Kahe nädala eest jäi pooleli Reformierakonna 2017. aasta valimisprogrammi läbivaatamine. Enne sellega jätkamist peatun lühidalt meie uue abilinnapea personaalküsimusel, mille vastu mõni kodanik huvi on tundnud. Janika Gedvili asemel sai nüüd siis abilinnapeaks 32-aastane Jane Koitlepp, kes on paistnud seni silma peamiselt aktiivse naiskodukaitsjana. Ta on naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine ja saanud oma tegevuse eest selles liinis aasta vabatahtliku aumärgi, mille andis üle president Kersti Kaljulaid, ning kuulutatud tänavu ka aasta naiskodukaitsjaks. Minul isiklikult temaga mingeid kokkupuuteid olnud ei ole, seega saan tugineda siin ainult avalikult teadaolevale infole ja kuulujuttudele.
Kohalikel valimistel ei ole Koitlepp seni kandideerinud, kuid parteipoliitikaga sidus ta ennast väga varakult. Ta on kuulunud nii Viljandi linna kui ka Pärsti valla noortevolikokku. Tegutses omal ajal aktiivselt Rahvaliidu noortekogus ning astus juba 18-aastaselt ka erakonda. 2006–2010 kuulus Rahvaliitu, seejärel 2011–2020 Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, liikudes sealt eelmisel suvel edasi Isamaasse. Sakalale antud intervjuus seletas ta nüüd, et tema vaated on pigem ikkagi parempoolsed, konservatiivsed ja rahvuslikud, ning ta tundis, et Isamaa on erakond, mis nendega kõige rohkem kokku sobib. Huvitav küll, miks ta kuulus siis enne seda ligi 10 aastat sotside ridadesse, kelle poliitiline suund oli juba tema parteisse astumise ajal pigem ikkagi vasakpoolne, liberaalne ja internatsionalistlik ehk sisuliselt vastupidine tänase Isamaa omale? Kas vahepeal on toimunud mingi maailmavaateline kirgastumine?
Samas tundnud Koitlepp ka seda, et Isamaa on erakond, kus ta ennast kõige paremini teostada saab, öeldes veel, et Isamaa tähendab talle peret ja pere väärtustamist, inimeste iseseisvaks kasvatamist ja nende küll aitamist, aga pigem õnge, mitte niisama kala andmist. Siinkohal tuleb mainida, et Isamaa liige on juba pikemat aega ka tema ema, kellele Isamaa naiskogu andis eelmisel aastal koguni “Isamaa aasta ema” aunimetuse. Erakonna esimees Helir-Valdor Seeder on aga juhtumisi tema ema koolivend. Seega on Viljandi uuel abilinnapeal, keda Sakala tituleeris verivärskeks poliitikuks, tegelikult väga tugev poliitiline seljatagune. Sedasi justkui tühjalt kohalt, valimistel osalemata päris igaüks abilinnapeaks ei saa. Selleks on ikkagi vaja erakonnas mõjuvõimsaid toetajaid. Sotside ridades need tal nähtavasti puudusid, Isamaas on olemas.
Viimased kümme aastat töötas Koitlepp reisikonsultandina. Enne abilinnapeaks saamist oli lapsehoolduspuhkusel. Kuna reisifirmade tulevik on praegu üsna ebaselge, ei olnud ka töökoha vahetamine vaid mõned kuud enne valimisi tema jaoks tegelikult ilmselt nii riskantne, nagu võib esmapilgul tunduda. Estravel, kus Koitlepp töötas, on kannatanud koroonakriisi tõttu ju küllaltki rängalt – eelmise aasta esimeses kvartalis, mille lõpus piirid juba kinni pandi, oli selle maksustatav käive veel ligi 1,7 miljonit, tänavu vähem kui 400 tuhat eurot. Töötajate arv langes samal ajal 156-lt 95-le. Allesjäänud töötajate palku on kõvasti kärbitud. Keskmine brutopalk on praegu hinnanguliselt umbes 800 eurot. Lapsehoolduspuhkusel olijaid teatavasti koondada ei saa, kuid ei ole üldse selge, kas või kui kauaks ja millise tasu eest Koitlepale seal nüüd tööd oleks jätkunud. Ettevõtte majanduslikult keerulist seisu näitab ju seegi, et selle omanikud on kritiseerinud ka avalikult ja päris teravalt erinevaid koroonakriisiga seoses kehtestatud piiranguid.
Isegi siis, kui tema ametiaeg abilinnapeana piirdub ainult nelja kuuga, teenib Koitlepp ikkagi 2800 eurot kuus ja lisaks veel kolme kuupalga suuruse lahkumishüvitise, kokku seega 19600 eurot, mis oleks Estravelis töötades praeguse seisuga umbes kahe aasta keskmine palk, kusjuures selle töökoha püsimine nii kaua oleks üsna ebakindel. Nii et see on see kohaliku õukonnameedia poolt avaldamata jäetud taust, mille tõttu ringlevad nüüd linnas jutud, et Seeder andis lihtsalt ühe oma vana tuttava lapsele nö. sotsiaalse töökoha.
Kas see tähendab, et ta ulatas õnge, mitte vaid kala, seda näitab muidugi tulevik. Vaatasin seda linnavolikogu istungit, kus Koitlepp üsna üksmeelselt ametisse kinnitati. Tundus, et ta on ise praegu väga entusiastlik ja hakkamist täis, mistõttu võib loota, et ta vähemalt üritab selle tööga korralikult hakkama saada, kuid ettekujutus nendest probleemidest, mille lahendamisega tal abilinnapeana tegeleda tuleb, näis olevat veel üsna tagasihoidlik.
Kui küsiti, mis probleemid on meil tema vastutusalas kõige suuremad, hakkas Koitlepp rääkima, et tema isiklik huvi on jalgrattad, jalgrattateede rajamine ja laste liikluskasvastus, mis peaks algama juba 1. klassist. Hiljem selgus, et ta on ise ka jalgratturi juhilubade koolitaja. Seega näib tal olevat selle teema osas otsene huvide konflikt, mille tõttu ta peaks tegelikult linnavalitsuses vastavate teemade aruteludes ja hääletustes osalemisest taanduma. Samas ma loomulikult nõustun, et liikluskasvatus peaks algama võimalikult varakult, isegi juba lasteaias, nagu näevad tegelikult ette ka valitsuse kehtestatud laste liikluskasvatuse kord ning koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava – kui Viljandis on kusagil probleeme nende täitmisega, tuleb asja muidugi parandada.
Väga konkreetseks Koitlepp oma plaanide avamisel siis ei läinud. Kui küsiti, mis on see võluvits, millega panna lapsed nüüd nelja kuuga jalgrattaga sõites kiivrit kandma, hakkas ta rääkima täiskasvanute eeskujust, mis peaks algama volikogu enda liikmetest. Kui küsiti, kas talle ei tundu, et hakata juhtima Viljandi hariduselu ilma kõrghariduseta (Koitlepp omandab praegu Tallinna Ülikoolis rekreatsioonialast kõrgharidust, bakatöö kaitsmine peaks toimuma jaanuaris) on veidi liiga julge samm, vastas ta lihtsalt, et tema on juhi rollis kindlasti kui juht, mitte kui spetsialist. Siinkohal soovitaks ma küll jätkata õpinguid magistriastmes Tartu Ülikoolis, erialal muutuste juhtimine ühiskonnas, mis ongi mõeldud just selliste ametikohtade täitjate ettevalmistamiseks.
Kui Helmen Kütt väljendas lõpuks mure selle pärast, et Koitlepp ei rääkinud midagi elukaare teisest poolest, omastehooldajate, hooldekodude jms. teemadest, millega tegelemise eest ta nüüd abilinnapeana samuti vastutab, ei osanud Koitlepp midagi spetsiifilist välja tuua, aga arvas siiski, et omastehoolduses ja üleüldse võiks olla väga suur roll vabatahtlikel, nende motiveerimisel ja rakendamisel. Mida ta selle all täpselt mõtles või kuidas seda endale ette kujutab, ma ei tea. Kevadel patrullisid kohalikud naiskodukaitsjad tema juhtimisel küll mänguväljakutel, et jälgida, kas lapsed peavad kinni valitsuse kehtestatud hajutatuse reeglist, aga voodihaigetel vanuritel mähkmete vahetamine on siiski selline töö, mida nad päris vabatahtlikult tõenäoliselt teha ei tahaks, vähemalt mitte pikemat aega. Samas teatas Koitlepp, et võtab kõik ideed rõõmuga vastu, ootab konkreetset sisendit.
Siinkohal on muidugi kiusatus teha ettepanek panna Viljandi linnas tööle ühiskondlikud koroonainspektorid, kelle ülesandeks on kontrollida, kas kõik avalikes kohtades viibivad isikud on ikka korralikult vaktsineeritud. Ma ei imestaks, kui sügisel hakataksegi midagi sellist tõsimeeli arutama. Sakala partei ju kindlasti toetaks!
Nali naljaks, aga tegelikult on poliitilise järelkasvu kesisus kahtlemata tõsine ja süvenev probleem. Juba praegu moodustavad Viljandi linnavalitsuse ja volikogu koosseisust enam kui 40% 60-aastased või vanemad isikud, kes on sealt mõne valimistsükli pärast, näiteks aastaks 2033 tõenäoliselt pea kõik kadunud. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist sündinud noori on vaid mõned üksikud ja nendegi ambitsioonid näivad olevat suunatud rohkem Viljandist väljapoole. 1960-ndatel ja 1970-ndatel sündinute najal püsib mäng ilmselt veel mõnda aega koos, aga veidi pikemas perspektiivis ei ole seis Viljandis ka selles osas just kuigi roosiline. Seetõttu tasub hoida kindlasti pöialt, et Koitlepp oma uues ametis läbi ei kõrbeks, vaid jääks kohaliku tasandi poliitikasse figureerima pikemaks ajaks.
Sakalas ilmunud intervjuus uuriti juba, kas temast võiks saada sügisel Isamaa linnapeakandidaat. Koitlepp ütles, et seda ei ole veel arutatud, aga tema oleks muidugi nõus, kui erakond seda vajalikuks peab. See oleks muidugi huvitav käik. Kandidaadina ei oleks ta võib-olla isegi nõrgem kui eelmine kord Harri Juhani Aaltonen. Tema kiire tõusmine linnapeaks tundub aga äärmiselt ebatõenäoline. Minu teada näitas üks hiljuti läbiviidud küsitlus, mille tulemusi ei ole avalikustatud, et Isamaa reiting on langenud viljandlaste hulgas juba allapoole EKRE omast. Osaliselt on see tingitud sellest, et Isamaa arvelt on tõusnud siin nüüd Eesti 200, mille tuntumateks tegijateks on varasemad isamaalased. Lõplik tõde selgub muidugi valimistel, aga kuna Isamaad pitsitab siin ühest küljest EKRE ja teisest ikkagi ka Eesti 200, näib ülimalt ebatõenäoline, et linnapea koht sügisel neile võiks minna. Samas oleks Koitlepp võib-olla selline linnapeakandidaat, kelle abil Isamaa saaks nüüd sügisel kõige paremini tõrjuda üheaegselt nii erakonna Eesti 200 kui ka EKRE poolt lähtuvat ohtu oma häältesaagile. Samuti oleks sotside valimisliidul raske kujutada stagnatsiooniparteina erakonda, mille esinumber on noor naine, kes kandideerib kohalikel valimistel esimest korda.
Minu arvates võiks kehtida Viljandis kirjutamata reegel, et isegi abilinnapeadeks ei panda inimesi, kes ei ole veetnud eelnevalt vähemalt ühte ametiaega, see tähendab nelja aastat volikogus. Samas tuleb tunnistada, et poliittehnoloogiliselt oleks Isamaa jaoks mingis mõttes tõesti päris mõistlik teha sellest inimesest nüüd enda linnapeakandidaat. Aga eks tulevik näitab, kui pikaks ja kõrgelennuliseks tema poliitiline karjäär kujuneb. Enne valimistulemuste selgumist ei ole ilmselt mõtet sel teemal enam rohkem spekuleerida.
Nii palju siis sellest. Lõpetuseks räägin nüüd veidi ka Reformierakonna vanast valimisprogrammist, mis sai võetud osaliselt läbi juba kahe nädala eest. Reformierakonna plaani kohaselt peaks Viljandis olema meeldiv ja turvaline elukeskkond, kus lapsed ja noored väärivad arenemiseks kaasaegseid võimalusi, haridus ja kultuur on tipptasemel ja innovatiivne ning vaba aega saab veeta tervislikult ja aktiivselt. Loosungitega on seega asi korras, need kõlavad tõesti kenasti. Palju oli nende programmis muidugi selliseid punkte, mis on tänaseks tehtud või parajasti töös, nagu näiteks Järveotsa elamukvartali arendamine, haigla rajamine kesklinna, linna sissesõiduteede korrastamine jne.
Üks lubadus oli ehitada valmis Valuoja ja Vaksali tänava kergliiklusteede tunnelid. Peaaegu valmis on saadud see, mis viib Valuoja orust Ugala ja gümnaasiumi juurde (kuidas see praktikas tööle hakkab, seda saame veel näha), kuid Valuoja puiestee ja Jakobsoni tänava ristmikule plaanitava tunneli ehitamiseni jõutakse praeguste kavade kohaselt alles 2024. aastal. Arvestades seda, et seal asub ohtlik ülekäigurada, kus juhtus äsja jalakäija surmaga lõppenud liiklusõnnetus, võiks seda teha siiski varem, võimalikult kiiresti, sest Valuoja oru teises servas asuva tunneli avamine suurendab kindlasti liikumist ka sellel ülekäigurajal. Seetõttu on selle asendamine tunneliga muutumas minu meelest üsna kiireloomuliseks ülesandeks – mida kauem venitatakse, seda suurem on ju tõenäosus, et mõni jalakäija või jalgrattur sellel ülekäigurajal veel viga või koguni surma saab.
Reformierakonna valimisprogrammis oli ka palju selliseid lubadusi, millel olen peatunud juba varem teiste erakondade programme kommenteerides, nagu lubadus ehitada valmis veekeskus ja korrastada spordihoone vana osa, otsida koostöös erasektoriga võimalusi linna kaasaegse kunstigalerii rajamiseks ja rajada Viljandisse koertepark. Ei hakka neil kõigil siin nüüd enam uuesti peatuma. Toon välja ainult ühe asja, mis silma torkas, nimelt teatas Reformierakond valijatele Viljandi linnas: “kaasame noortevolikogu liikmed vallavolikogu komisjonide töösse ja suurendame noorte omaalgatuste projektifondi.” Sisuliselt samalaadne lubadus oli ka sotsidel, kelle programmi lahates ma seda juba kommenteerisin, kuid siinkohal väärib tähelepanu, et Reformierakond kasutas oma valimisprogrammis sõna “vallavolikogu”.
Tekkis lihtsalt küsimus: Kes neil selle teksti kokku kirjutas? Kas see valmis mingil copy/paste-meetodil? Kuidas võis juhtuda, et mitte keegi nii silmatorkavat apsakat ei märganud? Kas nende kandidaadid siis ise oma erakonna valimisprogrammi korralikult ei lugenudki, et see viga kellelegi silma ei jäänud? Kui tõsiselt nad oma lubadusi siis tegelikult üldse võtavad?
Reformierakond lubas seista ka selle eest, et lasteaia kohatasu ei suureneks, aga praktikas ei ole selleks midagi tehtud. Lasteaia kohatasu on Viljandis jätkuvalt seotud riikliku alampalgaga, kasvades seega iga kord, kui alampalka tõstetakse. On muidugi võimalik, et kohatasu suurenemise all mõtlesid reformierakondlased mitte selle kasvu eurodes, vaid protsendina alampalgast. Sellisel juhul ei saa neid ehk tõesti süüdistada oma valimislubaduse rikkumises, küll aga valijaid eksitava lubaduse andmises.
Minu arvates võiks lasteaia kohatasu langetada Viljandis praeguse 12-13% pealt 10%-le alampalgast, kuid seda mitte kuidagi järsult langetades, vaid üleminekuperioodiga, mis tähendab, et alampalga kasvades oleks kohatasu tõus lihtsalt väiksem. Aga kas midagi sellist kunagi juhtub või mitte, sõltub muidugi sellest, kui tõsiselt võtavad oma valijatele antud lubadusi erakonnad, pea kõik seni Viljandis valimistel osalenud, kes on lubanud lasteaia kohatasu kasvu piirata.
Veel lubas Reformierakond tõsta lasteaia- ja huvikooliõpetajate töötasusid, säilitada Viljandi Kaare Kooli, tõhustada lasteaedades ja põhikoolides pakutavaid tugiteenuseid, jätkata sünni- ja ranitsatoetuse maksmist, renoveerida lasteaiahooned ja uuendada õpikeskkonda, teha korda koolide staadionid, rajada nende juurde multifunktsionaalsed pallimänguväljakud, teha korda lasteaedade ja koolide juures olevad kõnniteed ja parklad, muuta kõnniteed hästi liigeldavaks nii lapsevankri kui ka ratastooliga, rajada jalgrattaparklad ja eraldi sõidualad jalgratastele, arendada edasi Uue tänava lasteparki, ehitada Viljandisse välitreeningpargid, toetada laste mänguväljakute rajamist linnaosadesse.
Samuti selgus nende programmist, et nad peavad kultuuriakadeemiat ja Ugalat linnale jätkuvalt olulisteks koostööpartneriteks, toetavad jäähalli arendamist Viljandi Jääspordikeskuseks ning lubasid ehitada Viljandi järve terviseraja äärde grillimisvõimalusega puhkekohad. Loodetavasti on reformierakondlased teadlikult sellest, et seal asub Viljandi maastikukaitseala, kus tuleb käia tulega ümber eriti hoolikalt. Lõkkekohtade rajamine tuleb kooskõlastada ka keskkonnaametiga. Kuna mina isiklikult ei usu, et sellised grillimiskohad jääksid kasutamata ebakaines olekus isikute poolt, kes võivad käia tulega ümber äärmiselt hooletult, pigem võib kujuneda sellistest labrakatest seal lausa reegel, tasuks minu arvates olla nende rajamisega siiski tagasihoidlik ning äärmiselt ettevaatlik, et oht tule laialdasemaks levikuks oleks tõesti minimaalne. Kõige parem, kui seal muidugi üldse tuld ei tehtaks.
Reformierakond lubas veel rajada Viljandi järve äärde maailmatasemel sõude- ja aerutamiskeskuse, renoveerida ja valgustada Uueveski oru jalgtee, jätkata Valuoja orgu vabaaja pargi loomist koos BMX-jalgrattakrossi rajaga ning toetada Uueveskile discgolfi raja ehitamist. Tundub, et midagi läks neil seda programmi kirjutades või hiljem ellu viies segamini. Discgolfi rada tehti hoopis Valuoja orgu, ratastega tehakse trikke ikka Uueveskil.
Lubati ka kahekordistada noorte spordi- ja kultuuritoetused. Ei tea, kuidas on lugu konkreetselt noorte osas, aga kui vaadata eraldatud tegevustoetusi, siis on need kultuuri- ja spordivaldkonnas kokku tänavu vaid 11,5% suuremad kui 2017. aastal. Toetuste kahekordistamine kõlab valimisprogrammis muidugi uhkemalt kui lubadus tõsta neid 11-12%, mis katab enam-vähem nelja aasta inflatsiooni, aga seda arvestades endast tegelikult suurt kasvu ei kujuta. Eks paistab, kas erakonnad siin ka tänavu sedasi erinevaid toetusi mitmekordistada lubavad. Kui nad seda teevad, on peaaegu alati tegemist valijate teadliku petmisega, sest tegelikult saadakse enamasti aru, et selline toetuste järsk kasv ei ole lihtsalt võimalik, see käiks linnale üle jõu.
Turvalisuse suurendamiseks lubas Reformierakond uuendada Viljandis avalike valvekaamerate võrgustikku, mida tuleb aga tehnika kulumisest ja tehnoloogia arengust tulenevalt muidugi nii või teisiti järk-järgult teha. Selles mõttes võivad nad sama lubadusega nüüd ilmselt uuesti välja tulla. Lubati seista ka selle eest, et uute ehitiste arhitektuuriline lahendus kaunistaks linna. Tuntuimaks näiteks on nüüd siis nähtavasti see Posti ja Koidu tänava nurgal asuv kast. Üldiselt olid Reformierakonna lubadused suunatud rohkem noorematele inimestele. Nagu eelmises nende programmi puudutanud kommentaaris märgitud, oli nende nõrgimaks kohaks see, et peaaegu puudus eakatele suunatud osa. Varsti saame siis näha, milliste lubadustega nad sel korral viljandlaste hääli püüdma tulevad. Ja nelja aasta pärast selgub taas, kui paljud neist on täidetud või jäänud täitmata.