Artikkel ilmus 21. jaanuaril 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.
Viljandi linna eelarvest leiab veel küllaga kohti kärpimiseks. Vaja on ainult poliitilist tahet ja julgust nende kasutamiseks. Linnavalitsus võiks kuulutada välja kärpetalgud, et koguda elanikelt kulude kokku tõmbamiseks konkreetseid ideid, kui neid ise leida ei suudeta.
On positiivne, et Viljandi linna käesoleva aasta eelarvega, mille volikogu jaanuari lõpus heaks kiidab, eraldatakse 340 000 eurot Trepimäe rekonstrueerimiseks. Just linnavalitsuse raskused raha leidmisel seal vajalike tööde tegemiseks oli ju põhjus, miks tegin sügisel ettepaneku kasutada selleks kaasava eelarve vahendeid. Kahjuks ei lastud seda ettepanekut rahvahääletusele.
Loodetavasti toimub nüüd ikkagi ka linnapea poolt välja pakutud annetuste kogumine, et kergendada vähemalt veidigi Trepimäe rekonstrueerimisega linnaeelarvele tekkivat koormust. Ärgitan linnavalitsust selle algatusega edasi liikuma, sest sellistel võrranditel on eelarves paraku alati ka teine pool. Antud juhul näitab seda hiljutine Sakala uudis, mille kohaselt loobus linnavalitsus 900 000 euro suurusest lotovõidust ehk riigipoolsest toetusest, kui otsustas visata prügikasti projekti Paalalinna viilhalli soojustamiseks. Selle puhul pidanuks linna omapanus olema vähemalt 379 673 eurot. On raske mitte näha seost sellest projektist loobumise ja Trepimäe rekonstrueerimiseks raha leidmise vahel, sest linnaeelarves jooksevad mõlemad kokku investeerimistegevuse alla.
Minu arvates olnuks ka Paalalinna viilhalli soojustamine vajalik investeering. Varem või hiljem tuleb seda nagunii teha. Nüüd siis kunagi hiljem.
Selge see, et kohalike valimiste lähenedes muutuvad poliitikute kalkulatsioonides järjest olulisemaks valijate hääled. Nähtavasti leiti linnavalitsuses neid kokku lüües, et juba korda tehtud Trepimäe pidulik avamine enne valimisi on selles mõttes kasulikum investeering. Tellingutes viilhall olnuks eeloleval sügisel alles pooleliolev projekt. Pealegi läheb see korda väiksemale osale valijaskonnast. Trepimägi on ikkagi üks Viljandi sümbolitest, millega seonduv huvitab rohkemaid.
Linnas tegemist vajavate tööde nimekiri on pikk, aga rahalised ressursid piiratud. Paratamatult tuleb teha valikuid. Küsimus on prioriteetides.
Kust leida raha, kui raha ei ole? Volikogus opositsiooni kuuluvad saadikurühmad Isamaa ja Eesti 200 on esitanud linnaeelarve eelnõule muudatusettepanekuid (minu hinnangul sisuliselt vajalikke), kuid neis nähakse ette kulutuste suurendamist, mitte kärpimist. Kokku ligi 180 000 tuhat eurot, sellest ligi 60 000 püsikulud. Võimalike katteallikatena on nad toonud välja peamiselt reservide vähendamise ja aastavahetuse jäägi. Samas mainitakse ka kaasavat eelarvet, koristusteenuste kulude vähendamist ja ebavajalike sõidukite, näiteks linnapea ja abilinnapea ametiautode müügist saadavat tulu.
Ma ei tea, kui palju või kas üldse on kärpimisruumi koristusteenuste osas. Viljandi linn ostab sisekoristusteenust juba aastaid osaühingult, mille ainuomanik on linnavolikogu aseesimees Tiit Jürmann (Reformierakond). Viimane leping sõlmiti aastateks 2024 ja 2025 ligi 1,7 miljoni euro peale (lisandub käibemaks). See on kahtlemata väga suur summa. Aga see ettevõte võitis riigihanke, kus oli ka teisi pakkujaid, kes nõudsid soovitud tööde eest kõrgemat tasu.
Tõsi küll, vaid paar päeva enne teenuse osutamise perioodi algust tehti sõlmitud lepingusse 2023. aasta detsembri lõpus muudatus, millega hinnale lisandus lepingu reserv 20%. Nii saadi kokku üle kahe miljoni. Näeb välja nagu mingi kahtlane skeem. Aga arvestades, et ajakirjandus ja õiguskaitseorganid ei ole sellele mingit tähelepanu pööranud ning linnavalitsuse poolt allkirjastas selle muudatuse toonane linnapea Madis Timpson (Reformierakond), kes on teatavasti hariduselt jurist, võib ilmselt eeldada, et vähemalt juriidiliselt on kõik korrektne.
Koristusäri on tulus äri. Jürmanni ettevõte on teeninud pidevalt päris korralikku kasumit. Aga see on meie kandis ka suurim sellise teenuse pakkuja. Selle klientideks on veel näiteks Viljandi vald, Põhja-Sakala vald ja Mulgi vald. Viljandi linna poolt makstava raha eest koristatakse mitte üksnes linnavalitsuse hooneid, vaid ka lasteaedu ja koole, Sakala Keskust ja linnaraamatukogu, Männimäe jalgpallihalli, spordikeskust, sõudebaasi ja aerutamisbaasi, linnastaadioni ja lauluväljaku hooneid, sotsiaalmaja, siseruumides asuvaid avalikke tualette ning veel tervet rida linnaga seotud objekte, isegi linnasauna ja nukuteatrit. See kõik ei saagi maksta vähe. Ja ettevõtja soov teenida kasumit on alati loomulik.
Sel aastal tuleb linnavalitsusel korraldada hange, et leida sisekoristusteenuse pakkuja järgnevateks aastateks. 2023. aastal oli vastav hange jagatud neljaks osaks, igale neist sai teha eraldi pakkumise, kuid eritüübilised objektid olid jaotatud nende osade vahel nii, et eelistati siiski selgelt suuremaid pakkujaid. Ühele osale tegigi pakkumise ainult Jürmanni ettevõte. Uue hanke ettevalmistamisel võiks linnavalitsus jagada selle veel rohkemateks osadeks ning koondada neis kokku sarnaseid objekte, et elavdada ka väiksematele tegijatele võimalust andes konkurentsi pakkujate vahel. Turumajanduse loogika kohaselt on võimalikult avatud ja vaba konkurents oluline hinnakujundusmehhanism. Järelikult tuleks seda soodustada.
Viimati kaasava eelarve hääletusele jõudnud kuuest ideest kolm olid esitanud linnavolikogu liikmed. Kõik nad on parajasti võimul olevasse koalitsiooni kuuluvad saadikud, kes saavad teha ettepanekuid linnaeelarves leiduva raha kasutamiseks volikogu liikmetena volikogus. Selle jaoks ei ole vaja kaasavat eelarvet, mis on idee poolest mõeldud nende linnaelanike kaasamiseks, kellel selline võimalus puudub. Ilmselgelt on käes aeg kaasav eelarve vähemalt mõneks ajaks pausile panna.
Kohti kokkuhoiuks on aga veelgi. Näiteks kogu see pidulik linna poolt preemiate jagamine, millele kulutatakse igal aastal kümneid tuhandeid eurosid. Linnavolikogu kaalub praegu, kelle elutöö on preemiat rohkem väärt kui teiste oma. Tõsiselt?! 21. sajandil!? See on ju täielik jaburus.