Eestimaa Looduse Fond pöördus nüüd kõigi kohalikel valimistel kandideerivate isikute poole küsimusega, kas nad on selle poolt ja valmis tegutsema selle heaks, et nende omavalitsuses majandatakse kohalike kogukondade jaoks olulisi riigimetsi edaspidi püsimetsana. Vastasin jaatavalt.
Viljandi linna haldusterritooriumil asub RMK poolt hallatavat riigimetsa üsna vähe, kuid Viljandi järve teisel kaldal seda veidi siiski leidub. Kõrgendatud avaliku huviga alana sellest seni midagi määratletud ei ole, aga minu arvates võiks seda teha, sest tegemist on ümber järve kulgeva terviseraja ääres või vahetus läheduses asuvate eraldistega – puistutega, mis kujundavad maastikupilti, pakkudes silmailu terviserajal liikuvatele inimestele.
Metsa majandamine püsimetsana tähendab seda, et seal ei tehta lage- ega turberaiet, vaid piirdutakse valik- ja hooldusraiega. Ma ei poolda lageraiete täielikku keelustamist, mida on Eestis nõudnud osad aktivistid (erakond Eestimaa Rohelised algatas aasta tagasi lausa petitsiooni selles küsimuses rahvahääletuse korraldamiseks). Teostasin ise juhtumisi alles sel aastal endale kuuluvas metsas lageraie ühel 0,28 hektari suurusel eraldisel, kus see oli nähtud ette madala täiuse tõttu, et asemele saaks kasvada uus ja tihedam mets. Samas leian siiski, et Viljandi järve ümber võiks see olla välistatud.
Kuni hiljutise ajani see nii oligi, kuid kevadel kiitis valitsus heaks Viljandi maastikukaitseala uue kaitse-eeskirja, millega leevendati varasemaid piiranguid. Keskkonnaameti nõusolekul võib teostada nüüd maastikukaitseala Viljandi piiranguvööndis turberaiet langi pindalaga kuni üks hektar ja lageraiet hall-lepikutes langi pindalaga kuni 0,5 hektarit. See tähendab, et RMK võib näiteks Kalmani kääru juures terviseraja ja järve vahelt metsa kohati juba täiesti maha võtta, kui keskkonnaamet oma nõusoleku annab. Võib arvata, et selle nõusoleku saamisega RMK-l raskusi ei tekiks. Esialgu oli keskkonnaametil nüüd kavas lubada selles piiranguvööndis lageraiet hall-lepikutes lausa pindalapiiranguta.
Eestimaa Looduse Fond on koostanud omapoolsed soovitused omavalitsustele metsade kasutuse suunamiseks, aga ka kogukondadele kaasarääkimiseks kohalike metsaotsuste kujundamises. Fondi juhatuse liige Siim Kuresoo rõhutas nüüd saadetud küsimuse kaaskirjas, et kõige parem võimalus kõrgendatud avaliku huviga alade metsade käekäiku suunata on kohalikel omavalitsustel üldplaneeringutes, millega saab seada tingimusi nende majandamiseks, sest üldplaneeringutes seatud tingimusi tuleb RMK-l arvestada metsamajandamiskava koostamisel ja neid peab arvestama ka raielubade väljastamisel.
Kohalike kogukondade huve saab kaitsta küll ka kõrgendatud avaliku huviga alade metsamajandamiskavade koostamise protsessis ettepanekuid esitades ja koosolekutel osaledes, kuid nagu kogukondadele koostatud soovitustes on märgitud, tasub metsaraietele kindlate tingimuste seadmiseks panustada pigem üldplaneeringutele. RMK kaasamisprotsessi eesmärk on eelkõige ikkagi lihtsalt kohalikke elanikke eesootavatest raietest teavitada ja inimestega infot vahetada. RMK ei ole kohustatud siis saadud ettepanekuid arvestama.
Viljandi linna hetkel kehtivas üldplaneeringus on määratletud Viljandi järve ümbritsev rekreatsiooniala rohekoridorina, kus ei ole lubatud tootmishooned ega elamumaa laiendamine, kuid metsaraie osas seal kitsendusi seatud ei ole. Selle asemel hoopis rõhutatakse, et looduskeskkonna eksponeerimiseks on oluline avada looduskauneid vaateid.
Küllap leidub viljandlaste hulgas ka neid, kelle arvates võikski RMK teha näiteks mainitud Kalmani kääru juures lageraie, et avada seal terviserajalt parem vaade järvele. Linna kehtiva üldplaneeringuga see vastuollu ei läheks. Pigem võib öelda, et see oleks sellega igati vastavuses.
Minu arvates võiks aga viia üldplaneeringu uuendamisel, mida on nüüd lubamas mitmed erakonnad, sisse põhimõttelise muudatuse – määratleda rohekoridoris asuvad metsaalad kõrgendatud avaliku huviga alana, kehtestades ühtlasi kitsenduse, et neid tuleb edaspidi majandada püsimetsana, kasutades selleks vastavaid raievõtteid. Ja see peaks kehtima muidugi mitte üksnes riigile, vaid ka linnale endale kuuluvate metsaga kaetud kinnistute kohta, mida on Viljandi järve ümber palju-palju rohkem.