Annan kõigepealt teada, et veebilehe kov.laiapea.eu kaudu saab igaüks tellida nüüd oma e-postkasti minu uudiskirja, mida on kavas saata välja kord kuus. Ühest küljest hakkavad need olema küll lihtsalt teavitused uute videopostituste kohta, aga teisest küljest pistan neisse kindlasti sisse ka muid asju. Esimese uudiskirja saadan välja juba kuu aja pärast, 17. jaanuaril, kui see väike valimiskampaania saab sisse teise käigu. Täna on veel viimane nö. sissejuhatav osa.
Aga nüüd siis küsimuste ja vastuste voor. Ask.fm-i kaudu saabus küsimus, kas ma kavatsen võtta valimistest osa ka edaspidi. Jah. Järgmise veerand sajandi jooksul peaksid valimised toimuma Eestis vähemalt 18 korda. Ma kavatsen võtta osa neist kõigist. Kui mitte kandidaadi, siis valijana kindlasti. Hilisema osas hetkel plaanid puuduvad.
Valimiskampaania eelmiste videode kohta saabunud tagasisidest käis läbi huvitav mõte, et ma esinesin neis sisuliselt, kuigi olin näiliselt üsna kriitiline, tegelikult Isamaa apologeedina. Näiteks ei olnud esimeses videos, kus ma loetlesin neid skandaale, kuhu Viljandiga seotud poliitikud on purjuspäi sattunud, mainitud seda, kuidas Harri Juhani Aaltonen tuias Viljandis paari tumedama nahavärviga inimese järel ja üritas nendega mingit vestlust arendada. Heideti ette, et ma olevat jätnud selle juhtumi teadlikult välja, sest Aaltonen on Isamaas jätkuvalt tähtis tegelane, kellega on vaja volikokku pääsedes hästi läbi saada.
Tegelikult ei tulnud see mulle siis lihtsalt meelde. Ja see loetelu ei pretendeerinudki sellele, et olla ammendav. Tõin siis välja lihtsalt mõned tuntumad, rohkem tähelepanu saanud näited. Eks meie kohalike poliitikutega ole juhtunud alkoholijoobes ju ka asju, mis ei olegi üldse meediasse jõudnud. Ma ei arva, et peaksin hakkama kõiki selliseid kuulujutte avalikult ümber jutustama.
Aaltonen oli vist ainuke tegelane, keda sai mainitud mõlemas eelmises videos. Kui arvestada, et tõenäoliselt saab temast järgmisel aastal taas Isamaa linnapeakandidaat (ja Isamaa positsioonid ei pruugi Viljandis, erinevalt riigist tervikuna, siis palju nõrgeneda), ei ole selline tähelepanu võib-olla päris õigustamatu, aga ma siiski ei tahaks jääda sedasi kinni kellegi personaalküsimuste lahkamisse.
Üks asi, mis temaga seoses siin aga ehk ikkagi mainimist väärib, on kodakondsus. Omavalitsust võib juhtida teatavasti ainult Eesti Vabariigi kodanik. Eelmiste kohalike valimiste eel kerkis see teema üles. Aaltonen lubas siis, et võtab Eesti kodakondsuse, kui Isamaa võidab valimised. Samme selleks hakkas ta astuma juba enne valimisi. Sakala raporteeris, et ta sooritas koguni esimese kodakondsuseksami. Isamaa neid valimisi aga ei võitnud. Ja sellest, kas Aaltonen sooritas ka teise eksami ning sai Eesti kodakondsuse, jättis selle lihtsalt sooritamata või kukkus läbi, ei tea tavakodanikud midagi. Aga tundub, et härral on kavas minna sama lubadusega ka järgmistele valimistele.
Järgmine teema. Mõni tundis ennast justkui kuidagi häirituna sellest, et ma olevat oma eelmises videos väitnud, et Sakala on oligarh Margus Linnamäe valitseva mõju all. See oli tegelikult mitte väide, mis vajaks ju veel tõestamist, vaid lihtsalt fakti konstanteerimine. “Valitsev mõju” on omandisuhteid puudutav juriidiline termin, mille täpse definitsiooni leiab konkurentsiseadusest. Paragrahv 2, lõige 4. Soovitan tutvuda!
Facebookis kommenteeris seda video linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kirjutas: “Mõte panna kokku valimisliit täiesti erinevate vaadetega inimestest kõlab päris huvitavalt. Kujutan ette nimekirja kokkusaamist, kus pannakse paika nimekirja järjestus ja linnajuhtide kandidaadid 😃. Kahjuks näen juba selles klipis palju ebaõiget infot ja ei julge sellisele ettevõtmisele helget tulevikku prognoosida. Aga jõudu!”
Kui ma palusin tuua konkreetseid näiteid selle kohta, kus oli selles klipis ebaõige info, et teaks seda parandada, ei soostunud Elmaste seda seal avalikult tegema, vaid pakkus hoopis võimalust vestelda neil teemadel privaatselt. Noh, teine kord võiks ikkagi avalikult kõik vead välja tuua! Minu jaoks ei ole küll mingi probleem teha vajaduse korral vigade parandus ehk endale tuhka pähe raputada. Ühtlasi kinnitan, et mingeid privaatseid vestlusi Elmaste või teiste Isamaa munitsipaalpoliitikutega mul nüüd olnud ei ole.
Kuidas pannakse paika nimekirja järjestus? See ei ole tegelikult suur probleem. Ega neid võimalusi palju ei ole. Valimiskampaania esimeses videos sai juba mainitud, et seda võiks teha kas tähestiku järjekorras või loosi teel. Ma ise eelistan viimast. Kõige lihtsam on võtta nimekiri ette ning lasta reastada inimesed seal ümber mõnel juhuslike arvude generaatoril. Midagi erapooletumat on raske kujutleda. Ühist linnapea ja volikogu esimehe kandidaati sellisel valimisnimekirjal, mille iga liige säilitab täieliku autonoomia, loomulikult olla ei saagi. Seega langeb ka see küsimus kohe ära.
Mina ise pooldan linnapea valimist otse rahva poolt, aga kuna Eestis hetkel kehtiv valimisseadus seda ei võimalda, olen valmis hääletama volikogus üksnes sellise kandidaadi poolt, kelle seab üles kas valimistel enim hääli kogunud nimekiri või kes kogus ise valimistel rohkem hääli kui ükski teine kandidaat. 2017. aastal olnuks see Helmen Kütt, aga tuleval aastal võib pilt olla juba hoopis teine. Sotsid ei pruugi siis Viljandis enam valimistel kõige rohkem hääli koguda, ja ka nende linnapeakandidaat võib olla teine. Üsna ennustamatu on ka see, kelle isiklik häältesaak siis Viljandis kõige suuremaks osutub.
Mis puudutab aga selle väljapakutud valimisliidu, mille kaudu saaks kandideerida volikokku igaüks, kes selleks õigust omab, millel puudub ühtne programm, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel ning võivad esindada isegi täiesti vastandlikke ideid, tulevikuväljavaateid, siis need ei ole muidugi väga roosilised kellegi jaoks.
Pean nüüd minema ajas veidi tagasi, et selgitada selle idee tausta.
Mõte osaleda protestikandidaadina 2013. aasta kohalikel valimistel tuli mulle sama aasta 19. jaanuaril, kui Eesti poliitika toonane tõusev täht Kaja Kallas kuulutas, et on valmis kandideerima kohalikel valimistel üksnes siis, kui riigikogulastel lubatakse kuuluda taas kohalikesse volikogudesse, ning seda ettepanekut asusid kohe toetama Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna. Sel hetkel sai selgeks, et vastav muudatus tehaksegi ilmselt ära. Mina pidasin seda väga halvaks mõtteks, sest nii sattus löögi alla institutsionaalne võimude lahusus. Lõpliku otsuse oma aktsioon valimistel läbi viia, langetasin aga siis, kui sai teatavaks, et rida riigikogulasi oli otsustanud Viljandis nendel valimistel kandideerida, luues sellega siin sobiva keskkonna vastava eksperimendi teostamiseks.
Lubades valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, propageerisin ma ühest küljest ideed minna kohalikel valimistel üle täielikele isikuvalimistele, aga samas töötas minu valimiskampaania sisuliselt riigikogulastest kandidaatide vastu. Minu toonast kampaanialehte vaadanud külastajate arv oli suhteliselt korralik. Lõpuks kogutud 1,8% häältest ei olnud üllatav, sest ka mujal maailmas on tulemus jäänud sarnaste eksperimentide puhul sageli kuhugi 1-2% vahele, aga ilmselt mängis see aktsioon vähemalt mingit rolli ka selles, et mitmed Viljandis kandideerinud riigikogulased kukkusid siis valimistel sisuliselt läbi.
Pärast neid 2013. aasta valimisi sai selle eksperimendi loogilise jätkuna asutatud MTÜ Radikaaldemokraadid, mis oli mõeldud toimima erakondadeülese survegrupina, mis seisab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise eest laiemalt. Paar aastat hiljem saatsime selle MTÜ minu algatusel laiali, sest see ettevõtmine näis olevat muutunud perspektiivituks – 2015. aasta valimistega said erakonnad, mis lubasid oma valimisprogrammides õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, parlamendis kokku 63 kohta ning vastav punkt pandi siis kirja ka koalitsioonilepingusse, kuid sügiseks oli selge, et tegelikult ei kavatse keegi seda lubadust täita. Tekkis nagu peaga vastu seina tagumise tunne.
MTÜ Radikaaldemokraadid eluiga jäi suhteliselt lühikeseks, aga selle paari aasta jooksul sai pandud kokku küllaltki põhjalik, tasakaalustatud pakett Eestis demokraatia süvendamiseks vajalikest muudatustest. Üks punkt selles oli üleminek üksiku ülekantava hääle meetodile ehk täielikele isikuvalimistele kohalikel valimistel. 2015. aasta suvel võtsime ühingu üldkoosolekul aga vastu plaani Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise toetamiseks aastateks 2015–2025, milles oli öeldud muu hulgas järgmist:
“Kui 2016. aasta kevadistungujärgu lõpuks ei ole Riigikogu menetlusse võetud eelnõu üleminekuks üksiku ülekantava hääle meetodile kohalikel valimistel, siis viib meie ühing oma korralisel üldkoosolekul põhikirja sisse muudatused, mis võimaldavad sekkuda otsesemalt valimisvõitlusse. Me ei kavatse hakata 2017. aastal kohalikel valimistel ise kandideerima, vaid asuksime organiseerima nn. avatud nimekirjade põhimõttel toimivaid valimisliite, millel puudub ühine programm ning mille nimekirjades saavad kandideerida kõik, kes seda tahavad. Nende valimisliitude näol oleks tegemist omamoodi kõrvalvalimistega, mis loovad võimaluse täielikeks isikuvalimisteks hetkel kehtiva valimisseaduse raames. Eesmärgiks on seada sellised nimekirjad üles võimalikult paljudes omavalitsustes. Kui see ei avalda soovitud mõju 2017. aastal, siis kordame sama 2021. aastal.”
See idee oli siis tegelikult minu poolt pakutud kompromiss inimestele, kes soovisid kujundada selle MTÜ kiiresti ümber uue erakonna algatusgrupiks, mis olnuks minu arvates mõttetu. Esiteks, pole toimiva erakonna loomine kindlasti lihtsam kui poliitilise survegrupina tegutsemine. Teiseks, objektiivselt võttes ei saa ükski erakond olla huvitatud probleemide lahendamisest, sest nende lõputu ekspluateerimine annab poliitikutele tööd ja leiba. Seega oleks muutumine tavaliseks erakonnaks läinud sisuliselt vastuollu selle MTÜ olemasolu mõttega.
Need sisemised erimeelsused edasiste sammude osas, ja see juba mainitud peaga vastu seina tagumise tunne, said lõpuks põhjuseks, miks ma tegin ettepaneku MTÜ Radikaaldemokraadid likvideerida. Osad selle liikmed leidsidki oma aktiivsusele siis või hiljem väljundi uute erakondade algatusgruppides. Mina aga mõtlesin, et peaks siiski proovima seda avatud nimekirjade ideed ka praktikas teostada. Selleks sai registreeritud selle idee propageerimiseks aasta enne 2017. aasta kohalikke valimisi veebileht kov2017.ee ning tehtud ka väike pöördumine erakondade poole, milles sai märgitud, et taktiklasitel kaalutlustel võib sellistes valimisliitudes osalemine olla kasulik ka nõrgematele nende hulgast. Mina esinesin siis lihtsalt nö. koordinaatorina.
Esimese paari nädala jooksul tundis asja vastu huvi seitse inimest, neist kolm väljendas soovi kindlasti sellises valimisliidus kandideerida. Kuna kõik need kolm olid tallinlased, sai keskendutud edaspidi just sellele, et taoline valimisliit saaks loodud Tallinnas. Huvilisi tuli vaikselt juurde, kuid samas tekkisid peagi ka lahkhelid. Mõni arvas, et mõte on iseenesest hea, aga kõik parteilased tuleks kindlasti välja jätta. Ühel hetkel tuli Vabaerakond siis välja oma algatusega hakata looma kõikjal üle Eesti justkui erakondadele vastanduvaid valimisliite, kus mängiksid samas juhtivat rolli Vabaerakonna enda liikmed. Viljandis sündis nii valimisliit Kogukondlik Viljandi, mis ei osutunud valimistel just kuigi edukaks.
Avatud nimekirjade ideest sai kirjutatud siis veidi ka portaalis Telegram, kus märkisin muu hulgas seda, et “avatud nimekirjade põhimõtteline erinevus vabaerakondlikest valimisliitudest seisneb selles, et neil puudub ühtne programm, kõik kandidaadid esindavad ainult ennast, nimekirjas võivad olla kõrvuti näiteks natsid ja vasakäärmuslased. Kuna kõik on huvitatud sellest, et ka nimekiri tervikuna võimalikult palju hääli koguks, et valimiskünnis ületatud saaks, siis võivad avatud nimekirjad mõjuda samas tervendavalt Eesti poliitilisele kultuurile, õpetada inimestele maailmavaateid ületava koostöö väärtust.”
Asja vastu tunti huvi ka mõningate vabaerakondlaste, roheliste, vasakparteilaste, Piraadipartei algatusgrupi ning veel mõne seltskonna poolt. Kui rohelised ja Vasakpartei otsustasid tulla aga Tallinnas ikkagi välja oma parteinimekirjadega ning sai juba selgeks, et seal osaleb valimistel siiski terve rida teisi valimisliite, arutasime olukorda inimestega, kes olid soovinud kandideerida avatud nimekirjas, ning jõudsime järeldusele, et paraku tuleb lugeda see ettevõtmine ebaõnnestunuks, sest pole ju mingit mõtet luua juurde lihtsalt veel ühte väikest valimisliitu, mille väljavaated künnis ületada on sisuliselt olematud.
Minu algatus oli mõeldud selleks, et paraneksid väiksemate tegijate võimalused valituks osutuda. Olukorras, kus sellised jõud olid otsustanud tulla Tallinnas välja siiski igaüks omaette, kaotas taoline valimisliit oma mõtte. See toiminuks mitte ühendajana, vaid killustanuks juba niigi killustunud valijaskonda, kahandades veelgi väiksemate tegijate võimalusi volikokku pääseda. Seega lugesime eksperimendi luhtunuks ja ma kujundasin veebilehe kov2017.ee ümber infokanaliks, kuhu hakkasin postitama lihtsalt intervjuusid kohalikel valimistel osalevate jõudude esindajatega.
Tallinnas osales siis sügisel kohalikel valimistel lisaks viiele volikokku pääsenud erakonnale veel kaheksa valimisnimekirja ja kaheksa üksikkandidaati, kes jäid kõik valimiskünnise alla. Kõige parema tulemuse tegi neist Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn. See oli siis Edgar Savisaare ja Olga Ivanova ning Jüri Mõisa ja Urmas Sõõrumaa juhitud kahe valimisliidu ühinemisel tekkinud nimekiri, mis sarnanes kavandatud avatud nimekirjale küll selle poolest, et kokku pandi väga erinevad jõud, kuid tuli samas ikkagi välja ühise valimisplatvormiga. Neid toetas seal 4,5% valijatest. Valimiskünnise ületamisest jäi puudu pool protsenti. Kokku kogusid künnise alla jäänud jõud aga 10,6% häältest – rohkem kui EKRE ja Isamaa nimekirjad, peaaegu sama palju nagu sotsid.
Ei ole muidugi võimalik öelda, milline olnuks nende väiksemate jõudude häältesaak siis, kui nad koondunuks kõik ühte avatud nimekirja. Sellisel juhul avaldanuks oma mõju juba see, et tulnuks loobuda nimekirja kunstlikust venitamisest, sest muidu hajunuks hääled nimekirja sees liiga laiali. Kui valimisnimekiri koosneb erinevatest osapooltest ja kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel, pole ühel sinna kuuluval jõul mõistlik seada ühes valimisringkonnas üles rohkem kui 1-2 kandidaati. Samas oleks selline koondumine aga toonud valijaid võib-olla juurde inimeste hulgast, kes peavad oluliseks seda, et nimekiri ületaks kindlasti valimiskünnise.
Nüüd üritan seda eksperimenti, mis kasvas sisuliselt välja minu osalemisest protestikandidaadina 2013. aasta kohalikel valimistel, lähtub 2015. aastal likvideeritud MTÜ Radikaaldemokraadid plaanist Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks ja jäi 2017. aastal Tallinnas lõpuni viimata, viia läbi Viljandis. Vahe on selles, et ma ei toimi enam lihtsalt ettevõtmise koordinaatorina, vaid kavatsen ka oma naha nö. turule viia. Seega on mängus ka isiklik huvi volikokku pääseda.
Kui tõenäoline on see, et selline valimisliit nüüd Viljandis sünnib? Pole õrna aimugi. Kes võiksid selles osaleda? Kõik, kes omavad seaduse järgi õigust siin kohalikel valimistel kandideerida. Ideaalne oleks, kui avatud nimekirja tuleksid ka erakondade Eesti 200 ja EKRE esindajad – nii saaksid seal kokku Eesti poliitika vastandpoolused. Kui palju hääli võib selline valimisliit koguda? Seda ei ole ilmselt võimalik ennustada. Kui vaadata küsitlusi, on Eestis tervikuna praegu umbes viiendik neid, kellel puudub kindel erakondlik eelistus. Mida erinevamate vaadetega inimesi kokku tuleb, seda laiem võib küll ühest küljest olla sellise valimisliidu võimalik kandepind, aga seda enam võib teisest küljest olla ka neid, kes jätavad oma hääle sellisele nimekirjale andmata, sest mõni selles leiduv kandidaat on neile täiesti vastumeelne – just seetõttu olekski hea saada kokku võimalikult laiapõhjaline nimekiri, et näha ära kuidas see idee praktikas töötab.
Mis puudutab mind ennast, siis kavatsen kandideerida, nagu sai öeldud juba valimiskampaania esimeses videos, sõltumata sellest, kas selline valimisliit sünnib või mitte. Viimasel juhul teen seda ilmselt üksikkandidaadina. Midagi kaotada ju ei ole, sest võitnud olen ma igal juhul. Kui osutun valituks, pääsen volikokku. Kui ei osutu, võidan aga järgmise nelja aasta jooksul tohutult aega, mida saan kasutada teisiti. Seega oleks mulle endale ilmselt isegi kasulikum…
Võtan läbi veel mõned vahepeal Viljandis avalikkuse tähelepanu saanud teemad. Isamaalaste rajatavast Jaak Joala monumendist oli juba juttu valimiskampaania eelmises videos. Nagu arvata võis, ei suutnud linnakodanike väljendatud rahulolematus seda protsessi väärata. Abilinnapea Janika Gedvil teatas Sakalale antud kommentaaris: “Lepingust taandumine oleks linnale tähendanud raha kaotamist, aga nüüd saame konkreetse asja ja veel 20 000 euro väärtuses kingituse. Me ei ole teinud selles protsessis midagi valesti. Selle kohta on ka linnasekretär teinud juriidilise analüüsi ja võime öelda, et kõik nõuded on vähemalt minimaalselt täidetud.”
Selle peale tuli küll tahtmine öelda viisakalt, nagu seda tegi kunagi tuntud prantsuse poeet Mylène Farmer: “Fuck them all!”
Juriidiliselt võis asi olla küll vormistatud korrektselt, aga see ei tähenda, et selline sahker-mahker peaks olema eetiliselt lubatav. On ülim künism rääkida kingitusest linnale, kui see monument läheb linnale maksma kõigepealt 50 tuhat eurot ja ka kõik sellega seotud püsikulud jäetakse parteilaste poolt, kes kasutavad Joalat nüüd ju sisuliselt ära valimistel häälte püüdmiseks, linna kanda. Nimetatud abilinnapea sai eelmistel kohalikel valimistel ka minu hääle, sest pidasin seda andes oluliseks rõhutada vajadust pöörata rohkem tähelepanu nendele asjadele, mis kuuluvad linnavalitsuses tema vastutusvaldkonda, aga selline demagoogia andis nüüd muidugi jälle juurde ühe põhjuse, miks valida järgmisel aastal hoopis ennast – siis on mul vähemalt ette teada, mida valitud kandidaadilt oodata võib.
Ajakirjanik Marko Suurmägi rääkis raadiosaates Sakala Stuudio, et on kuulnud jutte nagu võiks käremeelne EKRE teha Joala monumendi teisaldamisest järgmisel aastal ühe oma kampaanialubaduse. Unustage ära! Mulle tundub, et selliste juttude allikaks on uinuv mõistus, mis sünnitab koletisi. EKRE on olnud pärast eelmisi valimisi Viljandis küll peaaegu märkamatu, tegutsenud väga tagasihoidlikult, aga vaevalt nemadki nüüd sellise lubadusega tähelepanu võita üritavad.
Suurem oht on see, et selle Joala monumendiga hakkab olema esialgu üks pidev jama. Nagu juhtus Tallinnasse rajatud Vabadussõja võidusambaga, mis oli vaja isamaalastel kiiresti püsti saada, et võtta selle pealt dividende 2009. aasta valimistel, aga tehniliselt ei olnud mõeldud see asi läbi just kõige paremini – samba remontimist ja ümbertegemist tuli alustada praktiliselt kohe pärast selle püstitamist. Viljandis kavatsevad isamaalased jätta ju ka need kulud kohe suuremeelselt linna kanda.
Isamaa juht Helir-Valdor Seeder kirjutas Sakalas, et Joala kuju on oma eesmärgi osaliselt juba täitnud sellega, et tõmbas Viljandile palju tähelepanu. Samas leidis ta, et Viljandis võikski olla rohkem igasuguseid kujusid, puudu on veel näiteks Viljandi paadimees.
Jah, eks sellised ideid võib visata õhku muidugi lõputult. Näiteks järgmise aasta novembris on ju ka legendaarse kandle-Oti 115. sünniaastapäev. Oleks igati sobilik, kui selleks ajaks saaks sinna pärimusmuusika aida juurde, kust nüüd üks suur puidust kannel, mis oli oma aja ära elanud, minema veeti, püstitatud mälestusmärk kandle-Otile. Praegu on seda teha võib-olla viimane aeg, sest inimesi, kes teda mäletavad, jääb Viljandis ju järjest vähemaks. Nooremad ei tea temast enam midagi.
Või siis teha midagi tänapäevasemat, näiteks Malevitši “Mustast ruudust” inspireeritud mälestusmärk moodsale kunstile, mis võiks äratada ju lausa rahvusvahelist tähelepanu, muuta Viljandi lausa kunstisõprade Mekaks.
See jutt kõlab siin küll nagu Ostap Benderi lubadus – Ilfi ja Petrovi romaanis “12 tooli” – teha väikesest Vasjukist suur rahvusvaheline malepealinn, kus toimub lõpuks planeetidevaheline malekongress, aga ei ole tegelikult mõeldud nii irooniliselt. Ka mulle meeldiks, kui Viljandi avalikus ruumis oleks rohkem kunsti.
Siinkohal väike lugemissoovitus: Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” – hea ülevaade, võib mõjuda inspireerivalt.
On ainult üks probleem: kust tuleb raha? Eesti Päevaleht avaldas hiljuti loo, milles oli võrreldud omavalitsuste võlakoormust. Viljandi oli selles tabelis juba ülevalt kolmas. Meie linna laenukoormus on 55,1% põhitegevuse tulemist. Varem oli seatud omavalitsustele selleks piiriks 60%, aga seoses koroonakriisiga tõsteti see 80%-le. Pärast 2024. aastat peaks see langema nelja aasta jooksul taas 60%-le. Praegu on meie linnajuhtidel küll tore mängida kommionusid ja -tädisid, loopida raha sinna-tänna, aga tegelikult on Viljandi jõudnud enda lõhkilaenamise piirile.
Tuleb hakata ikkagi väga hoolikalt vaatama, mida linnaeelarvest toetatakse. 50 tuhat ei ole selle kogumahtu arvestades küll väga suur summa, aga eks selliseid küsitavaid projekte ole ju teisigi.
Eelmisel aastal kiitis Viljandi linnavolikogu heaks nimeliste pinkide paigaldamise põhimõtted, mille kohaselt peab sellise pingi paigaldamist taotlev isik tasuma linnavalitsusele Eesti eelmise kalendriaasta keskmise brutokuupalga suuruse summa. Praegu oleks see siis 1407 eurot. Paigaldamise otsustab aga linnavalitsus, pingi paigaldab Viljandi Linnahooldus ja see jääb linna omandisse. Ehk oleks mõistlik võtta vastu sarnane kord ka Viljandisse monumentide püstitamiseks? Selle vahega, et otsuse monumendi lubamiseks peab langetama linnavolikogu, monument peab valmima täielikult taotleja raha eest ning linnale tuleb maksta lihtsalt suurem summa, näiteks 10 tuhat eurot, et see avalikus ruumis püsti lubataks panna ja linna bilanssi võetaks, sest edasised hoolduskulud jäävad siis ju linna kanda.
Joala monumendiga seoses on mitmed sel teemal avalikult sõna võtnud inimesed rõhutanud, et neid häiris selle puhul protsess, kuju enda kunstilist väärtust ei ole nad pädevad hindama. Samas rõhutavad selle autor Mati Karmin ja teised isamaalased, et taolised ettevõtmised tekitavadki sageli vastuseisu – seega ei ole mõtet seda kuulata, sest muidu jääks ju kõik asjad tegemata. Muu hulgas on viidatud sellele, et Tallinnas on kütnud viimasel ajal kõvasti kirgi ühe Pronksi tänava ja Tartu maantee ristmikule kavandatava kompleksi eskiis, mis valmis Vilen Künnapu ja Ain Padriku arhitektuuribüroos. Ma pean ütlema, et mulle see, mida seal nüüd välja on pakutud, täitsa meeldib. Viljandissegi võiks kerkida selliseid huvitava arhitektuurilise lahendusega, elurõõmsaid, värvilisi hooneid. Tingimusel, et need vastavad meie linnas väljakujunenud proportsioonidele.
Mis puudutab aga seda Joala monumenti… minu meelest on Karmini kuju ilmselgelt inspireeritud filmist “Teisikud”. See on küll iseenesest tore film ja võib mõista, miks selline kunstiline lahendus meeldib inimestele, kes tunnevad nostalgiat selles kujutatud ajajärgu järele, igatsevad tagasi enda noorusaega, aga… kas see ongi see, mille järgi tuleb nüüd Joalat mäletama jääda?
Vahetan teemat. Kogu selle monumendisaaga varju on jäänud üks teine Viljandi avaliku ruumi ümberkujundamist puudutav ettevõtmine, mis hakkab mõjutama ilmselt palju suuremat hulka inimesi. Kuu aega tagasi avaldas kohalik ajaleht väikese uudise selle kohta, et Viljandi Rotary klubi ehitab Valuoja orgu kettagolfipargi. Päev varem tegi klubi president Tauno Tuula Facebookis teatavaks, et Rotary klubi, Tarmo Tints ja MTÜ Discihullud sõlmisid selle rajamiseks ühiste kavatsuste protokolli. Samal ajal tööd Valuoja orus juba käisid. Vaatasin järgi, et Viljandi linnavalitsus andis Rotary klubile loa rajada sinna 18 korvi ja viskealaga kettagolfipark sel samal 12. oktoobri istungil, kus otsustati eraldada 50 tuhat eurot Joala mälestusmärgi rajamiseks isaamaalaste MTÜ-le – Tuula kuulub teatavasti Reformierakonda. Laiema avalikkuseni jõudis teave sellisest ettevõtmisest aga alles enam kui kuu aega hiljem, kui kopp oli juba maasse löödud.
Linnavalitsuse 12. oktoobri istungi protokoll ei ole linna dokumendiregistrist avalikult kättesaadav. Sellele on seatud piirang, mis kehtib 75 aastat, millega see on kuulutatud ainult asutusesiseseks kasutamiseks. 2095. aastal võivad huvilised siis uurida, mida selle linnavalitsuse istungi kohta protokolli kirja pandi. Istungi kohta väljastatud pressiteates, nagu ka Sakalas avaldatud artiklis, on rõhutatud, et Rotary klubi finantseerib pargi ehituse, tagab orgu läbivas ojas paikneva saare niitmise ning korvide ja viskealade korrashoiu. Kõlab kenasti! Mis võiks olla halba selles, kui üks vabaühendus võtab enda kanda ülesandeid, mis puudutavad avaliku ruumi korrashoidu, soovimata selle eest linnalt, vähemalt nii palju kui avalikult teada, mingit rahalist toetust?
Tuula postitus Facebookis sisaldas ka skeemi, millel olid märgitud rajatavate korvide ja viskealade asukohad. Samast võis lugeda, et “eesmärgiks on väärtustada kesklinnas asuvat kaunist Valuoja orgu, muuta org turvalisemaks, võimaldada elanikel oma liikumisharjumuste laiendamist ja teha kettagolf huvitavamaks. Parki on kavandatud nn lühiraja kettagolf. Oleme veendunud, et kettagolfi harrastamine teeb pargi hõivanud alkoholilembeliste isikute elu ebamugavaks, mille läbi muutub park ka turvalisemaks.”
Minu abikaasa küsis selle uudise peale kohe: kus selle vastu allkirja saab anda? Tuula avaldatud skeemi pealt on näha, et seda Leola tänavaga piirnevat pinkidega ala, kus võib sageli näha alkoholijoobes inimesi, rajatav kettagolfipark tegelikult ei puuduta. See on ka mõistetav, sest muidu koliksid nad sealt võib-olla kogu täiega Tuula enda aia taha. Pealegi võiksid kettad lennata sealt kergesti sõiduteele. Küll aga on viskekoridore täis suur osa ülejäänud orust, kohati kulgevad need kõnniteedega paralleelselt, otse nende kõrval, mõni läheb isegi risti üle. Sellega, et seal orus käiakse väikeste laste ja koertega, ei ole justkui üldse arvestatud. Mida olid küll joonud need inimesed, kes selle plaani välja mõtlesid?
Täiesti mõistetav, et sotsiaalmeedias pälvis see vaimustunud poolehoiuavalduste kõrval ka kriitilisemaid kommentaare. Huvitav oli lugeda, mida vastasid nende peale asjaosalised ise. Kui toodi välja, et isegi Huntaugu rajal on inimestel tulnud kõnniteele lendavate ketaste eest ära hüpata, kirjutas MTÜ Discihullud juhatuse liige Rando Mitt: “Eks kõnniteel tuleb ka jalgrataste eest ära hüpata, aga neid ei keela ju ka keegi ära.” Kui keegi muretses Valuoja orus elavate partide pärast, kelle maailm selle kettagolfirajaga täiesti segamini lüüakse, teatas linnavalitsuse liige Gert Elmaste, et pardid lendavad lihtsalt ära mujale. Jah, muidugi.
Mina olen lastega Valuoja orus käies neile ikka ka seal elavaid parte näidanud. Väikestel lastel on neid huvitav vaadata. Sageli on olnud seal näha jalutamas terveid lasteaiarühmi. Kui oru võtavad üle discihullud, ei ole lastega sinna enam nagunii mõistlik minna. Meie jaoks muutub Viljandi selle võrra väiksemaks. Pardid leiavad endale ehk tõesti lõpuks uue pesitsusala kusagil mujal. Lapsed saavad käia neid tulevikus vaatamas võib-olla selles uhkes loodusmajas, mille rajamisest on räägitud juba vähemalt 15 aastat.
Selleks korraks lõpetan. Mõned saabunud küsimused jäid nüüd vastamata. Võtan need ette kuu aja pärast. Praegu on see video veninud juba liiga pikaks. Paljud ei viitsi ju nii pikka juttu kuulata. Seega, tellige minu uudiskiri! Teha saab seda veebiaadressil kov.laiapea.eu