laiapea – Andres Laiapea

XVII koosseisu kolmas istung, 25. november 2021

Hakkab pihta! Linnavolikogu uue koosseisu kolmandal istungil oli juba esimene puuduja. Nimelt ei võtnud istungist osa, kuigi seda saab teha ka veebi teel, volikogu eesistuja Helmen Kütt (Südamega Viljandis). Ei tea, mis tal siis juhtus, et osaleda ei saanud? Riigikogu istungil oli ta samal päeval küll hommikul kohal, aga lahkus ka sealt juba enne lõppu – vähemalt ei osalenud ta veidi enne kella kahte toimunud viimasel hääletusel. Viljandi linnavolikogu istung algas õhtul kell viis, selleks ajaks võinuks Kütt ju vähemalt kuhugi arvuti taha jõuda, aga nähtavasti oli tal siis mingeid tähtsamaid asjatoimetusi.

Esimese asjana kinnitas linnavolikogu üksmeelselt oma alatiste komisjonide koosseisud. Seejärel kiideti konsensuslikult heaks otsus maksta abilinnapea Kristjan Mändmaale (Südamega Viljandis), kelle palgaks määrati eelmisel istungil 3600 eurot kuus (varem oli abilinnapea palk 2800 eurot), isikliku sõiduauto kasutamise eest “ametisõitudeks ja linna esindamise funktsiooni täitmiseks hüvitist kuni 150 eurot kuus sõidupäeviku alusel.” Ando Kiviberg (Eesti 200) tegi selle punkti juures ettepaneku määrata konkreetse summa asemel hüvitatava kütuse kogus 100 liitrit, sest ei ole ju teada, mida võib teha kütuse hind, aga Südamega Viljandis, Reformierakond ja Keskerakond olid selle vastu.

Viljandit valitsevad endiselt automehed

Linna dokumendiregistri andmetel oli viimane isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist saanud abilinnapea läinud suvel ametist maha võetud Janika Gedvil (toona Isamaa, nüüd Eesti 200), kelle puhul oli vastav summa 125 eurot kuus. Seega viidi nüüd ka selles osas kohe pärast valimisi läbi hüvitise märkimisväärne tõstmine – Mändmaa võib saada lausa 20% rohkem kui oli lubatud varasemalt.

Mina oleksin loomulikult, kui mind oleks valitud linnavolikogu liikmeks, väljendanud selle päevakorrapunkti arutamisel sügavat hämmingut, et Mändmaa, kes kuulutas enne valimisi avaldatud propagandalehes oma (koos kohalike sotside juhi Juhan-Mart Salumäega loodud) valimisliidu kõige keskkonnasõbralikumaks jõuks Viljandi linnas, üldse soovib sellist hüvitist saada, sest nende valimiskampaania põhjal võis küll jääda mulje, et Südamega Viljandis liikmed eelistavad kõndida jala ja/või kasutada ühistransporti (nagu mina). Nähtavasti tõmbasid nad oma valijad ka selles osas täiega lohku. Eks ole ju ka nende teine juht Salumäe tegelikult tuntud autopede.

Salumäele kuulub viimase tema poolt esitatud huvide deklaratsiooni kohaselt (linnavolikogu liikmed peavad esitama neid teatavasti igal aastal) kaks vana Volvot, mõlemad suured sedaanid. Järgmise aasta suvel – huvide deklaratsioonid peavad olema esitatud 31. maiks – saab ehk teha põhjalikuma kokkuvõtte sellest, milline on linnavolikogu praeguse koosseisu ja uue linnavalitsuse liikmete autopark tervikuna ehk kes esindavad seal päriselt jalakäijate ja kes tegelikult hoopis autojuhtide parteid. Olen kindel, et paljudele valijatele pakub see ülevaade suuri üllatusi, sest inimeste individuaalsed valikud ei vasta alati sellele, kellena nad avalikult näida püüavad.

Kuna mina leian, et Viljandi linnajuhid võiksid liikuda rohkem rahva hulgas ja näidata inimkonna keskkonnajalajälje vähendamisel ka isiklikku eeskuju, oleksin hääletanud volikogus lõpuks ainsana Mändmaale isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise määramise vastu. Enne seda oleksin ma aga teinud ettepaneku eelnõu muutmiseks, et see sõidupäevik, mille alusel hüvitist maksma hakatakse, tehtaks (avaliku võimu rahakasutuse läbipaistvuse huvides) avalikult kättesaadavaks linna veebilehel. Ja sama tuleks minu arvates teha ka kõigi teiste sarnaste sõidupäevikutega, mille alusel maksumaksjatelt kogutud raha välja makstakse.

Üksmeelselt kiitis linnavolikogu heaks ka otsuse, millega lubati linnavalitsuse liikmetel jätkata oma kõrvaltegevusi erinevates ettevõtetes ja ühendustest. Millised need kellegi puhul täpselt on, seda saab igaüks ise järgi vaadata.

Volikogu liikmed otsustasid tõsta enda palka

Pikema arutelu tekitas aga määrus, millega muudeti linnavolikogu tööst osavõtu eest makstava tasu suurust. Vastava eelnõu esitas menetlemiseks volikogu eesistuja asetäitja Peep Aru (Reformierakond), kes jättis selles summade kohale tühjad lahtrid. Valimisliidu Südamega Viljandis saadikurühma juht Juhan-Mart Salumäe seletas, et koalitsiooni arvates võiks linnavolikogu tavalised liikmed saada volikogu istungist osavõtu eest 60 eurot (seni oli vastav summa 50 eurot, kasv seega 20%) ja komisjonide liikmed, kes ei kuulu volikokku, igakordset tasu 30 eurot (seni 25, kasv seega samuti 20%). Komisjonide ja saadikurühmade juhid aga igakuist tasu 250 eurot (seni oli see 150, kasv seega lausa 66%).

Kui Helir-Valdor Seeder (Isamaa) uuris, kas selle ettepaneku aluseks on mingi konkreetne arusaam (võrdlus teiste omavalitsustega, elukalliduse tõus vms.) või on see lihtsalt tunnetuslik, küsis Salumäe kõigepealt, kas volikogu liikmel on (protseduuriliselt) üldse õigus sedasi volikogu liikmele küsimusi esitada, aga seletas siis ikkagi, et komisjonide ja saadikurühmade juhtide puhul sai see seotud “pigem volikogu esimehe” palgaga (mida otsustati teatavasti oluliselt tõsta alles eelmisel istungil), et nad saaksid “väärilist tasu” – pidas nähtavasti silmas ennast kui Südamega Viljandis saadikurühma juhti.

Jane Koitlepp (Isamaa) tegi ettepaneku saata eelnõu teisele lugemisele, et arutada seda koos linna 2022. aasta eelarvega volikogu järgmisel istungil, kui saab vaadata otsa ka nendele numbritele, mis puudutavad linna palgal olevate spetsialistide töötasude tõstmist, aga Südamega Viljandis, Reformierakond ja Keskerakond olid selle vastu. Helmut Hallemaa (Keskerakond) ütles oma sõnavõtus, et asja edasilükkamine võib paista väljapoole pehmem, kuid ei muudaks sisuliselt midagi, sest Viljandi volikogu on jäänud “aastaid teistest maha tasude osas.” Tõnu Juul (Reformierakond) tegi samas ettepaneku määrata komisjonide ja saadikurühmade juhtidele tasuks lausa 400 eurot kuus, aga seda ei toetanud keegi peale tema enda.

Mulle jääb arusaamatuks, miks volikogu liikmetele üldse selliseid tasusid tuleb maksta. Need ju motiveerivad tegelema poliitikaga inimesi, kes näevad selles lihtsalt võimalust saada endale mingit lisateenistust. Mina ei arva, et selline ühiskondlik tegevus peaks olema tasustatud. Samas ei paista olevat aga Eestis tänapäeval omavalitsust, kus selle eest tasu ei maksta. Vähemalt esimesed tosinkond, mida ma nüüd kontrollisin, seda teevad. Seega on küsimus pigem konkreetses korras ja summades.

Viljandi vallas tõsteti komisjonide juhtide tasu (saadikurühmade juhtimise eest seal lisatasu ei maksta) samuti 250-le eurole kuus (varem oli 50). Volikogu liikmetele makstakse 150 (varem 60) ning nendele komisjonide liikmetele, kes volikokku ei kuulu, 50 (varem 30) eurot kuus. Mulgi vallas makstakse komisjonide juhtidele tasu komisjoni koosoleku läbiviimise eest igakordselt 100 (varem 50) eurot. Volikogu liikmetele makstakse seal istungist osavõtmise eest 75 (varem 50) ja komisjonide liikmetele nende koosolekutest osavõtmise eest 40 (varem 30) eurot igakordset tasu. Põhja-Sakala vallas saab komisjoni juht selle koosolekust osavõtu eest 70 (varem 40) ning teised liikmed 40 (varem 25) eurot. Volikogu liikmed saavad seal istungist osavõtu eest 40 (varem 30) eurot.

Mida võiks muuta tasude maksmise korras?

Tasu maksmine saadikurühmade juhtimise eest, mida tehakse Viljandi linnas, näib olevat Eesti omavalitsustes pigem erand, mitte reegel. Sellele viidates oleksin mina teinud linnavolikogu istungil ettepaneku see kaotada, et viia vastav kord paremini kooskõlla Eestis valitsevate üldiste tavadega.

Põltsamaal makstakse volikogude istungitest ja komisjonide koosolekutest osavõtu eest tunnitasu. See ei ole minu arvates hea lahendus, sest võib ju motiveerida istungeid sihilikult venitama, et saada suuremat tasu – või siis kutsuda esile süüdistusi, et seda taolisel eesmärgil tehakse, kui seal võimulolijatele ebameeldivaid küsimusi hakatakse esitama. Samal põhjusel ei oleks ka hea siduda komisjonide juhtidele makstavat tasu korraldatud istungite arvuga.

Küll aga võiks volikogu liikmetele makstavad tasud siduda minu arvates linnapea palgaga, mis tähendaks automaatselt, et ametisolev koosseis saab määrata ainult järgmise koosseisu, mitte enda tasusid. Tõrvas otsustati sarnasest lahendusest (seal oli pandud paika, et volikogu liikmele makstakse tasu istungil osalemise eest 2% vallavanema töötasu ulatuses) nüüd just sel põhjusel loobuda, aga Viljandis võiks selle minu arvates kasutusele võtta.

Linnavolikogu istungil tõstatas Seeder küsimuse, kas selline endale makstavate tasude tõstmine on üldse juriidiliselt korrektne, näiteks eelmisel istungil ju taandasid volikogu eesistuja ja tema asetäitja ennast hääletusel osalemisest, kui otsustati neile makstavate tasude tõstmist. Linnasekretär leidis, et selles mõttes on kõik korras, sest eelmine kord oli tegemist otsuse ehk üksikaktiga, mis puudutas konkreetseid isikuid, aga nüüd määruse ehk üldaktiga. Ka eesistuja asetäitja Aru rõhutas, et juriidiliselt on kõik korrektne ning korruptsiooniseaduse mõttes mingit probleemi ei ole.

Selle peale võinuks keegi muidugi märkida, et vastuolu puudumine seaduse sättega ei tähenda seda, et puuduks vastuolu seaduse mõttega, mis antud juhul ilmselgelt esines, aga sellist märkust ei teinud volikogu istungil keegi. Seeder küll siiski rõhutas, et tuleks pöörduda tagasi selle juurde, et tasude suuruse määrab eelmine koosseis järgmisele, mitte uus koosseisu oma ametiaja alguses endale, aga minu arvates võiks astuda sellest tõesti veel sammu kaugemale – siduda vastava määruse abil linnapea palgaga nii abilinnapeadele, linnavalitsuse liikmetele kui ka volikogu liikmetele makstavad tasud.

Nii et volikogu peaks panema oma ametiaja lõpus eraldi otsusega paika ainult järgmise linnapea palga, aga kõik muud tasud moodustaksid lihtsalt mingi kindla osa sellest. Näiteks, kui võtta aluseks praegused vahekorrad: abilinnapeale 80%, linnavalitsuse liikmele 1/6, volikogu eesistujale 1/3, tema asetäitjale 1/6, komisjoni juhile 1/18, volikogu liikmele istungist osavõtu eest 1/75 ja komisjoni liikmele koosolekust osavõtu eest 1/150 linnapea palgast.

Neid vahekordi võib loomulikult muuta, ei pea võtma aluseks täpselt praegu kehtivaid, aga oluline on see, et makstavad tasud oleksid vastavas määruses fikseeritud suhtena linnapea palka. Sellisel juhul ei peaks muutma edaspidi enam seda määrust, vaid piisaks volikogu otsusest linnapea palga tõstmiseks. Kõigile oleks siis ühtlasi palju selgem, kui suur väljaminekute kasv, nagu me nüüd lõpuks näha saime, sellele otsusele tegelikult järgneb.

Noortevolikogu on jäetud vaeslapse ossa

Ando Kiviberg (Eesti 200) tegi ettepaneku hakata maksma koosolekutest osavõtmise eest tasu ka noortevolikogu liikmetele, nagu otsutati hakata alles eelmisel aastal maksma seeniorite nõukoja omadele (mõlemad on ametlikult Viljandi linnavolikogu ajutised komisjonid), kuid see lükati enamuse poolt tagasi. Salumäe märkis muu hulgas, et rahalise motivatsiooni tekitamine oleks mõningas vastuolus noorsootöö alusprintsiipidega. Risto Kaljurand (Reformierakond) meenutas, et kui see asi oli 2020. aastal arutusel, leidsid noortevolikogu liikmed, et see raha võiks minna pigem koolitustele, mis tuleks tervele koosseisule rohkem kasuks – seetõttu nad siis endale tasu maksmist ei toetanud.

Minul tekkinuks selle peale muidugi küsimus, kas teiste komisjonide liikmetele koosolekutest osavõtmise eest makstavate tasude tõstmine tähendab, et vastavad lisasummad on kavandatud nüüd ka noortevolikogule oma liikmetele mõeldud koolituste jaoks. Etteruttavalt võib öelda, et Viljandi linna järgmise aasta eelarve eelnõust seda välja ei loe. Ka noortevolikogu poolt jagatavateks toetusteks on seal nähtud ette samad summad, mis olid kirjas lõppeva aasta eelarves.

Kui arvestada, et Viljandi noortevolikogu uues koosseisus, mis kinnitati linnavolikogu 16. detsembri istungil, on 15 liiget ning noortevolikogu põhimääruse kohaselt peaksid selle koosolekud toimuma vähemalt kord kuus, aga teistes komisjonides kasvas koosolekutest osavõtmise eest makstav tasu viie euro võrra, oleks nüüd õiglane, kui noortevolikogu saaks linna järgmise aasta eelarvega oma liikmetele koolituste läbiviimiseks juurde 900 eurot. Eks peagi paistab, kas keegi linnaeelarve arutamisel sellest loogikast lähtudes vastava ettepaneku teeb. Hetkel tundub, et noortevolikogu on jäetud siiski vaeslapse ossa.

Linnavolikogus lõpuks toimunud hääletusel olid endale makstavate tasude tõstmise poolt kõik valimisliidu Südamega Viljandis, Reformierakonna ja Keskerakonna esindajad. Vastu hääletasid Isamaa, EKRE ja Eesti 200, kes olid pooldanud eelnõu saatmist teisele lugemisele, et seda saaks pikemalt arutada. Mina oleksin käinud selles küsimuses ühte jalga opositsiooniga.

Lisaks eeltoodule oleksin aga teinud veel ettepaneku taastada punkt, mille kohaselt komisjoni koosolekust osavõtmise eest ei maksta tasu, kui see toimub elektriooniliselt. Enne koroonakriisi oli see sees paljude omavalitsuste, sealhulgas Viljandi linna vastavas korras, kuid võeti siis välja. On aeg pöörduda tagasi vana korra juurde. Kusjuures komisjonide koosolekud võiksidki minu arvates toimuda reeglina elektrooniliselt ning pikema perioodi vältel (kirjalikult), mitte mingite 5-minutiliste veebikoosolekutena, mis on sisuliselt üsna formaalsed. Tehnilised lahendused ehk sobivad keskkonnad on selle jaoks maailmas ju täiesti olemas.

XVII koosseisu teine istung, 18. november 2021

Viljandi linnavõime tuleb tunnustada selle eest, et nad täitsid juba kevadel minu veebruaris antud valimislubaduse panna salvestused linnavolikogu istungitest YouTube’i. Seal saab neid vaadata-kuulata mitte üksnes oluliselt mugavamalt, vaid ka kiirendusega, mis tähendab, et 18. novembri istungi neli ja pool tundi kestnud salvestus sai mul kuulatud ära vähem kui kolme tunniga. Kuna aega selleks oli leida ikkagi raske, viibis nüüd aga ka sellest istungist kirjutamine.

Kõigepealt veel väike märkus seoses 12. novembril toimunud esimese istungiga, mida kommenteerides leidsin, et Viljandi linnavolikogu võiks teha keskvalitsusele ettepaneku algatada kõigi asjakohaste seaduste muutmine, et asendada neis “volikogu esimees” sooneutraalse ametinimetusega, milleks võiks olla näiteks “volikogu eesistuja”. Saabus küsimus, kas Helmen Kütti ei võiks nimetada lihtsalt “volikogu esinaiseks”, nagu tema valimisliit Südamega Viljandis seda sotsiaalmeedias teebki.

Teha võib muidugi igasuguseid asju, aga tema nimetamine “esinaiseks” ei ole juriidiliselt korrektne, sest kõigis ametlikes dokumentides on ta ju endiselt “esimees”. Pealegi ei saa ma aru, miks peaks mõnes ametinimetuses viitama üldse inimese soole – selline ametinimetus jätab ju mulje, et volikogu näol on tegemist loomakarjaga, mida juhib mingi alfaisane/-emane. Selles mõttes on minu arvates ikkagi sobivam võtta kasutusele “eesistuja”, mis kirjeldab sisuliselt kõnealuse tegelase asukohta ning tegevust linnavolikogu istungitel – ta istub istungit juhatades teiste ees, näoga nende poole.

18. novembri istung algas pika protseduurilise vaidlusega selle üle, kas tegemist on korralise või erakorralise istungiga. Võis näida, et Isamaa juht Helir-Valdor Seeder näris lihtsalt tähte, kuid tegelikult on juriidiline korrektsus siiski oluline. Minu jaoks oli üllatav, et maha hääletati ettepanek lisada istungi päevakorda uue linnavalitsuse infotund. Oleksin seda ise kindlasti toetanud. Märkasin, et seda tegi isegi mõni uude võimuliitu kuulunud saadik, kuigi enamus oli vastu.

Timpson jätkab (vähemalt esialgu) linnapeana

Linnapea valimise osas tõin ma enne valimisi korduvalt välja, et pooldan linnapea valimist otse rahva poolt ning olen valmis toetama volikogus üksnes sellist kandidaati, kelle seab üles valimistel enim hääli kogunud nimekiri ja/või kes kogus ise valimistel rohkem hääli kui ükski teine kandidaat. Madis Timpson ei vastanud kummalegi neist kahest kriteeriumist (tema kandidatuuri linnapea ametikohale seadis volikogu istungil üles kohalike keskerakondlaste juht Helmut Hallemaa, mitte Südamega Viljandis), mistõttu jätnuks ma hääletamata.

Vastu ei oleks ma hääletanud, sest pean teda Viljandi jaoks praegu võimalikest linnapeadest parimaks. Ei oleks kerge leida sellele kohale teist sellist meest (või naist ehk inimest), kes tsiteeriks volikogu ees Karl Popperit – see on kindlasti tema puhul minu silmis suur maailmavaateline pluss.

Samas tegi Timpson linnavolinike küsimustele vastates ühe äärmiselt tähelepanuväärse avalduse. Nimelt teatas, et kui kandideerib 2023. aastal Riigikogu valimistel, siis ta enam ei ütle (nagu enne 2017. aasta kohalikke valimisi), et Riigikokku ta linnapea toolilt kindlasti ei lähe – kui ta kandideerib, siis ikkagi selleks, et valituks osutumise korral parlamenti minna. Seega võib Viljandi saada juba vähem kui kahe aasta pärast uue linnapea.

Hetkel on see võimalus muidugi üksnes teoreetiline, aga selle võimaluse olemasolu võis kahtlemata olla üks põhjustest, miks Südamega Viljandis soostus loovutama nüüd linnapea ametikoha Reformierakonnale. 2023. aasta kevadel mängitakse toolid võib-olla uuesti ümber. Helmen Kütt saaks maanduda siis Riigikogust välja jäädes, kui Madis Timpson sinna sisse pääseb, ilmselt linnapeaks. Või siis tuleks päris uus koalitsioon, sest Kalvi Märtini saamist linnapeaks ei kannataks Südamega Viljandis valijad küll välja (tõenäoliselt hakkaksid nad selle peale meelt avaldama ja enda valitud saadikuid munadega loopima).

Linnavalitsuse liikmeid “osteti kui põrsaid kotis”

Linnavalitsuse liikmete arvuks jäeti kaheksa. Jane Koitlepp (Isamaa) tegi ettepaneku langetada see seitsmele. Selle üle toimunud hääletusel tuli välja juba selge koalitsiooni ja opositsiooni vastasseis. Mina oleksin toetanud linnavalitsuse liikmete arvu vähendamist.

Uus on see, et linnavalitsuse liikmed (va. linnapea ja abilinnapead) saavad konkreetsed linnaosade, mille elanikega nad peavad tihedamalt suhtlema. Ideel on küll iseenesest jumet, aga samas ei olnud veel selge, kes neist millise linnaosaga tegelema hakkab. Punkt oli võetud koalitsioonilepingusse lihtsalt Südamega Viljandis programmist. Ditmar Martinson, kellest sai linnavalitsuse liige, ütles samas küsimustele vastates, et on kasvanud Männimäel, aga elab vanalinnas – talle sobiksid mõlemad piirkonnad.

Kuna mina sain hääli kõigist valimisjaoskondadest, erinevalt isegi ühest uue linnavalitsuse liikmest, siis esindan ma siin loomulikult kõigi linnaosade valijaid.

Marko Tiitus (Isamaa) tegi ettepaneku saata otsus linnavalitsuse liikmete kinnitamise ja ametisse nimetamise kohta teisele lugemisele, sest opositsioon kuulis linnavalitsuse uute liikmete nimesid alles istungil ega saanud nende ametisse sobivust eelnevalt arutada, kuid koalitsioonisaadikud lükkasid selle üksmeelselt tagasi. Opositsioon oli selle peale hääletusel nende ametisse nimetamise vastu. Mina oleksin toetanud eelnõu saatmist teisele lugemisele, aga jäänud pärast selle ettepaneku tagasilükkamist toimunud hääletusel erapooletuks. Selles mõttes asunuks ma sellel poliitilisel mänguväljal kusagil opositsiooni ja koalitsiooni vahel.

Tegelikult muidugi kummaline, et linnavalitsuse liikmed nimetati ametisse nii, et nende täpsed vastutusvaldkonnad olid kokku leppimata. Kohalike sotside esimees Juhan-Mart Salumäe kuulutas istungil selles osas kostunud kriitika peale üleolevalt, et toimiti täpselt nii, nagu Viljandi linnavolikogu on alati toiminud. Nähtavasti oli ta juba unustanud, et valimistel kasutas tema loodud valimisliit Südamega Viljandis loosungit “Aeg muutusteks!”. Või nagu ütles Ronald Reagan omal ajal kommunistide kohta: sõnad on üks asi, teod teine.

Uus koalitsioon alustas palkade tõstmisega

Linnavalitsuse uued liikmed vastasid samas siiski enne hääletust küsimustele ja tutvustasid lühidalt oma plaane. Neist tuleb siin ehk juttu siis, kui konkreetseid eelnõusid volikogus arutama hakatakse. Opositsioon hääletas küll täies koosseisus linnavalitsuse liikmete ametisse kinnitamise vastu, kuid Ando Kiviberg (Eesti 200) kiitis samas oma kunagist koostööd abilinnapeana jätkava Kalvi Märtiniga, mis olnud tema sõnul “konstruktiivne, väga meeldiv.” Nii et võib juba tajuda, kuidas mõned opositsionäärid lipitsevad vaikselt mehega, kelles nad loodavad näha ilmselt Timpsoni mantlipärijat (juhul, kui ta 2023. aastal ära parlamenti valitakse).

Linnapea töötasuks otsustati määrata nüüd 4500 (seni oli 3500), abilinnapeadele 3600 (seni 2800), linnavalitsuse liikmetele hüvitiseks 750 (seni 500) ning volikogu eesistujale töötasuks 1500 (seni 1000) ja tema asetäitjale hüvitiseks 750 (seni 500) eurot kuus. Seeder tegi ettepaneku saata vastavad eelnõud teisele lugemisele, et neid saaks pikemalt arutada, sest konkreetsed summad tekkisid sinna alles istungi ajal, aga tema ettepanek lükati tagasi. Mina oleksin muidugi toetanud nende saatmist teisele lugemisele.

Koitlepp tegi ettepaneku jätta need töötasud ja hüvitised senisele tasemele, mida ma oleksin samuti toetanud, kuid koalitsioonisaadikud pooldasid üksmeelselt nende tõstmist, näidates sellega sisuliselt, et nad ongi tõesti üks suur rotikari, kelle esmaseks huviks avaliku võimu teostamisel on hakata täitma omaenda juhtide taskuid.

Enne valimisi oli Postimehe valimiskompassis sees küsimus, kas linnapea ja teiste poliitiliste ametnike palk peaks olema seotud linna keskmise töötasuga. Mina leidsin siis, et veel parem oleks siduda need mediaanpalgaga. Statistikaameti andmetel oli mediaanpalk Viljandi maakonnas III kvartalis 1161 eurot. Kui võtta aluseks, et linnapea palk võiks olla sellest umbes kolm korda kõrgem, saamegi tulemuseks enam-vähem senise palganumbri (täpsemalt 3483 eurot). Ka abilinnapeade palk, mis moodustab 80% linnapea omast, jääks sisuliselt samaks. Linnavalitsuse liikmete hüvitise tõstaksin mina pooleni mediaanpalgast, seega saaksid nemad juurde 80.5, mitte 250 eurot.

Linnavolikogu eesistuja töötasu võiks minu arvates võrdsustada mediaanpalgaga ja tema asetäitjale määrata hüvitiseks sellest poole. Seega seisaks ka neil nüüd ikkagi ees märkimisväärne palgatõus (16,1%), kuigi mitte nii suur (50%), mille kiitis heaks Viljandi linnavolikogu enamus. Nende palkade ülevaatamine võiks minu arvates toimuda igal aastal automaatselt, järgmise aasta linnaeelarve koostamisel, võttes aluseks just III kvartali mediaanpalga Viljandi maakonnas.

Võimuliidu teerull töötas tõrgeteta

Linnavolikogu komisjonide moodustamisel oleksin taotlenud, nagu sai märgitud juba enne valimisi, enda arvamist revisjonikomisjoni liikmeks. Erinevalt teistest komisjonidest, kus ülekaal on koalitsioonil, kuulub sinna igast erakonnast üks esindaja, seega kokku kuus liiget, neist kolm opositsiooni ning kolm koalitsiooni ridadest. Üksikkandidaadina volikokku pääsedes võinuks ma mängida seal seitsmenda liikmena kaalukeele rolli. Teiste komisjonide osas toimunud hääletustel jäänuks ma erapooletuks, et saaksin täita paremini oma rolli revisjonikomisjoni liikmena, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet kõigi teiste tegevuse üle.

Veel toimus sellel volikogu istungil esindajate ning nende asetäitjate nimetamine Eesti Linnade Liidu üldkoosolekule ja volikokku. Seeder tegi ettepaneku viia linnade liidu volikokku esitatud kandidaatide osas läbi konkureeriv hääletus, kus igal volikogu liikmel on üks hääl, et ka opositsiooni kandidaadil (temal endal) oleks võimalus valituks osutuda, kuid see lükati enamuse poolt tagasi. Selle peale võttis ta oma kandidatuuri tagasi. Viljandi esindajateks linnade liidu volikogus kinnitati Timpson ja Salumäe.

Mina oleksin teinud selle punkti juures kompromissettepaneku kasutada hääletamisel üksiku ülekantava hääle meetodit, mida rakendatakse edukalt näiteks ALDE Partei individuaalsete liikmete sektoris toimuvatel sisevalimistel ja -hääletustel. Valituks osutunute osas ei oleks tulemus võib-olla muutunud (Timpsoni, Salumäe ja nende asetäitjate poolt andis hääle 16 saadikut, vastu hääletas seitse, kaks jäi erapooletuks – ei ole selge, mitu häält saanuks Seeder ning tema asetäitja Koitlepp, kui nad ei oleks oma kandidatuure taandanud), aga häälte jaotus olnuks kindlasti huvitavam.

Üldiselt paistab, et opositsiooni juhtivaks jõuks on linnavolikogu uues koosseisus Isamaa, eelkõige siis Helir-Valdor Seeder ja Jane Koitlepp. Volikogu eesistuja Kütt muigas seal isegi vahepeal üleolevalt, et kui Koitlepp saaks kaasamise osas oma tahtmise, siis peaks opositsiooni esindaja istuma linnavalitsuses. Linnakodanike huve silmas pidades on aga muidugi hea, kui volikogus on olemas tegus opositsioon, kes ei lase koalitsioonisaadikutel unustada ka enda poolt valijatele antud lubadusi.

XVII koosseisu esimene istung, 12. november 2021

Tulles vastu oma valijate soovidele, asun rikkuma enda valimislubadust, mille kohaselt pidin viskama jalad (suure kergendustundega) seinale ning Viljandi munitsipaalpoliitikaga seotud teemasid edaspidi lihtsalt ignoreerima, vältides isegi nende peale mõtlemist, kui minu häältesaak valimistel saab olema väiksem kui 0,3% häältest. Lõplikult kinnitatud hääletamistulemuse järgi jäi mul see künnis napilt ületamata, kuid arvestades nende valijate poolt väljendatud soove, kes oma hääle valimistel mulle andsid, hakkan seda lubadust nüüd järjekindlalt rikkuma.

Nimelt on mul kavas kommenteerida siin kõiki Viljandi linnavolikogu XVII koosseisu istungeid, tuues seejuures välja, kuidas mina ühes või teises küsimuses hääletanud oleksin, milliseid küsimusi seal tõstatanuks ja milliseid ettepanekuid teinuks. Teisi sõnu: alustan juba oma 2025. aasta kohalike valimiste kampaaniat.

Eks siis nelja aasta pärast ole näha, kui palju valijaid mulle alles on jäänud. Kui mõni minu valija jääb mõnes küsimuses eriarvamusele, võib sellest julgesti teada anda (näiteks siia kommentaare jättes või otse ühendust võttes), kuid oma seisukohti ma tõenäoliselt muutma ei hakka, sest lihtsalt häälte saamise nimel mina valijatele selliseid järeleandmisi teinud ei ole ja teha ei kavatse. Iseasi on muidugi see, kui mind mingis küsimuses (nagu antud juhul konkreetse valimislubaduse täitmise osas) tõesti ümber veenda suudetakse – selles mõttes on valijate konstruktiivne tagasiside vägagi oodatud.

Viljandi linnavolikogu uue koosseisu esimene istung toimus 12. novembril. Päevakorras oli linnavolikogu esimehe valimine ja aseesimehe valimine ning linnavalitsuse lahkumispalve ärakuulamine. Lisaks pandi paika järgmise istungi toimumise aeg. Istungist võtsid osa kõik 27 volikokku valitud isikut.

Vastavalt koalitsioonilepingule, mille sõlmisid aastateks 2021–2025 valimisliit Südamega Viljandis ning Reformi- ja Keskerakond, kuulub volikogu esimehe ametikoht valimisliidule Südamega Viljandis ja aseesimehe oma Reformierakonnale. Mingeid üllatusi selles osas ei toimunud. Volikogu istungil vormistati lihtsalt ära see juba varem sõlmitud kokkulepe. Volikogu esimeheks valiti Helmen Kütt ja aseesimeheks Peep Aru. Neist viimane täitis sama ametikohta ka volikogu eelmises koosseisus.

Hääletamine oli salajane, kuid häälte jaotus väärib siiski mõningast tähelepanu. Küti poolt anti 17, vastu 10 häält. See tähendab, et tema saamist volikogu esimeheks toetasid ilmselt kõik kolm uude võimuliitu kuuluvat poliitilist jõudu, kuid EKRE, Isamaa ning Eesti 200 hääletasid vastu. Küsimustest, mida esitasid volikogu istungil nimetatud erakondade esindajad Helir-Valdor Seeder, Ando Kiviberg ja Rein Suurkask võis jääda mulje, et nad soovisid tema saamist Viljandi linnapeaks, kuid volikogu esimeheks ta siis nende arvates nähtavasti ei sobi.

Aru poolt anti samas 27 häält. Mida sellest välja lugeda? EKRE, Isamaa ja Eesti 200 väljendasid esimesel hääletusel selgelt vastumeelsust koostöö suhtes valimisliiduga Südamega Viljandis, kuid demonstreerisid seejärel Reformierakonnale valmisolekut võimaluse korral ise sotside loodud valimisliidu asemele astuda. Kui praegune koalitsioon enne 2025. aasta valimisi lagunema peaks, tuleb uus tõenäoliselt selline, kuhu Südamega Viljandis ei kuulu.

Kokkuvõttes kinnitasid need hääletused, et sotside hirm jääda jälle opositsiooni (nagu pärast 2017. aasta valimisi), kui loobutakse võimalusest teha koalitsioon Reformierakonnaga, millele tuli jätta selle eest linnapea ametikoht, ei olnud alusetu. Seeder, Kiviberg, Suurkask ja teised opositsionäärid võivad küll rääkida, et nad olid valmis toetama Küti saamist linnapeaks, aga sõnad ei maksa poliitikas midagi – loevad ainult hääled. Ja toimunud hääletusel väljendasid nad oma suhtumist temasse juba piisavalt selgelt.

Mina oleksin jäänud mõlemal hääletusel erapooletuks, sest üksikkandidaadina volikokku pääsemise korral ei oleks mul olnud mingit põhjust sekkuda sellesse erakondade omavahelisse toolide mängu. Samas oleksin küsinud Kütilt, kas valimisliidu Südamega Viljandis loodav saadikurühm ei tahaks algatada tema saamisel volikogu esimeheks sellise pöördumise vastuvõtmist, millega Viljandi linnavolikogu teeb keskvalitsusele ettepaneku (seda võimaldab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 65, lõige 3) algatada kõigi asjakohaste seaduste muutmine, et asendada “volikogu esimees” neis sooneutraalse ametinimetusega, milleks võiks olla näiteks “volikogu eesistuja”.

Ma olen teadlik sellest, et Eesti Keele Instituudi keelenõuannete kohaselt on ka “esimees” ja “esinaine” juba soo poolest neutraalsed ametinimetused, kuid leian, et selguse huvides võiks siiski loobuda naiste nimetamisest (ametikoha järgi) meesteks ja meeste nimetamisest (ametikoha järgi) naisteks. Minu meelest peaksid sellist väikest, kuid põhimõttelist muudatust toetama nii kõik tõsised konservatiivid, liberaalid kui ka feministid.

Konservatiivid selle tõttu, et naiste nimetamine meesteks ning meeste nimetamine naisteks hägustab ühiskonnas tavapäraseid sooidentiteete, õõnestab traditsioonilisi väärtusi. Liberaalid selle tõttu, et tõeliselt sooneutraalsete ametinimetuste kasutuselevõtmine võimaldaks ka nn. mittebinaarsetel inimestel, kes selliseid silte ei tunnista, tunda ennast ühiskonna poolt aktsepteerituna. Ja feministid muidugi selle tõttu, et ametinimetus “volikogu esimees” eeldab ju vaikimisi, et selle ametikoha täitjaks on mees, olles seega jäänuk patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest. Tegelikult ei saa ma aru, miks üldse keegi peaks olema sellise muudatuse vastu. Ja miks seda juba tehtud ei ole?

Algataksin otsuse eelnõu vastava ettepaneku esitamiseks Vabariigi Valitsusele linnavolikogus loomulikult ise, aga paraku annab Viljandi linnavolikogu hetkel kehtiv töökord õiguse õigusaktide algatamiseks ainult saadikurühmadele. Pealegi ei osutunudki ma sinna üldse valituks. Nii et pean piirduma sellega, et nimetan Helmen Kütti edaspidi linnavolikogu eesistujaks, mitte esimeheks vaid selles monoetenduses, mis nüüd siin jätkub. Loodetavasti ei tunne ta ennast selle tõttu kuidagi solvatuna.

Ülitäpne läbikukkumine

Valimistulemused on selgunud. Kui häälte ülelugemisel midagi ei muutu, tabas mind nendel valimistel ülitäpne läbikukkumine.

Tõin siin enne valimisi välja, mida üks või teine häältesaak tähendaks minu edasise poliitilise tegevuse jaoks kohalikul tasandil. Lubasin tugineda oma valimistulemuse hindamisel lihtsatele matemaatilistele valemitele. Tsiteerin:

1. kasin tulemus
100 : kandidaatide arv x 0,5 = 0,30% häältest

See tähendab tõenäoliselt vähemalt paarikümmend häält, mis ei oleks mõnes muus olukorras sugugi halb lähtepunkt. Pärast aasta kestnud valimiskampaaniat on see aga sisuliselt pea täielik läbikukkumine. Kui häältesaak jääb sellest veel tagasihoidlikumaks, viskan jalad (suure kergendustundega) seinale ja kavatsen Viljandi munitsipaalpoliitikaga seotud teemasid edaspidi lihtsalt ignoreerida, vältida isegi nende peale mõtlemist, et kasutada oma aega tulevikus paremini.

Nüüd ongi käes aeg see lubadus täita. Kogusin nendel valimistel 21 häält ehk ümmarguselt 0,292% kõigist kehtivaks loetud häältest. Enam kui 3/5 nüüd Viljandi linnas kandideerinutest sai küll sellest veel vähem hääli, kuid omaenda kehtestatud kriteeriumi kohaselt kukkusin nendel valimistel läbi. Ja seda hämmastavalt täpselt (100 : kandidaatide arv x 0,5 teeb ümmarguselt 0,296%). Seega viskan nüüd jalad suure kergendustundega seinale ega pööra Viljandi munitsipaalpoliitikale edaspidi enam üldse mingit tähelepanu.

Tänan kõiki, kes mind ei valinud! Tänu teile saan ma kasutada oma aega tulevikus paremini. Samas avaldan kaastunnet neile, kes seda tegid. Ilmselt soovisite oma häält andes, et see kampaania jätkuks siin ka pärast valimisi. Paraku näitasid valimistulemused, et selle järele puudub piisav ühiskondlik tellimus.

PS. Kampaanialeht kov.laiapea.eu jääb esialgu avatuks, kuid aasta lõpus eemaldan veebist nii selle kui ka mujal asuvad kampaaniamaterjalid. Kui keegi tahab neist midagi endale salvestada, tasub seda teha praegu.

Viljandi uudised, 11.10.2021

Kuna käesolev postitus võib jääda selles seerias viimaseks (kõik sõltub minu häältesaagist valimistel), võtan siin vaatluse alla ilmselt kõige olulisema teema, millest ei ole kohalike valimiste eel Viljandis praktiliselt üldse avalikult räägitud: kuhu rajada uus bussiterminal? See küsimus on üsna keeruline, kuid peaks saama vastuse just nüüd valitava linnavolikogu ametiajal. Ja selle vastuse peaks andma just see uus volikogu.

Kas maha võetakse ka Salme Pruudeni park?

Linnavolikogu majanduskomisjoni septembri keskel toimunud koosolekul peatuti muu hulgas sellel, kuhu võiks tulla Viljandis uus bussiterminal. Abilinnapea Kalvi Märtin (Reformierakond) teatas, et selle üks võimalik asukoht on Salme Pruudeni park, kuigi “filosofeeritud” on ka vana bussipargi üle. Viljandi peaarhitekt Olav Remmelkoor märkis samas, et mõte bussiterminali rajamiseks tuli Viljandimaa Ühistranspordikeskuselt.

Nimetatud keskus lasi teha eelmisel aastal uuringu avaliku liiniveo teenuskorralduse mudeli parendamiseks Viljandi linnas ja selle lähiümbruses, mida keskuse juhataja Kaupo Kase käis tänavu veebruaris tutvustamas ka linnavolikogu majanduskomisjonis. Komisjon tegi siis linnavalitsusele ettepaneku tulla juba oma aprillikuu koosolekule tutvustama ühistranspordivõrgu parendamisega seotud võimalikke arenguid, kuid kevadel selleni siiski ei jõutud. Juunis võttis komisjon vastu otsuse arutelu bussiterminali võimalike asukohtade üle lõpuks ikkagi avada ning kutsuda sel teemal rääkima ka linna peaarhitekt.

Arutelu lähtepunktiks oleva uuringu teostas inseneribüroo Stratum, mis on Eestis vanim professionaalne transpordiplaneerimisele ning liikluskorraldusele spetsialiseerunud konsultatsioonifirma. Selles leiti, et liinivõrgu optimeerimiseks oleks otstarbekas rajada kesklinna bussiterminal, kus saab rakendada ümberistumiste süsteemi. Koostöös töö tellinud ühistranspordikeskusega jõuti järeldusele, et kõige sobivam koht selle jaoks on Savi tänav, mille ääres asub kunagine Viljandi bussipargi kompleks.

Praeguse bussijaama puhul nähti probleemi selles, et see kuulub eraomanikule, mistõttu on linna ja ühistranspordikeskuse võimalused seal toimuvat mõjutada ning kontrollida vähesed. Pealegi raskendab sinna soovitud kujul ümberistumiskoha rajamist olemasolev ruumiline lahendus, sealhulgas juurdepääsude küsimus.

Riigieelarve kaudu saab bussijaama operaator enam kui 100000 eurot aastas. Leiti, et ühistranspordi planeerimise, kvaliteedi tõstmise ning linna- ja maakonnaliinide parema sidumise huvides võiks bussijaam kuuluda kohalikule omavalitsusele. Savi tänava kasuks rääkis see, et selle vahetus läheduses asuvad mitmed kaubandus- ja teenindusasutused, mis on ligitõmbavad kogu linna ja selle tagamaa elanikele, ning piirkonda kerkib ka Viljandi haigla uus hoone.

Abilinnapea Kalvi Märtin teatas aga majanduskomisjoni septembris toimunud koosolekul, et bussiterminali teemaga edasi liigutud ei ole. Uuringus pakutud Savi tänava lahendust nimetas ta filosofeerimiseks. Üheks võimalikuks asukohaks on tema sõnul hoopis Johann Köleri tänava ääres asuv Salme Pruudeni park. Linna peaarhitekt Olav Remmelkoor märkis omakorda, et uue bussiterminali rajamine on üsna tülikas ja selleks ruumi leida on raske.

Kommentaar: opositsioon ei vääri oma nime

Viljandi linnavolikogu peagi ametist lahkuva koosseisu esimesel istungil protesteerisid nördinud sotsid ägedalt selle vastu, et võimuliit tahtis hakata nimetama neid edaspidi vähemuseks, mitte opositsiooniks. See oli kummaline ja naeruväärne. Palju teravmeelsem olnuks lihtsalt teatada, et sellisel juhul nimetatakse koalitsioonipoliitikuid edaspidi enamlasteks. Samas osutus see aga heaks indikaatoriks sellest, mida linnavolikogu opositsioon on viimase nelja aasta jooksul viljandlastele pakkunud.

Viljandi ühistranspordivõrgustiku korrastamiseks tehtud uuringu aruanne avalikustati juba eelmise aasta novembris. Seda esitleti siis avalikult veebis ja asjast kirjutas ka kohalik ajaleht Sakala, mille teatel rääkis ühistranspordikeskuse juhataja, et kõige tähtsam muudatus on just see, et Viljandi kesklinnas peab olema terminal, kus eri suundadest tulevad bussid kokku saavad, et seal saaksid toimuda ümberistumised. “Joonisel panime selle teoreetilise punkti Savi tänavale,” ütles ta ajalehele.

Linnavolikogu majanduskomisjoni koosolekutel on teemat puudutatud tänaseks kolmel korral. Kõigist neist koosolekutest on võtnud osa ka nüüd valimisliitu Südamega Viljandis kuuluvad sotside ning EKRE esindajad. Milline on nende seisukoht uue bussiterminali võimaliku asukoha osas, ei ole teada. EKRE lubab oma programmis küll toetada selle rajamist, aga ei ole täpsustanud, kas Savi tänavale või Salme Pruudeni parki. Südamega Viljandis lubab muuta Viljandi ühistranspordi keskkonnasõbralikumaks, kasutades erinevaid nutikaid lahendusi ning õppides teiste linnade kogemustest, kuid uue bussiterminali rajamise ja võimaliku asukoha osas ei ole peetud vajalikuks oma seisukohta väljendada.

Praeguse võimuliidu valimislubadused ei ole selles küsimuses selgemad. Reformierakond lubab jätkata koostöös riigiga ühistranspordivõrgu arendamist ja luua tingimused keskkonnasäästlike busside kasutamiseks. Keskerakond lubab kesklinna uue terminali rajamist, nagu EKRE, kuid asukohta ei ole nemadki täpsustanud. Isamaa ei luba midagi. “Ma ei pea vajalikuks joosta võidu nimekirjade lubadustega, kuna tegelikkus ei sõltu kõlavatest lubadustest,” tunnistab erakonna esimees Helir-Valdor Seeder oma valimisreklaamis.

Võib mõista, et valimisprogrammid valmisid ajal, mil abilinnapea Kalvi Märtin ei olnud veel hõiganud välja, et linnavalitsuses nähakse uue terminali võimaliku asukohana hoopis Salme Pruudeni parki, mitte Savi tänavat, kuid tänaseks on möödunud 14. septembril toimunud majanduskomisjoni istungist pea terve kuu. Mida on opositsioon vahepeal teinud? Hääletamine juba algas, aga valijad ei tea veel isegi seda, kas ennast nüüd uhkelt kõige keskkonnasõbralikumana reklaamiv valimisliit Südamega Viljandis, mis peaks idee poolest pooldama ühistranspordi arendamist, põhimõtteliselt üldse toetab sellise terminali rajamist, rääkimata siis veel sellest, kus nähakse selle võimalikku asukohta. Kas järsku Salme Pruudeni pargis?

Miks on see teema oluline? Koroonakriisi mõjul võib ühistranspordi kasutamine olla viimastel aastatel vähenenud, kuid Euroopa Liidus toimuva rohepöörde tagajärjel selle kasutajate osakaal tulevikus kahtlemata kasvab, sest auto omamine ja kasutamine muudetakse inimeste jaoks senisest kulukamaks. Ühistranspordi enda muutmine keskkonnasõbralikumaks eeldab Viljandis ka liinivõrgu korrastamist. Uue ümberistumisi võimaldava terminali rajamine on sellest vaatepunktist äärmiselt mõistlik ja vajalik samm. Küsimus on seega ikkagi pigem kuidas ja kuhu, mitte niivõrd see, kas seda kunagi üldse tehakse. Praegune linnavalitsus kaldub eelistama asukohana Pruudeni parki. Opositsioon ei ütle selle kohta midagi.

Taustainfo: Pruudeni pargi keeruline ajalugu

Salme Pruudeni pargiks nimetatakse Johann Köleri tänava ääres asuvat ning August Maramaa puiestee ja Uku tänavaga piirnevat haljasala, kuhu paigaldati 1996. aastal Viljandimaalt pärit ja Viljandis koolis käinud kasvatusteadlase, Kodutütarde esimese peavanema ja ideoloogi Salme Pruudeni (1896–1993) büst, mille autor on skulptor Aime Kuulbusch. Haljasala ühte serva, Uku tänava äärde lasi Viljandimaa Naisselts, mis loeb ennast 1917. aastal asutatud Wiljandi Eesti Naisseltsi järglaseks, paigaldada alles mõne aasta eest oma nimelise pingi.

Pruudeni büsti paigaldamise sellele haljasalale korraldas Johann Köleri Fondi esinaine Aate-Heli Õun, kelle idee kohaselt pidanuks sinna tulema suurem skulptuuride park, kus leiavad endale koha teisedki Viljandiga seotud kultuuritegelased. Büsti paigaldamine toimus kodanikualgatuse korras, mitmete organisatsioonide ja paljude viljandlaste toetusel. Sellele eelnesid talgud pargi korrastamiseks. Pidulik avamine toimus mulkide päevade raames, kuid meie toonaste linnavõimude kiuste, mistõttu tegi linnavolikogu kultuurikomisjon siis koguni ettepaneku büsti paigaldajat omavolitsemise eest trahvida.

Viljandi linnapea Andres Soosaar (Koonderakond, valimisliit Kodune Viljandi) kuulutas linnavolikogu istungil, et Pruudeni büsti näol on tegemist ebaseadusliku ehitisega ja tema hinnangul see sinna ei sobi. Linnavolikogu otsustas büsti siiski vahetult enne valimisi paigale jätta. Toimunud valimiste tagajärjel kaotas Soosaar oma ametikoha ja linnapeaks sai Tarmo Loodus (Isamaaliit, valimisliit Maramaa), kes oli Pruudeni büsti teisaldamise vastu.

Paul Kondase (1900–1985) sajandaks sünniaastapäevaks tahtis Õun lasta paigaldada Pruudeni büsti kõrvale Kondase oma, et jätkata kavandatud kultuuritegelaste pargi rajamist, kuid vahepeal uuesti võimule tulnud valimisliit Kodune Viljandi, kuhu kuulusid nii uus linnapea Peep Aru kui ka abilinnapea Jaak Allik, blokeeris selle plaani, seades kahtluse alla kogu sellise pargi rajamise idee. Allik kuulutas Sakalas, et “kodanikuallumatuse teel rajatiste püstitamine ei ole tänapäeval mitte ainult seadusevastane, vaid äärmiselt kentsakas.” Nii jäigi Kondase büst siis sinna paigaldamata, sest Viljandi linnavalitsus oli selle vastu. See leidis endale lõpuks koha hoopis Suure-Jaanis.

Kavandatud kultuuritegelaste pargi tagamõte oli muidugi ka see, et päästa täisehitamisest üks veidi suurem tükike Viljandi kesklinnas leiduvat rohelust. Vastuseis Pruudeni büsti paigaldamisele lähtus aga mitte üksnes nn. ettevõtjate partei poolt, vaid oli tingitud ka ideoloogilistest põhjustest. Pruuden oli ju ikkagi silmapaistev rahvuslik ideoloog ja pärast sõda eksiilis elades ka häälekas antikommunist, nõukogudevastane Välis-Eesti aktivist.

Seda ajalugu arvestades võib näida kummaline, et Pruudeni park uue bussiterminali võimaliku asukohana üldse kaalumisele on tulnud. Peaks olema ju selge, et selle rajamine sinna kohtaks vastuseisu mitte üksnes ümberkaudsete eramajade elanike poolt, vaid ärritaks üles palju suurema hulga viljandlasi. Samas kuulub see maa seal aga praegu linnale ning kui puud maha võtta, Pruudeni büst ja naisseltsi pink minema viia, saab hakata juba varsti asfalti panema – selles mõttes oleks kunagise bussipargi territooriumi kasutamine kindlasti keerulisem ja palju kulukam.

Taustainfo: Savi tänava plussid ja miinused

Savi tänava ääres asuv kunagine bussipargi kompleks kuulub eravaldusse, selle omanik on Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS. Kinnistule kavandati pikalt Viljandi suurima kaubanduskeskuse rajamist. Tänaseks on nendest plaanidest loobutud, kuid TKK ei loovutaks seda maatükki, kus asuvad hooned seisavad praegu suuresti kasutult (nende katustel kasvavad juba väikesed puud), linnale loomulikult tasuta, vaid tahaks selle eest väga palju raha, sest kinnistu asukoht on ju iseenesest äärmiselt hea.

Kõigepealt tahtis rajada kunagise bussipargi asemele kaubanduskeskuse Saksa poekett Lidl. Kui see otsustas 2006. aastal siiski loobuda Eestisse laienemisest, ostis Tallinna Kaubamaja ära kümme nende poolt Eesti linnades omandatud krunti, sealhulgas Viljandis asuva. Kaubamajal sellega esialgu mingeid konkreetseid plaane ei olnud. Vahepeal kavandati sinna suure ärikeskuse rajamist, kus pidanuks leidma koha ka Selver, kuid Centrumi laienemine ja UKU Keskuse tulek tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale.

Eelmise aasta lõpus võttis Viljandi linnavolikogu viimaks vastu ka otsuse lõpetada 2006. aastal algatatud detailplaneeringu koostamine, sest selle koostamisele ei olnud asutud ning protsessi algatanud Lidl Eesti OÜ oli äriregistrist kustutatud ja kinnistu omanik vahetunud.

Juba 2014. aastal väljastas linnavalitsus TKK-le, mis soovis hakata seal praegu asuvaid hooneid lammutama, lammutusprojekti tingimused, kuid ka selles osas ei ole edasiliikumist toimunud. Samal aastal pakkus TKK kinnistut Viljandi haigla uue hoone tarbeks, kuid nõudis selle eest nii suurt hinda, et Viljandi Haigla SA ei saanud seda endale lubada.

Just selle kinnistu kõrge hind ja vajadus teha täiendavaid kulutusi seal praegu asuvate hoonete lammutamiseks ongi peamine põhjus, miks Viljandi linnavalitsuses ei olda vaimustatud mõttest rajada uus bussiterminal Savi tänavale. Täpseid arvutusi selle kohta ei ole, kuid hinnanguliselt võib terminali rajamine sinna minna maksma mitu korda rohkem sellest, mis kuluks siis, kui see rajataks Pruudeni parki. Ilmselt just seetõttu nimetaski abilinnapea Märtin seda filosofeerimiseks.

Nende suurte miinuste kõrval on kunagise bussipargi kompleksi plussiks aga selle ilmselgelt parem asukoht. Seal oleks bussiterminal Viljandi haigla uue hoone vahetus läheduses, sisuliselt kesklinna uue südame keskmes, mitte selle servas. Terminali rajamisel sinna saaks linnas korda ja äratatud uuele elule koht, mis võib muidu jäädagi ootama mingit paremat plaani. Lihtsalt kaubanduskeskust ei ole sinna ju enam mõtet teha, sest neid on kogu ümbrus juba niigi täis.

Seisukoht: odavaim lahendus ei ole parim

On täiesti mõistetav, et uue bussiterminali võimalik rajamine Savi tänavale, mida peetakse selle jaoks kõige paremaks paigaks ühistranspordikeskuse tellimusel valminud uuringus, ei tekita linnavalitsuses vaimustust, sest see läheks lihtsalt väga kalliks. Praegu pole ka selge, kust selle jaoks üldse raha peaks tulema. Pruudeni park oleks selles mõttes kindlasti odavam ja lihtsam lahendus, sest seal kuulub maa juba praegu linnale.

Pruudeni pargi likvideerimine kutsuks aga kindlasti esile suuremat vastuseisu kui kunagise bussipargi kompleksis asuvate lagunenud hoonete lammutamine. Viimane oleks rahaliselt esialgu kõvasti kulukam, kuid linna arengu seisukohalt uuele terminalile kahtlemata sobivam, inimestele mugavam asukoht. Seetõttu tuleks minu arvates eelistada ikkagi just seda, mitte asuda kohe planeerima Pruudeni pargi likvideerimist.

Terminali rajamine Savi tänavale ei pruugi minna ka nii kalliks nagu esmapilgul tundub. Selle jaoks ei ole tegelikult vaja tervet kunagise bussipargi territooriumi. Piisaks sellest, kui see kinnistu pikuti pooleks teha. Teise poole väärtus kasvaks ju terminali valmides tunduvalt. Sellisel juhul tasuks sinna tõenäoliselt ikkagi teha kaubanduskeskus, mis on piirkonnas valitseva konkurentsi tiheduse tõttu seni rajamata jäänud.

Võib-olla õnnestuks sellise poolitamise korral saada TKK käest maad terminali rajamiseks isegi odavamalt (ruutmeetri kohta), kui nad tahaksid tervet kinnistut müües, sest praegu seisab see neil ju praktiliselt kasutult. Igatahes tasub see võimalus kaalumist ja läbirääkimisi, mitte kohe kõrvale heitmist. Pruudeni park ei tohiks nüüd mingil juhul olla uue terminali jaoks esimene valik. Kui seda üldse kaaluda, siis ikkagi mitte esimeses järjekorras, vaid alles pärast seda, kui on proovitud liikluskorraldusekspertide poolt soovitatud Savi tänava varianti.

Viljandi noortele valijatele

Viljandi Noortevolikogu korraldas vaid veebiülekandena edastatud valimisdebati, kuhu kutsuti ennast tutvustama ka üksikkandidaate. Kuna ma ei saanud kohale minna, tegin korraldajate nõusolekul enda ja oma kandidatuuri tutvustamiseks videopöördumise, kuid see jäeti lõpuks ikkagi näitamata, mistõttu postitan selle nüüd siia.

Vastused metsaõiguslastele

Igasuguseid küsimustikke saadetakse kohalikel valimistel kandideerijatele nii palju, et ma ei jõua neis kõigile küsimustele enam pikemalt vastatagi. Toon nüüd ära oma lühikesed vastused Eesti Looduskaitse Koostöövõrgustiku metsanduse huvikoja liikmesorganisatsioonide Eesti Metsa Abiks ja Päästame Eesti Metsad korraldatud küsitlusele.

Eesti Metsa Abiks / Päästame Eesti Metsad

Eestimaa Looduse Fond esitas kandidaatidele ainult ühe küsimuse, millega seoses sai kirjutatud siin juba veidi pikemalt metsandusest Viljandi linnas, aga nüüd on neid kokku 13, kusjuures nii mõnegi puhul võib tekkida küsimus, kas need on Viljandi puhul üldse relevantsed. Huvitaval kombel leidsin pärast mõningast järelemõtlemist ja asjade ülekontrollimist, et Viljandiga saab siiski mingil moel või määral seostada ka neid, mis ei pruugi esmapilgul meie omavalitsust puudutada.

Seda, et Viljandi järv on Natura 2000 ala, enamasti ehk teatakse, aga kuidas võib puudutada linna küsimus, mis käib kaevandamisalade planeerimise kohta? Või mis tähtsust omab see, mida võimalikud tulevased Viljandi linnavolinikud arvavad puidu põletamisest elektrijaamades?

Kohe selgitan. Jäätmejaama lähedal asuv Pilu liivakarjäär ulatub otsapidi linna haldusterritooriumile ning võib teoreetiliselt laieneda kunagi ka selles suunas, kusjuures langetamisele võib seal lõpuks minna paar hektarit metsa. Seega ei olegi küsimus kaevandamisalade planeerimisest Viljandi linna puhul täiesti asjakohatu, kuigi praktikas see (vähemalt nüüd valitava linnavolikogu ametiajal ehk lähema nelja aasta jooksul) siiski tõenäoliselt ei tõstatu.

Küsimus elektrienergia tootmise kohta puudutab Viljandit kõige osesemalt sel moel, et meie kohalik soojatootja Esro toodab oma Jämejala koostootmisjaamas, mis töötab suuresti puiduhakkel, ka elektrit. Eeldasin, et antud juhul ei peetud aga silmas selliseid väikeseid jaamu (puidu põletamist koostootmisjaamades ei ole välistanud rohelisedki), vaid mõeldi põlevkivielektrijaamadele, mida puidu abil töös hoitakse. Seal toimub tõesti rohepesu, nagu oma vastsuses märkisin, aga Esro puhul ma seda nii ei nimetaks.

Nii et hea tahtmise korral saab kõik need küsimused kuidagi Viljandiga ära siduda. Paistab, et andsin küsimustikule vastates ühtlasi rea lubadusi selle kohta, mille eest volikokku pääsemise korral seisma hakkan. Kordan üle, et ma ei pea sinna pääsemist kuigi tõenäoliseks. Kui läheb teisiti, võtan need teemad siin aga kindlasti lähemalt ette. Praegu lihtsalt ei jõua kõigest kirjutada.

1. Kas te seisate selle eest, et määrata üldplaneeringus kõrgendatud avaliku huviga aladele raiepiirangud, mis välistavad lageraie? Vastus: Jah.

2. Kas te olete valmis võtma kõrgendatud avaliku huviga metsad kohaliku kaitse alla ja siduma need rohekoridoridega? Vastus: Jah.

3. Kas te olete valmis kehtestama üldplaneeringus rohevõrgustiku metsades säilitatavate säilikpuude koguse? Vastus: Jah.

4. Kas te seisate uute looduskaitsealade moodustamise eest kohaliku omavalitsuse seni kaitsmata rohevõrgustiku osades ja oluliste ökoloogiliste väärtustega aladel? Vastus: Jah.

5. Kas te seisate Natura 2000 alade kaitse eest Euroopa Liidu õigusruumi seadustest lähtudes? Vastus: Jah.

6. Kas te olete valmis seadma arengukavas eesmärgiks elurikkuse suurendamise omavalitsuse maadel ja selle rahastamise? Vastus: Jah.

7. Kas te olete valmis määratlema koos elanikega kohalikud looduskaitsevajadused ja paluda looduskaitseekspertidelt piirkonda sobivaid lahendusi? Vastus: Jah.

8. Kas te olete valmis tellima rohealade uuringu ja koostama rohealade kava? Vastus: Jah.

9. Kas te pooldate lindude ja loomade kevadsuvise pesitsus- ja poegimisaegse raierahu kehtestamist teie piirkonna metsades? Vastus: Jah.

10. Kas te seisate rohealade kaitse, looduskeskkonna hoidmise, kohaliku kogukonna huvide ja maavarade heaperemeheliku kasutamise eest, kui küsimuse all on kaevandamisalade planeerimine? Vastus: Jah.

11. Kas te nõustute, et haljasalad, puhkealad ja pargid annavad kogukondadele stabiilsuse-, turva- ja rahulolutunde, suurendades niimoodi üldist heaolu? Vastus: Jah.

12. Kas teie teadmiste kohaselt on elektrijaamades puidust energia tootmine taastuvenergia või mitte? Vastus: Ei ole, see on rohepesu.

13. Kui te peate valima mõne tuttava ettevõtja huvide ja keskkonnakahjudest hoidumise vahel, siis kumma te valite? Vastus: Keskkonnakahjudest hoidumise.

Südamega Viljandis eksitab valijaid

Juhtus kätte valimisliidu Südamega Viljandis ajakirjakujuline propagandatrükis loosungliku pealkirjaga “Mina valin südamliku Viljandi” (kas sellega üritatakse anda vaikimisi mõista, et kedagi teist valides on inimesed justkui südametud ning head ja õiged kandidaadid on ainult selles valimisliidus? – tundub, et madala enesehinnangu all nad tõesti ei kannata!), kust torkas teravalt silma selle valimisliidu ühe eestvedaja Kristjan Mändmaa mesimagus valimisjutt “Südamega Viljandis – kõige omakasupüüdmatum valimisliit” (tuleks ilmselt täpsustada, et ka ainus, mis sel korral Viljandis valimistel osaleb), milles ta esitas terve rea küsitava väärtusega väiteid.

“Oleme kõige võrdsemad ja hoolivamad. Ainsana Viljandis on meil naisi ja mehi täpselt pooleks. Meie keskmine liige on teiste nimekirjadega võrreldes noorem, programm aga seejuures kõige hoolivam nii eakate kui ka erivajadustega inimeste suhtes,” kuulutab Mändmaa.

FAKTIKONTROLL: Esimene lause on enseupitajalik hinnang, mis on juba oma olemuselt subjektiivne.

Teine lause on sisuliselt väär, sisaldab ebatäpset väidet. Enam kui poole selle valimisliidu kandidaatide nimekirjast moodustavad mehed. Naiste osakaal valimisnimekirjades on Viljandis järgmine: Isamaa – 17,9%, Reformierakond – 32,6%, EKRE – 36,0%, Keskerakond – 41,9%, Südamega Viljandis – 48,1%, Eesti 200 – 69,2%. Seega oleks korrektne väita, et valimisliidu nimekiri on küll kõige lähemal soolisele tasakaalule, kuid täpselt pooleks naisi ja mehi seal siiski ei ole, mehi on rohkem (va. juhul, kui mõni neist on tegelikult kahesooline). Täpselt pooleks on naisi ja mehi ainult üksikkandidaatide hulgas.

Kolmanda lause esimene pool on samuti eksitav. Kõige noorem nimekiri on Viljandis tegelikult erakonnal Eesti 200, mille kandidaatide aritmeetiline keskmine on 42, mediaankeskmine 40 eluaastat. Valimisliidu Südamega Viljandis vastavad numbrid on 45 ja 42. Üksikkandidaatide aritmeetiline keskmine on 35 eluaastat.

Lause teise poolega on lugu keerulisem, sest programmides sisalduvat hoolivust on raske mõõta. Hooldajatoetuse tõstmist ja Kaare kooli säilitamist lubavad neis veel ka näiteks EKRE ja Reformierakond. Viimane lubab arendada sellest koguni Eesti parima erivajadustega laste kooli. Südamega Viljandis piirdub lubadusega võimaldada seal kvaliteetset haridust. Kumb on siis hoolivam? Nimetatud kooli direktriss, kes on kõige otsesemalt vastutav selle kvaliteetse hariduse võimaldamise eest, kandideerib igatahes Reformierakonna, mitte Südamega Viljandis nimekirjas.

Või kuidas hinnata nüüd sellist punkti: “Arendame erivajadustega viljandlastele tarvilikke tegevusi ja teenuseid.” Kas selliseid üldsõnalisi deklaratsioone, mille konkreetne sisu jääb valimisliidu programmi lugedes ähmaseks, tuleks pidada märgiks tõelisest hoolivusest? Või on need lihtsalt poliitiline ilukõne, millel ei olegi tegelikult üldse mingit konkreetset sisu?

“Oleme kõige keskkonnasõbralikumad. Loodust ja elurikkust väärtustav mõtteviis on Südamega Viljandile sügavalt omane,” väidab Mändmaa.

MINU HINNANG: Sügavalt kindlasti mitte, ilmselgelt ei ole nende näol tegemist mingite radikaalidega, sest muidu ei oleks nad lasknud paigaldada endast tänavatele säravate naeratustega valimisreklaame, trükkida postkastidesse toppimiseks sellist ajakirja ja valmistada valimistega seoses igasugust muud träni, sest see kõik suurendab ju inimkonna ökoloogilist jalajälge.

Sisuliselt on tegu samasuguse rohepesuga, millega tegeleb Eesti 200. Teatavasti kuulutas see erakond uhkelt, et tuleb välja CO2-neutraalse valimiskampaaniaga. Tegelikult ei ole see erinenud praktiliselt millegi poolest teiste erakondade omadest. Nemad lihtsalt lubasid pidada arvestust enda tekitatud CO2 üle ja leida hiljem viise tekitatud ökoloogilise jalajälje kompenseerimiseks, näiteks metsa istutades. Eks siis pärast valimisi ole näha, kas see uhke lubadus ka päriselt kuidagi täidetakse või jäävadki need suuresti vaid sõnadeks, sest metsa tuleks istutada neil oma valimiskampaaniaga tekitatud keskkonnakahjude kompenseerimiseks ikka väga palju.

Selle peale, et vaja oleks radikaalset muutust valimiskampaaniate endi läbiviimises, ei paista olevat tulnud isegi Eestimaa Rohelised. Nemadki on lasknud trükkida igasugust pahna, näiteks kleepekaid, mis jõuavad tänu neile endile ja/või nende toetajatele ka avalikku linnaruumi (tänavapostidele ja plankudele), nähtavasti ise üldse mõistmata, et seegi on plast, mille kätte linnukesed võivad lämbuda.

Mändmaa kirjutab samas veel: “Me ei ihka võimu võimu pärast. Kõigil meie liikmetel on küllaga põnevat tegemist ka ilma selleta. Näeme linnajuhtimist raske, aga hädavajaliku ülesandena. Rahvatarkuski soovitab: anna võim sellele, kes seda parema meelega vastu ei võtaks.”

Valijatel on siinkohal oluline teada, et juba varasemalt korduvalt linnavolikokku pürginud Mändmaa on üks selle valimisliidu initsiaatoritest. Kandideerimisavalduses märkis ta enda ametiks: töötu. Valimisliidu linnapeakandidaat on küll Helmen Kütt, aga volikogu esimeheks asuks, kui see koht pärast valimisi endale saadakse, väidetavalt mitte tema, vaid valimisnimekirja teine number Kristjan Mändmaa. Viljandis makstakse linnavolikogu esimehele igakuist hüvitist/töötasu 1000 eurot. Järeldused võib sellest igaüks ise teha. Selge näib olevat aga see, et kui faktid ei sobi kokku valimiskampaania jaoks valitud narratiiviga, siis Mändmaa neil ennast häirida ei lase. Võib ilmselt eeldada, et samas stiilis jätkaks ta ka linnavolikogu esimehena.

Vastused Eesti LGBT Ühingule

Oma ankeetküsitluse saatis kohalikel valimistel kandideerivatele isikutele ka Eesti LGBT Ühing, mis teatas, et soovib minu “vaateid ja plaane jagada tuhandete jälgijate-valijatega, keda huvitab LGBT+ inimeste ja nende lähedaste käekäik.”

Olgu kohe öeldud, et mingeid konkreetseid plaane mul selles vallas ei ole. Üldiselt oman tsentristlikke vaateid, mis jäävad Viljandi poliitilisel maastikul tõenäoliselt kuhugi valimisliidu Südamega Viljandis ja EKRE vahele. Inimesed, kes soovivad kangesti LGBT+ teemade tõstatamist linnavolikogus, peaksid ilmselt valima nende kahe nimekirja vahel. Mina ei arva, et seda seal tingimata teha tuleks. Ma ei poolda linnavalitsuse hoonele vikerkaarelipu heiskamist ega ka Viljandi kuulutamist mingiks LGBT-vabaks tsooniks. Minu vastused Eesti LGBT Ühingu küsimustele olid aga sellised…

Kas Sinu meelest peab kohalik omavalitsus töötama selle nimel, et olla LGBT+ inimestele turvaline, ligipääsetav ja võimestav?

Minu vastus: Kohalik omavalitsus peab töötama selle nimel, et olla turvaline, ligipääsetav ja võimestav kõigile, sealhulgas LGBT+ inimestele, kedagi kuidagi (olgu siis negatiivselt või positiivselt) diskrimineerimata.

Kas ja milliseid Eesti LGBT Ühingu viiest soovitusest võtad valituks osutumisel oma tegevusplaani?

Eesti LGBT Ühingu soovitused:

1. Lisada KOV valimisprogrammidesse kinnitus töötada järjepidevalt selle nimel, et KOVi teenused oleksid LGBT+ inimestele turvalised ja ligipääsetavad.

Minu vastus: Valimisprogrammides võib kinnitada mida iganes; oluline on töötada päriselt selle nimel, et omavalitsuse teenused oleksid kõigile inimestele turvalised ja ligipääsetavad.

2. Võimestada LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise edendamisega tegelevaid organisatsioone ja huvigruppe.

Minu vastus: Kui võimestamise all mõeldakse rahalist toetust omavalitsuse poolt, siis Viljandis on olemas linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise kord, millest tuleb lähtuda ka iga konkreetset projekti- või tegevustoetuse taotlust hinnates. Ma ei ole kursis sellega, kas kõnealused organisatsioonid on Viljandi linnalt projekti- ja/või tegevustoetusi taotlenud, aga minu hinnangul see kord neile selliste toetuste määramist põhimõtteliselt ei välista.

3. Tugevdada kiusamisvastast ennetustööd koolides ja parandada koolide võimekust tegeleda kiusamise ja ahistamisega, lähtudes muu hulgas ka LGBT+ noorte ja perede kogemustest.

Minu vastus: Koolides tuleb kindlasti tegeleda igakülgse kiusamisvastase ennetustööga. Millises vormis seda tehakse (kas ka LGBT+ noori ja peresid oma kogemustest rääkima kutsudes või mitte), see peaks olema aga siiski kooli personali või äärmisel juhul hoolekogu, mitte linnavolikogu otsustada. Ma ei poolda seda, et Viljandi linnavolikogu selles küsimuses koolidele ühes või teises suunas ettekirjutusi hakkaks tegema.

4. Nähtavalt toetada LGBT+ inimeste võrdset kohtlemist edendavaid algatusi ja üritusi.

Minu vastus: Kui nähtava toetuse all mõeldakse isiklikku kohalolekut, siis pean märkima, et minu eluviis on muutunud viimastel aastatel äärmiselt perekeskseks, mistõttu ma ei käi enam peaaegu mingitel üritustel ja sõltun oma valikutes suuresti lastest. Näiteks: see oli vist juba eelmisel sajandil, kui festivali Kiriküüt raames toimus Viljandis esimene homoerootiline fotonäitus [parandus: homoerootiliste fotode näitus] – vaatasin siis kõige muu hulgas ka selle ära, aga oma väikeste tütardega ma täna samale näitusele küll ei läheks, vaid üritaksin seda kindlasti vältida.

5. Liituda Rainbow Cities ehk ülemaailmse linnade võrgustikuga, mis tegeleb LGBT+ inimeste võrdsete võimaluste edendamisega.

Minu vastus: Uurisin järgi, et Viljandi linna jaoks oleks nimetatud organisatsiooni liikmemaks, mida arvestatakse elanike arvu järgi, 1000 eurot aastas. See summa ei ole iseenesest küll väga suur, kuid ma leian, et selle raha võiks kulutada pigem inimeste võrdsete võimaluste edendamiseks Viljandis kohapeal, mitte selleks, et üritada endast väljapoole eriti LGBT+ sõbralikku muljet jätta.

Kui ühingu soovitused Sind ei kõneta, siis millisel muul viisil tegeled valituks osutumisel LGBT+ inimeste turvalisuse, ligipääsetavuse ja võimestamisega?

Minu vastus: Mingeid eraldi lubadusi mul LGBT+ inimestele ei ole. Kohalik omavalitsus peab töötama selle nimel, et olla turvaline, ligipääsetav ja võimestav kõigile.

Metsandus Viljandi linnas

Eestimaa Looduse Fond pöördus nüüd kõigi kohalikel valimistel kandideerivate isikute poole küsimusega, kas nad on selle poolt ja valmis tegutsema selle heaks, et nende omavalitsuses majandatakse kohalike kogukondade jaoks olulisi riigimetsi edaspidi püsimetsana. Vastasin jaatavalt.

Viljandi linna haldusterritooriumil asub RMK poolt hallatavat riigimetsa üsna vähe, kuid Viljandi järve teisel kaldal seda veidi siiski leidub. Kõrgendatud avaliku huviga alana sellest seni midagi määratletud ei ole, aga minu arvates võiks seda teha, sest tegemist on ümber järve kulgeva terviseraja ääres või vahetus läheduses asuvate eraldistega – puistutega, mis kujundavad maastikupilti, pakkudes silmailu terviserajal liikuvatele inimestele.

Metsa majandamine püsimetsana tähendab seda, et seal ei tehta lage- ega turberaiet, vaid piirdutakse valik- ja hooldusraiega. Ma ei poolda lageraiete täielikku keelustamist, mida on Eestis nõudnud osad aktivistid (erakond Eestimaa Rohelised algatas aasta tagasi lausa petitsiooni selles küsimuses rahvahääletuse korraldamiseks). Teostasin ise juhtumisi alles sel aastal endale kuuluvas metsas lageraie ühel 0,28 hektari suurusel eraldisel, kus see oli nähtud ette madala täiuse tõttu, et asemele saaks kasvada uus ja tihedam mets. Samas leian siiski, et Viljandi järve ümber võiks see olla välistatud.

Kuni hiljutise ajani see nii oligi, kuid kevadel kiitis valitsus heaks Viljandi maastikukaitseala uue kaitse-eeskirja, millega leevendati varasemaid piiranguid. Keskkonnaameti nõusolekul võib teostada nüüd maastikukaitseala Viljandi piiranguvööndis turberaiet langi pindalaga kuni üks hektar ja lageraiet hall-lepikutes langi pindalaga kuni 0,5 hektarit. See tähendab, et RMK võib näiteks Kalmani kääru juures terviseraja ja järve vahelt metsa kohati juba täiesti maha võtta, kui keskkonnaamet oma nõusoleku annab. Võib arvata, et selle nõusoleku saamisega RMK-l raskusi ei tekiks. Esialgu oli keskkonnaametil nüüd kavas lubada selles piiranguvööndis lageraiet hall-lepikutes lausa pindalapiiranguta.

Eestimaa Looduse Fond on koostanud omapoolsed soovitused omavalitsustele metsade kasutuse suunamiseks, aga ka kogukondadele kaasarääkimiseks kohalike metsaotsuste kujundamises. Fondi juhatuse liige Siim Kuresoo rõhutas nüüd saadetud küsimuse kaaskirjas, et kõige parem võimalus kõrgendatud avaliku huviga alade metsade käekäiku suunata on kohalikel omavalitsustel üldplaneeringutes, millega saab seada tingimusi nende majandamiseks, sest üldplaneeringutes seatud tingimusi tuleb RMK-l arvestada metsamajandamiskava koostamisel ja neid peab arvestama ka raielubade väljastamisel.

Kohalike kogukondade huve saab kaitsta küll ka kõrgendatud avaliku huviga alade metsamajandamiskavade koostamise protsessis ettepanekuid esitades ja koosolekutel osaledes, kuid nagu kogukondadele koostatud soovitustes on märgitud, tasub metsaraietele kindlate tingimuste seadmiseks panustada pigem üldplaneeringutele. RMK kaasamisprotsessi eesmärk on eelkõige ikkagi lihtsalt kohalikke elanikke eesootavatest raietest teavitada ja inimestega infot vahetada. RMK ei ole kohustatud siis saadud ettepanekuid arvestama.

Viljandi linna hetkel kehtivas üldplaneeringus on määratletud Viljandi järve ümbritsev rekreatsiooniala rohekoridorina, kus ei ole lubatud tootmishooned ega elamumaa laiendamine, kuid metsaraie osas seal kitsendusi seatud ei ole. Selle asemel hoopis rõhutatakse, et looduskeskkonna eksponeerimiseks on oluline avada looduskauneid vaateid.

Küllap leidub viljandlaste hulgas ka neid, kelle arvates võikski RMK teha näiteks mainitud Kalmani kääru juures lageraie, et avada seal terviserajalt parem vaade järvele. Linna kehtiva üldplaneeringuga see vastuollu ei läheks. Pigem võib öelda, et see oleks sellega igati vastavuses.

Minu arvates võiks aga viia üldplaneeringu uuendamisel, mida on nüüd lubamas mitmed erakonnad, sisse põhimõttelise muudatuse – määratleda rohekoridoris asuvad metsaalad kõrgendatud avaliku huviga alana, kehtestades ühtlasi kitsenduse, et neid tuleb edaspidi majandada püsimetsana, kasutades selleks vastavaid raievõtteid. Ja see peaks kehtima muidugi mitte üksnes riigile, vaid ka linnale endale kuuluvate metsaga kaetud kinnistute kohta, mida on Viljandi järve ümber palju-palju rohkem.