Valimistel on tõesti tagajärjed. Muutust lubati ja see tuligi. Isamaa ja EKRE konservatiivse koalitsiooni linnavaateline ühtsus on hea eeldus stabiilseks juhtimiseks, kuid õhkõrn enamus volikogus seab selle suurde sõltuvusse vasak-liberaalse opositsiooni heast tahtest.
Linnavolikogu uues koosseisus tekkinud kohtade jaotust vaadates olnuks loogiline, kui uue koalitsiooni moodustanuks nüüd Isamaa ja valimisliit Südamega Viljandis. Nende linnavaatelised erimeelsused muutnuks koostöö kohati kindlasti keeruliseks, aga suur ülekaal volikogus andnuks laiema kandepinna. Isamaa läks riskantsemat teed, eelistades suurele koalitsioonile EKRE kaasamist, et täita kohe oma peamine valimislubadus tuua Viljandi juhtimisse muutus.
Esimesena torkab silma muidugi muutus linnavalitsuse koosseisus: varasem 8-liikmeline linnavalitsus koosnes eranditult meestest, uus 6-liikmeline on sooliselt tasakaalus. See ei vääriks märkimist, kui Südamega Viljandis ei oleks instrumentaliseerinud kandidaatide bioloogilist sugu oma valimisreklaamides, propageerides sel moel binaarsest soosüsteemist lähtuvat soopõhist hääletamist. Loodetavasti oleme nüüd jõudnud ajajärku, mil kandidaatide bioloogilised omadused edaspidi Viljandis valimistel enam rolli ei mängi.
Lüüa saanud nooremas keskeas valged heteromehed, keda iseloomustab testosterooni tasemest tulenev suur saavutusvajadus, võivad olla praegu veidi kibestunud, sest tunnevad, et nende tööd ei ole vääriliselt hinnatud. Kui uus opositsioon tahab, saab see muuta koalitsiooni elu volikogus väga kibedaks, kuid selline käitumine oleks väiklane. Viljandi huvides tuleks neil õppida ka kaotama. Isegi reformierakondlastel tuleb saada aru, et elu ei saa olla ainult katkematu edulugu.
Suur küsimus on loomulikult see, mis saab volikogust välja langenud erakondadest. On vägagi reaalne oht, et need pudisevad Viljandis lihtsalt laiali ja hääbuvad ning järgmise nelja aasta jooksul neist kohalike teemadega seoses palju ei kuule.
Eesti 200 on praegu ka üleriigiliselt nii või teisiti kadumise kursil ja võiks sulanduda suuresti erakonda Parempoolsed, mis aitaks omakorda sellelgi Viljandimaal edaspidi paremini pildile pääseda. Keskerakond aga ilmselt kuhugi ei kao, vaid jääb Eestis püsima ühena suurtest parteidest, kusjuures mitte ainult valdavalt venekeelse elanikonnaga piirkondades. Maakondade lõikes oli selle häältesaak Viljandimaast kehvem ainult Tartumaal. Näiteks Järvamaal tuli Keskerakonna nimekiri esimeseks Järva vallas ja pääses volikokku ka Paide linnas. Oleks kahetsusväärne, kui Viljandimaa hääl selles erakonnas täiesti hääbuks.
Eelmisel aastal EKRE-st eraldunud Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid toimisid nendel valimistel selgelt lihtsalt EKRE nõrgestajatena. Volikokku ei pääsetud kusagil. Omavalitsuste lõikes oli Põhja-Sakala vallas kogutud 4,1% häältest nende jaoks parim tulemus kogu Eestis. Viljandi linnas saadud 2,4% jäi alla veel vaid Võru linnale. Erakonna aseesimees Rein Suurkask peaks nüüd tõsiselt mõtlema, kas oli ikka hea mõte alati eelkõige enda poliitilise karjääri pärast muretseva Jaak Madisoni kannul EKRE-st välja hüpata. Lõhenemiseta saanuks EKRE nendel valimistel Viljandis tõenäoliselt vähemalt ühe mandaadi rohkem.
Eeldusel, et linnavalitsuse uus koosseis kinnitatakse kavandatud kujul ametisse, seisab see peagi silmitsi reaalsusega, mis vaatab vastu linna rahakotist. Seda arvestades oleks kahtlemata mõistlik jätta ära linnapea ja abilinnapeade kavandatud palgatõus, mille volikogu eelmine koosseis enne valimisi ühehäälselt heaks kiitis. Linnapea palga tõstmine 500 euro (5000 euroni) ja abilinnapeade palga tõstmine 400 euro võrra (4000 euroni) läheb linnale maksma (koos tasutavate maksudega) rohkem kui 20 000 eurot aastas. Nelja aastaga hoitaks palgatõusust loobudes kokku vähemalt 80 000 eurot.
Samuti tuleks külmutada kõik teised linnavalitsuse ja volikogu liikmetele makstavad tasud. Kuna uus vasak-liberaalne opositsioon ei paista olevat sellest huvitatud, saab vastav algatus volikogus tulla ainult koalitsiooni enda poolt. Kui selle ridades leiduks vähemalt üks saadik, kes teema tõstataks, oleks see juba pool võitu, sest ühest häälest sõltub volikogu uues koosseisus palju. Sisuliselt on igal koalitsiooni kuuluval saadikul võimalik blokeerida nüüd ükskõik milline teema, kui opositsioon sellega edasiliikumist ei toeta. See annab igale sellisele saadikule tohutu kauplemisruumi ka teiste teemade osas. Samas tuleks muidugi hoolega jälgida, et koalitsiooni sedasi kogemata lõhki ei aetaks.
Linnajuhtide palgatõusu ära jätmine oleks mitte lihtsalt märkimisväärne rahaline kokkuhoid, vaid ka oluline sümboolne sõnum olukorras, kus suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kasvas Viljandimaal eelmisel aastal 23,7 protsendini ja mediaanpalk oli tänavu II kvartalis 1531 eurot. Sellist konteksti arvestades on täiesti kohatu, et neid palku tõsta otsustati.
Isamaa varasemat tegevust arvestades väärib nüüd erilist tähelepanu ka monumendipoliitika. Kui enne valimisi avati Sakala maja ees suure pidulikkusega “Tüdruk tuvidega”, kuulutas juba eelmiste valimiste eel selle kuju taastamist propageerima asunud Heiki Raudla, et edaspidi tuleks avada Viljandis igal aastal mõni monument.
Ei, palun ärge tehke seda!
“Tüdruk tuvidega” taastamine läks maksma umbes 50 000 eurot, lisanduvad selle hooldamise ja purskkaevu töös hoidmisega seotud püsikulud, aga küsimus ei ole ainult rahas. Iga kunstiteos on avatud erinevatele tõlgendustele. Paljud viljandlased tunnevad seda kuju vaadates küll nostalgilist heldimust, kuid inimesed mujalt Eestist avaldasid sotsiaalmeedias selliseidki kommentaare, mille kohaselt see on täiesti sobilik “pedofiilide pealinna” (kas see on tõesti maine, mida Viljandi väärib?) ja viljandlaste endigi hulgas on inimesi, kes on loobunud sealt kaudu oma väikeste lastega liikumisest, et ei peaks selgitama, miks keset linna seisab 3-aastane alasti tüdruk.
Artikkel valmis 7. novembril 2025, ilmus 13. novembril toimetatud kujul ajalehes Sakala.