Nonii. Jätkan nüüd erakondade vanade valimisprogrammide läbivaatamist, et sõeluda sealt välja punktid, mida võiksin sügisel Viljandi linnavolikokku pääsedes isegi toetada. Alustasin EKRE programmist, täna võtan ette sotsid. 2017. aastal kutsuti mind kohlike valimiste eel tegelikult kandideerima ka nende nimekirjas, aga jätsin siis need valimised vahele. Nüüd saabki vaadata, kui suur oleks olnud minu programmiline ühisosa sotsiaaldemokraatidega.
Eelmine kord läksid nad valimistele loosungiga “Südamega Viljandis”, mis oli siis ühtlasi nende valimisprogrammi pealkiri. Nüüd on moodustatud kohalike sotside eestvedamisel samanimeline valimisliit, kuhu oli esialgu kaasatud ka erakond Eesti 200. Kuna nimetatud partei peakontor tahab tulla võimalikult paljudes paikades välja oma nimekirjaga, nähes selle esinumbrina Viljandis Ando Kivibergi, otsustas erakonna Eesti 200 ainsa esindajana valimisliitu kuulunud Jaan Jaago sealt aga juba lahkuda. Kas see otsus oli lõplik või mitte, seda on praegu siiski vara öelda.
Minu arvates olnuks mõistlik, kui Eesti 200 jäänuks Viljandis seotuks selle valimisliiduga, sest suurt liikmeskonda neil endal siin ju ei ole. Valimisliidu kaudu õnnestunuks neil oma esindaja ehk volikokku saada, aga eraldi väikese parteinimekirjaga valimistele minnes on see enam kui küsitav. Kiviberg kogus küll 2013. aastal Isamaa ja Res Publica Liidu linnapeakandidaadina üle 800 hääle, ja saigi linnapeaks, kuid see leidis aset teatud konkreetses kontekstis. Täna valitseb juba hoopis teine seis. Viljandis ei ole enam ilmselt palju neid, kes ootaksid tema naasmist linnapea toolile. Ja nende viljandlaste teine valik, kes on hakanud kõhklema Isamaa toetamises, on enamasti konservatiivne EKRE, mitte liberaalne Eesti 200. Selles mõttes ei maksa oodata, et Kiviberg suudab korrata oma 2013. aasta tulemust. Ta ise on esinenud nüüd küll meedias väga entusiastlikult, aga see on minu arvates lihtsalt osa rollist, mida ta on määratud mängima.
On muidugi mõistetav, et Eesti 200 soovib võimalikult paljudes kohtades oma parteinimekirjaga välja tulla, sest kardetakse, et muidu tabab erakonda samasugune saatus, mis sai osaks 2017. aastal valimisliitudesse peitunud Vabaerakonnale. Viljandiski kogus vabaerakondlaste juhtimisel loodud valimisliit Kogukondlik Viljandi siis ju üsna vähe hääli. Eesti 200 ei pruugi saada oma eraldi nimekirjaga sellest palju rohkem, kuid samas hoiaks see erakonda siin ikkagi rohkem pildil, aitaks valmistada ette pinda järgmisteks parlamendivalimisteks. Kiviberg kandideeris küll Riigikokku viimati Harjumaal, kus ta teatavasti ka päriselt elab, kuid järgmine kord võib Eesti 200 panna ta oma esinumbriks Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Kohalikud valimised kujutaksid endast nüüd seega lihtsalt ettevalmistust parlamendivalimisteks.
Sakala ajakirjanik Marko Suurmägi leidis juba viimaste parlamendivalimiste eel, et lastes Kivibergil kandideerida Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas, mitte Viljandimaal, raiskas Eesti 200 trumpe, sest Viljandis olevat Kivibergil palju toetajaid. Suurmäe hinnangul pääsenuks ta siit suure tõenäosusega Riigikokku. Mina selles nii kindel ei ole. 2011. ja 2015. aastal kandideeris ta ju parlamenti just Järva- ja Viljandimaal, kuid ei osutunud sinna valituks. Samas kogus ta aga 2019. aastal palju suuremas Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas hoopis vähem hääli kui varem siin, mistõttu on muidugi mõistetav, et partei teda nüüd taas siia hääli koguma tahab suunata.
Aga kas kohalikud valimised on mõeldud selleks, et üks Tallinna külje all elav inimene saaks kujundada endale Viljandis toetusbaasi, mille pinnalt teha parem tulemus parlamendivalimistel? Minu arvates mitte. Aga kui see oli lubatud Jaak Madisonile, kes tegi nelja aasta eest EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks kandideerides sisuliselt sama, võib seda muidugi ka Kiviberg. Valijatele oleks kindlasti parem, kui Eesti 200 läheks siin valimistele ikkagi selle valimisliidu koosseisus, sest nii on suurem tõenäosus, et mõni selle erakonna esindaja pääseb volikokku, aga mulle kui üksikkandidaadile on selline konkurentide killustumine muidugi kasulik. Selles mõttes oleks tervitatav, kui ka praegune Isamaa nüüd pauguga lõhki läheks, kui nende Parempoolsed tuleksid Viljandis välja oma väikese valimisnimekirjaga.
Nii või teisiti olen nendel valimistel maailmavaateliselt kõige ühendavam kandidaat aga loomulikult mina, sest toetun kõigi erakondade programmidele, esindan mingit osa neist kõigist. Sotside puhul võtan ette nii nende 2017. aasta Viljandi valimisprogrammi, käesoleval aastal valimisliidu Südamega Viljandis poolt avaldatud programmi (seal leidub küll ka inimesi, kes ei kuulu ühtegi erakonda, kuid kandvaks jõuks on siiski sotsid), aga vaatan ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tänavust üleriigilist kohalike valimiste programmi.
2017. aastal kuulutasid sotsid oma valimisprogrammi sissejuhatavas osas, et neli aastat varem õnnestus neil koos Isamaa ja Res Publica Liiduga murda kaheksa aasta jooksul ammendunud reformierakondlik linnavõim, kuid hiljem ei meeldinud koalitsioonipartneritele see, et sotside soovitud kodanike ja huvigruppide suurema kaasamisega kaasnes paratamatult otsekohesus ehk kriitika, mistõttu langes IRL (täna ennast “Isamaaks” nimetav erakond) tagasi mugavustsooni, moodustades Viljandis taas koalitsiooni Reformierakonnaga. Ilmselt võis selline otsekohesus (või kibestumus – sõltub vaatepunktist) olla üks põhjustest, miks valimistel enim hääli saanud sotsid siis pärast valimisi kohe teiste poolt nurka jäeti. Kui tahetakse koalitsiooni pääseda, tuleb ju ikka hoolega lipitseda ja pugeda, mitte oma potentsiaalsetele koalitsioonipartneritele nende vanu patte nina alla hõõruda!
Sotside programmis oli toona päris mitmeid kaunilt kõlanud kohti, loen siin nüüd ühe ette: “Linna arenguvõimekus taandub sellele, kas poliitiline ladvik suudab kodanikega samades jälgedes astuda ja lennukaid ideid praktiliste lahenduste väljapakkumisega toetada. Viljandi ei vaja kabinettidest neile pakutavaid valmislahendusi. Viljandlased ootavad paindlikku, kaasavat ja ajaga kaasas käivat linnajuhtimist!” – kõlab kenasti, võiks lausa kahe käega all kirjutada, aga küsimus on muidugi selles, mida see praktikas tähendab. Viljandis leidub ju ka inimesi, kelle arvates oli Jaak Joalale diskosamba püstitamine näide sellest, kuidas poliitiline ladvik haaras kinni lennukast ideest, pakkudes paindlikult välja praktilise lahenduse, et toetada selle teostamist; probleemi tekitasid hoopis need, kes selle pärast irisema hakkasid. Selles mõttes selline ilukõne, mida võib tõlgendada või sisustada sajal erineval moel, mulle siiski väga ei meeldi.
Aga õnneks sisaldas sotside programm ka palju konkreetsemaid punkte. Linnavalitsuse töö avatuks ja linnakodanikele igapäevaselt kättesaadavaks muutmiseks lubati taastada linnajuhtide korrapärased avalikud kohtumiskoosolekud linnakodanikega ning juurutada linnavalitsuses nn. “ühe akna” teenindussüsteem, mis lõpetaks kodanike ametnike vahel jooksutamise. Nendest korrapärastest kohtumistest linnarahvas minu meelest eriti aktiivselt osa ei võtnud. Piisab ehk sellest, kui selliseid kohtumisi rahvaga korraldatakse vastavalt vajadusele, mingites suuremat resonantsi tekitanud küsimustes.
Küll aga võiks minu arvates viia sisse ühe väikese muudatuse linnavolikogu töökorda. Praegu algavad volikogu istungid, mis on teatavasti avalikud, kõigile avatud, infotunniga, kus selleks registreerunud isikud saavad esitada küsimusi ja teha ettepanekuid volikogule. Lõpevad need samas linnavalitsuse infotunniga, kus volikogu liikmetel on võimalus esitada küsimusi kõigile kohalolevatele linnavalitsuse liikmetele. Minu arvates võiks õigus esitada küsimusi linnavalitsuse liikmetele olla siis mitte üksnes volikogu liikmetel, vaid laieneda kõigile kohalolijatele. Ei ole vaja hakata korraldama pidevalt veel mingeid eraldi kohtumiskoosolekuid. Piisab sellest, kui muuta ära vaid paar sõna linnavolikogu töökorras, et ka tavakodanikud saaksid esitada küsimusi linnavalitsuse liikmetele volikogu istungite lõpus.
Ja see ühe-akna-süsteem on tegelikult samuti kahe otsaga asi – kõlab hästi, kuid võib kokkuvõttes lihtsalt suurendada büroktaatiat. Mõnikord on siiski mõistlik, kui inimene suunatakse edasi pädeva spetsialisti juurde, mitte ei pea jändama mingi klienditeenindajaga, kes üritab vahendada kusagilt saadud infot, millest ta võib-olla isegi täpselt aru ei saa. Kui Viljandis peaks olema mingis osas tõesti probleemiks suur kodanike jooksutamine ametnike vahet, minul isiklikult selline negatiivne kogemus puudub, näitab see siiski pigem vajadust panna paika ülesannete ja vastutuse täpsem jaotus ning koostada ametnikele konkreetsemad juhised selle kohta, kelle juurde kodanik mingi probleemiga saata tuleks. Kindlasti ei saa pidada soovitavaks olukorda, kus inimesed peaksid leppima sellega, et saavad suhelda mingite universaalsete klienditeenindajatega, aga otse spetsialistide juurde enam ei pääse.
Sotsid lubasid veel toetada uue haigla ning perearsti- ja tervisekeskuse valmimist, kaasata aktiivsemalt eurorahasid suurinvesteeringute tegemiseks sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas, luua koostöös haigla, tervisekeskuse ja perearstidega toimiva terviseedenduse ja ennetustöö süsteemi ning tagada Viljandis elanikele riikliku hambaravi hüvitise kasutamise võimalused. Samas lubati ka kergendada omastehooldajate tööd, luues selleks uusi teenuseid, suurendada linna poolt makstavat hooldajatoetust, viia sisse hooldajate registri. Praegu on Viljandi poolt makstav hooldajatoetus puudega lapse puhul 210, täiskasvanu puhul 40–60 eurot kuus sõltuvalt sellest, kas hooldatav vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval või ööpäevaringselt. Riiklikud puuetega inimeste sotsiaaltoetused ei ole samuti just kuigi suured.
Tunnistan ausalt, et minu isiklik kokkupuude sotsiaalteenuste valdkonnaga on praktiliselt olematu. Samas on see kahtlemata oluline valdkond, mis puudutab paljusid väga otseselt. Sotsid lubasid selles osas veel rajada eakatele teenusmaja, mis võimaldaks toimetulekut ilma hooldekodusse elama asumata, ja luua päevahoiu teenuse dementsetele eakatele, et kergendada omastehooldajate olukorda. Sellised plaanid, kui tegemist ei ole lihtsalt valijate lollitamiseks mõeldud katteta lubadustega, eeldavad muidugi põhjalikke arvutusi ja katteallikate olemasolu. Võimalik, et sotsidel on need kohe taskust võtta, aga minul mitte. Seetõttu ma siin selliseid lubadusi praegu jagama ei hakka. Teema vajab veel süvenemist.
Samas võin tuua sotside vanast programmist kohe välja mõned punktid, mida ma kindlasti ei toeta. Mõte korraldada regulaarselt linnaelanike rahulolu-uuringuid, millega arvestataks linna arendamisel, kõlab hästi, aga sisuliselt oleks see, minu arvates, lihtsalt maksumaksjate raha raiskamine. Plaan rajada kaugtöökohtade keskus, mis soodustaks mujal töötavate inimeste Viljandisse elama jäämist, võib sobida ehk teostamiseks mõnele eraettevõtjale, kui see asi ennast kuidagi ära tasub, kuid omavalitsus ei peaks oma piiratud ressursse selliste asjade tegemiseks kasutama. Mingite täiendavate aastapreemiate loomise asemel teen volikokku pääsedes kindlasti ettepaneku hoopis need kõik ära kaotada. Sotside plaani muuta Viljandi osalemine üleriiklikel ja regionaalsetel ettevõtlus-, tööhõive-, turundus- ja muudel messidel täiesti tavapäraseks, ei poolda ma samuti. Pigem tuleks linna turunduseelarve väga hoolikalt üle vaadata. Messidel osaleda ainult siis, kui see on tõesti põhjendatud ja vajalik.
Samuti ei pea ma vajalikuks uurida võimalusi linna osalemiseks riiklikus munitsipaalkorterite ehitamise programmis. Ma leian, et elamumajanduse korraldamisega saab üldiselt paremini hakkama erasektor. Omavalitsusel on väga palju muid ülesandeid, mis Viljandis enne uute munitsipaalkorterite ehitamiseni jõudmist, kui seda tõesti vajalikuks peetakse, lahendada tuleks. Järveotsa elamupiirkonna ning linna tööstus- ja ettevõtlusalade arendamist ei saa nüüd muidugi pooleli jätta, aga mingite selliste uute, suurte ja kulukate arenduste algatamist linna poolt ma väga ei poolda. Viimastel aastatel on Viljandi linn tegelenud aktiivselt tegelikult hoopis munitsipaalkorterite erastamisega. Minu arvates ei oleks õige kasutada linna raha selleks, et ehitada kortereid, mis ühel hetkel suure tõenäosusega jälle lihtsalt maha müüakse.
Skeptiliselt suhtun ka sotside plaani muuta Viljandi ettevõtjate ümarlaud linnavalitsuse juures aktiivselt tegutsevaks alaliseks nõukojaks. Viimane tuntum ettepanek, mis selle ümarlaua kaudu linnajuhtide ette jõudis (see oli ajal, kui linnapeaks oli veel Kiviberg), puudutaski just nimelt seda, et võiks hakata rajama odavaid üürikortereid, kuhu saaks majutada mujalt Viljandisse tööle värvatavaid inimesi, kellel olevat siin muidu raske elamispinda leida. Lahendusena nähtigi siis osalemist riiklikus munitsipaalkorterite ehitamise programmis, mille vajalikkusest on paljud poliitikud küll juba aastaid rääkinud, kuid mida jätkuvalt ei eksiteeri. Üksikute ettevõtjate vaatepunktist võib seda soovi isegi mõista, aga linna kui terviku jaoks ei oleks selliste töölismajade, sisuliselt võõrtööliste getode rajamine ilmselt kuigi mõistlik tegevus. Linna juhtimisel tuleks aga lähtuda just linna kui terviku, mitte kellegi erahuvidest, mis ettevõtjate puhul paratamatult ja alati domineerivad. Igasugused ettepanekud tuleb muidugi ära kuulata, kuid ettevõtjate ümarlaua muutmine linnavalitsuse alaliseks nõukojaks võib anda sellistele erahuvidele liiga suure kaalu linna kui terviku huvide ees. Seetõttu mina seda ei poolda.
Veel lubasid sotsid taotleda süsteemselt ja läbimõeldult välisrahastust linnamajanduse-, sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonna arendustegevusteks. Kujutan ette, et kui valimisprogrammi pandi kirja selline punkt, pidanuks neil olema kusagil sahtlis olemas ka mingi konkreetne plaan, sest muidu jääb see ju lihtsalt üldsõnaliseks loosungiks. Minul sellist plaani praegu ette näidata ei ole. Printsiibiga aga iseenesest muidugi nõustun. Nagu ka sellega, et tuleb jätkata linna tänavate, kõnniteede ja ülekäiguradade korrastamist ning muuta need kasutatavaks ka liikumisraskustega inimestele. Ma ei usu, et linnavolikogus oleks või sinna kandideeriks nüüd üldse keegi, kes hääletaks selle põhimõtte vastu. Eriarvamused võivad tekkida aga konkreetsete projektide osas. Selles mõttes ei ütle nii üldsõnalised punktid valimisprogrammis valijatele ju tegelikult midagi.
Üks konkreetsem lubadus oli sotsidel samas kaasata üksikprojektide teostamiseks aktiivsemalt linnavalitsuse koosseisuväliseid projektijuhte, et tagada projektide edukus. Kui selle all ei ole mõeldud lihtsalt avalike vahendite kantimist mingitele oma tuttavatele, vaid peetakse silmas tõeliste ekspertide kaasamist, kellest on ka päriselt abi, võib sellega isegi nõustuda.
Mitmed punktid sotside 2017. aasta programmis on muidugi sellised, millega ei ole täna enam midagi peale hakata. Näiteks lubasid nad taastada Vabadussõjas langenute mälestussamba hologrammina, aga nüüd on juba toimunud hange selle taastamiseks esialgsel kujul. Sakala partei esindaja Tarvo Madsen ja mõned teised üritasid isegi veel pärast seda tõstatada küsimust, kas tegemist on ikkagi asjaga, mida tuleks nüüd tõesti teha, aga loodetavasti see enam siiski tegemata ei jää. Veekeskuse osas lubasid sotsid 2017. aastal viia läbi sõltumatu auditi pakutud maksumuse ja äriplaani osas ning küsitluse linnarahva seas selle lõpliku asukoha valimiseks. Nende valimisprogrammis oli siis lausa kindlas kõneviisis lubadus: “Viljandi vajab veekeskust ja ujulat ning meie teeme selle ära!” Linna osalusel veekeskuse rajamiseks loodud aktsiaselts on tänaseks likvideeritud ning vahepeal üsna käegakatsutavaks muutunud spaahotelli rajamine ei paista olevat samuti enam päris kindel. Tõenäoliselt ei oleks need asjad praegu teisiti ka siis, kui pärast valimisi tulnuks võimule sotsid.
Aga mida nüüd siis edasi teha? Kui peaks tõesti juhtuma, et Viljandi järve äärde kavandatud spaahotell jääb kerkimata, võiks minu arvates võtta ikkagi uuesti plaani lihtsalt Jakobsoni Kooli ujula renoveerimise, et linnas oleks vähemalt üks korralik ujula, kus õpilased saavad oma tunnid tehtud ja mida ka teised muul ajal kasutada saavad. Mingit järjekordset algatust veekeskuse rajamiseks linna poolt mina kindlasti ei toeta – parem teha korda juba olemasolev ujula, mitte jääda igavesti unistama uhkest veekeskusest.
Umbes pool sotside 2017. aasta programmist sai siin nüüd läbi võetud. Selleks korraks ehk aitab. Järgmisel nädalal võtan ette Isamaa, mis peab siis oma suurkogu, kus otsustatakse, kas erakonna juhina jätkab Helir-Valdor Seeder, kes on teatavasti Viljandi linnavolikogu esimees. Sotside programmi juurde pöördun uuesti tagasi kahe nädala pärast.