maksta sentigi. Ka turiste silmas pidades on see tegelikult eelis nende paikade ees, kus sarnased varemed on muudetud tasulisteks külastuskeskusteks.

Viljandi linnavalitsusel õnneks päris sellist plaani tegelikult olnud ei olegi. Kahjuks müüs rahahädas linn aga eelmisel aastal suhteliselt odavalt Lossi tänav 3 asuva hoone, kuhu oli vahepeal plaanis rajada külastuskeskus, kust saaksid astuda läbi ordulinnuse varemetesse teel olevad turistid. Reformierakonna lubatud külastuskeskust seega ei tule. Samas on joostud ummikusse ka külastuskeskkonna arendamisega.

Toimus arhitektuurikonkurss, preemiafondiga 27000 eurot, mille ettevalmistamise ja läbiviimise eest kasseeris 7250 eurot Eesti Arhitektide Liit. Tingimustele vastavaks tunnistati üheksa pakkumust, mille hulgast valis võitja žürii. Võidutöö autorid tahtsid saada projekteerimistööde eest esialgu 282700 eurot, kuid nõustusid lõpuks siiski tasuga 104000 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu järgi pidanuks lõplik eelprojekt olema esitatud eelmise aasta lõpuks ja linn tasuma selle eest koos käibemaksuga 126880 eurot. Asi on jäänud aga venima.

Linn kohustus tellima eraldi hangetega vajalikud ehitusgeoloogilised jms uuringud ning taotlema muinsuskaitseameti tingimused ja kooskõlastused. Projekteerimise esimeses vaheetapis saadi muinsuskaitseameti ekspertidelt eelmise aasta lõpus üsna hävitavat tagasisidet. Siinkohal vaid mõned nopped sellest.

Arheoloogiapärandi eksperdinõukogu: “Projektiga kavandatu muudaks väga oluliselt varemete ajaloolist õhustikku ega toeta olemasolevate miljööliste väärtuste säilimist.” Maastikuarhitektuuri eksperdinõukogu: “Lahendus kasutab linnust taustana, mitte ei arenda edasi. Kavandatav muutub omaette dominandiks maastikul.” Ehitismälestiste eksperdinõukogu keskaegsete mälestiste ja varemetega tegelev töörühm: “Planeeritavad lahendused ei ole mälestist väärindavad ega väärtustavad.”

Erialaspetsialistide detailsemad etteheited on veebis igaühele vabalt kättesaadavad. Soovitan lugeda! Kui selle uhke konkursi võidutöö kunagi üldse teostub, siis tõenäoliselt küllaltki tagasihoidlikul kujul.

Viljandi linna kehtivas eelarvestrateegias on aga nähtud ette kulutada 2027. aastal ordulinnuse külastuskeskkonna arendamiseks kaks miljonit eurot, millest 1,5 loodetakse saada toetuste arvelt, ülejäänu peaks olema omaosalus. Praegu plaanitakse muudatust kõnealuse summa vähendamiseks, kuid projekti elluviimise alustamiseks juba järgmisel aastal.

Minu arvates võiks nüüd pidurit tõmmata ja visata selle projekti sahtlisse. Kavandatud omaosaluse arvelt saaks vahetada ordulinnuse varemetes välja pehkinud lauad, korrastada ja hoida korras olemasolevaid teeradasid. Raha jääks veel ülegi. Ordulinnuse varemeid ei ole vaja hakata “parandama” roostetanud rauakolaga.

Artikkel ilmus 12. juunil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Viljandi linnavolikogu viimasel istungil võeti peaaegu üksmeelselt vastu otsus saata Eesti Vabariigi valitsusele kiri, millega soovitakse kukutada läbi muinsuskaitseametis koostatud uue Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kinnitamine. Reformierakondlasest abilinnapea Kalvi Märtin kuulutas samas, et kui valitsus peaks selle vastava korraldusega siiski kehtestama, läheb linn ilmselt riigi vastu kohtusse.

Juba eelnevalt oli Märtin süüdistanud muinsuskaitseametit Sakala veergudel (“Aastaid tülide saatel loodud plaan lõhestab endiselt muinsuskaitsjaid ja Viljandi linnajuhte”, Marko Suurmägi, 23. mai Sakalas) ebakompetentsuses, kallutatuses ja kohalike poliitikute seisukohtade eiramises. Selle narratiiviga, mille kohaselt on küsimus nüüd kohaliku omavalitsuse autonoomias, läks kaasa ka Sakala ise (samal päeval avaldatud juhtkirjas “Linnavalitsus ei ole teisejärguline”).

Samas vaimus käis jutt linnavolikogu komisjonides ja täiskogu istungil. “Mingi ametnik ministeeriumist ei saa meile peale suruda, mis me siin linnas ise teeme või ehitame. Ja isegi kui linn soovib ehitada kuskile, siis see ei tohiks olla keelatud,” bravuuritses seal ka Märtini erakonnakaaslane Madis Timpson, “seda on öelnud mõned korrad minu teada ka riigikohus, et ise otsustame – ja kui inimene tahab tõesti rumal olla, siis seda ei saa ette heita!”

Milles siis küsimus? Mis on see, mis on kohalikud härrased (aga mitte ainult härrased, vaid ka sotsid!) nii pöördesse ajanud, et muinsuskaitseametis koostatud Viljandi kaitsekord tundub neile täiesti vastuvõetamatu? Miks on nad valmis lausa riigi vastu kohtusse minema, et selle kehtestamist blokeerida?

Uus kaitsekord vahetaks välja kehtiva Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse. Senine nimetus muudeti lühemaks, sest tegelikult ei hõlma muinsuskaitseala ainult vanalinna, vaid ulatub sellest palju kaugemale. Kaitseala ja selle kaitsevööndi piirides toimuksid muudatused. Ühest küljest laienemine, teisest vähenemine. Hoonetele määrataks kaitsekategooriad, mille tulemusel leeveneks neist paljude osas oluliselt praegu seatud piirangud.

Linnavolikogu nimel valitsusele saadetud kirjas keskenduti peamiselt punktile, millega Ranna puiesteest Viljandi järve poole jääv praegu hoonestamata poolloodusliku kooslusega luht on määratletud ajaloolise haljasalana. Samuti tahavad kohalikud poliitikud, et muinsuskaitseala piiridest jäetaks välja Viljandi ordulinnuse varemed koos vallikraaviga.

Ordulinnuse varemete osas rõhutatakse, et need on juba määratletud kinnismälestisena, mistõttu laieneks alale topeltkaitse. Paraku unustati ära, et tegemist on siiski veidi erinevate kategooriatega, umbes nagu sokk ja saabas – kui kasutada võrdlust, mis peaks olema arusaadav isegi poliitikutele.

Viljandi järv ja selle ümbrus on veel ka näiteks maastikukaitseala, millega muinsuskaitseala osaliselt kattub. Kõige rohkem on ajanud kohalikke poliitikuid närvi just see koht, kus sellist kattumist ei ole: Ranna puiestee ja järve vahele jääv ala. Maastikukaitseala seda praegu ei hõlma.

Muinsuskaitseamet ei taha keelustada seal igasugust tegevust. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse: “Ajalooline haljasala Viljandi järve ääres on oluline osa Viljandi linna miljööst ja väärtusest puhkekeskkonnana, seetõttu on võimalik seal varasemalt asunud hoonemahtude taastamine ning muudatused, mis lähtuvad muutunud linnaruumist, ehk eelkõige järveäärsest spordikompleksist. Muinsuskaitseameti nõusolekul võib haljasalale rajada puhke- ja treeningalana toimimiseks vajalikke rajatisi (teerajad, pingid, viidad, madal seikluspark vms) ja võib kaaluda ka üksikute hoonete ehitamist.”

“Oluline on ka järve äärse haljasala poolloodusliku ilme säilitamine ning vaadete säilitamine ordulinnuse varemetele ja järvele,” lisatakse samas. “Järveäärne ajalooline haljasala on juba keskajast olnud kasutusel heina- ja karjamaana, millest annavad tunnistust hilisemast ajast säilinud fotod. Eesti Vabariigi algusaegadel täitis see ala puhkeala funktsiooni, samuti on nõukogudeaegsetel kaartidel konkreetset piirkonda nimetatud pargialaks. Seetõttu on tegemist järjepideva haljasalaga, mille aktiivsemasse avalikku kasutusse võtmist võiks soodustada liikumisvõimaluste loomine nt loodusradade, laudteede ja puhkekohtade näol. Samuti on sinna võimalik kavandada funktsioone, mis eeldavad erinevate rajatiste või üksikute hoonete püstitamist. Muudatuste kavandamisel on oluline lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest ja arvestada olemasoleva keskkonnaga.”

Minu meelest täiesti mõistlik visioon, aga kohalikele poliitikutele sellest ei piisa. Tundub neile nähtavasti liiga tagasihoidlik tulevik selle maatüki jaoks. Valitsusele saadetud kirjas rõhutatakse, et kaitsekorra eelnõu sisaldab sätteid, mis ei haaku Viljandi linna uude üldplaneeringusse kavandatavaga. Linn tegi ettepaneku koostada uus kaitsekord pärast üldplaneeringu kehtestamist, kuid muinsuskaitseamet sellise viivitusega ei nõustunud. See ongi kohalikud poliitikud nüüd vihale ajanud.

Tegelikult peaksid nad olema muinsuskaitseametile hoopis tänulikud. Kui uus kaitsekord kinnitatakse enne üldplaneeringut, saab sellega arvestada juba viimase koostamisel. Muidu võib juhtuda, et seda tuleb hakata hiljem ümber tegema.

Muinsuskaitseala arheoloogiliselt tundlike alade analüüsis, mille tegid 2022. aastal oma ala vaieldamatud eksperdid Arvi Haak ja Martti Veldi, jõuti konkreetse ettepanekuni: “Ranna puiestee ja järve ranna vahelise ala muinsuskaitsealast välja arvamist tuleb igal juhul vältida.” Ma ei ole küll arheoloog, aga minu eriala on Eesti ajalugu ning olen päris kindel, et sellise eksperthinnangu, mis muinsuskaitseala uue kaitsekorra vastava punkti aluseks oleva seisukoha kummutaks, võivad Viljandi linnajuhid saada ainult mõnelt kohalikult ajaloohuviliselt. Kohtus jäädaks sedasi kaotajaks. Arve peaks maksma aga Viljandi linn.