Paistab, et Viljandis on alanud juba valimiseelne lõpuspurt. Kõik on hakanud järsku kõvasti rabelema: linnavõimud muudkui avavad ja sulgevad teelõike, et veel enne valimisi võimalikult palju ära jõuaks teha; sotside loodud valimisliidu tegelased vorbivad Sakalasse arvamuslugusid ja on väga aktiivsed sotsiaalmeedias; Uuel tänaval puude mahavõtmise vastu korraldatud meeleavalduse pealt üritas lõigata profiiti erakond Eestimaa Rohelised; isegi EKRE on ärganud oma pikast letargiast ja kavatseb hakata enne valimisi jälle kõvasti tuld andma.
Kõike seda vaadates tekkis mul lausa kiusatus nüüd enda valimiskampaania katkestada, et jätkata seda uuesti pärast 17. oktoobrit, aga see oleks võib-olla liiga julm nali. Ei jää ilmselt muud üle, kui tuleb ikkagi ka ise edasi rühkida, sest kui praegu pooleli jätta, oleks see ju umbes nagu katkestamine paar kilomeetrit enne järvejooksu finišit.
Erakondade vanades programmides ma täna tuhnima ei hakka. Kommenteerin selle asemel hoopis päevakajalisemaid teemasid. Alustades sellest, et seoses Tartu tänava rekonstrueerimisega Tallinna ja Lossi tänava vahelisel lõigul on kavas laiendada Sakala maja ees asuvat parklat, võttes selleks maha seal praegu kasvavad puud.
Laiema kõlapinna saavutas see teema kümnekonna päeva eest, kui linnakodanik Kristina Libe, kes kandideerib nüüd valimisliidu Südamega Viljandis nimekirjas volikokku, postitas Facebooki jalakäija vaatepunktis tehtud pildikesi sellest, kuidas see asi seal välja võib hakata paistma. Tema postitus leidis ohtralt jagamist ning kutsus esile ridamisi kavandatud muudatuste suhtes kriitilisi kommentaare. Viljandist pärit arhitekt Raivo Kotov algatas selle peale pöördumise linnavalitsuse poole, millele kirjutasin alla ka mina.
Pöördumises on toodud välja, et linnavalitsuse lehel avaldatud rekonstrueerimisprojekt, millel puudus ehitusluba, eirab kehtivat detailplaneeringut, mis näeb seal ette olemasoleva kõrghaljastuse säilimist ja hoopis linnaväljaku suurendamist hotell EVE suunas – seega on igasugune tegevus antud projekti alusel õigustühine. Sellest tulenevalt paluti selgitust, kuidas ja mille alusel see projekt valmis. Ühtlasi paluti peatada tegevus selle elluviimiseks ning moodustada kesklinna sobivama lahenduse väljatöötamiseks töögrupp, kuhu kuuluksid pädevad arhitektid ja maastikuarhitektid. See pöördumine saadeti ära 4. augustil. Nädal hiljem hakkasid tööd Tartu tänaval juba ootamatult pihta. Puude mahavõtmiseni veel jõutud ei ole.
Sakalas ilmus vahepeal ka intervjuu Reformierakonda kuuluva abilinnapea Kalvi Märtiniga, kes seletas, et seda projekti hakati koostama juba 2015. aastal, vahepeal jäi see sahtlisse ja võeti sealt nüüd uuesti välja, sest avanes võimalus tööde teostamiseks toetust saada. Samas kuulutas ta eksiarvamuseks selle, et projektid peaksid olema kooskõlas detailplaneeringuga, sest suuremaid ja väiksemaid kõrvalekaldeid tuleb nagunii kogu aeg ette.
Mina jään selles osas küll eriarvamusele. Põhjus, miks ma sellele pöördumisele alla kirjutasin, seisnes eelkõige just selles, et Sakala parkla laiendamine eirab täiega kehtivat detailplaneeringut. Kui kohalik omavalitsus, kellele on pandud seadusega kohustus teostada järelevalvet selle üle, et projektid ei oleks vastuolus detailplaneeringuga, selle peale ise sisuliselt vilistab, ei oma see ju enam mingit moraalset õigust teha mingisuguseid ettekirjutusi eraomanikele. Nii võime aga jõuda linnaehitusliku kaoseni.
Kusjuures see ei ole meil üksnes teoreetiline ega ka kaugeltki uus probleem. 2017. aastal kaitses Joel Jürgens maaülikoolis magistritöö teemal “Detailplaneeringutes kehtestatud tingimustest kõrvalekaldumine Viljandi linna näitel”, milles ta võttis vaatluse alla viis Viljandis aastatel 2001–2012 kehtestatud uusarenduste detailplaneeringut, mis hõlmasid kokku 77 krunti. Hoonestatud oli nendest selleks ajaks 71. Tuli välja, et vaid 17 valminud elamu puhul puudus vastuolu detailplaneeringuga, kusjuures enamasti olid vastuolud tekkinud ehitusloa väljastamisel. Jürgens leidis siis, et selle peamiseks põhjuseks oli projektide liiga pealiskaudne kontrollimine kohaliku omavalitsuse poolt.
Minu meelest tulnuks algatada Sakala parkla laiendamiseks uus detailplaneering, sest kõrvalekalded kehtivast on selle projekti puhul nii suured, et neid ei saa pidada projekteerimistingimustega aktsepteeritavaks. Aega selleks oli, nagu selgub, vähemalt viis aastat.
Mis puudutab puude mahavõtmist, siis tuleks minu arvates arvestada eelkõige ümberkaudsete elanike ja seal tegutsevate ettevõtete soovidega. Sakala parkla laiendamiseks olevat algatus tulnud kunagi just sellest samast majast. Pole kuigi raske mõista, et nii loodetakse muuta ennast linnaruumis nähtavamaks. Juba päris mitu aastat on seal müügis läbi kolme korruse ulatuv äripind, kus tegutses varem Luminor pank, kuid tahjaid ei ole leitud. Selles mõttes on ehk tõesti õiglane, kui Sakala rõdult hakkab avanema tulevikus vaade nende igatsetud parklale, kuid asju tuleks ajada siiski juriidiliselt korrektselt. Tegelikult võiks Sakala selle maa linnalt oma parkla jaoks siis juba üldse ära osta, aga see selleks.
Kuna tööd juba käivad, pole ilmselt kuigi tõenäoline, et Sakala parkla nüüd laiendamata jääb. Järgmine küsimus peaks olema, mis saab seal kõrval asuvast Rubiini platsist. See on teatavasti linnale kuuluv maa. Hetkel kehtiv detailplaneering näeb ette selle hoonestamist. Minu arvates oleks mõistlikum asfalt üles võtta ja laiendada sinna rohelist pargiala. Aga tuleb muidugi arvestada jälle eelkõige ümberkaudsete elanike soovidega. Võib-olla nad tahavadki, et seal oleks lihtsalt selline lage soojussaar, mis võidakse asendada kunagi ettenägematus tulevikus ärihoonega, mis aitaks varjata nende aknaid liigse päikesevalguse eest. Puht linnakujunduslikult võiks seda detailplaneeringut minu arvates nüüd aga muuta, näha sinna ette hoopis madalhaljastusega roheala, mille rajamine kompenseeriks veidi ka Sakala parkla laiendamisest tingitud linnalooduse kadu.
Suurem vastasseis puude pärast on tekkinud nüüd Uue tänava piirkonnas. Sellega seoses ei ole mul lisada palju sellist, mis juba meediast ning sotsiaalmeedias käivatest tulistest aruteludest läbi ei oleks jooksnud, aga üks asi vajab siiski õiendamist.
Lugesin Facebookist, et abilinnapea Kalvi Märtin oli öelnud ühele selle tänava ääres elavale inimesele, et teda nende vastuseis puude langetamisele ei huvita, sest arvestada tuleb ka Männimäe ja Paalalinna elanike soovidega. Mina olen pärit Männimäelt, elan Paalalinnas. Lastepargis olen käinud nüüd aeg-ajalt lastega, et nad seal mängida saaksid. Minu poolest võiksid need puud küll alles jääda. Pigem on olnud just hea palavate ilmadega nende varjus olla. Ma ei usu hästi, et Männimäel või Paalalinnas elaks ühtegi inimest, kes läheks kuhugi piketeerima selle nimel, et need puud seal maha võetaks. Selline kohalike elanike arvamusest ülesõitmine väitega, et seda soovivad teiste linnaosade elanikud, on siiski veidi alatu, et mitte öelda küüniline.
Ditmar Martinson, kes kandideerib nüüd volikokku valimisliidu Südamega Viljandis nimekirjas, avaldas Facebookis alternatiivse nägemuse Uue tänava rekonstrueerimiseks, mille puhul puud jääksid langetamata. Põhimõtteliselt oleks seega võimalik ka selline teistsugune lahendus.
Ma saan aru, et seal on ka ümberkaudsete elanike endi hulgas erinevaid arvamusi. Osad tahavad tuppa rohkem päikest, ei jõua lehti riisuda ja/või loodavad vabaneda nende suurte puude otsas elavatest lindudest, kelle tõttu ei saa aeda pesu kuivama panna, sest see lastakse sageli lihtsalt täis. Meeleavaldajad suutsid puude langetamise küll esialgu peatada, kuid tõenäoliselt hakkavad tegema nüüd rohkem häält ka need, kes seda plaani seal toetavad. Põhimõtteliselt tulekski vaielda sellised asjad minu arvates selgeks eelkõige kohalike elanike vahel, kelle elukeskkonda need kõige rohkem puudutavad. Männimäe ja Paalalinna elanikke poleks küll tarvis segada vaidlusse selle üle, milline peaks olema ühe Uueveski linnaosas asuva tänava haljastus.
Samas, tänasel kohtumisel meeleavaldajatega olla abilinnapea Märtin rõhutanud, et projektiga minnakse igal juhul edasi, puud võetakse maha, sest selline on linnavalitsuse otsus. Seega näib, et teerull veereb lihtsalt edasi, mingeid arutelusi projekti muutmiseks kavas ei ole. Ja see on muidugi tõsine mõttekoht ka teiste linnaosade elanikele, sest miski ju ei garanteeri, et järgmine selline terav vastasseis linnavalitsusega ei teki meile lähemal, mõnes otsesemalt meid puudutavas asjas.
Praegu ongi ju õhus ka teine sarnane juhtum. Plaan rajada Tallinna tänava ja Musta tee hargnemiskohale uus Olerexi tankla on vastumeelne ümberkaudsetele elanikele, kelle elukvaliteet selle tõttu ilmselt tõesti kannataks. Kaardile vaadates tundub see ühe tankla jaoks küll ideaalne asukoht, aga oma akna alla ei tahaks seda tõenäoliselt keegi.
Uue tänava vastasseisuga seoses on Facebookis korduvalt kirjutatud, et valimised on peagi tulekul ja siis saavad inimesed oma häält andes näidata, mida nad asjast arvavad. Mulle tuli nüüd selle peale mõte, et Sakala võiks avaldada pärast kandidaatide registreerimist sellise kaardi, mille peal on näidatud ära valimistel osalevate kandidaatide tegelikud elukohad, et valijatel oleks lihtsam oma valikut langetada. On ju üsna selge, et need inimesed, kes on registreeritud Viljandi elanikeks, kuid ise tegelikult linnas ei ela, ei pruugi läheneda siinset elukeskkonda puudutavate otsuste langetamisele päris sama pilguga, millega vaatavad asju inimesed, kes peavad elama nende otsuste tagajärgedega. Ja see kehtib kindlasti ka linnaosade ja tänavate lõikes.
Üldiselt on küll tore, et valimiskampaaniad on lõpuks hoo sisse saanud, aga samas muidugi kahju, et esile on kerkinud nüüd just sellised teemad. Mitte et need ei vajaks arutamist, vastupidi, aga lihtsalt… kurvad lood.