Olen vaadanud juba üle EKRE, Isamaa ja sotside 2017. aasta valimisprogrammid Viljandi linnas. Nüüd on järg Reformierakonna käes, kuhu kuulub teatavasti ka meie praegune linnapea Madis Timpson, kellele andis eelmine kord hääle 411 valijat. See tulemus jättis ta üldarvestuses alles kolmandaks, eespool olid nii sotside esinumber Helmen Kütt kui ka EKRE linnapeakandidaadina esinenud Jaak Madison. Sügisel on nüüd siis tulemas Timpsoni jaoks omamoodi usaldushääletus.
Nelja aasta eest kuulutas Reformierakond oma suureks eesmärgiks (aastateks 2017–2021) muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Selle nimel lubati anda endast 100% ja rohkemgi. See suur eesmärk on jäänud saavutamata. Rahvastikuregistri andmetel on Viljandi elanike arv langenud viimase nelja aasta jooksul enam kui tuhande võrra. Sellele eelnenud nelja aasta jooksul oli see näitaja 915 inimest. Seega on tegelikkuses hoopis kiirenenud Viljandi linnas elanike arvu kahanemine, kusjuures eriti puudutab see tööealist elanikkonda ja alla 6-aastaseid lapsi. Üle 65-aastaste viljandlaste arv tõusis 2018. aastal üle nelja tuhande ja nende osakaal kogu elanikkonnas ongi juba pikemat aega järjest kasvanud.
Sisuliselt on seega toimunud mitte üksnes Viljandi elanike arvu kiire kahanemine, vaid ka elanikkonna vananemine, mis tähendab, et kõik need poliitikud, kes räägivad praegu Viljandi muutmisest kasvava elanikkonnaga linnaks, kas ei adu tegelikult toimuvat, ei mõtle seda tõsiselt, räägivad lihtsalt soovunelmadest või soovivad mingit massilist immigratsiooni. Kuna mina ei pea seda viimast soovitavaks ega ka tõenäoliseks, ütlen nüüd hoopis nii, et on väga hea, kui järgmise nelja aasta jooksul õnnestub peatada Viljandi elanike arvu kahanemise kiirenemine, mis on toimunud tänaseks juba pikemat aega. Aastaks 2025 elab Viljandis kindlasti vähem kui 16 tuhat inimest, aga vähem kui 15900 oleks juba läbikukkumine.
Seega nõustun ma reformierakondlastega küll selles, et linna arengu seisukohalt on võtmeküsimuseks elanikkond, kuid pean nende poolt nelja aasta eest püstitatud suurt eesmärki jätkuvalt täiesti ebarealistlikuks. Kui järgmise nelja aasta jooksul õnnestub saavutada see, et Viljandi elanike arvu kahanemine enam rohkem ei kiirene, võib sellele järgneva nelja aasta jooksul ehk jõuda selleni, et elanike arvu kahanemine hakkab aeglustuma, seejärel võib loota selle stabiliseerumist. Kui kõik läheb hästi, võib jutt Viljandi muutmisest kasvava elanikkonnaga linnaks kõlada usutavalt juba 2033. aasta kohalikel valimistel ehk 12 aasta pärast, varem kindlasti mitte, kusjuures see on tegelikult äärmiselt optimistlik stsenaarium.
Üle 65-aastased inimesed moodustavad juba kõvasti enam kui neljandiku Viljandi hääleõiguslikest elanikest. Kuna vanemaealiste valimisaktiivsus on üldiselt kõrgem keskmisest ja palju suurem kui noortel, võib nende osakaal valimas käinute hulgas küündida sügisel umbes kolmandikuni. See tähendab, et erakonnal, mis ei suuda seda valijagruppi kõnetada, ei õnnestu siin tõenäoliselt valimisi võita. Minu arvates on just see peamine põhjus, miks Reformierakond jäi Viljandis eelmine kord oma häältesaagilt alla sotsidele.
Eraldi eakatele suunatud osa oli pandud Reformierakonna valimisprogrammis kõige lõppu ja oli seal kõige lühem ning sisutum. See koosnes vaid lubadustest võimaldada eakatele tasuta arvuti- ja nutiseadmete õpet, jätkata sõidusoodustuste maksmist ning toetada aktiivsete eakate ettevõtmisi ja ühingute tegevust. Linna poolt makstavad sõidusoodustused on tänu riigi poolt rahastatud tasuta ühistranspordile päevakorrast maas. Riigikontroll ei pea seda süsteemi jätkusuutlikuks, kuid praegune valitsuskoalitsioon seda ilmselt lõhkuma ei hakka ning tõenäoliselt ei tehta seda ka pärast 2023. aasta parlamendivalimisi, sest tegemist oleks ebapopulaarse sammuga, mis läheks pealegi vastuollu Euroopa Liidu suure eesmärgiga saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus, sest see viimane eeldab ikkagi ühistranspordi eelisarendamist.
Tasuta arvuti- ja nutiseadmete õpet võiks minu arvates võimaldada kõigile soovijatele, kuid iseküsimus on see, kas selliseid kursusi peaks korraldama ja rahastama just Viljandi linn. Haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel, Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatuna viiakse praegu mitmesuguseid täiskasvanud elanikkonnale suunatud tasuta kursusi läbi Viljandi Kutseõppekeskuses Vana-Võidus. Kui eksisteerib tõesti vajadus selliste väga algtaseme kursuste järele, mida Reformierakonna programmis nähtavasti silmas peeti, võiks linn ju pöörduda lihtsalt haridus- ja teadusministeeriumi poole ettepanekuga, et see koolitustellimust vastavalt täiendaks. Viljandi ja Vana-Võidu vahet sõidavad tasuta bussid päris tihedalt, teekond kestab umbes 10 minutit. Seetõttu tundub mulle, et oleks ebamõistlik, kui linn ise kusagil mingit sellist õpet korraldama hakkaks.
Reformierakonna kolmas eraldi eakatele suunatud lubadus oli toetada aktiivsete eakate ettevõtmisi ja ühingute tegevust. See on nii üldsõnaline ja ebakonkreetne, et ei hakka seda siin pikemalt kommenteerimagi. Selge see, et ükski volikokku kuuluv või sinna kandideeriv isik ei väljenda sellele mingit põhimõttelist vastuseisu – keegi ei hakka ju lubama seda, et ei toeta aktiivsete eakate ettevõtmisi ja ühingute tegevust. Põhimõtteliselt on kõik kindlasti selle printsiibi poolt.
Koostöö ja kaasamise osas lubas Reformierakond hoida kogukonda ühtsena, leidis, et linnavõim peab olema kodanike teenistuses, lubas soodustada linnaosade kogukondade omaalgatusi ja kahekordistada “kaasava ehk linnakodanike huve arvestava eelarve” mahtu. Selle viimase punkti sõnastus oli huvitav selles mõttes, et võis jätta mulje nagu kogu ülejäänud linnaeelarve ei peakski arvestama või ei arvestaks linnakodanike huve – see oli reformierakondlaste poolt küll päris enesekriitiline avaldus.
Nende lubadus kahekordistada kaasava eelarve mahtu on jäänud aga täitmata. Kui eelmine kord käis kohalike valimiste eel erakondade vahel lausa võistupakkumine selles, kes lubab kaasavat eelarvet kõige rohkem suurendada (kõige heldemaid lubadusi jagas selles osas EKRE), siis nüüd võis Sakalast lugeda kohalike sotside juhi Juhan-Mart Salumäe programmilist artiklit, milles ta leidis, et ehitushindu ja elukalliduse kasvu arvestades oleks asjakohane summa 50 tuhat eurot. Nelja aasta eest oli sotside programmis kirjas 75 tuhat. Selle põhjal võib jääda mulje, et Salumäe arvates on ehitushinnad ja elukallidus vahepeal hoopis langenud. Tegelikult on asi muidugi selles, et kaasav eelarve ei ole viljandlaste hulgas enam kuigi populaarne. Lihtsalt selle suurendamist lubades nüüd enam hästi hääli ei püüa, vaid võib hoopis kaotada.
Salumäe soovitud 50 tuhat on ehitushindade tõusu arvestades kõvasti vähem kui Reformierakonna neli aastat tagasi lubatud 60 tuhat, mis peaks olema tänase seisuga umbes 75 tuhat ehk just see summa, mida lubasid eelmine kord sotsid. Viiekümne tuhande eest ei oleks saanud isegi sellist diskosammast, mis praegu Posti ja Koidu tänava nurgal kastis seisab. Minu arvates oleks kaasava eelarve suurendamine nii tagasihoidlikus mahus sisuliselt kodanike üle irvitamine. Parem võiks selle siis juba hoopis kaotada.
Reformierakond pidas veel oluliseks, et Viljandis oleks ettevõtlusega tegelemine mugav ja lihtne, ning lubas seista selle eest, et Viljandisse lisanduks riigisektori töökohti. Ettevõtluskeskkonda kujundatakse siiski suuresti keskvõimu otsustega ja ka riigisektori töökohtade liikumine ühte või teise omavalitsusse sõltub rohkem keskvõimust, mitte omavalitsuse soovidest. Samas on aga Reformierakond praegu sealgi võimutüüri juures, seega on just nüüd õige aeg need lubadused teoks teha.
Reformierakondlasest rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus kuulutas hiljuti, et Eestis on vaja sisulist maksudebatti, käies ise välja mõtte langetada tulumaksumäär 20-lt protsendilt 13-15 protsendile, mis laekuks kõik kohalikele omavalitsustele. Arvan, et samas vaimus võiks Viljandi linnapea Madis Timpson tulla nüüd välja ettepanekuga tuua Eesti pealinn üle Viljandisse, sest teatavasti on teaduslikud uuringud kinnitanud hüpoteesi, mille kohaselt on poliitiline korruptsioon väiksem riikides, kus pealinn on rajatud nö. tühjale kohale ega ole suur majanduslik keskus. Viljandit küll päris lagedaks maaks pidada ei saa, aga Tallinnaga võrreldes sobiks see Eesti pealinnaks selles mõttes kahtlemata paremini. Keskvõimu ületoomine siia tõmbaks tõenäoliselt käima kogu Lõuna-Eesti arengu. On aeg avada selles küsimuses üleriigiline debatt. Tuleb tõsiselt arutada Viljandi ordulinnuse taastamist, et sinna saaks rajada valitsuse residentsi. Suurema riigireformi käigus on muidugi vaja ühendada ka peaministri, presidendi ja Riigikogu esimehe ametikoht – nimetatagu seda ühendatud riigipead edaspidi siis füüreriks või ordumeistriks, vahet pole.
Seda, millisele tasemele on langenud Eestis poliitilised debatid, näitab kõige paremini ilmselt tõsiasi, et pean nüüd kohe mainima, et eelöeldu näol oli tegemist nö. nalja, mitte lihtsalt juraga, sest muidu leidub kindlasti neid, kelle arvates ma mõtlesingi seda kõike täiesti tõsiselt. Tegelikult on loomulikult väga suur vahe, kas riigipead nimetatakse ordumeistriks või lihtsalt füüreriks.
Siinkohal on aga paras aeg tänaseks lõpetada. Reformierakonna 2017. aasta valimisprogrammi ülejäänud punktid võtan ma ette kahe nädala pärast. Järgmisel nädalal vaatan üle tänavu sotside eestvedamisel moodustatud valimisliidu Südamega Viljandis programmi.