Järgnev arvamuslugu valmis 6. augustil ja sai saadetud ajalehele Sakala, kuid on jäänud seal avaldamata.
Paljudele viljandlastele tuleb ilmselt üllatusena, et Viljandi linnavalitsus andis juba eelmisel aastal loa lammutada kultuuriakadeemia Vilma maja juures asuv kunagine leivakombinaadi jahuhoidla. See tähendab, et linnapildist võivad peagi kaduda vanad jahutornid, mida rahvasuus nimetatakse ka Vilma tünnideks.
Kultuuriakadeemia püsimajäämine on Viljandi jaoks kahtlemata oluline. Olen muutunud ikka ja jälle murelikuks, kui juhtun lugema mõnda intervjuud, kus tõstatatakse taas küsimus, kas Eestile on jõukohane anda teatrialast kõrgharidust kahes ülikoolis. Räägitakse, et uusi näitlejaid tuleb sedasi peale liiga palju. Samas on ka väidetud, et killustumine on viinud teatrikoolide taseme langemiseni.
Loomulikult ei mõtle keegi selliseid jutte rääkides, et sulgeda tuleks Tallinnas asuv lavakunstikool. Turusolkijaks peetakse ikka Viljandi kultuuriakadeemiat. Tulevased näitlejad moodustavad küll vaid väikese osa selle üliõpilaskonnast, kuid sarnaseid argumente kasutades saaks rünnata ka mitmeid teisi erialasuundi, mida seal pakutakse. Viljandlase vaatepunktist on need ohtlikud tendentsid.
Kultuuriakadeemia olemasolu on selgelt Viljandi konkurentsieelis paljude teiste praegu hääbuvate väikelinnade ees. Viljandi elanike arv on kahanenud tänu sellele ilmselt aeglasemalt. Kultuuriakadeemia pakub inimestele tööd, aitab hoida Viljandis kohalikke noori ja toob neid juurde mujalt. Selleta ei oleks sündinud pärimusmuusika festivali. Ugala trupp oleks selle kooli vilistlasteta palju tagasihoidlikum. Jne. Seda rida saaks jätkata veel pikalt. Kultuuriakadeemia positiivne regionaalne mõju ulatub tegelikult ka linnast kaugemale, praktiliselt kogu maakonda.
Seda kõike arvestades on viljandlastel ikka olnud kombeks kultuuriakadeemiale pöialt hoida. Loota, et selle areng jätkub tõusvas joones. Akadeemia eelmise direktori ametist lahkumiseni viinud asjaolud tekitasid samas muidugi piinlikkust, sest oma kohatu käitumisega heitis ta justkui varju ka Viljandi linnale.
Aasta tagasi kultuuriakadeemia direktoriks saanud teatriteadlane Ott Karulin rääkis sel puhul Sakalale antud intervjuus (“Viljandi kultuuriakadeemia uus direktor: tuttav koht, värske amet” – Sakala, 16. september 2025), et tudengite ligitõmbamiseks tuleb jätkata õppehoonete korrastamist. Ta mainis sellega seoses siis ka Vilma maja, kuid täpsemaid plaane ei avanud.
Ilma suurema kärata hakkasid asjad aga peagi kiiresti liikuma. Meie toonane reformierakondlasest linnapea Johan-Kristjan Konovalov, kellest sai loetud kuud hiljem kultuuriakadeemia kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist, allkirjastas novembris veidi enne linnapeatooli kaotamist korralduse detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste andmiseks Turu tänav 7 krundil. Seal asub kultuuriakadeemia Vilma maja.
Täpsemalt öeldes terve rida ehitisi. Tartu Ülikool tahab võtta seal ette suuremat sorti ehitus- ja rekonstrueerimistööd, mille tulemusena tekib üks suurem õppehoone. Praeguste plaanide kohaselt tuleks selle käigus aga lammutada olemasolev jahuhoidla. Luba selleks väljastati juba novembris.
Ma saan aru, et kunagise leivakombinaadi jahutornid võivad kultuuriakadeemia juhtide vaatepunktist olla kasutud. Leivakombinaadi jaoks oli pilkupüüdev taarata jahuhoidla kunagi suur uuendus, aga kultuuriakadeemial on sellele ilmselt keeruline kasutust leida. Kuid need võiks siiski säilitada linnaruumis kujunduselemendina, mis meenutavad Vilma maja kunagist otstarvet. Ehk seda, mille järgi see õppehoone üldse sellise nime sai.
Paratamatult jääb iga aastaga järjest vähemaks neid, kes mäletavad Viljandi leivakombinaadist möödudes ninna tunginud meeldivat lõhna. Lõpuks jõuab vältimatult kätte aeg, kui ei ole enam ühtegi viljandlast, kes oleks ostnud kunagi midagi Vilma poest. Küsimus ei ole nostalgias. Jahutornide allesjätmine aitaks hoida ajaloolist mälu, mälestust kunagi olnust, aga ka Viljandi omapära.
Need on nagu vanad veetornid ja tuletõrjehooned, millele on tänapäeval raske praktilist kasutust leida, aga mis on kõigile tuntud silmapaistvad maamärgid. Linnaruum oleks nendeta vaesem – nagu Eesti teatrimaastik ilma kultuuriakadeemiast tulnud näitlejateta.