Täna võtan ma vaatluse alla valimisprogrammi, millega tuli Viljandi linnas nelja aasta eest kohalikel valimistel välja Isamaa ja Res Publica Liit, nüüd ennast lihtsalt Isamaaks nimetav erakond, et korjata sellest välja punkte, mille eest võiksin ka ise linnavolikokku pääsedes seista. Enne selle juurde asumist kommenteerin aga veidi mõningaid päevakajalisemaid teemasid.
Homme toimub Tartus Isamaa suurkogu, kus otsustatakse, kas erakonna juhina jätkab Helir-Valdor Seeder või saab selleks hoopis Lavly Perling. See viimane tundub mulle üsna ebatõenäoline, sest tegemist on alles mõne kuu eest erakonda astunud inimesega, keda Tõnis Kons ja mõned teised sellised kunagised Res Publica hallid kardinalid üritavad sisuliselt kasutada ära selleks, et kujundada Seedri juhtimisel taas konservatiivsema suuna võtnud erakonnast lihtsalt mingi liberaalpopulistlik partei. Teisi sõnu: uus Res Publica. Ma ei usu, et see plaan läbi läheb.
Samas on siseopositsioon valinud erakonna senisele peavoolule vastandudes nii konfrontatsioonilise stiili, et nende ühendus Parempoolsed võib pärast kaotust ise Isamaast lahkuda, ühineda erakonnaga Eesti 200. Eeldatavasti siis enne kohalikke valimisi. See tähendab, et Isamaa, mille reiting kõigub üleriigiliselt kusagil viie protsendi kandis, kaotaks ikkagi hulga potentsiaalseid häältekogujaid, läheks nendele valimistele vastu veelgi nõrgestatumalt. Suur läbikukkumine kohalikel valimistel, näiteks volikogust välja jäämine Tallinnas, paneks Seedri tooli juba tõsisemalt kõikuma. Sellisel juhul läheb erakond järgmistele parlamendivalimistele, need toimuvad 2023. aastal, kindlasti uue juhiga.
Minu arvates võiks selleks juhiks saada Riina Solman, kes on tõestanud ennast veendunud konservatiivina, kuid suudaks endise reformierakondlasena kõnetada kindlasti ka Reformierakonnas pettunud parempoolseid. Ta ei ole poliitikas enam mingi uustulnuk, aga ka mitte liiga vana kala. Praegu juhib ta Isamaa fraktsiooni Tallinna linnavolikogus. Olles töötanud rahvastikuministrina ning varasemalt ka Eesti Energias, rahandusministeeriumis, justiitsministeeriumis ja kaitseministeeriumis, on ta näinud lähedalt mitmete võtmetähtsusega valdkondade köögipoolt. See tuleb erakonna juhile, kes peab juhtima ka selle poliitikate kujundamist, kindlasti kasuks. Ja siinkohal ei saa muidugi unustada sedagi, et ta on pärit Viljandist. Seega: täiuslik kandidaat, Isamaa esinaiseks igati sobilik. Soovitan tallinlastel, vähemalt konservatiivsete vaadetega inimestel, toetada teda ka kohalikel valimistel, kui ta sügisel taas kesklinna valimisringkonnas kandideerib.
Eile käis uudistest läbi, et Solman ei ole veel otsustanud, kas ta nõustub kandideerima Tallinna linnapeaks. Isamaa paneb oma linnapeakandidaadi seal lõplikult paika pärast homset suurkogu. Üldine arusaam on selline, et kui Perling valitakse erakonna juhiks, saab temast ka selle linnapeakandidaat Tallinnas. Samas oleks kahtlemata mõistlik pakkuda seda kandidaadi-kohta talle ka juhul, kui erakonna juhina jätkab Seeder. See raskendaks kindlasti oluliselt nende niiditõmbajate tegevust, kes üritavad sellisel juhul vastasseisu erakonnas ilmselt veelgi eskaleerida, et eraldada selle küljest ühendus Parempoolsed ja ülejäänud Isamaa sisuliselt potist alla lasta.
Järgmine teema. Valimisliit “Roheline Saku Vald”, laiemalt tuntud tegijatest on seal ka praegu volikokku kuuluv majandusteadlane Ivar Raig ja kunagine rahandusminister Mart Opmann, teatas, et teeb Riigikogu liikmetele ja vajadusel ka valimiskogus ettepaneku seada presidendivalimistel kandidaadina üles Tarmo Soomere, praegune Eesti Teaduste Akadeemia president. Ühinen selle ettepanekuga. Presidendivalimised toimuvad enne kohalikke valimisi. Valimiskogu koosolekule saan ma minna parimal juhul vaatlejana, nagu 2016. aastal, mitte hääleõigusliku liikmena, kuid avaldan siinkohal põhimõttelist toetust Soomere kandidatuurile.
Põhjus selles, et minu hinnangul on ta tänavu võimalikest valikutest ainus, kes ei ole tugevalt seotud ühegi erakonnaga ja mõjuks tasakaalustaja, mitte tasakaalu kõigutajana. Kui presidendiks saaks Jüri Ratas, jõuaks Kadriorgu tagasi selline nö. bütsantslik (“joogid autosse”) poliitiline kultuur, mida esindas omal ajal tegelikult ka Toomas Hendrik Ilves, mis tuleks Eesti poliitikast minu arvates täielikult välja rookida. Praegu ametisolev president Kersti Kaljulaid, kelle on kuulutanud nüüd enda presidendiks Eesti 200, ei oma enam suuremate erakondade toetust ja on hakanud mõjuma ühiskonda lõhestavalt. President peaks aga olema ikkagi rahvast ühendav kuju, vastuvõetav võimalikult suurele osale ühiskonnast. Samal põhjusel ei sobi selleks EKRE pakutud Henn Põlluaas. Rohkem võimalikke kandidaate praegu silmapiiril ei ole. Ja tõenäoliselt ei tule.
Rohelised teatasid, et Tartus on nende linnapeakandidaat Johanna Maria Tõugu. Tõenäosus, et temast saab sügisel Tartu linnapea, ei ole ilmselt väga suur, kuigi täielikult välistada seda muidugi ei saa. Eelmine kord rohelised seal kohalikel valimistel oma nimekirjaga ei osalenud ja Tõugu ei ole varem valimistel kandideerinud. Tulemus on seega üsna prognoosimatu. Mulle on ta jäänud meelde asjaliku tudengina Tartu Ülikoolis aines kriitiline mõtlemine ja argumenteerimine toimunud loengutest. Ta oli seal aktiivne osaleja, kellel oli palju küsimusi ja huvitavaid tähelepanekuid. Lühidalt: üks selline inimene, kelle sõnavõtte tasub jälgida – sealt võib tulla väga huvitavaid mõtteid.
Nüüd aga siis Viljandi asjadest. Esmaspäeval lahkus abilinnapea Janika Gedvil, kellele läks eelmistel kohalikel valimistel ka minu hääl, Isamaast, et minna nüüd valimistele erakonna Eesti 200, see tähendab Kivibergi rühmituse ridades. Nagu arvata võis, võetakse ta maha ka abilinnapea kohalt, mis kuulub Isamaale. Erakond peab leidma talle asendaja, kes ei pruugi jääda ametisse kauemaks kui mõneks kuuks. Mõistlik oleks panna selleks ilmselt Gert Elmaste, kes vastutab praegu linnavalitsuse liikmena osaliselt samade valdkondade eest.
Tundub, et mingit suurt tüli nüüd siiski majas ei ole, teravat omavahelist vastandumist Isamaa ning Eesti 200 tõenäoliselt arendama ei hakka. Ando Kiviberg, kelle valimisloosungiks on võetud nähtavasti “Ma armastan Viljandit!” (ei maksa imestada, kui see tuleb tuttav ette, sest 2009. aastal toetus Reformierakond oma kohalike valimiste kampaaniates samale teemale kogu Eestis, toona oli selline tunnetele apelleerimine üsna edukas, Viljandis saadi selle abil väga ülekaalukas võit, mistõttu üritabki Eesti 200 seda nüüd ilmselt korrata), see Kiviberg kirjutas oma Sakalas avaldatud valimispropagandas enda arvele küll ka suure osa sellest, mis on tehtud Viljandi linna poolt ära pärast 2017. aasta valimisi, mil tema on selle juhtimisest eemal seisnud, kuid määris samas lausa mett mokale Seedrile, tänades teda lobitöö eest, mis on toonud Viljandisse suuri rahalaevu, aga tunnustades ka praegust linnavalitsust, kes tema projektide elluviimisega tublisti hakkama on saanud. Koalitsioonikõlbulikkusega ei tohiks seega mingeid probleeme tekkida. Suur visionäär Kiviberg on valmis kasutama ka praeguste asjapulkade abi. Uute projektidena on kaalumisel, nagu ma tema artiklist aru sain, ordulossi taastamine ja köisraudtee üle Viljandi järve.
Kuigi need on tegelikult muidugi mõlemad juba vanad mõtted. Seega ongi siin nüüd paras koht võtta lõpuks ikkagi ette see valimisprogramm, millega Isama ja Res Publica Liit nelja aasta eest viljandlaste ette tuli. See oli toona üks lühemaid, vaid neli tuhat tähemärki, kuid väga lakooniline, sisaldas palju punkte. Kõigepealt loeti ette eelmise nelja aasta jooksul Viljandis tehtud suuremad asjad, seejärel hakati laduma: “Et Viljandis oleks veelgi parem elada, selleks valmib veekeskus” jne.
Tuleb tunnistada, et paljud selles programmis toodud punktid on tänaseks tegelikult osaliselt või täielikult täidetud või siis parajasti töös. Viimast võib samas muidugi öelda ka veekeskuse kohta, mille projektiga edasiliikumist kinnitab ka tänane Liba-Sakala. Kui kõik sellised punktid välja jätta, jääb veel palju neid, nagu lubadus toetada riigiasutuste tulekut Viljandisse, mida mina tavalise üksikkandidaadina, kelle mõju on oluliselt väiksem kui mõnel üleriigiliselt tegutseval parlamendierakonnal, ilmselt oma programmi võtta ei saa.
IRL lubas siis korrastada koos korteriühistutega kvartalisisesed parklad Männimäel ja Paalalinnas, rajada kesklinna uusi parkimiskohti, ühendada omavahel jalgrattateed, rajada õuesõppenurki ja mänguväljakuid, toetada hoovide ja avalike puhkealade korrastamist, kohandada kõnniteid lapsevankri, ratastooli ja rulaatoriga liikumiseks, arendada välja soodsa ja tänapäevase ühistranspordi ning sotsiaaltranspordi teenuse, teha korda mõned eraldi nimetatud ning palju teisi tänavaid ja kõnniteid, parandada liikumispuudega inimeste juurdepääsu avalikele hoonetele ja arendada välja laste turvakoduteenuse, pakkuda viipekeele tõlke teenust, teha korda koolistaadionid ja ka vana spordihoone. Jne. Jne. Jne.
Kuna mina ei omaks üksikkandidaadina volikokku pääsedes isegi õigusaktide algatamise õigust, mis on reserveeritud Viljandi linnavolikogu hetkel kehtiva töökorra kohaselt saadikurühmadele, saaksin hääletada seal vaid ühe või teise algatuse poolt või vastu. Neid eelpool loetletud asju ma tõenäoliselt toetaksin. Kindlasti ka paljusid teisi, mis jäid praegu sinna “Jne. Jne. Jne.” alla, kuid ilmselt ei ole mõtet hakata neid kõiki nüüd siia ritta laduma, sest tänavu tuleb Isamaa arvatavasti ikkagi välja uue programmiga, mis ei pruugi eelmisega päris täpselt kattuda.
Kui lähtuda vaid sellest vanast programmist, kujuneks minust volikogus tõeline Isamaa kaasajooksik. Selles oli tegelikult ainult mõni üksik punkt, mida ma ei toetaks. Eks seegi oli üks põhjustest, miks minu hääl eelmine kord just sellele erakonnale läks. Peab aga vaatama, milliste lubadustega nad tulevad välja sel aastal. Võib ju juhtuda, et tänavu ei ole programmiline ühisosa nendega enam nii suur.