Artikkel ilmus 15. juulil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.
Selle asemel, et tulla valijatele kosja järjest uute kulukate projektidega, võiksid kohalikud poliitikud keskenduda Viljandis lõpuks sellele, kuidas jätkuvalt kahaneva ja vananeva elanikkonnaga linn suudaks täita korralikult oma põhiülesandeid. Vastutus suurte lubadustega poliitikute korrale kutsumise eest lasub aga muidugi ka valijatel.
Viljandit valitseva Reformierakonna vana loosungi kohaselt on Viljandi maailma parim kodulinn. Minu meelest kõlab see veidi upsakalt. Paljud viljandlased võivad küll nii tunda ja mõelda, sest muidu elataks ehk kusagil mujal, aga sama kehtib kindlasti ka paljude teiste linnade elanike kohta. Selge see, et inimestele on enamasti kõige armsam ikkagi oma kodupaik. Selle pärast ei pea seda kuulutama kohe bravuurikalt maailma parimaks. Vastasel korral võib ju jääda mulje, et ennast üritatakse upitada teisi pisendades. See aga tähendaks, et taoliste väidete esitajatel on tegelikult mingeid probleeme enesekindlusega.
See sissejuhatus ei olnud siin lihtsalt niisama filosofeerimine. Mainitud loosungis väljenduv hoiak ehk vajadus näida teistest paremana on aluseks konkreetsetele poliitilistele otsustele, mis ei pruugi olla kainelt kaaludes just kõige mõistlikumad. Järgnevalt on juttu vaid ühest sellisest. Nimelt plaanidest, mis on seotud ordulinnuse varemetega.
Nelja aasta eest andis Reformierakond oma valimisprogrammis lubaduse arendada ordulinnuse varemetest atraktiivne turismiobjekt ning rajada ordulinnuse külastuskeskus. Pärast valimisi läks see koalitsioonilepingusse kirja lubadusena arendada välja ordulinnuse külastuskeskus. Seejärel viidi läbi arhitektuurikonkurss (mitte külastuskeskuse, vaid hoopis külastuskeskkonna projekteerimiseks), mille võidutöö on tekitanud juba omajagu poleemikat.
Praegu opositsiooni kuuluva Isamaa esindaja Jaak Pihlak avaldas Sakalas arvamust (“Kas Viljandi ordulinnus tivoliks?”, 8. oktoobril 2024), et tegemist on moodsalt ebaõnnestunud lahendusega ja tegelikult peaks ordulinnuse pealinnuse hooned hoopis ajastutruul kujul taastama. Sotside loodud valimisliitu Südamega Viljandis kuuluv linnavalitsuse liige Ditmar Martinson vastas (“Koolkondade veelahe Viljandi ordulinnuses”, 22. oktoobril 2024), et arhitektide pakutud lahendus vastas linnavalitsuse soovidele. Tema sõnul tuleks Pihlaku kriitikat “võtta ennekõike kui maailmavaatest tulenevat arvamust, millele suurem osa erialaspetsialiste oponeerib.”
Martinsoni hinnangul ei ole ordulinnuse taastamine ajastutruul kujul realistlik. “Samas on meil Eestis nüüdisaegseid lahendusi, kus tänapäevase käekirjaga on saavutatud väga hea tulemus,” märkis ta samas. “Näiteks Haapsalu linnus ja Põltsamaa loss.”
Mind tavalise linnakodanikuna huvitab kõige rohkem muidugi see, kui palju viljandlastel nende suurejooneliste plaanide realiseerumisel maksta tuleks. Kuressaare linnuses, Haapsalu linnuses ja Vastseliina linnuses maksab tavapilet ühele inimesele praegu 12 eurot. Põltsamaal pääseb lossihoovi küll tasuta, aga lossitorni ning hoonete külastamise tavapilet maksab 13 eurot. Usun, et enamik viljandlasi nõustub, et Viljandi ordulinnuse varemed peavad jääma vabalt ligipääsetavaks avalikuks alaks, kus jalutamise eest ei ole vaja maksta sentigi. Ka turiste silmas pidades on see tegelikult eelis nende paikade ees, kus sarnased varemed on muudetud tasulisteks külastuskeskusteks.
Viljandi linnavalitsusel õnneks päris sellist plaani tegelikult olnud ei olegi. Kahjuks müüs rahahädas linn aga eelmisel aastal suhteliselt odavalt Lossi tänav 3 asuva hoone, kuhu oli vahepeal plaanis rajada külastuskeskus, kust saaksid astuda läbi ordulinnuse varemetesse teel olevad turistid. Reformierakonna lubatud külastuskeskust seega ei tule. Samas on joostud ummikusse ka külastuskeskkonna arendamisega.
Toimus arhitektuurikonkurss, preemiafondiga 27000 eurot, mille ettevalmistamise ja läbiviimise eest kasseeris 7250 eurot Eesti Arhitektide Liit. Tingimustele vastavaks tunnistati üheksa pakkumust, mille hulgast valis võitja žürii. Võidutöö autorid tahtsid saada projekteerimistööde eest esialgu 282700 eurot, kuid nõustusid lõpuks siiski tasuga 104000 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu järgi pidanuks lõplik eelprojekt olema esitatud eelmise aasta lõpuks ja linn tasuma selle eest koos käibemaksuga 126880 eurot. Asi on jäänud aga venima.
Linn kohustus tellima eraldi hangetega vajalikud ehitusgeoloogilised jms uuringud ning taotlema muinsuskaitseameti tingimused ja kooskõlastused. Projekteerimise esimeses vaheetapis saadi muinsuskaitseameti ekspertidelt eelmise aasta lõpus üsna hävitavat tagasisidet. Siinkohal vaid mõned nopped sellest.
Arheoloogiapärandi eksperdinõukogu: “Projektiga kavandatu muudaks väga oluliselt varemete ajaloolist õhustikku ega toeta olemasolevate miljööliste väärtuste säilimist.” Maastikuarhitektuuri eksperdinõukogu: “Lahendus kasutab linnust taustana, mitte ei arenda edasi. Kavandatav muutub omaette dominandiks maastikul.” Ehitismälestiste eksperdinõukogu keskaegsete mälestiste ja varemetega tegelev töörühm: “Planeeritavad lahendused ei ole mälestist väärindavad ega väärtustavad.”
Erialaspetsialistide detailsemad etteheited on veebis igaühele vabalt kättesaadavad. Soovitan lugeda! Kui selle uhke konkursi võidutöö kunagi üldse teostub, siis tõenäoliselt küllaltki tagasihoidlikul kujul.
Viljandi linna kehtivas eelarvestrateegias on aga nähtud ette kulutada 2027. aastal ordulinnuse külastuskeskkonna arendamiseks kaks miljonit eurot, millest 1,5 loodetakse saada toetuste arvelt, ülejäänu peaks olema omaosalus. Praegu plaanitakse muudatust kõnealuse summa vähendamiseks, kuid projekti elluviimise alustamiseks juba järgmisel aastal.
Minu arvates võiks nüüd pidurit tõmmata ja visata selle projekti sahtlisse. Kavandatud omaosaluse arvelt saaks vahetada ordulinnuse varemetes välja pehkinud lauad, korrastada ja hoida korras olemasolevaid teeradasid. Raha jääks veel ülegi. Ordulinnuse varemeid ei ole vaja hakata “parandama” roostetanud rauakolaga.