Andres Laiapea

Artikkel ilmus 15. juulil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Selle asemel, et tulla valijatele kosja järjest uute kulukate projektidega, võiksid kohalikud poliitikud keskenduda Viljandis lõpuks sellele, kuidas jätkuvalt kahaneva ja vananeva elanikkonnaga linn suudaks täita korralikult oma põhiülesandeid. Vastutus suurte lubadustega poliitikute korrale kutsumise eest lasub aga muidugi ka valijatel.

Viljandit valitseva Reformierakonna vana loosungi kohaselt on Viljandi maailma parim kodulinn. Minu meelest kõlab see veidi upsakalt. Paljud viljandlased võivad küll nii tunda ja mõelda, sest muidu elataks ehk kusagil mujal, aga sama kehtib kindlasti ka paljude teiste linnade elanike kohta. Selge see, et inimestele on enamasti kõige armsam ikkagi oma kodupaik. Selle pärast ei pea seda kuulutama kohe bravuurikalt maailma parimaks. Vastasel korral võib ju jääda mulje, et ennast üritatakse upitada teisi pisendades. See aga tähendaks, et taoliste väidete esitajatel on tegelikult mingeid probleeme enesekindlusega.

See sissejuhatus ei olnud siin lihtsalt niisama filosofeerimine. Mainitud loosungis väljenduv hoiak ehk vajadus näida teistest paremana on aluseks konkreetsetele poliitilistele otsustele, mis ei pruugi olla kainelt kaaludes just kõige mõistlikumad. Järgnevalt on juttu vaid ühest sellisest. Nimelt plaanidest, mis on seotud ordulinnuse varemetega.

Nelja aasta eest andis Reformierakond oma valimisprogrammis lubaduse arendada ordulinnuse varemetest atraktiivne turismiobjekt ning rajada ordulinnuse külastuskeskus. Pärast valimisi läks see koalitsioonilepingusse kirja lubadusena arendada välja ordulinnuse külastuskeskus. Seejärel viidi läbi arhitektuurikonkurss (mitte külastuskeskuse, vaid hoopis külastuskeskkonna projekteerimiseks), mille võidutöö on tekitanud juba omajagu poleemikat.

Praegu opositsiooni kuuluva Isamaa esindaja Jaak Pihlak avaldas Sakalas arvamust (“Kas Viljandi ordulinnus tivoliks?”, 8. oktoobril 2024), et tegemist on moodsalt ebaõnnestunud lahendusega ja tegelikult peaks ordulinnuse pealinnuse hooned hoopis ajastutruul kujul taastama. Sotside loodud valimisliitu Südamega Viljandis kuuluv linnavalitsuse liige Ditmar Martinson vastas (“Koolkondade veelahe Viljandi ordulinnuses”, 22. oktoobril 2024), et arhitektide pakutud lahendus vastas linnavalitsuse soovidele. Tema sõnul tuleks Pihlaku kriitikat “võtta ennekõike kui maailmavaatest tulenevat arvamust, millele suurem osa erialaspetsialiste oponeerib.”

Martinsoni hinnangul ei ole ordulinnuse taastamine ajastutruul kujul realistlik. “Samas on meil Eestis nüüdisaegseid lahendusi, kus tänapäevase käekirjaga on saavutatud väga hea tulemus,” märkis ta samas. “Näiteks Haapsalu linnus ja Põltsamaa loss.”

Mind tavalise linnakodanikuna huvitab kõige rohkem muidugi see, kui palju viljandlastel nende suurejooneliste plaanide realiseerumisel maksta tuleks. Kuressaare linnuses, Haapsalu linnuses ja Vastseliina linnuses maksab tavapilet ühele inimesele praegu 12 eurot. Põltsamaal pääseb lossihoovi küll tasuta, aga lossitorni ning hoonete külastamise tavapilet maksab 13 eurot. Usun, et enamik viljandlasi nõustub, et Viljandi ordulinnuse varemed peavad jääma vabalt ligipääsetavaks avalikuks alaks, kus jalutamise eest ei ole vaja maksta sentigi. Ka turiste silmas pidades on see tegelikult eelis nende paikade ees, kus sarnased varemed on muudetud tasulisteks külastuskeskusteks.

Viljandi linnavalitsusel õnneks päris sellist plaani tegelikult olnud ei olegi. Kahjuks müüs rahahädas linn aga eelmisel aastal suhteliselt odavalt Lossi tänav 3 asuva hoone, kuhu oli vahepeal plaanis rajada külastuskeskus, kust saaksid astuda läbi ordulinnuse varemetesse teel olevad turistid. Reformierakonna lubatud külastuskeskust seega ei tule. Samas on joostud ummikusse ka külastuskeskkonna arendamisega.

Toimus arhitektuurikonkurss, preemiafondiga 27000 eurot, mille ettevalmistamise ja läbiviimise eest kasseeris 7250 eurot Eesti Arhitektide Liit. Tingimustele vastavaks tunnistati üheksa pakkumust, mille hulgast valis võitja žürii. Võidutöö autorid tahtsid saada projekteerimistööde eest esialgu 282700 eurot, kuid nõustusid lõpuks siiski tasuga 104000 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu järgi pidanuks lõplik eelprojekt olema esitatud eelmise aasta lõpuks ja linn tasuma selle eest koos käibemaksuga 126880 eurot. Asi on jäänud aga venima.

Linn kohustus tellima eraldi hangetega vajalikud ehitusgeoloogilised jms uuringud ning taotlema muinsuskaitseameti tingimused ja kooskõlastused. Projekteerimise esimeses vaheetapis saadi muinsuskaitseameti ekspertidelt eelmise aasta lõpus üsna hävitavat tagasisidet. Siinkohal vaid mõned nopped sellest.

Arheoloogiapärandi eksperdinõukogu: “Projektiga kavandatu muudaks väga oluliselt varemete ajaloolist õhustikku ega toeta olemasolevate miljööliste väärtuste säilimist.” Maastikuarhitektuuri eksperdinõukogu: “Lahendus kasutab linnust taustana, mitte ei arenda edasi. Kavandatav muutub omaette dominandiks maastikul.” Ehitismälestiste eksperdinõukogu keskaegsete mälestiste ja varemetega tegelev töörühm: “Planeeritavad lahendused ei ole mälestist väärindavad ega väärtustavad.”

Erialaspetsialistide detailsemad etteheited on veebis igaühele vabalt kättesaadavad. Soovitan lugeda! Kui selle uhke konkursi võidutöö kunagi üldse teostub, siis tõenäoliselt küllaltki tagasihoidlikul kujul.

Viljandi linna kehtivas eelarvestrateegias on aga nähtud ette kulutada 2027. aastal ordulinnuse külastuskeskkonna arendamiseks kaks miljonit eurot, millest 1,5 loodetakse saada toetuste arvelt, ülejäänu peaks olema omaosalus. Praegu plaanitakse muudatust kõnealuse summa vähendamiseks, kuid projekti elluviimise alustamiseks juba järgmisel aastal.

Minu arvates võiks nüüd pidurit tõmmata ja visata selle projekti sahtlisse. Kavandatud omaosaluse arvelt saaks vahetada ordulinnuse varemetes välja pehkinud lauad, korrastada ja hoida korras olemasolevaid teeradasid. Raha jääks veel ülegi. Ordulinnuse varemeid ei ole vaja hakata “parandama” roostetanud rauakolaga.

Artikkel ilmus 12. juunil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Viljandi linnavolikogu viimasel istungil võeti peaaegu üksmeelselt vastu otsus saata Eesti Vabariigi valitsusele kiri, millega soovitakse kukutada läbi muinsuskaitseametis koostatud uue Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kinnitamine. Reformierakondlasest abilinnapea Kalvi Märtin kuulutas samas, et kui valitsus peaks selle vastava korraldusega siiski kehtestama, läheb linn ilmselt riigi vastu kohtusse.

Juba eelnevalt oli Märtin süüdistanud muinsuskaitseametit Sakala veergudel (“Aastaid tülide saatel loodud plaan lõhestab endiselt muinsuskaitsjaid ja Viljandi linnajuhte”, Marko Suurmägi, 23. mai Sakalas) ebakompetentsuses, kallutatuses ja kohalike poliitikute seisukohtade eiramises. Selle narratiiviga, mille kohaselt on küsimus nüüd kohaliku omavalitsuse autonoomias, läks kaasa ka Sakala ise (samal päeval avaldatud juhtkirjas “Linnavalitsus ei ole teisejärguline”).

Samas vaimus käis jutt linnavolikogu komisjonides ja täiskogu istungil. “Mingi ametnik ministeeriumist ei saa meile peale suruda, mis me siin linnas ise teeme või ehitame. Ja isegi kui linn soovib ehitada kuskile, siis see ei tohiks olla keelatud,” bravuuritses seal ka Märtini erakonnakaaslane Madis Timpson, “seda on öelnud mõned korrad minu teada ka riigikohus, et ise otsustame – ja kui inimene tahab tõesti rumal olla, siis seda ei saa ette heita!”

Milles siis küsimus? Mis on see, mis on kohalikud härrased (aga mitte ainult härrased, vaid ka sotsid!) nii pöördesse ajanud, et muinsuskaitseametis koostatud Viljandi kaitsekord tundub neile täiesti vastuvõetamatu? Miks on nad valmis lausa riigi vastu kohtusse minema, et selle kehtestamist blokeerida?

Uus kaitsekord vahetaks välja kehtiva Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse. Senine nimetus muudeti lühemaks, sest tegelikult ei hõlma muinsuskaitseala ainult vanalinna, vaid ulatub sellest palju kaugemale. Kaitseala ja selle kaitsevööndi piirides toimuksid muudatused. Ühest küljest laienemine, teisest vähenemine. Hoonetele määrataks kaitsekategooriad, mille tulemusel leeveneks neist paljude osas oluliselt praegu seatud piirangud.

Linnavolikogu nimel valitsusele saadetud kirjas keskenduti peamiselt punktile, millega Ranna puiesteest Viljandi järve poole jääv praegu hoonestamata poolloodusliku kooslusega luht on määratletud ajaloolise haljasalana. Samuti tahavad kohalikud poliitikud, et muinsuskaitseala piiridest jäetaks välja Viljandi ordulinnuse varemed koos vallikraaviga.

Ordulinnuse varemete osas rõhutatakse, et need on juba määratletud kinnismälestisena, mistõttu laieneks alale topeltkaitse. Paraku unustati ära, et tegemist on siiski veidi erinevate kategooriatega, umbes nagu sokk ja saabas – kui kasutada võrdlust, mis peaks olema arusaadav isegi poliitikutele.

Viljandi järv ja selle ümbrus on veel ka näiteks maastikukaitseala, millega muinsuskaitseala osaliselt kattub. Kõige rohkem on ajanud kohalikke poliitikuid närvi just see koht, kus sellist kattumist ei ole: Ranna puiestee ja järve vahele jääv ala. Maastikukaitseala seda praegu ei hõlma.

Muinsuskaitseamet ei taha keelustada seal igasugust tegevust. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse: “Ajalooline haljasala Viljandi järve ääres on oluline osa Viljandi linna miljööst ja väärtusest puhkekeskkonnana, seetõttu on võimalik seal varasemalt asunud hoonemahtude taastamine ning muudatused, mis lähtuvad muutunud linnaruumist, ehk eelkõige järveäärsest spordikompleksist. Muinsuskaitseameti nõusolekul võib haljasalale rajada puhke- ja treeningalana toimimiseks vajalikke rajatisi (teerajad, pingid, viidad, madal seikluspark vms) ja võib kaaluda ka üksikute hoonete ehitamist.”

“Oluline on ka järve äärse haljasala poolloodusliku ilme säilitamine ning vaadete säilitamine ordulinnuse varemetele ja järvele,” lisatakse samas. “Järveäärne ajalooline haljasala on juba keskajast olnud kasutusel heina- ja karjamaana, millest annavad tunnistust hilisemast ajast säilinud fotod. Eesti Vabariigi algusaegadel täitis see ala puhkeala funktsiooni, samuti on nõukogudeaegsetel kaartidel konkreetset piirkonda nimetatud pargialaks. Seetõttu on tegemist järjepideva haljasalaga, mille aktiivsemasse avalikku kasutusse võtmist võiks soodustada liikumisvõimaluste loomine nt loodusradade, laudteede ja puhkekohtade näol. Samuti on sinna võimalik kavandada funktsioone, mis eeldavad erinevate rajatiste või üksikute hoonete püstitamist. Muudatuste kavandamisel on oluline lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest ja arvestada olemasoleva keskkonnaga.”

Minu meelest täiesti mõistlik visioon, aga kohalikele poliitikutele sellest ei piisa. Tundub neile nähtavasti liiga tagasihoidlik tulevik selle maatüki jaoks. Valitsusele saadetud kirjas rõhutatakse, et kaitsekorra eelnõu sisaldab sätteid, mis ei haaku Viljandi linna uude üldplaneeringusse kavandatavaga. Linn tegi ettepaneku koostada uus kaitsekord pärast üldplaneeringu kehtestamist, kuid muinsuskaitseamet sellise viivitusega ei nõustunud. See ongi kohalikud poliitikud nüüd vihale ajanud.

Tegelikult peaksid nad olema muinsuskaitseametile hoopis tänulikud. Kui uus kaitsekord kinnitatakse enne üldplaneeringut, saab sellega arvestada juba viimase koostamisel. Muidu võib juhtuda, et seda tuleb hakata hiljem ümber tegema.

Muinsuskaitseala arheoloogiliselt tundlike alade analüüsis, mille tegid 2022. aastal oma ala vaieldamatud eksperdid Arvi Haak ja Martti Veldi, jõuti konkreetse ettepanekuni: “Ranna puiestee ja järve ranna vahelise ala muinsuskaitsealast välja arvamist tuleb igal juhul vältida.” Ma ei ole küll arheoloog, aga minu eriala on Eesti ajalugu ning olen päris kindel, et sellise eksperthinnangu, mis muinsuskaitseala uue kaitsekorra vastava punkti aluseks oleva seisukoha kummutaks, võivad Viljandi linnajuhid saada ainult mõnelt kohalikult ajaloohuviliselt. Kohtus jäädaks sedasi kaotajaks. Arve peaks maksma aga Viljandi linn.

Artikkel ilmus 13. mail 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Alkoholi tarvitamine on sotsiaalne probleem. Sellega kaasnevad kahjud mitte üksnes inimese enda tervisele ja avalikule korrale, vaid ka terve rida muid hädasid. Omavalitsuse võimuses on alkoholi tarvitamist ohjeldada. Peamine meetod selle tegemiseks on juhtimine eeskuju kaudu.

Tervise Arengu Instituudi (TAI) eelmisel aastal avaldatud uuringu tulemuste kohaselt oli varem langustrendis olnud alkoholi tarvitamine Eestis pärast alkoholiaktsiisi langetamist tõusnud 2022. aastaks 11,2 liitrini inimese kohta. Mõeldud on puhast alkoholi, mitte lihtsalt joodud alkohoolsete jookide kogust. Tervisekassa raviarvete alusel olid siis alkoholi tarvitamisega seotud otsesed kulud ligikaudu 50,5 miljonit eurot.

Võrdluseks: Viljandi linna eelarve mahuks kujunes 2022. aasta lõpuks 33,2 miljonit. See tähendab, et juba ainuüksi alkoholi tarvitamisega otseselt seotud ravikulud olid Eestis tunduvalt suuremad kui kogu Viljandi linna aastaeelarve.

Samal ajal registreeriti Eestis aastas kokku 753 otseselt alkoholist põhjustatud surmajuhtumit. Neile langenutele tuleb lisada loendamatu hulk vigastatuid. TAI andmetel on iga kuues Eesti elanik alkoholi liigtarbija. Nende inimeste ja nende lähedaste elukvaliteeti mõjutab see meelemürk sageli olulisel määral.

Uuringute kohaselt on eriti just alkoholisõltlaste hulgas levinud vastuseis meetmetele, mis on mõeldud alkoholi kättesaadavuse piiramiseks. Ja selliste inimeste suhteliselt suur osakaal valijaskonnas on mõjutanud selgelt poliitikute otsuseid. Alkoholiaktsiisi langetamise negatiivsed tagajärjed olid prognoositavad, kuid sellest hoolimata tehti seda ikkagi (olen kirjutanud sel teemal varemgi: “Kas riigikogulased olid alkoholiaktsiisi langetades purjus?”, Sakala, 14. juuni 2019).

Eelmisel ja käesoleval aastal alkoholi aktsiisimäär tõusis, aga mitte nii palju, et üldine hinnatõus ei oleks toonud kaasa alkoholi suhtelist odavnemist. Juba kavandatud täiendav aktsiisitõus, mis pidi jõustuma nüüd 1. juulist, otsustati ära jätta. Ametlikult põhjendati seda sooviga vältida piirikaubanduse kasvu. Samas võib selle taga näha ka koalitsiooni soovimatust langeda enne kohalikke valimisi alkoholiaktsiisi tõstmise pärast opositsiooni rünnakute alla.

Poliitiliste otsuste langetamisel on kahtlemata oluline ka juhtivate poliitikute maailmavaade ja isiklik suhe alkoholiga. Meie praegune peaminister Kristen Michal sõdis kunagi justiitsministrina alkoholireklaamide keelustamise vastu, nimetas seda “populismiks”. Tema hinnangul reklaamid inimeste tarbimiskäitumist ei mõjuta. Peaministri bürood juhib nüüd aga inimene, kelle ettevõte pakub võimalust investeerida veinidesse.

Sotsiaaliministeeriumis valmis eelmise aasta lõpuks strateegiadokument, milles sõnastati alkoholitarvitamise vähendamise arengusuunad järgmiseks kümneks aastaks. Mitmed alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks mõeldud muudatused, näiteks plaan keelata alkoholi kaugmüük ja viia sisse tähtajalised müügiload, lükati aga Michali partei esindajate poolt kohe tagasi. Pärast sotside väljaviskamist valitsusest kaotati isegi selle teemaga tegelenud terviseministri ametikoht.

Olukorras, kus keskvalitsuse alkoholipoliitika muutub ilmselt senisest veelgi liberaalsemaks, muutub järjest olulisemaks kohalike omavalitsuste roll. Alkoholiseadus annab neile õiguse seada oma territooriumil alkoholi jaemüügile kitsendusi ja piiranguid. Viljandiski on seda juba veidi tehtud.

Samas tekib Viljandi linna avaliku ürituse korraldamise ja pidamise korda lugedes küsimus, kas seda ka päriselt järgitakse. Näiteks on selles öeldud, et avalikel üritustel ei tohi müüa ja tarbida jooke klaastaaras. Huvitav, millises pakendis kavatseb Viljandi linnavalitsus jagada nüüd laiali need 3000 pudelit alkoholiga siidrit, mille pidulik esitlemine peaks tulema septembris linna sünnipäeval toimuval pikalauapeol? Kas keskkonnavaenulikes plastikpudelites?

Mäletatavasti sai praegune linnapea kunagi linnavalitsuses avalike suhete spetsialistina töötades tuntuks sellega, et tema algatusel sai Viljandi linn endale ametliku õlle. Seda pruuliti küll Lätis, aga esitleti pidulikult Kondase Keskuses. Sakala veebilehel avaldatud suurest fotogaleriist võib igaüks jätkuvalt vaadata, kuidas toona koalitsiooni kuulunud Reformierakonna, Isamaa ja Keskerakonna kohalikud poliitikud siis sõbralikult naeratades klaase kokku lõid. Peakangelasest endast tegi Sakala aga selle peale kohe suure persooniloo (“Vana hingega noor mees”, Sakala, 26. september 2020). Aasta hiljem kandideeris ta juba Reformierakonna nimekirjas kohalikel valimistel.

Nüüd peibutatakse viljandlasi enne valimisi siidriga. Kas nelja aasta pärast hakkab linnavalitsus pakkuma rahvale Viljandi veini, kaheksa pärast viina, lõpuks puhast piiritust? Teatavasti on lahja alkohol sageli teeukseks kangemate meelemürkide tarvitamise juurde. Minu arvates peaks kohalik omavalitsus aitama seda ust hoopis kinni hoida, mitte tegelema selle paotamisega. Alkoholitarvitamise edendamine ei ole mingil juhul linnavalitsuse ülesanne. Keegi ei saa küll nõuda, et linnajuhid hakkaksid täiskarsklasteks, kuigi kahjuks see neile kindlasti ei tuleks, aga avalikus teenistuses olles võiks vähemalt hoiduda alkoholipropagandast.

Eelseisvatel aastatel jätkuvad kindlasti arutelud kohalike omavalitsuste tulubaasi laiendamise teemal. 1920-ndate lõpus, kui linnapeaks oli legendaarne August Maramaa, sai Viljandi linn kokku 12,35% oma sissetulekust trahterimaksust ja viinaostu lubadest. Kui keskvalitsus hakkab koguma omavalitsustelt taas ideid selle kohta, milliseid kohalikke makse võiks olla lubatud Eestis kehtestada, tasuks otsida välja ka 100 aastat tagasi kehtinud regulatsioonid, et ammutada neist inspiratsiooni tuleviku tarbeks.

Artikkel ilmus 21. jaanuaril 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Viljandi linna eelarvest leiab veel küllaga kohti kärpimiseks. Vaja on ainult poliitilist tahet ja julgust nende kasutamiseks. Linnavalitsus võiks kuulutada välja kärpetalgud, et koguda elanikelt kulude kokku tõmbamiseks konkreetseid ideid, kui neid ise leida ei suudeta.

On positiivne, et Viljandi linna käesoleva aasta eelarvega, mille volikogu jaanuari lõpus heaks kiidab, eraldatakse 340 000 eurot Trepimäe rekonstrueerimiseks. Just linnavalitsuse raskused raha leidmisel seal vajalike tööde tegemiseks oli ju põhjus, miks tegin sügisel ettepaneku kasutada selleks kaasava eelarve vahendeid. Kahjuks ei lastud seda ettepanekut rahvahääletusele.

Loodetavasti toimub nüüd ikkagi ka linnapea poolt välja pakutud annetuste kogumine, et kergendada vähemalt veidigi Trepimäe rekonstrueerimisega linnaeelarvele tekkivat koormust. Ärgitan linnavalitsust selle algatusega edasi liikuma, sest sellistel võrranditel on eelarves paraku alati ka teine pool. Antud juhul näitab seda hiljutine Sakala uudis, mille kohaselt loobus linnavalitsus 900 000 euro suurusest lotovõidust ehk riigipoolsest toetusest, kui otsustas visata prügikasti projekti Paalalinna viilhalli soojustamiseks. Selle puhul pidanuks linna omapanus olema vähemalt 379 673 eurot. On raske mitte näha seost sellest projektist loobumise ja Trepimäe rekonstrueerimiseks raha leidmise vahel, sest linnaeelarves jooksevad mõlemad kokku investeerimistegevuse alla.

Minu arvates olnuks ka Paalalinna viilhalli soojustamine vajalik investeering. Varem või hiljem tuleb seda nagunii teha. Nüüd siis kunagi hiljem.

Selge see, et kohalike valimiste lähenedes muutuvad poliitikute kalkulatsioonides järjest olulisemaks valijate hääled. Nähtavasti leiti linnavalitsuses neid kokku lüües, et juba korda tehtud Trepimäe pidulik avamine enne valimisi on selles mõttes kasulikum investeering. Tellingutes viilhall olnuks eeloleval sügisel alles pooleliolev projekt. Pealegi läheb see korda väiksemale osale valijaskonnast. Trepimägi on ikkagi üks Viljandi sümbolitest, millega seonduv huvitab rohkemaid.

Linnas tegemist vajavate tööde nimekiri on pikk, aga rahalised ressursid piiratud. Paratamatult tuleb teha valikuid. Küsimus on prioriteetides.

Kust leida raha, kui raha ei ole? Volikogus opositsiooni kuuluvad saadikurühmad Isamaa ja Eesti 200 on esitanud linnaeelarve eelnõule muudatusettepanekuid (minu hinnangul sisuliselt vajalikke), kuid neis nähakse ette kulutuste suurendamist, mitte kärpimist. Kokku ligi 180 000 tuhat eurot, sellest ligi 60 000 püsikulud. Võimalike katteallikatena on nad toonud välja peamiselt reservide vähendamise ja aastavahetuse jäägi. Samas mainitakse ka kaasavat eelarvet, koristusteenuste kulude vähendamist ja ebavajalike sõidukite, näiteks linnapea ja abilinnapea ametiautode müügist saadavat tulu.

Ma ei tea, kui palju või kas üldse on kärpimisruumi koristusteenuste osas. Viljandi linn ostab sisekoristusteenust juba aastaid osaühingult, mille ainuomanik on linnavolikogu aseesimees Tiit Jürmann (Reformierakond). Viimane leping sõlmiti aastateks 2024 ja 2025 ligi 1,7 miljoni euro peale (lisandub käibemaks). See on kahtlemata väga suur summa. Aga see ettevõte võitis riigihanke, kus oli ka teisi pakkujaid, kes nõudsid soovitud tööde eest kõrgemat tasu.

Tõsi küll, vaid paar päeva enne teenuse osutamise perioodi algust tehti sõlmitud lepingusse 2023. aasta detsembri lõpus muudatus, millega hinnale lisandus lepingu reserv 20%. Nii saadi kokku üle kahe miljoni. Näeb välja nagu mingi kahtlane skeem. Aga arvestades, et ajakirjandus ja õiguskaitseorganid ei ole sellele mingit tähelepanu pööranud ning linnavalitsuse poolt allkirjastas selle muudatuse toonane linnapea Madis Timpson (Reformierakond), kes on teatavasti hariduselt jurist, võib ilmselt eeldada, et vähemalt juriidiliselt on kõik korrektne.

Koristusäri on tulus äri. Jürmanni ettevõte on teeninud pidevalt päris korralikku kasumit. Aga see on meie kandis ka suurim sellise teenuse pakkuja. Selle klientideks on veel näiteks Viljandi vald, Põhja-Sakala vald ja Mulgi vald. Viljandi linna poolt makstava raha eest koristatakse mitte üksnes linnavalitsuse hooneid, vaid ka lasteaedu ja koole, Sakala Keskust ja linnaraamatukogu, Männimäe jalgpallihalli, spordikeskust, sõudebaasi ja aerutamisbaasi, linnastaadioni ja lauluväljaku hooneid, sotsiaalmaja, siseruumides asuvaid avalikke tualette ning veel tervet rida linnaga seotud objekte, isegi linnasauna ja nukuteatrit. See kõik ei saagi maksta vähe. Ja ettevõtja soov teenida kasumit on alati loomulik.

Sel aastal tuleb linnavalitsusel korraldada hange, et leida sisekoristusteenuse pakkuja järgnevateks aastateks. 2023. aastal oli vastav hange jagatud neljaks osaks, igale neist sai teha eraldi pakkumise, kuid eritüübilised objektid olid jaotatud nende osade vahel nii, et eelistati siiski selgelt suuremaid pakkujaid. Ühele osale tegigi pakkumise ainult Jürmanni ettevõte. Uue hanke ettevalmistamisel võiks linnavalitsus jagada selle veel rohkemateks osadeks ning koondada neis kokku sarnaseid objekte, et elavdada ka väiksematele tegijatele võimalust andes konkurentsi pakkujate vahel. Turumajanduse loogika kohaselt on võimalikult avatud ja vaba konkurents oluline hinnakujundusmehhanism. Järelikult tuleks seda soodustada.

Viimati kaasava eelarve hääletusele jõudnud kuuest ideest kolm olid esitanud linnavolikogu liikmed. Kõik nad on parajasti võimul olevasse koalitsiooni kuuluvad saadikud, kes saavad teha ettepanekuid linnaeelarves leiduva raha kasutamiseks volikogu liikmetena volikogus. Selle jaoks ei ole vaja kaasavat eelarvet, mis on idee poolest mõeldud nende linnaelanike kaasamiseks, kellel selline võimalus puudub. Ilmselgelt on käes aeg kaasav eelarve vähemalt mõneks ajaks pausile panna.

Kohti kokkuhoiuks on aga veelgi. Näiteks kogu see pidulik linna poolt preemiate jagamine, millele kulutatakse igal aastal kümneid tuhandeid eurosid. Linnavolikogu kaalub praegu, kelle elutöö on preemiat rohkem väärt kui teiste oma. Tõsiselt?! 21. sajandil!? See on ju täielik jaburus.

Viljandi linnavalitsusest teatati, et minu esitatud ettepanekut kasutada kaasava eelarve vahendeid Trepimäe trepi uuendamiseks rahvahääletusele ei lasta. Ideede hindamisega tegelenud komisjoni otsuse põhjenduseks toodi, et idee elluviimise eeldatav maksumus ületab kaasava eelarve mahtu. Ma ei nõustu selle hinnanguga, kuid ei kavatse langetatud otsust vaidlustada. Selgitan kohe lähemalt!

Esitatud ettepanekus on selgelt kirjas: “Kui kasutada olevast summast ei piisa kogu trepi uuendamiseks, saab teha vajalikud tööd ära vähemalt osaliselt, sest trepp koosneb mitmest järgust.” Viljandi kunagine peaarhitekt Ülo Stöör on selle trepi ajalooga seoses meenutanud, et kui 1989. aastal otsustati projekteerida uus trepp, võeti vastu otsus jaotada selle ehitamine viide etappi, nii et igal aastal valmiks üks järk. Minu arvates saaks sarnast lahendust kasutada ka nüüd trepi uuendamisel.

Esitatud ettepanekus ei nõutud, et kogu trepp tingimata korraga terves ulatuses välja vahetataks. Ilmselge, et 60 tuhat eurot ei ole selle jaoks piisav raha. Küll aga on see kindlasti piisav uuendustöödega alustamiseks. Möönan, et kui osa trepist kaasava eelarve abil korda oleks saanud, seadnuks see linnavalitsuse surve alla leida vahendeid ka ülejäänud trepi uuendamiseks. Loomulikult oligi esitatud ettepaneku mõte sellist survet tekitada. Kuid samas ei oleks seatud sellega linnavalitsusele mingit kohustust see raha leida. Seega vastas esitatud idee tegelikult kaasava eelarve tingimustele.

Linnapea juhitud komisjoni otsus mitte lubada seda ideed rahvahääletusele on minu hinnangul seega põhjendamatu, aga samas mõistetav hoopis muudel põhjustel.

Kirjutasin ise linnapeale juba septembris, et ta peaks ennast selle komisjoni esimehe kohalt taandama, sest Trepimäe trepi uuendamise eestvedajaks asununa (ta avaldas Sakalas üleskutse taastada Trepimäe trepp annetuskampaania abil, rõhutades samas, et “kui Trepimäe taastamine võidab kaasava eelarve ideekonkursi, on see summa märkimisväärne seemneraha”) oli tal tekkinud ilmselge huvide konflikt, mis oli kujunenud nähtavasti ka märkimisväärseks piduriks teiste ideede laekumisele.

Linnapea selles siis mingit probleemi ei näinud. Nüüdseks oli aga jäänud sisuliselt ainsaks võimaluseks demonstreerida selle komisjoni erapooletust antud idee tagasi lükata. Mingis mõttes ju mõistlik otsus olukorras, kus vähemalt ühe teise idee esitajalt oli üks ajakirjanik juba küsinud, kas ta kavatseb kaasava eelarve menetluse vaidlustada, kui Trepimäe trepi uuendamine rahvahääletuse võidab. Usun, et see info oli jõudnud ka kõnealuse komisjoni liikmeteni. Selge see, et Viljandi sellist tähelepanu ei vaja.

Nüüd siis jõuame ajakirjanduse rolli juurde selles loos. Juttu, et esitatud ettepanek kasutada kaasava eelarve vahendeid Trepimäe trepi uuendamiseks ei vasta kaasava eelarve tingimustele, hakkas Sakala peatoimetaja asetäitja Marko Suurmägi ajama kõigepealt sotsiaalmeedias. Seejärel seati see kahtluse alla ka nimetatud väljaande juhtkirjas. Sakala mõju kohalikule poliitilisele klassile on aga teatavasti väga suur. Komisjoni otsus mitte lasta seda ideed rahvahääletusele pidi nüüd ilmselt vastama ka meedia ootustele.

Aga mis nüüd siis edasi saab? Kaasava eelarve vahendeid Trepimäe trepi uuendamiseks kasutada ei saa. Linnapea jutt korjandusest, mille Sakala arvamustoimetaja Triin Loide kuulutas kohe “nädala ettepanekuks”, on osutunud seni vaid tühjaks jutumulliks. Oleks tore, kui Sakala võtaks nüüd ohjad enda kätte ja ise Trepimäe trepi uuendamiseks raha hakkaks koguma (võiks küsida näiteks oligarh Margus Linnamäelt, kelle valitseva mõju all see väljaanne teatavasti on), aga vaevalt meie silmad seda näevad, sest tegemist ei ole enam Jakobsoni-aegse ajalehega, mis 19. sajandil selliseid aktsioone läbi viis.

Arvestades seda, et kõik valmistuvad juba hoogsalt kohalikeks valimisteks…

Mind ei ole nüüd keegi enda nimekirja kutsunud, pean osalema valimistel ilmselt jälle üksikkandidaadina. #kov2025 https://t.co/evgJir92j6

— Andres Laiapea (@laiapea) October 17, 2024

…tuleb siit nüüd üks minu valimislubadus: “Valituks osutumisel teen volikogus ettepaneku peatada Viljandi linnas neljaks aastaks kaasava eelarve kaudu vahendite jagamine ja kasutada selleks ettenähtud summasid Trepimäe trepi järk-järguliseks uuendamiseks. Samal otstarbel tuleb kasutada ka raha, mis kulunuks muidu kaasava eelarvega seotud teavituskampaaniatele, nende läbiviimise ning ideede kogumise ja sõelumisega seotud isikute töö tasustamiseks, keskkonnas VOLIS toimuva ideekorje ja rahvahääletusega seotud kulude katteks.”

Nüüd kaasava eelarve hääletusele pääsenud kuuest ettepanekust pooled on esitanud linnavolikogu liikmed, kusjuures kõik kolm kuuluvad parajasti võimul olevasse koalitsiooni. Ma ei väida, et nende ideed on millegi poolest halvad, kuid linnavolikokku kuuluvatel koalitsioonisaadikutel on võimalik esitada oma ideid linnaeelarve kasutamiseks ka volikogus. Kaasav eelarve on idee poolest mõeldud selliste elanike kaasamiseks linnaeelarve koostamisse, kellel seda võimalust ei ole. Tundub, et praegusel kujul on see vahend ennast Viljandis ammendanud ja mõistlik oleks panna see vähemalt mõneks ajaks pausile. Vabanevaid vahendeid võiks aga kasutada Trepimäe trepi uuendamiseks.