Tere taas!
Kahjuks ei saa jälle üle ega ümber isamaalaste rajatud kuulsast diskosambast. See teema võib küll olla paljusid juba täiesti ära tüüdanud, kuid püsib siiski jätkuvalt äärmiselt päevakajaline.
Jaak Joala lesk lasi saata oma advokaatidel Viljandi linnavalitsusele nõudekirja, millega taotletakse seda, et läinud aasta viimasel päeval avatud mälestusmärgilt eemaldataks kõik, mis viitab mehele, kelle auks see väidetavalt püstitati. Vastasel korral ähvardatakse pöörduda kohtusse. Viljandi linnapea Madis Timpson teatas selle peale, et läheb esmaspäeval linnavalitsuse istungile ettepanekuga selle suure kunstiteose eksponeerimine võimalikult kiiresti lõpetada ning monument teisaldada, sest ei pea õigeks hakata nüüd kohtuuksi kulutama. Samas pole selge, mida selle asjandusega tema arvates siis edasi tuleks teha.
Kõige parem oleks muidugi, kui linn tagastaks kingituseks saadud monumendi selle kinkijatele ning nõuaks neilt ühtlasi tagasi selle rajamiseks eraldatud toetuse, minnes vajadusel ka kohtusse, sest sisuliselt on Viljandi linn saanud nende aferistide käest ju räigelt petta. Las need mehed, kes selle jama kokku keerasid, lürbivad nüüd ise oma suppi! Kuna samad tüübid istuvad aga praegu ka linnavolikogus ja linnavalitsuses, omades enda käes võimuhoobasid, pole paraku kuigi tõenäoline, et linn ennast sedasi kehtestama hakkab. Selle asemel plekitakse linnaeelarvest kinni ilmselt ka need kulud, mis on seotud monumendi ümbertegemisega, et see muutuks kriitikutele vastuvõetavamaks.
Timpsoni sõnadest ning nende kajastusest meedias võib küll olla jäänud mulje, et see monument haihtub linnavalitsuse otsusega järsku lihtsalt olematusse, nagu seda ei oleks kunagi olnudki, aga mina seda ei usu. “Isamaa” mehed Aaltonen ja Seeder, kelle algatusel kogu see jama kokku keerati, hakkasid ju kohe seletama, et nemad on kogu aeg arvanud, et sellele kujule sobiks paremini mõni teine koht. Seega võib oodata pigem hoopis sellist kokkulepet, et monument demonteeritakse, tehakse ümber ja pannakse uuesti püsti kusagil mujal, kus selle saaks 26. juunil, Jaak Joala sünniaastapäeval suure pidulikkusega avada – see võimaldaks Joala nime ekspluateerida üritanud poliitikutel väljuda sellest mängust oma nägu kaotamata.
Seega ähvardab realiseeruda stsenaarium, millele viitasin juba oma valimiskampaania eelmises videos: “Suurem oht on see, et selle Joala monumendiga hakkab olema esialgu üks pidev jama. Nagu juhtus Tallinnasse rajatud Vabadussõja võidusambaga, mis oli vaja isamaalastel kiiresti püsti saada, et võtta selle pealt dividende 2009. aasta valimistel, aga tehniliselt ei olnud mõeldud see asi läbi just kõige paremini – samba remontimist ja ümbertegemist tuli alustada praktiliselt kohe pärast selle püstitamist.”
Kahju, et nii ongi nüüd minemas. Kusjuures küsimus ei ole ju praegu ainult ümberkaudseid elanikke painavas helireostuses ning selles ka Jaak Joala lähedaste ja fännide poolt kostunud kriitikas, mis puudutab monumendi esteetilist väljanägemist, vaid tõepoolest ka selle tehnilises töökorras. Paistab, et vahepeal seal kas ei tööta korralikult liikumisandurid ja/või siis saab aku külma ilmaga väga kiiresti tühjaks. Seega vajaks see kaadervärk juba nii või teisiti kõpitsemist. Palju õnne, Viljandi linn!
Kuna meedias ilmunud teated monumendi peatsest teisaldamisest on muutnud selle suureks turismiatraktsiooniks, võiks linnavalitsus langetada esmaspäeval aga hoopis otsuse saata küsimuse arutamine edasi linnavolikogu kätte. Linnavolikogu järgmine istung peaks toimuma 28. jaanuaril. Selleks ajaks jõuavad kõik saadikurühmad kujundada oma seisukoha selle monumendi edasise saatuse osas, töötada välja enda ettepanekud.
Ütlen ausalt, et kui mina oleksin praegu linnavolikogu liige, teeksin ettepaneku keerata muusika kinni, teisaldada monument Kondase Keskuse juurde ning eemaldada sellelt igasugused kirjalikud viited Jaak Joalale, kuid asuda seda eksponeerima kunstiteosena, mille juures asuval tahvlil tutvustatakse monumendi tausta, selle sünnilugu, antakse ülevaade tekkinud poleemikast ja põhjustest, miks see linnaruumist nö. maha võeti. Usun, et sel moel õnnestuks vältida Viljandi linnale häbistavalt mõjuvaid kohtuvaidlusi Joala pärijatega, kuid samas ei peaks kulutatud raha täiesti korstnasse kirjutama, vaid saaks ühe huvitava ja Kondase Keskuse juurde isegi üsna sobiva eksponaadi.
Jaak Joala sidet Viljandiga võiks aga tähistada kuidagi teisiti. Kuidas täpselt? Vastuse peaks andma loomulikult üks korralik ideekonkurss. Praegu, kui teema on saanud laialdast tähelepanu, on võib-olla parim aeg see välja kuulutada. Kindlasti tuleks teha seejuures tihedat koostööd Joala lähedastega, aga initsiatiiv võiks tulla Viljandi linnavolikogult.
Sakala andmetel sai linnavalitsuses Joala kuju rajamisel määravaks ainsa sinna kuuluva keskerakondlase hääl. Reformierakondlased olevat jäänud erapooletuks. Kuna vastava istungi protokoll saab avalikkusele kättesaadavaks alles aastal 2095, ei ole muidugi teada, mis sellel istungil tegelikult toimus, kuid keskerakondlaste toetus isamaalaste plaanile ei ole iseenesest üllatav, sest juba selles tegevuskavas, mille nad viimaste kohalike valimiste eel avaldasid, oli kirjas lubadus jäädvustada Viljandiga seotud Jaak Joala ja Vello Orumetsa mälestus.
Siinkohal on paras aeg minna sujuvalt üle järgmisele teemale. Üks saabunud küsimus, mis mul eelmine kord vastamata jäi, oli see, et miks ma ei kandideeri nüüd Keskerakonna nimekirjas. Ma võin öelda, et keegi pole mind sinna kutsunud. Kohalike keskerakondlaste kauaaegne juht Helmut Hallemaa omistas mulle aasta tagasi Sakala kommentaariumis hoopis sotsiaaldemokraatlikke eelistusi või lausa kuuluvust. 2017. aastal, kui tegin veebilehe kov2017.ee jaoks intervjuusid erinevate valimistel osalevate poliitiliste jõudude esindajatega, oli Hallemaa alguses väga hakkamist täis, aga jättis hiljem saadetud küsimustele vastamata, pidades neid ilmselt liiga kriitilisteks.
Mis puudutab tema poolt mulle omistatud sotsiaaldemokraatlikke eelistusi, siis… iga inimese poliitilise skaala keskpunktiks on loomulikult tema ise. Hallemaa astus komsomoli juba VII klassis, 1969. aastal ja oli hiljem pikalt NLKP liige. Innuka komsomoliaktivistina pääses ta Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukokku juba Brežnev ajal, mil Eestis valitses üheparteiline diktatuurirežiim. Selge see, et sellise vana bolševiku vaatepunktist võib iga veidi parempoolsemate vaadetega inimene näida sotsiaaldemokraadina.
Tegelikult esindan ma oma poliitilistelt vaadetelt seda küllaltki ebamäärast suunda, mida politoloogid nimetavad radikaalseks tsentrismiks. See ei ole mingi konkreetne ideoloogia, vaid pigem teatud hoiak, erinevaid poliitilisi maailmavaateid sünteesiv lähenemine, mille juhtmõtteks võiks olla: “Vaata paremale, vaata vasakule, aga mine otse!” Teoreetiliselt võiks Keskerakond selliste vaadetega ehk tõesti sobida. Praktikas on lugu muidugi keerulisem.
Ma saan aru, et see küsimus, miks ma ei kandideeri nüüd Keskerakonna nimekirjas, oli tingitud tegelikult sellest, et viimastel aastatel olen ma teinud küllaltki aktiivselt kaastööd Keskerakonna häälekandjale Kesknädal. Sellega on lugu nii, et 2016. aasta sügisel, kui Keskerakonna esimeheks valiti Jüri Ratas, pooldasin ma sellele järgnenud võimupööret keskvalitsuse tasandil, sest Reformierakond oli muutunud sisuliselt stagnatsiooniparteiks ning Keskerakonna jäämine opositsiooni tähendanuks selle liikmete ja toetajate süvenevat kibestumist, mis kujutas endast – arvestades muulaste suurt osakaalu – Eesti jaoks potentsiaalset julgeolekuohtu. Keskerakonna sisemises võimuvõitluses alla jäänud Edgar Savisaare toetajate lahkumine jättis aga siis Kesknädala toimetusse augu, mida ma täita aitasin. Mind kutsuti ka sinna tööle. Seda tööpakkumist ma vastu ei võtnud, kuid kaastöö tegemist jätkasin, sest Kesknädala kaudu võis jõuda suhteliselt kergesti Keskerakonna enda tavaliste liikmete ja tulihingeliste toetajateni. Lisaks lugesid seda innukalt ka Keskerakonna poliitilised oponendid ja konkurendid. Seega ajasin ma Kesknädalale kaastööd tehes sisuliselt omaenda poliitikat, nagu tavaliselt, ei juhindunud mingitest parteilistest suunistest.
Eelmisel aasta suvel, kui see väljaanne lõpetas rahapuudusel ilmumise paberkandjal, eksisteerides edasi peamiselt pressiteateid avaldava veebilehena, katkesid ka minu kontaktid sellega. Seega ei ole ma Keskerakonnaga enam isegi kuidagi kaudselt seotud. Kui mitte arvestada seda, et ma olen ALDE Partei individuaalne liige, aga seda kaudu olen ma täpselt samal määral seotud ka Reformierakonnaga. Eestist kuuluvad sellesse üleeuroopalisse poliitilisse ühendusse nimelt Keskerakond, Reformierakond ja mina.
Mina astusin ALDE Partei individuaalseks liikmeks 2018. aasta alguses, et pääseda enne eurovalimisi ligi selle siseinfole ning vaadata kuidas toimib praktikas katse ehitada üleeuroopalist poliitilist kogukonda. Hästi ei toimi, kuigi erinevaid veebikonverentse korraldatakse palju, näiteks võib arutada Hollandi eurosaadikutega olukorda Valgevenes jms. küsimusi. Kohaliku tasandi otsuseid see erakondlik kuuluvus minu puhul ilmselt palju ei mõjutaks. Kui peaks juhtuma, et satun kuidagi Euroopa Regioonide Komiteesse, kus Eesti omavalitsustel on seitse esindajat, lähen muidugi ALDE Parteiga seotud Uueneva Euroopa fraktsiooni, aga selle juhtumise tõenäosus on ülimalt väike.
Hermo Kuusk (viljandlastele ei ütle tema nimi võib-olla midagi, aga tegemist on erakonna Eestimaa Rohelised volikogu endise liikmega, kes kuulus varem sotside ridadesse ja on kandideerinud Tallinnas viiel korral kohalikel valimistel, paaril korral ka Riigikokku) kirjutas Facebookis minu valimiskampaania eelmise video peale: “Mõtetu on seepärast kandideerida, et on lihtsalt igav. // Ma ei sa aru, milleks see pikk vaht. Samas ma ei näe Teie visiooni või kov-i programmi. // Inimesi ei huvita üldiselt kollane poliitikastiil.”
Ma kandideerin tegelikult mitte igavusest, vaid pigem ikka erialasest huvist. Need pikad seletused on suuresti vastused konkreetsetele küsimustele, mille vastu üks või teine inimene on nüüd huvi ilmutanud. Kohati muidugi ka mõeldud ennetama mingeid küsimusi või väärarusaamu. Seoses ideega avatud nimekirja põhimõttel toimivast valimisliidust, millest on olnud pikemalt juttu eelmistes videodes, rõhutan üle, et see ei ole kindlasti mingi imelahendus, vaid võiks olla lihtsalt alternatiiv parteinimekirjadele. Ettekujutus, et see on mõeldud parandama minu enda väljavaateid volikokku pääseda, ei ole muidugi vale, kuid on puudulik, sest see ei pruugi olla ju üldse mina, kes taolise valimisliidu kaudu volikokku pääseb. Võib vabalt juhtuda, et päriselt volikokku pürgides saan ma kümme korda vähem hääli kui protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda.
Mis puudutab kollast poliitikastiili, siis tuleb muidugi rääkida ka sellest, mis inimesi huvitab, aga mind tegelikult ei huvita, mis inimestele peale läheb. Lähtun ikkagi enda arusaamadest, paremast äranägemisest. Programmi hakkan peagi vaikselt avaldama veebilehel kov.laiapea.eu. Mõningatest punktidest on olnud juttu ka juba nendes videodes. Kui võtta siin veel üks päevakajaline teema: linna aastapreemiate jagamine. Volikokku pääsedes kavatsen teha ettepaneku selline tegevus lõpetada. Minu nägemuses peaks kohalik omavalitsus piirduma oma põhiülesannete täitmisega, ja selline tilu-lilu, milles võib näha ka poliitikute katset kasutada teiste inimeste sotsiaalset kapitali ära enda populaarsuse kasvatamiseks, nende hulka ei kuulu. Ma saan aru, et selline seisukoht ei pruugi kõigile meeldida, aga kui juba volikokku kandideerida, tuleb ikkagi seista selgelt oma vaadete eest, mitte üritada lihtsalt hääli taga ajada. Vastasel korral on paljude valijate pettumine ju lõpuks garanteeritud.
PS. Lugesin hiljuti Justin Petrone uut raamatut “Minu Viljandi”. Mina sellest väga vaimustuses ei ole, aga sellega seoses mõtlesin, kas Viljandi munitsipaalpoliitikas oleks midagi õppida ka New Yorkilt. Petrone on teatavasti sealt pärit, njuujorklane. Viljandi ja New York on küll sama erinevad nagu kuu ja päike, aga, jah, õppida võib kõikjalt. Soovitan teistelgi, kes kavatsevad kandideerida nüüd sügisel kohalikel valimistel, guugeldada sellist nime nagu Jane Jacobs, lugeda tema artikleid ja raamatuid, tema võitlustest New Yorgis. Võib mõjuda inspireerivalt.