Artikkel ilmus 13. mail 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.
Alkoholi tarvitamine on sotsiaalne probleem. Sellega kaasnevad kahjud mitte üksnes inimese enda tervisele ja avalikule korrale, vaid ka terve rida muid hädasid. Omavalitsuse võimuses on alkoholi tarvitamist ohjeldada. Peamine meetod selle tegemiseks on juhtimine eeskuju kaudu.
Tervise Arengu Instituudi (TAI) eelmisel aastal avaldatud uuringu tulemuste kohaselt oli varem langustrendis olnud alkoholi tarvitamine Eestis pärast alkoholiaktsiisi langetamist tõusnud 2022. aastaks 11,2 liitrini inimese kohta. Mõeldud on puhast alkoholi, mitte lihtsalt joodud alkohoolsete jookide kogust. Tervisekassa raviarvete alusel olid siis alkoholi tarvitamisega seotud otsesed kulud ligikaudu 50,5 miljonit eurot.
Võrdluseks: Viljandi linna eelarve mahuks kujunes 2022. aasta lõpuks 33,2 miljonit. See tähendab, et juba ainuüksi alkoholi tarvitamisega otseselt seotud ravikulud olid Eestis tunduvalt suuremad kui kogu Viljandi linna aastaeelarve.
Samal ajal registreeriti Eestis aastas kokku 753 otseselt alkoholist põhjustatud surmajuhtumit. Neile langenutele tuleb lisada loendamatu hulk vigastatuid. TAI andmetel on iga kuues Eesti elanik alkoholi liigtarbija. Nende inimeste ja nende lähedaste elukvaliteeti mõjutab see meelemürk sageli olulisel määral.
Uuringute kohaselt on eriti just alkoholisõltlaste hulgas levinud vastuseis meetmetele, mis on mõeldud alkoholi kättesaadavuse piiramiseks. Ja selliste inimeste suhteliselt suur osakaal valijaskonnas on mõjutanud selgelt poliitikute otsuseid. Alkoholiaktsiisi langetamise negatiivsed tagajärjed olid prognoositavad, kuid sellest hoolimata tehti seda ikkagi (olen kirjutanud sel teemal varemgi: “Kas riigikogulased olid alkoholiaktsiisi langetades purjus?”, Sakala, 14. juuni 2019).
Eelmisel ja käesoleval aastal alkoholi aktsiisimäär tõusis, aga mitte nii palju, et üldine hinnatõus ei oleks toonud kaasa alkoholi suhtelist odavnemist. Juba kavandatud täiendav aktsiisitõus, mis pidi jõustuma nüüd 1. juulist, otsustati ära jätta. Ametlikult põhjendati seda sooviga vältida piirikaubanduse kasvu. Samas võib selle taga näha ka koalitsiooni soovimatust langeda enne kohalikke valimisi alkoholiaktsiisi tõstmise pärast opositsiooni rünnakute alla.
Poliitiliste otsuste langetamisel on kahtlemata oluline ka juhtivate poliitikute maailmavaade ja isiklik suhe alkoholiga. Meie praegune peaminister Kristen Michal sõdis kunagi justiitsministrina alkoholireklaamide keelustamise vastu, nimetas seda “populismiks”. Tema hinnangul reklaamid inimeste tarbimiskäitumist ei mõjuta. Peaministri bürood juhib nüüd aga inimene, kelle ettevõte pakub võimalust investeerida veinidesse.
Sotsiaaliministeeriumis valmis eelmise aasta lõpuks strateegiadokument, milles sõnastati alkoholitarvitamise vähendamise arengusuunad järgmiseks kümneks aastaks. Mitmed alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks mõeldud muudatused, näiteks plaan keelata alkoholi kaugmüük ja viia sisse tähtajalised müügiload, lükati aga Michali partei esindajate poolt kohe tagasi. Pärast sotside väljaviskamist valitsusest kaotati isegi selle teemaga tegelenud terviseministri ametikoht.
Olukorras, kus keskvalitsuse alkoholipoliitika muutub ilmselt senisest veelgi liberaalsemaks, muutub järjest olulisemaks kohalike omavalitsuste roll. Alkoholiseadus annab neile õiguse seada oma territooriumil alkoholi jaemüügile kitsendusi ja piiranguid. Viljandiski on seda juba veidi tehtud.
Samas tekib Viljandi linna avaliku ürituse korraldamise ja pidamise korda lugedes küsimus, kas seda ka päriselt järgitakse. Näiteks on selles öeldud, et avalikel üritustel ei tohi müüa ja tarbida jooke klaastaaras. Huvitav, millises pakendis kavatseb Viljandi linnavalitsus jagada nüüd laiali need 3000 pudelit alkoholiga siidrit, mille pidulik esitlemine peaks tulema septembris linna sünnipäeval toimuval pikalauapeol? Kas keskkonnavaenulikes plastikpudelites?
Mäletatavasti sai praegune linnapea kunagi linnavalitsuses avalike suhete spetsialistina töötades tuntuks sellega, et tema algatusel sai Viljandi linn endale ametliku õlle. Seda pruuliti küll Lätis, aga esitleti pidulikult Kondase Keskuses. Sakala veebilehel avaldatud suurest fotogaleriist võib igaüks jätkuvalt vaadata, kuidas toona koalitsiooni kuulunud Reformierakonna, Isamaa ja Keskerakonna kohalikud poliitikud siis sõbralikult naeratades klaase kokku lõid. Peakangelasest endast tegi Sakala aga selle peale kohe suure persooniloo (“Vana hingega noor mees”, Sakala, 26. september 2020). Aasta hiljem kandideeris ta juba Reformierakonna nimekirjas kohalikel valimistel.
Nüüd peibutatakse viljandlasi enne valimisi siidriga. Kas nelja aasta pärast hakkab linnavalitsus pakkuma rahvale Viljandi veini, kaheksa pärast viina, lõpuks puhast piiritust? Teatavasti on lahja alkohol sageli teeukseks kangemate meelemürkide tarvitamise juurde. Minu arvates peaks kohalik omavalitsus aitama seda ust hoopis kinni hoida, mitte tegelema selle paotamisega. Alkoholitarvitamise edendamine ei ole mingil juhul linnavalitsuse ülesanne. Keegi ei saa küll nõuda, et linnajuhid hakkaksid täiskarsklasteks, kuigi kahjuks see neile kindlasti ei tuleks, aga avalikus teenistuses olles võiks vähemalt hoiduda alkoholipropagandast.
Eelseisvatel aastatel jätkuvad kindlasti arutelud kohalike omavalitsuste tulubaasi laiendamise teemal. 1920-ndate lõpus, kui linnapeaks oli legendaarne August Maramaa, sai Viljandi linn kokku 12,35% oma sissetulekust trahterimaksust ja viinaostu lubadest. Kui keskvalitsus hakkab koguma omavalitsustelt taas ideid selle kohta, milliseid kohalikke makse võiks olla lubatud Eestis kehtestada, tasuks otsida välja ka 100 aastat tagasi kehtinud regulatsioonid, et ammutada neist inspiratsiooni tuleviku tarbeks.