Nonii. Lõpuks jõuan ka tänavuste valimisprogrammide läbivaatamise juurde. Sotside eestvedamisel loodud valimisliidu “Südamega Viljandis” avaldatud programm kannatab osaliselt samade hädade käes, millel sai juba peatutud seoses sotside nelja aasta taguse programmiga, mille järgi see valimisliit sai endale nime. Uues programmis on kokku üle kümne tuhande tähemärgi, aga veidi enam kui poole sellest moodustab sissejuhatus, see on selline üldisemat laadi heietus, milles kuulutatakse, et Viljandil on küll suur potentsiaal (meie piirid on täpselt seal, kus me need ise seame), kuid linna areng on seiskunud, seda juhitaks justkui selge eesmärgi ja tulevikuvaateta, julgust suuri ja põhimõttelisi muutusi ellu kutsuda ei ole, kammitsad peituvad aga samas sageli lihtsalt otsustajate endi peades. Teisi sõnu: Viljandit valitsevad praegu ilged stagnandid. Valimistel võib selline populistlik vastandumine ehk isegi taas hääli tuua, aga pärast valimisi ollakse muidugi jälle väga pettunud, kui ükski senine võimupartei ei taha nendega koalitsiooni teha.
Viljandi sotside valimisstrateegia meenutab kangesti seda, mida Eesti kommunistid kasutasid edukalt juba ligi 100 aastat tagasi, 1920-ndate alguses, kui põrandaaluse EKP eestvedamisel moodustati legaalseid töölisorganisatsioone ning oma paretipiletita seltsimehi koondades Töörahva Ühine Väerinne. See kommunistide variorganisatsioon osales 1923. aastal mitte ainult Riigikogu, vaid veelgi edukamalt kohalikel valimistel, kogudes enim hääli nii Tallinnas, Tartus kui ka Viljandis. Teiseks tuli siin siis Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, kuhu kuulus ka sõjaeelse Viljandi kauaaegseim linnapea August Maramaa, ning kolmandaks samuti sotsiaaldemokraatlik Tööerakond, mille valimisnimekirja juhtis muide toonane Sakala peatoimetaja Karl Baars. Nii et selles, et Sakala praegune arvamustoimetaja on kuulutanud ennast vaadetelt sotsiaaldemokraadiks, võib tegelikult näha lihtsalt traditsiooni jätkamist.
Valimistel saavutatud edu sai aga kommunistidele saatuslikuks. Järgmisel aastal toimus suur kohtuprotsess, kus neist 149 pandi riigireetmises süüdistatuna kinni. Teiste hulgas näiteks Olga Künnapuu (hilisema nimega Lauristin), kes oli valitud äsja 20-aastaselt Tallinna linnavolikokku, kuid mõisteti siis eluks ajaks sunnitööle, kust vabanes siiski ligi 15 aastat hiljem, 1938. aasta amnestiaga. Selle kohtuprotsessi lõppotsuse väljakuulutamise nurjamiseks korraldatud 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ebaõnnestus, kuid 1940. aastal õnnestus meie kohalikel kommunistidel NSV Liidu toetusel teatavasti siiski võimule tulla. Vahepeal vanglas veedetud aastad olid neid muidugi veelgi enam radikaliseerinud. Väga leebelt ei olnud neid seal koheldud, näiteks Olga Künnapuule tõmmati Viljandi vanglas isegi hullusärk selga – selle eest, et ta korraldas seal oktoobrirevolutsiooni aastapäeval “Internatsionaali” laulmist.
Tänapäeval ei ole poliitilised vastasseisud Eestis enam nii teravad. 2017. aasta kohalike valimiste ajal toimunuga seoses on praegu küll tagaotsitav valimisliidu Südamega Tartu eestvedaja Meelis Kaldalu (kutsus ta toona mindki selles valimisliidus kandideerima), keda tahetakse nähtavasti samuti hullusärki panna ehk sundravile allutada, kuid päris 149 protsessi mõõtu poliitilisi kohtuprotsesse pärast iseseisvuse taastamist toimunud ei ole. NSV Liit on kadunud ajalukku ning selliseid kehtiva riigikorra täielikku muutmist taotlevaid jõude, nagu olid kunagi kommunistid, keda toetaks tugevalt mõni teine riik, Eestis praegu ei eksisteeri. Meie tänased sotsid oleks toonaste kommunistide silmis ilmselt mingid väikekondalikud revisionistid ehk marksismi reeturid. Selles mõttes nende vahele kindlasti võrdusmärki tõmmata ei saa.
Samas vaatab SV (nimetagem seda valimisliitu nii) programmist siiski vastu sarnane retoorika, mis iseloomustas omal ajal ka kommuniste, lihtsalt mõnevõrra pehmemal kujul. Üks on muidugi see, et aeg on seljad kokku panna, ühtsuses peitub jõud, aga samas ka jutt ahelatest, milles on võimatu kasvada – see näib olevat üsna otsene viide “Internatsionaalile”: “Keeb mässul rind ja võitlus lõhub / me orjakütked, ahelad!”
Teine laul, mis seda programmi lugedes meenus, on Apelsini esituses tuntud “Me armastame ooperit”. Nimelt on SV programmis kirjas, et nad armastavad Viljandit. Sama loosungi on võtnud kasutusele Ando Kiviberg, erakonna Eesti 200 linnapeakandidaat, kes samuti armastab Viljandit, aga mitte nii palju, et siin elada. SV programmis öeldakse üsna otsesõnu, et paljud neist on Viljandi kodanikud, kuid teised lihtsalt siit pärit inimesed. Mööndes, et nad võivad oma sünnilinna arengusse jätkuvalt panustada, on tegelikult mujal elavate inimeste osalemine siin kohalikel valimistel minu meelest siiski problemaatiline, sest selleks peab inimese registreeritud elukoht olema Viljandis, aga elukoha kohta valeandmete esitamine on seadusega keelatud – see on õigusrikkumine, mille avaliku toimepanemisega õõnestatakse sisuliselt ühiskondlikku moraali, seaduse autoriteeti laiemalt.
Tõenäoliselt ei hakka õiguskaitseorganid sügisel kontrollima, kas kohalikel valimistel kandideerivad isikud elavad ikka tegelikult seal, kus nad rahvastikuregistrisse kantud andmete kohaselt väidetavalt elavad. Minu arvates võiks sellise reegli, mille järgimist praktikas ei kontrollita, üldse kaotada, aga kuni see kehtib, tasub siiski jälgida, kas inimesed seda järgivad, sest kui seda eiratakse, võib sellest teha ju teatud järeldusi selle kohta, kui lugupidavalt suhtutakse seaduste järgimisse üldisemalt. Sellistest väikestest õigusrikkumistest võivad kasvada välja suuremad. Poliitiline korruptsioon saab alguse just sellest, kui valijad sellistele pisiasjadele läbi sõrmede vaatavad.
SV ei anna muidugi lubadust edendada Viljandis poliitilist korruptsiooni. Selle asemel lubavad nad hoopis tõeliselt avatud linnajuhtimist, kuulutades pidulikult, et Viljandist peab saama kõige paremini korraldatud, kõige paremini toimiv ja kõige elamisväärsem linn Eestis. Ja seda mitte pelgalt loosunglikult. Väidetavalt on neil julgust tegeleda suure visiooni kõrval ka detailidega. Viimaste kohta sellest valimisprogrammist siiski palju ei selgu. Samas aga rõhutatakse, et lisaks sotsidele on valimisliidus erakondliku kuuluvuseta isikuid ning koostööd tahetakse teha kõikidega, kellele Viljandi käekäik korda läheb, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest. Erakondadele kohati lausa vastandutakse, ühes loosungis kuulutatakse, et “Viljandi ei kuulu erakondadele või nende esindajatele!”
Valimisliidu veebilehel on avaldatud praegu 12 nime, erakonda kuulub neist küll vaid neli ehk kolmandik, kuid kaheksa ehk 2/3 on kandideerinud varem valimistel sotside parteinimekirjas, ülejäänud on uued tulijad. Eks paistab, milline see isikkoosseis lõpuks olema saab, aga ka 2017. aastal moodustasid parteilased sotside parteinimekirjas tegelikult vähemuse. Suurem osa ametlikult erakonda ei kuulunud, kuigi mõni oli kandideerinud selle nimekirjas koguni Riigikokku. Lisaks oli seal roheliste esindaja Peep Tobreluts. Nüüd üritati kaasata veel erakonda Eesti 200, aga kui see tulebki lõpuks ikkagi välja oma eraldi nimekirjaga, ei pruugi SV kandidaatide nimekiri erineda lõpuks oma koosseisult palju varasemast sotside parteinimekirjast. Vahe on siis selles, et toona osaleti valimistel erakonna nime all, aga nüüd esinetakse erakondandeülese ja neile näiliselt justkui isegi vastanduva valimisliiduna.
Võimalikku häältesaaki, aga ka juba kandidaatide värbamist silmas pidades on see sotside jaoks ilmselt igati mõistlik lähenemine. 2017. aasta septembris, vahetult enne kohalikke valimisi, oli nende erakonna üleriigiline reiting 19%, praegu kõigub kusagil 7-8% kandis. Selge see, et selline toetustaseme üldine ning üpris tugev langus avaldaks nüüd mõju ka nende tulemusele kohalikel valimistel Viljandis. Selles mõttes on täiesti arusaadav, miks nad otsustasid pakendada ennast siin ümber valimisliiduks. Selle nimekirja on kergem värvata ka erakondliku kuuluvuseta kandidaate, kes ennast täna sotside parteinimekirjaga ilmselt nii agaralt siduda ei tahaks.
SV programmi teise poole, milles on toodud välja nende kuus sammu Viljandi arendamiseks, võtan ette kahe nädala pärast. Järgmisel nädalal pöördun veel korraks tagasi Reformierakonna vana programmi juurde. Lõpetuseks aga jälle üks konstruktiivne ettepanek. Kuna see loosung, “Me armastame Viljandit!”, on osutunud nüüd äärmiselt populaarseks, võiksid juhtivad poliitikud teha siin enne valimisi, näiteks folgifestivali raames, suure ühislaulmise, kus nad saaksidki Apelsini “Me armastame ooperit” viisil väljendada oma armastust Viljandi vastu. Eeskujuks sobiks muidugi see kuulus jõululaul, millega kunagised Viljandi tuntud tegijad veebis jätkuvalt meeleolu loovad.
Ohh, milline kena vaatepilt see oleks! Aaltonen ja Hallemaa, Kiviberg ja Seeder, sotsid ja EKRE-mehed, kõik sõbralikullt koos laulmas. Viljandi tõmbaks sellega endale jälle kõvasti tähelepanu ja siinsed poliitikud paistaksid silma tõeliselt positiivsest küljest, näidates, et suudavad oma erimeelsustest hoolimata lõbusalt koos aega veeta. Kusjuures sinna saaks panna ju sisse ka poliitilisi sõnumeid, näiteks sotsid võiksid lehvitada vikerkaarelippu ja EKRE-mehed näidata selle peale rusikat ja hakata neid taga ajama või siis laulda mingeid enda propgrammilisi seisukohti. See läheks publikule kindlasti paremini peale kui tavapärased valimisdebatid, millest on saanud tänaseks sisuliselt surnud formaat.