Kahe nädala eest sai võetud poolenisti läbi see valimisprogramm, millega sotsid tulid Viljandi linnas välja 2017. aastal. Nüüd vaatan siis üle selle teise poole, tuues sealt välja punktid, mida mina linnavolikogu liikmena toetaksin, toetamata jätaksin või mille vastu oleksin.
Üks sotside lubadus oli luua hetkeolukorda arvestav ja toimiv regionaalne turismistrateegia ning soodustada turismi kõrghooajal välikohvikute teket. Seoses koroonakriisi ja selle jätkuva mõjuga on sellistest uhketest strateegiatest saanud tänaseks ilmselt paljuski kasutu vanapaber. Seetõttu mina selles osas väga entusiastlik ei ole. Raha läheks selle peale aga kindlasti omajagu. Mulgi Kultuuri Instituut paneb praegu kokku Mulgimaa turismistrateegiat kümneks aastaks. Instituudi juhataja ütles äsja Sakalale, et sellega tegelemiseks oleks neil vaja lausa eraldi inimest. Viljandis sellist asja ette võtta ei ole täna minu arvates õige hetk. Võiks veidi oodata, et näha mis suunas maailm nüüd üldse edasi areneb, kas rahvusvaheline turism varasemal kujul enam taastubki ja milline on suurte massiürituste tulevik. Koroonaeelne olukord ei pruugi ju tagasi tulla – see aga mõjutaks oluliselt ka Viljandi turismisektori edasist arengut.
Välikohvikute osas ei saa ma sotside programmist täpselt aru, kuidas Viljandi linn nende teket soodustama peaks. Kas sellega, et ei loo mingeid takistusi? Kui mõeldud on seda, et neid võiks lasta igal pool vabalt avada, siis päris kõnni- ja sõiduteede kinnipanemist ma ei poolda, inimesed peavad saama igal pool vabalt liikuda, aga seal, kus nende jaoks on ruumi, võib välikohvikuid muidugi avada. Soodustusena võiks ehk tulla kõne alla see, et linn ei võta maa kasutamise eest mingit maksu, kuid see oleks sisuliselt konkurentsieelise loomine teatud ettevõtjatele ja ebaaus teiste, näiteks ainult siseruumides tegutsevate kohvikute suhtes. Ma ei arva, et linn peaks osasid eraettevõtjaid sel moel doteerima.
Hariduse osas oli sotsidel muidugi palju asjalikke lubadusi, näiteks lubati jätkata Viljandi lasteaedade korrastamist, tagada tugispetsialistide kättesaadavus kõigile koolidele ja lasteaedadele, nagu ka see, et hariduslike erivajadustega noortele jääks Viljandisse oma kool, mis toetaks nende õpihuvi ja individuaalset arengut nende eripärasid arvestavas keskkonnas.
Lubati veel ka soodustada kultuuriakadeemia, kutseõppekeskuse ning linna huvi- ja üldhariduskoolide koostööd huviharidussüsteemi edasiarendamisel ning otsida välisrahastuse toel võimalusi avada Viljandis keskkonnahariduse keskus, mis pakuks keskkonnateemalisi koolitusi ja säästva ehituse ning majanduse õpet. Ma arvan, et ressursside säästva kasutamise printsiibist lähtudes oleks otstarbekas edendada sellist õpet juba olemasolevate õppeasutuste baasil, mitte mingit päris uut keskust rajades.
Samas lubati ka väärtustada elukestvat õpet ning otsida võimalusi selle avardamiseks, säilitada Viljandis täiskasvanuile gümnaasiumihariduse andmine, toetada elujõuliste erakoolide tegevust ning nende laienemist, kasutada riigi poolt antavat toetust huvihariduse kättesaadavamaks muutmiseks vähekindlustatud peredele. Kõik sellised riiklikud toetused tuleb linna poolt loomulikult ära kasutada. Gümnaasiumiharidust saaks täiskasvanutele anda tegelikult ju ka Viljandi Gümnaasiumi baasil, selleks ei ole tingimata vaja päris eraldi kooli – selles mõttes näib pikemas perspektiivis tõenäoline VTG ühendamine mingis vormis Viljandi Gümnaasiumiga, kuigi praegu seda ette ei nähta ja lähema nelja aasta jooksul see tõenäoliselt veel ei juhtu.
Erakoolide osas on olemas waldorfkool, mis näib toimivat suhteliselt hästi, aga ka näide ebaõnnestumisest 2015. aastal alustanud Oja Kooli näol. Alternatiiv munitsipaalkoolidele võiks muidugi põhimõtteliselt olemas olla, kuid samas ei peaks seda minu arvates toetama iga hinna eest. Pigem võiks keskenduda siin hoopis sellele, et avada erinevatest pedagooglistest lähenemistest lähtuvaid suundi linnale kuuluvates õppeasutustes, juba lasteaedades. Nii oleks rahastuse jätkusuutlikkus, aga ka kontroll õppekvaliteedi üle ilmselt paremini tagatud.
Rahaliste lubaduste poolest olid sotsid üsna helded. Ühest küljest lubati tõsta lasteaedade ja huvikoolide kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate alampalk üldhariduskoolide pedagoogide alampalga tasemele ning hoolitseda selle eest, et kui edaspidi tõstetakse üldhariduskoolide õpetajate alampalka, tõstetakse samavõrra õpetajate palka ka linnale kuuluvates haridusasutustes. Teisest küljest lubati aga langetada lasteaia kohatasu kümne protsendini alampalgast. Praegu on see Viljandis 12-13%. Mõlemad muidugi kenad lubadused. Pole ainult selge, mille arvelt palka tõstetakse, kui lastevanemate osalust kulude katmises samas vähendatakse. Linna eelarve ei ole ju siiski päris kummist, raha taevast ei saja ja puu otsas ei kasva.
Sotside programmist jäi samas silma ka üks võimalik koht kokkuhoiuks. Nimelt lubasid nad väärtustada Sihtasutuse Viljandi Hariduse Arengufond tegevust ning toetada selle jätkusuutlikku tööd linna hariduspoliitika arendamisel. See uhke nimega sihtasutus asutati 2013. aastal eraisikute poolt, aga on saanud Viljandi linnalt nii tegevus- kui ka projektitoetusi, mida sotsid siis nähtavasti suurendada tahtsid, sest mida muud see “väärtustamine” ja “toetamine” tähendas. Nimetatud sihtasutuse juhataja on Kalle Küttis, nõukogu esimees Randel Länts ja käesoleva aasta esimese kvartali seisuga oli selle palgal kaks inimest, keskmise kuutasuga 1240 eurot.
Kui vaadata sihtasutuse veebilehte, sealt selle tegevuse kohta aga palju infot ei leia. 2019. aastal pandi õlg alla Viljandimaa hariduskonverentsi korraldamisele. Facebooki lehel, kus viimane postitus pärineb eelmise aasta sügisest, on jagatud põhiliselt viiteid teiste postitustele ning haridusteemalistele artiklitele, uudistele ja töökuulutustele. Samast leiab siiski ka ühe video, 2017. aastast, kus Juhan-Mart Salumäe esineb, just sobivalt enne kohalikke valimisi, tervitusega algava kooliaasta puhul. Käesolevaks aastaks, mis on juhtumisi jälle valimiste aasta, valmistatakse koostöös Viljandimaa Omavalitsuste Liiduga nüüd aga ette uut hariduskonverentsi.
Usun, et sellest tuleb taas tore üritus, kus kohalikud haridustöötajad saavad asjalikke ettekandeid kuulates ja töötubades osaledes meeldivalt aega veeta, ning neile jagatakse tunnustust, mis paneb tundma ennast väärtustatu ja hinnatuna. Minu arvates võiksid rahaeraldised sellistele sihtasutustele olla aga siiski seotud selge kohustusega toimida avalikkuse jaoks läbipaistvalt, et ei saaks jääda muljet, nagu oleks need loodud selleks, et keegi saaks seal lihtsalt vaikselt tiksuda, aktiviseerudes siis, kui on taas käes aeg pakkuda platvormi esinemiseks mingitele poliitikutele, kelle püüdluste hulka kuulub ka selliste sihtasutuste suurem rahastamine avalikest vahenditest. Ma saan aru, et asjaosalised ise võivad pidada sellist tõlgendust täiesti meelevaldseks ja/või lausa pahatahlikuks, kuid selline on paraku mulje, mis sellest praegu kõrvaltvaatajatele võib jääda.
Sotsid lubasid veel toetada Viljandi Avatud Noortekeskuse tegevust kõigis noorsootöö valdkondades, tagada vajaliku materiaalse toe linna noorsootöö arendamiseks ning kaasata linnavolikogu päevakorras olevate küsimuste arutamisprotsessi Viljandi Noortevolikogu, anda sellele õigus nimetada linnavolikogu komisjonidesse hääleõigusega esindajaid ning luua koos noortevolikoguga lihtsam rahastussüsteem noorte omaalgatuslike ideede toetamiseks.
Juriidiliselt on Viljandi noortevolikogu praegu linnavolikogu poolt moodustatud ajutine komisjon, mitte sellest sõltumatu esinduskogu. Minu arvates oleks kõige mõistlikum kujundada see ümber hoopis MTÜ-ks, mis saaks taotleda oma projektide ja tegevuse jaoks toetusi ka muudest allikatest, ei peaks toetuma üksnes linna rahakotile. Olen aga saanud aru, et asjaga seotud noored ise, olles võib-olla veidi vanemate seltsimeeste ja poliitnoorte mõju all, seda ideed ei toeta, vaid näevad noortevolikogu eelkõige just sellise organina, mille peamiseks rolliks on jagada linnaeelarvest saadavat raha ehk otsustada avalike vahendite kasutamise üle.
Vähim, mida noortevolikogu sõltumatuse suurendamiseks Viljandi linnas teha saaks, on viia selle põhimäärusesse sisse muudatus, mis laseks valida selle esimehe noortevolikogu enda liikmetel, nagu seda tehakse paljudes teistes omavalitsustes, näiteks Viljandi vallas. Praeguse korra järgi valitakse ta linnavolikogu liikmete hulgast, pannakse sisuliselt paika võimuloleva koalitsiooni poolt. Sellist muudatust toetaksin ma kindlasti. Mis puudutab sotside lubadust anda noortevolikogule õigus määrata hääleõigusega esindajaid linnavolikogu teistesse komisjonidesse, siis tasuks lasta vaadata oma valimisprogramm teine kord enne avaldamist üle mõnel juristil, kes sealt sellised lapsikused kindlasti välja roogiks.
Veel lubasid sotsid otsida koos naaberomavalitsustega võimalust rajada Viljandisse üliõpilas- või õpilaselamu ehk internaat, mis leevendaks õppurite ühiselamupinna puudust linnas. Mõeldud on see ilmselt eelkõige Viljandi Gümnaasiumisse mujalt õppima tulevate noorte majutamiseks. Kuna mina kavatsen seista linnavolikogu liikmena eelkõige viljandlaste huvide eest, hääletan kindlasti sellise internaadi rajamise vastu, sest mida suurem on tung gümnaasiumi mujalt, seda raskem on ju sinna pääseda kohalikel noortel. See ei ole okei, kui osad noored peavad minema Viljandist gümnaasiumi Tartusse või Tallinna, sest jäetakse oma kodulinnas ukse taha. Ma ei usu, et ükski neist pärast seda siia kunagi väga tagasi tahaks tulla.
Viljandis sündimine võib ju küll olla juhus, kuid siia elama jäämine on paljude noorte jaoks tänapäeval ikkagi mitte paratamatus, vaid valik. Mida kauem saavad noored viljandlased jätkata oma haridusteed Viljandis, seda suurem on tegelikult tõenäosus, et see valik langetatakse Viljandi kasuks. Seetõttu on minu meelest oluline mitte niivõrd inimeste mujalt siia elama meelitamine, vaid see, et Viljandis sündinud ei kaotaks sidet oma kodulinnaga. Pidupäevakõnedes armastatakse küll jätkuvalt rääkida, et noortel tulebki käia ja maailma vaadata, et siis targemana tagasi tulla, aga minu arvates tuleks ka selline lahkuma õhutamine lõpetada, sest tegelikult on tagasitulijaid ikkagi suhteliselt vähe. Kui juba ära minnakse, siis enamasti ka mujale jäädakse.
Sotsid lubasid veel ka hooldada ja uuendada mängu- ja spordiväljakuid ning tagada nende ohutus kõigile vanusegruppidele; algatada kampaania “Minu esimene kiiver”, mille raames kingitakse igale jalgratta juhilubade eksami sooritajale jalgrattakiiver. Seda esimest punkti ma muidugi toetan, kes siis seda ei teeks, aga taolist kampaaniat mitte, sest minu arvates ei peaks linn tegelema kingituste jagamisega. Nagu jalgrattaid, nii on ka kiivreid ju väga erinevaid. Sobiva ja taskukohase leiab endale igaüks ise või koos oma vanematega. Parem oleks kasutada raha mitte sellisteks kampaaniateks, mille abil pidulikel tseremooniatel särava naeratuse saatel asju jagavad poliitikud üritavad ju sisuliselt osta endale maksumaksjate raha eest tulevaste valijate ja nende vanemate poolehoidu, vaid lihtsalt jalgrattateede korrastamiseks, et jalgrattaga sõitjatel oleks väiksem tõenäosus kukkuda ja viga saada.
Sotside valimisprogrammis oli sees ka lubadus muuta jalgrattaga liiklemine kesklinnas kergemaks, luua juurde jalgrattateid ning teha Viljandisse jalgrattahoidlad ja -pumplad. Minu arvates võiks muuta jalgrattaga liiklemist kergemaks kogu linnas, ei pea piirduma kesklinnaga. Kindlasti tuleks seejuures arvestada ka nüüd Viljandisse jõudnud elektritõukerataste hullust. Kus vähegi võimalik, seal tuleks suunata nad kõnniteedelt ära eraldi jalgrattateele, et ka jalakäijad saaksid Viljandis rahulikult liikuda. Jalakäijate huvid on kindlasti asi, mida nüüd linnas jalgrattaliiklust edendades ära ei tohiks unustada.
Üks punkt sotside programmis, mille elluviimist ma linnavolikogus toetaksin, on tõsta kaasava eelarve maht 75 tuhande euroni, muutes ühtlasi selgemaks rahastamise põhimõtted. Mis puudutab aga lubadust muuta arusaadavamaks ja lihtsamaks linna tegevustoetuste ja stipendiumite taotlemine, siis arusaadavamaks võiks seda kindlasti teha, aga kui lihtsamaks muutmise all on mõeldud raha jagamist ilma aruandluskohustuseta, siis seda ma toetada ei saa. Lubadus tunnustada vabatahtlike tegevust ja soodustada linnas vabaühenduste tööd on samuti nii ebakonkreetne, et mul on raske siin mingit kindlat seisukohta võtta. Kui tunnustamise all mõeldakse seda, et poliitikud saavad hakata jagama uhketel üritustel tänukirju ja aumärke, kogudes endale nii valijaskonna silmis sotsiaalset kapitali, siis sellistele algatustele vastan tiraadiga egalitarismi toetuseks. Kui tunnustamine ja soodustamine tähendab aga lihtsalt raha jagamist, on lood samuti keerulised.
Sama kehtib sotside lubaduse kohta tunnustada inimeste algatusi oma koduümbruse, elamupiirkonna, linnaosa või muu linnaruumi korrastamisel. Pigem võiks vaadata üle linna heakorraeeskirja kaudu kehtestatud nõuded. Näiteks on seal praegu kirjas, et kinnistu omanik on kohustatud niitma kinnistul regulaarselt muru ja heina selliselt, et oleks tagatud kinnistu esteetiline väljanägemine. Samas levib tänapäeval arenenud maailmas, kohati juba ka Eestis, linnades liigilise elurikkuse tagamiseks linnaniitude rajamine. Ja teada on ka see, et see pidev muru niitmine tekitab mitte üksnes mürareostust, vaid aitab kaasa ka kliima soojenemisele. Minu arvates võiks Viljandis omanikele pandud niitmiskohustuse kaotada ja ka linn ise võiks olla murukõrbete tekitamisel tagasihoidlikum. Praegu on sellega selgelt üle pingutatud.
Veel lubasid sotsid luua võimalusi linnaaedade tekkeks, ei tea kuhu, täiendavaid võimalusi noortel töötada linna heakorratöödel, olen põhimõtteliselt nõus, rajada Männimäele ning vajadusel ka teistesse linnaosadesse koerte jalutusväljakud ning muuta lemmikloomade kiibistamise ja registrisse kandmise kohustuslikuks. Lisaks jalutusväljakutele võiks koertele teha minu arvates ka ühe korraliku harjutusväljaku. Kunagi oli üks järve ääres, Ranna puiestee ja Hariduse tänava ristumiskoha lähedal. Vanasti toimusid seal ju vahest päris suured koerte kokkutulekud ja võistlused. See maa seal kuulub linnale, oleks harjutusväljaku jaoks iseenesest hea paik, kui koeraomanikud sinna ka autodega kuidagi ligi pääseksid. Päris linnaosades sees on jalutusväljakute jaoks sobivaid kohti leida ilmselt raskem.
Sotsid lubasid jätkata koos teiste omavalitsustega maakondlike ühisürituste korraldamist, mis hoiaksid Viljandimaa identiteeti. Kuna maakonda on jäänud alles ainult neli omavalitsust, võiks seda haaret minu arvates siiski laiendada, kaasates oma ühisüritustesse ka Põltsamaa valla ja Tõrva valla, mille alad kuulusid veel eelmise sajandi alguses suuresti Viljandimaa alla. Nende tõmbamine tugevamalt tagasi enda mõjusfääri võiks kindlasti olla üks Viljandi nö. välispoliitilistest sihtidest.
Veel lubasid sotsid moodustada linnavalitsuse juurde Kultuuriakadeemia, Pärimusmuusika Aida, Ugala ja linna kultuuriasutuste ning -seltside esindusisikutest koosneva kultuurikoja, mis kujundaks Viljandis ühtset kultuuripoliitikat ja turunduskeskkonda. See on muidugi tore jutt, aga tegelikult on need asutused ikkagi kõik omavahel ka konkurendid publiku tähelepanu pärast, objektiivselt võttes on nende huvid kohati vastandlikud, teineteist välistavad, mistõttu ei maksa loota, et sellise kultuurikoja moodustamise kaudu väga ühtse kultuuripoliitika ja turundustegevuseni jõuda õnnestuks. Kui neil esineb mingis osas huvide kattumist, jõuavad nad konkreetse koostööni kindlasti ka ilma linnavalitsuse vahetalituseta, nagu seni.
Sotsid lubasid taastada Sakala Keskuse rolli linna kultuurielu koordinaatori ja kultuurihuviliste abistajana ning vaba aja veetmise paigana, toetada Koidu seltsimaja säilitamist ja renoveerimist ning Viljandiga seotud traditsioonilisi festivale, kultuuri- ja spordiüritusi, aga ka linnaosade kogukondade omaalgatuslikke kultuuri- ja spordiüritusi, tunnustada väljapaistvate rahvusvaheliste saavutuste puhul lisaks sportlastele ka kultuuri- ja teadusvaldkondade üksiktegijaid, soodustada koos kultuuriakadeemiaga loomemajanduse võimaluste arendamist ja kutsuda Viljandisse oma tegevusala praktiseerima kultuurivaldkondades aktiivseid tipptegijaid nii Eestist kui välismaalt, luues selleks soodustustel ja toetustel põhineva residentuurisüsteemi, otsida koos erasektori ja kunstnikega võimalust luua Viljandi kesklinna esinduslik kunstigalerii.
Kõik see võtaks muidugi jälle omajagu raha. Kas nende loetletud punktide taga olid sotsidel ka mingid konkreetsemad plaanid või väljendasid need lihtsalt üldisemaid sihte ja soove, seda mina ei tea. Mingi täiesti uue, esindusliku kunstigalerii rajamist ma ei poolda, sest see tõmbaks vältimatult ära ressursse juba olemasolevate näitusesaalide sisustamiselt kunstiga. Minu arvates võiks linn panustada hoopis rahaliselt rohkem nende töösse. Hoida ja arendada seda, mis on juba olemas, mitte hakata rajama midagi sellist, mille tõttu muule paratamatult palju vähem jääks. Suurem hulk väikeseid, eriilmelisi ja omanäolisi näitusesaale on kohaliku kunstielu arengule kokkuvõttes kindlasti parem kui üks suur ja uhke, väga esinduslik galerii.
Veel lubasid sotsid luua igasse linnaossa soodsad tingimused tervist edendavateks tegevusteks ning igasse linna piirkonda multifunktsionaalse spordiväljaku, arendada välja järveäärse sporditaristu ja täiustada rannajalgpalli väljakut, et seal saaksid toimuda rahvusvahelise tasemega võistlused, rajada rahvusvahelistele normidele vastava vasaraheiteväljaku, renoveerida koolistaadionid ja -õued ning soetada huvi- ja üldhariduskoolidele uued füüsilise aktiivsuse instrumendid, toetada jääkeskuse tegevust ja arengut, Huntaugu vaba aja keskuse arengut ning Männimäele praeguse rulapargi asemele vastupidavama ja kvaliteetsema betoonist rulapargi rajamist.
Osaliselt on need asjad juba tehtud. Selle viimasega seoses ei saa ma jätta mainimata, et betoonile kukkuda on oluliselt valusam kui mõne pehmemast materjalist rambi peal trikke tehes, vigastuste oht kindlasti suurem. Minu arvates võiks arendada ja propageerida eelkõige võimalusi tegeleda tervisespordiga, mille puhul vigastuste, traumade ja ka ületreenimisest tingitud sandistumise oht on väiksem. Noortele võib küll meeldida ennast proovile panna ja kombata inimvõimete piire, aga kui pärast tuleb elada selle pärast pool elu liigese- ja seljavaludega, antibiootikume neelata ja arstide vahet joosta, pole see lõpuks tegelikult üldse tore.
Sotsid, nagu ka mitmed teised erakonnad, lubasid ühtlasi rekonstrueerida spordihoone vana osa. See on kindlasti vaja kunagi ära teha. Samuti lubasid nad muuta spordiklubide rahastamise printsiibid tõhusaks ja läbipaistvaks, täpsustamata kuidas täpselt, ning Viljandi järve terviseraja aastaringselt kasutatavaks. Minu meelest seda juba kasutataksegi aastaringselt, talvel lihtsalt rohkem suusatamiseks. Ei tea, mis nad seal veel teha tahavad.
Viimane lubadus sotsid 2017. aasta valimisprogrammis oli jätkata koostööd Viljandi vallaga Holstre-Polli kompleksi arendamiseks. Viljandi vald on pöördunud nüüd linna poole ettepanekuga anda endale kuuluv osa kõnealusest kompleksist üle vallale, et see saaks selle arendamise tõsisemalt käsile võtta. Minu arvates võiks seda teha. On üsna arusaamatu, miks Viljandi linn peaks tegelema selle linnast umbes 15 kilomeetri kaugusel asuva kompleksi arendamisega. Pigem võiks teha vallaga koostööd, et rajada linna piiri äärde, näiteks Paalalinna ja Jämejala vahele, veel mõni korralik terviserada. Samuti tuleks mõelda koostöös Viljandi haiglaga välja, mis võiks tulla sinna praeguse haigla asemele, kui kesklinnas valmib uus tervisekeskus. See maa kuulub valla piiresse, kuid on sisuliselt nagu linna jätk. Sellistel vahetult linnaga piirnevatel aladel on koostöö vallaga ilmselt põhjendatud ja vajalik.
Kokkuvõttes leidus sotside valimisprogrammis nelja aasta eest seega palju lubadusi. Osad neist jäid veidi liiga üldsõnalisteks, osadega ma ei nõustu, aga osasid oleksin ma kindlasti ka ise volikogus toetamas. Järgmisel nädalal vaatan üle Reformierakonna vana valimisprogrammi. Seejärel võtan ette nüüd sotside eestvedamisel moodustatud valimisliidu Südamega Viljandis oma. Tänaseks aga lõpetan.