Tere!
2013. aastal osalesin kohalikel valimistel Viljandi linnas protestikandidaadina, propageerides valimissüsteemi muutmist. Sellest tulenevalt oli toona minu ainus lubadus valituks osutumise korral kohe tagasi astuda. Käesolevaga annan teada, et järgmise aasta sügisel kandideerin ma Viljandi linnavolikokku päriselt. Veelgi enam. Kutsun üles tegema sama ka kõiki teisi viljandlasi, kellel on aega, huvi ja tahtmist volikogu töös osaleda.
Ma ise olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele, mille puhul osutuvad valituks enim hääli saanud kandidaadid. Praegune kord, mille puhul hääled lähevad kokkuvõttes valimisnimekirjale, ei ole kõige parem, sest hajutab vastutust valijate ees. Ühtlasi motiveerib see erakondi tulema välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, kuhu satub paratamatult inimesi, kes tegelikult ei taha või ei ole valmis volikogu töös osalema. See on ühtlasi põhjus, miks Viljandisse on toodud hääli koguma külalisesinejaid, nagu Priit Toobal või Jaak Madison, kelle osalemine volikogu töös on jäänud hiljem olematuks või väga tagasihoidlikuks. Viga on juba valimissüsteemis, mis motiveerib erakondi sel moel käituma, sest see aitab neil saavutada valimistel paremaid tulemusi. Täielike isikuvalimiste puhul oleks lugu teine. Valimissüsteemi muutmine kuulub aga Riigikogu pädevusse ja seal esindatud erakonnad ei ole sellest huvitatud, sest neile on lihtsalt kasulikum ja mugavam praegune kord.
Minul isiklikult puudub kindel erakondlik eelistus ja ma ei taha kandideerida kohalikel valimistel neist ühegi nimekirjas. Samas ei pea ma mõistlikuks osaleda nüüd valimistel üksikkandidaadina, sest eesmärgiks on sel korral ikkagi volikokku pääsemine.
Üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda ei ole küll tänagi olematud, kuid on siiski tunduvalt kehvemad kui nimekirjades kandideerijatel. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kohalikud valimised toimunud kaheksal korral. Viljandis on osalenud valimistel peaaegu alati ka mõni üksikkandidaat, kuid valituks ei ole osutunud seni ükski. See tuleneb paljuski just valimissüsteemist, millega on loodud eelis nimekirjades kandideerijatele. Viljandis peaks üksikkandidaat koguma valituks osutumiseks umbes 270-280 häält, kuid täna kuulub volikokku ka inimene, üks EKRE saadik, kes sai sellest ligi kümme korda vähem hääli. Lihtkvoodi, mille üksikkandidaat peab volikokku saamiseks ületama, suutis eelmine kord ületada ainult seitse, 2013. aastal viis nimekirjades kandideerinut. Volikogu ja linnavalitsuse liikmeid on aga kokku 35. Need arvud näitavad selgelt, et potentsiaalsetel üksikkandidaatidel oleks mõistlik ühineda, moodustada nö. tehniline valimisliit, sest nii suureneks kõigi puhul tõenäosus osutuda valituks.
Pealegi annab linna hetkel kehtiv põhimäärus volikogu töös suure kaalu saadikurühmadele. Saadikurühma võivad moodustada vähemalt kaks linnavolikogu liiget, kes on valitud sinna sama nimekirja järgi. Varem oli vaja kolme liiget, aga kuna Keskerakond ja EKRE saidki eelmine kord volikokku ainult kaks saadikut, langetati ka seda arvu. Ühte valimisnimekirja kuulujad võivad moodustada ainult ühe saadikurühma. Saadikurühmadel on aga õigus olla esindatud kõikides linnavolikogu komisjonides.
Eeltoodust tulenevalt on minu ettepanek moodustada selline tehniline valimisliit, kõigile avatud nimekiri, mille kaudu võib kandideerida volikokku igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab. Valimisliit, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid. See oleks mitte niivõrd opositsioon, vaid alternatiiv. Midagi teistsugust. Kokku tuleks leppida üksnes selles, kuidas toimub alguses kandidaatide reastamine valimisnimekirjas (tähestiku järjekorras või loosi teel) ning hiljem, kui õnnestub ületada valimiskünnis, saadikurühma moodustamine, selle töökorraldus, komisjonide jagamine. Sellised tehnilised küsimused. Valimiskampaaniat peaks aga igaüks endale ise tegema ning volikogus toimuvatel hääletustel oleks kõigil täiesti vabad käed. Usun, et selline nimekiri võiks tuua Viljandi poliitikaellu veidi värskust.
Kusjuures selle kaudu ei pea ju kandideerima ainult need, kellel puudub erakondlik eelistus. Eestis on ka rida parlamendiväliseid erakondi (Eesti 200, Elurikkuse Erakonna ja Vabaerakonna ühinemisel tekkinud Tulevikuerakond, rohelised jne.), millel on võib-olla ka Viljandis mõni liige, kes tahab kandideerida kangesti volikokku, kuid mitte mõne teise erakonna valimisnimekirjas. Lõpuks võib ka suuremates erakondades leiduda inimesi, kes ei taha kandideerida nüüd mingil põhjusel oma erakonna nimekirjas. Viimastel soovitan siiski eelnevalt uurida, mida arvavad sellisest konkureerivas nimekirjas kandideerimisest erakonnakaaslased. Varem on ju mõned parteid oma liikmeid selliste asjade pärast lausa välja visanud.
Nii et palun huvilistel minuga ühendust võtta, et saaks selle valimisliidu loomisega vaikselt edasi liikuda.
Kuna ma ise kavatsen kandideerida kohalikel valimistel aga sõltumata sellest, kas selline valimisliit lõpuks sünnib või mitte, alustan kohe ka valimispropaganda, see tähendab enda poliitilise programmi, valimisplatvormi tutvustamisega. Esimene punkt: alkoholipoliitika.
Ma ei hakka siin pikalt lahkama Isamaa kustunud tulevikulootuse Valter Vaha kriminaalasja, sest… kui kujutleda ennast sellise noormehe olukorda, kellele tüdruksõber räägib, et oli kellegi poolt uimastatud ja sisuliselt vägistatud, ma arvan, et enamik mehi tahaks kolkida süüdlase jõhkralt läbi mitte üksnes pärast paari õlut, vaid ka täiesti kaine peaga. Kui hiljem selgub, et asjad ei olnudki siiski võib-olla päris nii, noh… tagantjärele on kõik targemad. Eks omakohus olegi ju problemaatiline selle tõttu, et karistusele ei pruugi eelneda korralikku uurimist.
Karistusseadustik näeb muide ette, et inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest, kui see on toime pandud ära kasutades narkootilise või psühhotroopse aine abil kannatanule tekitatud seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega. Seega tasuks pöörduda taolistes asjades kindlasti politsei poole, et kurjategija saaks pikemaks ajaks ühiskonnast isoleeritud. Omakohtu rakendamine, nagu näha, ei pruugi osutuda kõige mõistlikumaks, kuigi emotsionaalselt on kahtlemata mõistetav, et rusikad hakkasid sügelema.
Samas asetub see juhtum ühte ritta mitmete varasematega, mille puhul on ühendav faktor alkohol. 2017. aastal sattus Viljandi linnapeaks kandideerinud Jaak Madison valimispäeva varahommikul Tallinnas tänaval mingisse sõnavahetusse, olles ilmselgelt jokkis, pildus venekeelseid roppusi ja ähvardas hakata hambaid kurku taguma. Videosalvestus sellest levis hiljem Postimehe veebilehe vahendusel üle kogu Eesti. 2013. aastal vahetas Isamaa veidi enne valimisi välja oma linnapeakandidaadi, sest sai teatavaks, et Tarmo Loodus, kes oli sel ajal meie linnavolikogu esimees, oli Saksamaal hansapäevadel purjuspäi lavale taidlema roninud, kontserti seganud. 2009. aastal lahkus Viljandi linnavolikogust noor rahvaliitlane Monika Kuzmina, ma olin muide tema valija, kelle Sakala kuulutas siis lausa aasta kõrtsikaklejaks. 2005. aastal lahkus Peep Aru, praegune Viljandi linnavolikogu aseesimees, aga Riigikogust – põhjuseks jälle pidurdusmehhanismide kadumine, mis tulenes ilmselt tugevast alkoholijoobest. Seda rida võiks jätkata pikalt. Näiteks riigihalduse minister Jaak Aab, kes jäi paari aasta eest vahele jääknähtudega autot juhtides ja lahkus selle tõttu valitsusest, kuid eelmisel aastal pärast valimisi oma varasemale kohale ennistati, põhjustas juba 20 aastat varem Viljandimaal liiklusõnnetuse, olles seda tehes alkoholijoobes.
See on mündi üks külg. Sama mündi teisel küljel on nüüd eelmisel kuul tulnud uudis selle kohta, et Viljandi linn sai endale oma õlu, mida valmistatakse Lätis, Valmieras. Pudelitel kasutatakse linna ametlikku sümboolikat. Linnavalitsus kavatseb hakata seda kinkima oma külalistele. Välja mõtles sellise asja linnavalitsuse pressiesindaja Johan-Kristjan Konovalov, kellest sai tänu sellele lausa Sakala nädala persoon. Sakala veebilehel avaldatud suurest pildigaleriist võis näha, et uue õlle pidulikul esitlusel viibisid rõõmust säravate nägudega linnapea Madis Timpson, ennast Isamaaks nimetava erakonna kohalikud käilakujud Aaltonen, Pihlak ja teised vanad õllesõbrad, kelle vaimustus oligi ilmselt täiesti siiras. Pihlak meenutas, et Viljandi ja Valmiera, kus seda õlut pruulitakse, kuulusid kunagi mõlemad Liivimaa koosseisu, seega “võib nüüd uhkusega juua ja mõnuga võtta, mõeldes nende linnade ja sealsete rahvaste sõprusele.”
Ma meenutaks lugupeetud ajaloolasele siinkohal ka enne Vene-Liivi sõda Liivimaal toimunud moraalset laostumist, allakäiku, mille tõttu kogu seda piirkonda hakati toona nimetama joomaurkaks. Just see sisemine allakäik, mis Liivimaad nõrgestas, muutiski selle teatavasti ahvatlevaks suutäieks tugevamatele naabritele. On tõesti äärmiselt kahju, et Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni aegadest, kui rahvuslus oli Eesti lahutamatult seotud karskusliikumisega, oleme jõudnud tänaseks olukorda, kus suurte rahvuslastena esinevad isikud, kes propageerivad sisuliselt joomarlust. Viljandi ametlik õlu on mitte geniaalne turundustrikk, mis parandab linna mainet, vaid kohalike õllejoodikute erakordselt rumal, lühinägelik ja vastutustundetu egotripp.
Alkoholi tarvitatakse Eestis jätkuvalt kõvasti rohkem piirist, millest alates see põhjustab ekspertide hinnangul tõsiseid tervisehädasid. 2017. aastal suri otseselt alkoholiga seotud haiguste tagajärjel 451 inimest. Loetelu alkoholi tarbimisega seotud negatiivsetest tagajärgedest ühiskonnale võtab Tervise Arengu Instituudi vastavas aastaraamatus enda alla ligi paarkümmend lehekülge. Valitsus on deklareerinud mitmesugustes dokumentides korduvalt, et alkoholi tarvitamist on vaja Eestis vähendada. Mida teeb Viljandi linn? Laseb välja oma õllemargi, asub propageerima alkoholi tarvitamist täiesti ametlikul tasandil, linnavalitsuse eestvedamisel.
Aitab jamast! Volikokku pääsedes teen ettepaneku täiendada linna põhimäärust punktiga, mis keelab volikogu istungitel viibimise alko- või narkojoobes. Linna tuleb juhtida kaine peaga. Ka linnavalitsuses peab hakkama kehtima reegel, mida järgitakse paljudes eraettevõtetes, et jääknähtudega tööle ilmunud vallandatakse päevapealt. Töö ajal napsutamine tuleb rangelt keelata. Maksumaksjate kulul šampanja lürpimine peab lõppema mitte ainult linnavalitsuse enda korraldatud üritustel, vaid ka selle allasutustes, sealhulgas kunstinäituste avamisel. Veini asemel võiks taolistel üritustel pakkuda ju vabalt näiteks porgandimahla, kui see on valmistatud Viljandimaal, kohalikust toorainest. Nii paistaks Viljandi silma tõesti positiivses mõttes, tervisliku, kodumaise joogikultuuri edendaja, mitte Lätist alkoholi eksportiva joomaurkana, millega seotud poliitikud satuvad iga mõne aasta järel purjuspäi skandaalidesse.
Selleks korraks kõik. Kuu aja pärast avaldan järgmise video, milles võtan kokku vahepeal valimisliidu osas toimunud arengud, jätkan valimisprogrammi tutvustamist, vastan küsimustele jne. Küsimusi saab saata näiteks veebilehe kov.laiapea.eu kaudu või veebikeskkonnas ask.fm (seal saab neid esitada ka anonüümselt). Ükshaaval võib-olla kõigile vastata ei jõua. Kord kuus teen kindlasti mingi kokkuvõtte, kus teemad järjest läbi käin.
Püsige lainel!