Hakkab pihta! Linnavolikogu uue koosseisu kolmandal istungil oli juba esimene puuduja. Nimelt ei võtnud istungist osa, kuigi seda saab teha ka veebi teel, volikogu eesistuja Helmen Kütt (Südamega Viljandis). Ei tea, mis tal siis juhtus, et osaleda ei saanud? Riigikogu istungil oli ta samal päeval küll hommikul kohal, aga lahkus ka sealt juba enne lõppu – vähemalt ei osalenud ta veidi enne kella kahte toimunud viimasel hääletusel. Viljandi linnavolikogu istung algas õhtul kell viis, selleks ajaks võinuks Kütt ju vähemalt kuhugi arvuti taha jõuda, aga nähtavasti oli tal siis mingeid tähtsamaid asjatoimetusi.
Esimese asjana kinnitas linnavolikogu üksmeelselt oma alatiste komisjonide koosseisud. Seejärel kiideti konsensuslikult heaks otsus maksta abilinnapea Kristjan Mändmaale (Südamega Viljandis), kelle palgaks määrati eelmisel istungil 3600 eurot kuus (varem oli abilinnapea palk 2800 eurot), isikliku sõiduauto kasutamise eest “ametisõitudeks ja linna esindamise funktsiooni täitmiseks hüvitist kuni 150 eurot kuus sõidupäeviku alusel.” Ando Kiviberg (Eesti 200) tegi selle punkti juures ettepaneku määrata konkreetse summa asemel hüvitatava kütuse kogus 100 liitrit, sest ei ole ju teada, mida võib teha kütuse hind, aga Südamega Viljandis, Reformierakond ja Keskerakond olid selle vastu.
Viljandit valitsevad endiselt automehed
Linna dokumendiregistri andmetel oli viimane isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist saanud abilinnapea läinud suvel ametist maha võetud Janika Gedvil (toona Isamaa, nüüd Eesti 200), kelle puhul oli vastav summa 125 eurot kuus. Seega viidi nüüd ka selles osas kohe pärast valimisi läbi hüvitise märkimisväärne tõstmine – Mändmaa võib saada lausa 20% rohkem kui oli lubatud varasemalt.
Mina oleksin loomulikult, kui mind oleks valitud linnavolikogu liikmeks, väljendanud selle päevakorrapunkti arutamisel sügavat hämmingut, et Mändmaa, kes kuulutas enne valimisi avaldatud propagandalehes oma (koos kohalike sotside juhi Juhan-Mart Salumäega loodud) valimisliidu kõige keskkonnasõbralikumaks jõuks Viljandi linnas, üldse soovib sellist hüvitist saada, sest nende valimiskampaania põhjal võis küll jääda mulje, et Südamega Viljandis liikmed eelistavad kõndida jala ja/või kasutada ühistransporti (nagu mina). Nähtavasti tõmbasid nad oma valijad ka selles osas täiega lohku. Eks ole ju ka nende teine juht Salumäe tegelikult tuntud autopede.
Salumäele kuulub viimase tema poolt esitatud huvide deklaratsiooni kohaselt (linnavolikogu liikmed peavad esitama neid teatavasti igal aastal) kaks vana Volvot, mõlemad suured sedaanid. Järgmise aasta suvel – huvide deklaratsioonid peavad olema esitatud 31. maiks – saab ehk teha põhjalikuma kokkuvõtte sellest, milline on linnavolikogu praeguse koosseisu ja uue linnavalitsuse liikmete autopark tervikuna ehk kes esindavad seal päriselt jalakäijate ja kes tegelikult hoopis autojuhtide parteid. Olen kindel, et paljudele valijatele pakub see ülevaade suuri üllatusi, sest inimeste individuaalsed valikud ei vasta alati sellele, kellena nad avalikult näida püüavad.
Kuna mina leian, et Viljandi linnajuhid võiksid liikuda rohkem rahva hulgas ja näidata inimkonna keskkonnajalajälje vähendamisel ka isiklikku eeskuju, oleksin hääletanud volikogus lõpuks ainsana Mändmaale isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise määramise vastu. Enne seda oleksin ma aga teinud ettepaneku eelnõu muutmiseks, et see sõidupäevik, mille alusel hüvitist maksma hakatakse, tehtaks (avaliku võimu rahakasutuse läbipaistvuse huvides) avalikult kättesaadavaks linna veebilehel. Ja sama tuleks minu arvates teha ka kõigi teiste sarnaste sõidupäevikutega, mille alusel maksumaksjatelt kogutud raha välja makstakse.
Üksmeelselt kiitis linnavolikogu heaks ka otsuse, millega lubati linnavalitsuse liikmetel jätkata oma kõrvaltegevusi erinevates ettevõtetes ja ühendustest. Millised need kellegi puhul täpselt on, seda saab igaüks ise järgi vaadata.
Volikogu liikmed otsustasid tõsta enda palka
Pikema arutelu tekitas aga määrus, millega muudeti linnavolikogu tööst osavõtu eest makstava tasu suurust. Vastava eelnõu esitas menetlemiseks volikogu eesistuja asetäitja Peep Aru (Reformierakond), kes jättis selles summade kohale tühjad lahtrid. Valimisliidu Südamega Viljandis saadikurühma juht Juhan-Mart Salumäe seletas, et koalitsiooni arvates võiks linnavolikogu tavalised liikmed saada volikogu istungist osavõtu eest 60 eurot (seni oli vastav summa 50 eurot, kasv seega 20%) ja komisjonide liikmed, kes ei kuulu volikokku, igakordset tasu 30 eurot (seni 25, kasv seega samuti 20%). Komisjonide ja saadikurühmade juhid aga igakuist tasu 250 eurot (seni oli see 150, kasv seega lausa 66%).
Kui Helir-Valdor Seeder (Isamaa) uuris, kas selle ettepaneku aluseks on mingi konkreetne arusaam (võrdlus teiste omavalitsustega, elukalliduse tõus vms.) või on see lihtsalt tunnetuslik, küsis Salumäe kõigepealt, kas volikogu liikmel on (protseduuriliselt) üldse õigus sedasi volikogu liikmele küsimusi esitada, aga seletas siis ikkagi, et komisjonide ja saadikurühmade juhtide puhul sai see seotud “pigem volikogu esimehe” palgaga (mida otsustati teatavasti oluliselt tõsta alles eelmisel istungil), et nad saaksid “väärilist tasu” – pidas nähtavasti silmas ennast kui Südamega Viljandis saadikurühma juhti.
Jane Koitlepp (Isamaa) tegi ettepaneku saata eelnõu teisele lugemisele, et arutada seda koos linna 2022. aasta eelarvega volikogu järgmisel istungil, kui saab vaadata otsa ka nendele numbritele, mis puudutavad linna palgal olevate spetsialistide töötasude tõstmist, aga Südamega Viljandis, Reformierakond ja Keskerakond olid selle vastu. Helmut Hallemaa (Keskerakond) ütles oma sõnavõtus, et asja edasilükkamine võib paista väljapoole pehmem, kuid ei muudaks sisuliselt midagi, sest Viljandi volikogu on jäänud “aastaid teistest maha tasude osas.” Tõnu Juul (Reformierakond) tegi samas ettepaneku määrata komisjonide ja saadikurühmade juhtidele tasuks lausa 400 eurot kuus, aga seda ei toetanud keegi peale tema enda.
Mulle jääb arusaamatuks, miks volikogu liikmetele üldse selliseid tasusid tuleb maksta. Need ju motiveerivad tegelema poliitikaga inimesi, kes näevad selles lihtsalt võimalust saada endale mingit lisateenistust. Mina ei arva, et selline ühiskondlik tegevus peaks olema tasustatud. Samas ei paista olevat aga Eestis tänapäeval omavalitsust, kus selle eest tasu ei maksta. Vähemalt esimesed tosinkond, mida ma nüüd kontrollisin, seda teevad. Seega on küsimus pigem konkreetses korras ja summades.
Viljandi vallas tõsteti komisjonide juhtide tasu (saadikurühmade juhtimise eest seal lisatasu ei maksta) samuti 250-le eurole kuus (varem oli 50). Volikogu liikmetele makstakse 150 (varem 60) ning nendele komisjonide liikmetele, kes volikokku ei kuulu, 50 (varem 30) eurot kuus. Mulgi vallas makstakse komisjonide juhtidele tasu komisjoni koosoleku läbiviimise eest igakordselt 100 (varem 50) eurot. Volikogu liikmetele makstakse seal istungist osavõtmise eest 75 (varem 50) ja komisjonide liikmetele nende koosolekutest osavõtmise eest 40 (varem 30) eurot igakordset tasu. Põhja-Sakala vallas saab komisjoni juht selle koosolekust osavõtu eest 70 (varem 40) ning teised liikmed 40 (varem 25) eurot. Volikogu liikmed saavad seal istungist osavõtu eest 40 (varem 30) eurot.
Mida võiks muuta tasude maksmise korras?
Tasu maksmine saadikurühmade juhtimise eest, mida tehakse Viljandi linnas, näib olevat Eesti omavalitsustes pigem erand, mitte reegel. Sellele viidates oleksin mina teinud linnavolikogu istungil ettepaneku see kaotada, et viia vastav kord paremini kooskõlla Eestis valitsevate üldiste tavadega.
Põltsamaal makstakse volikogude istungitest ja komisjonide koosolekutest osavõtu eest tunnitasu. See ei ole minu arvates hea lahendus, sest võib ju motiveerida istungeid sihilikult venitama, et saada suuremat tasu – või siis kutsuda esile süüdistusi, et seda taolisel eesmärgil tehakse, kui seal võimulolijatele ebameeldivaid küsimusi hakatakse esitama. Samal põhjusel ei oleks ka hea siduda komisjonide juhtidele makstavat tasu korraldatud istungite arvuga.
Küll aga võiks volikogu liikmetele makstavad tasud siduda minu arvates linnapea palgaga, mis tähendaks automaatselt, et ametisolev koosseis saab määrata ainult järgmise koosseisu, mitte enda tasusid. Tõrvas otsustati sarnasest lahendusest (seal oli pandud paika, et volikogu liikmele makstakse tasu istungil osalemise eest 2% vallavanema töötasu ulatuses) nüüd just sel põhjusel loobuda, aga Viljandis võiks selle minu arvates kasutusele võtta.
Linnavolikogu istungil tõstatas Seeder küsimuse, kas selline endale makstavate tasude tõstmine on üldse juriidiliselt korrektne, näiteks eelmisel istungil ju taandasid volikogu eesistuja ja tema asetäitja ennast hääletusel osalemisest, kui otsustati neile makstavate tasude tõstmist. Linnasekretär leidis, et selles mõttes on kõik korras, sest eelmine kord oli tegemist otsuse ehk üksikaktiga, mis puudutas konkreetseid isikuid, aga nüüd määruse ehk üldaktiga. Ka eesistuja asetäitja Aru rõhutas, et juriidiliselt on kõik korrektne ning korruptsiooniseaduse mõttes mingit probleemi ei ole.
Selle peale võinuks keegi muidugi märkida, et vastuolu puudumine seaduse sättega ei tähenda seda, et puuduks vastuolu seaduse mõttega, mis antud juhul ilmselgelt esines, aga sellist märkust ei teinud volikogu istungil keegi. Seeder küll siiski rõhutas, et tuleks pöörduda tagasi selle juurde, et tasude suuruse määrab eelmine koosseis järgmisele, mitte uus koosseisu oma ametiaja alguses endale, aga minu arvates võiks astuda sellest tõesti veel sammu kaugemale – siduda vastava määruse abil linnapea palgaga nii abilinnapeadele, linnavalitsuse liikmetele kui ka volikogu liikmetele makstavad tasud.
Nii et volikogu peaks panema oma ametiaja lõpus eraldi otsusega paika ainult järgmise linnapea palga, aga kõik muud tasud moodustaksid lihtsalt mingi kindla osa sellest. Näiteks, kui võtta aluseks praegused vahekorrad: abilinnapeale 80%, linnavalitsuse liikmele 1/6, volikogu eesistujale 1/3, tema asetäitjale 1/6, komisjoni juhile 1/18, volikogu liikmele istungist osavõtu eest 1/75 ja komisjoni liikmele koosolekust osavõtu eest 1/150 linnapea palgast.
Neid vahekordi võib loomulikult muuta, ei pea võtma aluseks täpselt praegu kehtivaid, aga oluline on see, et makstavad tasud oleksid vastavas määruses fikseeritud suhtena linnapea palka. Sellisel juhul ei peaks muutma edaspidi enam seda määrust, vaid piisaks volikogu otsusest linnapea palga tõstmiseks. Kõigile oleks siis ühtlasi palju selgem, kui suur väljaminekute kasv, nagu me nüüd lõpuks näha saime, sellele otsusele tegelikult järgneb.
Noortevolikogu on jäetud vaeslapse ossa
Ando Kiviberg (Eesti 200) tegi ettepaneku hakata maksma koosolekutest osavõtmise eest tasu ka noortevolikogu liikmetele, nagu otsutati hakata alles eelmisel aastal maksma seeniorite nõukoja omadele (mõlemad on ametlikult Viljandi linnavolikogu ajutised komisjonid), kuid see lükati enamuse poolt tagasi. Salumäe märkis muu hulgas, et rahalise motivatsiooni tekitamine oleks mõningas vastuolus noorsootöö alusprintsiipidega. Risto Kaljurand (Reformierakond) meenutas, et kui see asi oli 2020. aastal arutusel, leidsid noortevolikogu liikmed, et see raha võiks minna pigem koolitustele, mis tuleks tervele koosseisule rohkem kasuks – seetõttu nad siis endale tasu maksmist ei toetanud.
Minul tekkinuks selle peale muidugi küsimus, kas teiste komisjonide liikmetele koosolekutest osavõtmise eest makstavate tasude tõstmine tähendab, et vastavad lisasummad on kavandatud nüüd ka noortevolikogule oma liikmetele mõeldud koolituste jaoks. Etteruttavalt võib öelda, et Viljandi linna järgmise aasta eelarve eelnõust seda välja ei loe. Ka noortevolikogu poolt jagatavateks toetusteks on seal nähtud ette samad summad, mis olid kirjas lõppeva aasta eelarves.
Kui arvestada, et Viljandi noortevolikogu uues koosseisus, mis kinnitati linnavolikogu 16. detsembri istungil, on 15 liiget ning noortevolikogu põhimääruse kohaselt peaksid selle koosolekud toimuma vähemalt kord kuus, aga teistes komisjonides kasvas koosolekutest osavõtmise eest makstav tasu viie euro võrra, oleks nüüd õiglane, kui noortevolikogu saaks linna järgmise aasta eelarvega oma liikmetele koolituste läbiviimiseks juurde 900 eurot. Eks peagi paistab, kas keegi linnaeelarve arutamisel sellest loogikast lähtudes vastava ettepaneku teeb. Hetkel tundub, et noortevolikogu on jäetud siiski vaeslapse ossa.
Linnavolikogus lõpuks toimunud hääletusel olid endale makstavate tasude tõstmise poolt kõik valimisliidu Südamega Viljandis, Reformierakonna ja Keskerakonna esindajad. Vastu hääletasid Isamaa, EKRE ja Eesti 200, kes olid pooldanud eelnõu saatmist teisele lugemisele, et seda saaks pikemalt arutada. Mina oleksin käinud selles küsimuses ühte jalga opositsiooniga.
Lisaks eeltoodule oleksin aga teinud veel ettepaneku taastada punkt, mille kohaselt komisjoni koosolekust osavõtmise eest ei maksta tasu, kui see toimub elektriooniliselt. Enne koroonakriisi oli see sees paljude omavalitsuste, sealhulgas Viljandi linna vastavas korras, kuid võeti siis välja. On aeg pöörduda tagasi vana korra juurde. Kusjuures komisjonide koosolekud võiksidki minu arvates toimuda reeglina elektrooniliselt ning pikema perioodi vältel (kirjalikult), mitte mingite 5-minutiliste veebikoosolekutena, mis on sisuliselt üsna formaalsed. Tehnilised lahendused ehk sobivad keskkonnad on selle jaoks maailmas ju täiesti olemas.