Mida kujutab endast valimisliit Südamega Viljandis?

Nonii. Lõpuks jõuan ka tänavuste valimisprogrammide läbivaatamise juurde. Sotside eestvedamisel loodud valimisliidu “Südamega Viljandis” avaldatud programm kannatab osaliselt samade hädade käes, millel sai juba peatutud seoses sotside nelja aasta taguse programmiga, mille järgi see valimisliit sai endale nime. Uues programmis on kokku üle kümne tuhande tähemärgi, aga veidi enam kui poole sellest moodustab sissejuhatus, see on selline üldisemat laadi heietus, milles kuulutatakse, et Viljandil on küll suur potentsiaal (meie piirid on täpselt seal, kus me need ise seame), kuid linna areng on seiskunud, seda juhitaks justkui selge eesmärgi ja tulevikuvaateta, julgust suuri ja põhimõttelisi muutusi ellu kutsuda ei ole, kammitsad peituvad aga samas sageli lihtsalt otsustajate endi peades. Teisi sõnu: Viljandit valitsevad praegu ilged stagnandid. Valimistel võib selline populistlik vastandumine ehk isegi taas hääli tuua, aga pärast valimisi ollakse muidugi jälle väga pettunud, kui ükski senine võimupartei ei taha nendega koalitsiooni teha.

Viljandi sotside valimisstrateegia meenutab kangesti seda, mida Eesti kommunistid kasutasid edukalt juba ligi 100 aastat tagasi, 1920-ndate alguses, kui põrandaaluse EKP eestvedamisel moodustati legaalseid töölisorganisatsioone ning oma paretipiletita seltsimehi koondades Töörahva Ühine Väerinne. See kommunistide variorganisatsioon osales 1923. aastal mitte ainult Riigikogu, vaid veelgi edukamalt kohalikel valimistel, kogudes enim hääli nii Tallinnas, Tartus kui ka Viljandis. Teiseks tuli siin siis Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, kuhu kuulus ka sõjaeelse Viljandi kauaaegseim linnapea August Maramaa, ning kolmandaks samuti sotsiaaldemokraatlik Tööerakond, mille valimisnimekirja juhtis muide toonane Sakala peatoimetaja Karl Baars. Nii et selles, et Sakala praegune arvamustoimetaja on kuulutanud ennast vaadetelt sotsiaaldemokraadiks, võib tegelikult näha lihtsalt traditsiooni jätkamist.

Valimistel saavutatud edu sai aga kommunistidele saatuslikuks. Järgmisel aastal toimus suur kohtuprotsess, kus neist 149 pandi riigireetmises süüdistatuna kinni. Teiste hulgas näiteks Olga Künnapuu (hilisema nimega Lauristin), kes oli valitud äsja 20-aastaselt Tallinna linnavolikokku, kuid mõisteti siis eluks ajaks sunnitööle, kust vabanes siiski ligi 15 aastat hiljem, 1938. aasta amnestiaga. Selle kohtuprotsessi lõppotsuse väljakuulutamise nurjamiseks korraldatud 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ebaõnnestus, kuid 1940. aastal õnnestus meie kohalikel kommunistidel NSV Liidu toetusel teatavasti siiski võimule tulla. Vahepeal vanglas veedetud aastad olid neid muidugi veelgi enam radikaliseerinud. Väga leebelt ei olnud neid seal koheldud, näiteks Olga Künnapuule tõmmati Viljandi vanglas isegi hullusärk selga – selle eest, et ta korraldas seal oktoobrirevolutsiooni aastapäeval “Internatsionaali” laulmist.

Tänapäeval ei ole poliitilised vastasseisud Eestis enam nii teravad. 2017. aasta kohalike valimiste ajal toimunuga seoses on praegu küll tagaotsitav valimisliidu Südamega Tartu eestvedaja Meelis Kaldalu (kutsus ta toona mindki selles valimisliidus kandideerima), keda tahetakse nähtavasti samuti hullusärki panna ehk sundravile allutada, kuid päris 149 protsessi mõõtu poliitilisi kohtuprotsesse pärast iseseisvuse taastamist toimunud ei ole. NSV Liit on kadunud ajalukku ning selliseid kehtiva riigikorra täielikku muutmist taotlevaid jõude, nagu olid kunagi kommunistid, keda toetaks tugevalt mõni teine riik, Eestis praegu ei eksisteeri. Meie tänased sotsid oleks toonaste kommunistide silmis ilmselt mingid väikekondalikud revisionistid ehk marksismi reeturid. Selles mõttes nende vahele kindlasti võrdusmärki tõmmata ei saa.

Samas vaatab SV (nimetagem seda valimisliitu nii) programmist siiski vastu sarnane retoorika, mis iseloomustas omal ajal ka kommuniste, lihtsalt mõnevõrra pehmemal kujul. Üks on muidugi see, et aeg on seljad kokku panna, ühtsuses peitub jõud, aga samas ka jutt ahelatest, milles on võimatu kasvada – see näib olevat üsna otsene viide “Internatsionaalile”: “Keeb mässul rind ja võitlus lõhub / me orjakütked, ahelad!”

Teine laul, mis seda programmi lugedes meenus, on Apelsini esituses tuntud “Me armastame ooperit”. Nimelt on SV programmis kirjas, et nad armastavad Viljandit. Sama loosungi on võtnud kasutusele Ando Kiviberg, erakonna Eesti 200 linnapeakandidaat, kes samuti armastab Viljandit, aga mitte nii palju, et siin elada. SV programmis öeldakse üsna otsesõnu, et paljud neist on Viljandi kodanikud, kuid teised lihtsalt siit pärit inimesed. Mööndes, et nad võivad oma sünnilinna arengusse jätkuvalt panustada, on tegelikult mujal elavate inimeste osalemine siin kohalikel valimistel minu meelest siiski problemaatiline, sest selleks peab inimese registreeritud elukoht olema Viljandis, aga elukoha kohta valeandmete esitamine on seadusega keelatud – see on õigusrikkumine, mille avaliku toimepanemisega õõnestatakse sisuliselt ühiskondlikku moraali, seaduse autoriteeti laiemalt.

Tõenäoliselt ei hakka õiguskaitseorganid sügisel kontrollima, kas kohalikel valimistel kandideerivad isikud elavad ikka tegelikult seal, kus nad rahvastikuregistrisse kantud andmete kohaselt väidetavalt elavad. Minu arvates võiks sellise reegli, mille järgimist praktikas ei kontrollita, üldse kaotada, aga kuni see kehtib, tasub siiski jälgida, kas inimesed seda järgivad, sest kui seda eiratakse, võib sellest teha ju teatud järeldusi selle kohta, kui lugupidavalt suhtutakse seaduste järgimisse üldisemalt. Sellistest väikestest õigusrikkumistest võivad kasvada välja suuremad. Poliitiline korruptsioon saab alguse just sellest, kui valijad sellistele pisiasjadele läbi sõrmede vaatavad.

SV ei anna muidugi lubadust edendada Viljandis poliitilist korruptsiooni. Selle asemel lubavad nad hoopis tõeliselt avatud linnajuhtimist, kuulutades pidulikult, et Viljandist peab saama kõige paremini korraldatud, kõige paremini toimiv ja kõige elamisväärsem linn Eestis. Ja seda mitte pelgalt loosunglikult. Väidetavalt on neil julgust tegeleda suure visiooni kõrval ka detailidega. Viimaste kohta sellest valimisprogrammist siiski palju ei selgu. Samas aga rõhutatakse, et lisaks sotsidele on valimisliidus erakondliku kuuluvuseta isikuid ning koostööd tahetakse teha kõikidega, kellele Viljandi käekäik korda läheb, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest. Erakondadele kohati lausa vastandutakse, ühes loosungis kuulutatakse, et “Viljandi ei kuulu erakondadele või nende esindajatele!”

Valimisliidu veebilehel on avaldatud praegu 12 nime, erakonda kuulub neist küll vaid neli ehk kolmandik, kuid kaheksa ehk 2/3 on kandideerinud varem valimistel sotside parteinimekirjas, ülejäänud on uued tulijad. Eks paistab, milline see isikkoosseis lõpuks olema saab, aga ka 2017. aastal moodustasid parteilased sotside parteinimekirjas tegelikult vähemuse. Suurem osa ametlikult erakonda ei kuulunud, kuigi mõni oli kandideerinud selle nimekirjas koguni Riigikokku. Lisaks oli seal roheliste esindaja Peep Tobreluts. Nüüd üritati kaasata veel erakonda Eesti 200, aga kui see tulebki lõpuks ikkagi välja oma eraldi nimekirjaga, ei pruugi SV kandidaatide nimekiri erineda lõpuks oma koosseisult palju varasemast sotside parteinimekirjast. Vahe on siis selles, et toona osaleti valimistel erakonna nime all, aga nüüd esinetakse erakondandeülese ja neile näiliselt justkui isegi vastanduva valimisliiduna.

Võimalikku häältesaaki, aga ka juba kandidaatide värbamist silmas pidades on see sotside jaoks ilmselt igati mõistlik lähenemine. 2017. aasta septembris, vahetult enne kohalikke valimisi, oli nende erakonna üleriigiline reiting 19%, praegu kõigub kusagil 7-8% kandis. Selge see, et selline toetustaseme üldine ning üpris tugev langus avaldaks nüüd mõju ka nende tulemusele kohalikel valimistel Viljandis. Selles mõttes on täiesti arusaadav, miks nad otsustasid pakendada ennast siin ümber valimisliiduks. Selle nimekirja on kergem värvata ka erakondliku kuuluvuseta kandidaate, kes ennast täna sotside parteinimekirjaga ilmselt nii agaralt siduda ei tahaks.

SV programmi teise poole, milles on toodud välja nende kuus sammu Viljandi arendamiseks, võtan ette kahe nädala pärast. Järgmisel nädalal pöördun veel korraks tagasi Reformierakonna vana programmi juurde. Lõpetuseks aga jälle üks konstruktiivne ettepanek. Kuna see loosung, “Me armastame Viljandit!”, on osutunud nüüd äärmiselt populaarseks, võiksid juhtivad poliitikud teha siin enne valimisi, näiteks folgifestivali raames, suure ühislaulmise, kus nad saaksidki Apelsini “Me armastame ooperit” viisil väljendada oma armastust Viljandi vastu. Eeskujuks sobiks muidugi see kuulus jõululaul, millega kunagised Viljandi tuntud tegijad veebis jätkuvalt meeleolu loovad.

Ohh, milline kena vaatepilt see oleks! Aaltonen ja Hallemaa, Kiviberg ja Seeder, sotsid ja EKRE-mehed, kõik sõbralikullt koos laulmas. Viljandi tõmbaks sellega endale jälle kõvasti tähelepanu ja siinsed poliitikud paistaksid silma tõeliselt positiivsest küljest, näidates, et suudavad oma erimeelsustest hoolimata lõbusalt koos aega veeta. Kusjuures sinna saaks panna ju sisse ka poliitilisi sõnumeid, näiteks sotsid võiksid lehvitada vikerkaarelippu ja EKRE-mehed näidata selle peale rusikat ja hakata neid taga ajama või siis laulda mingeid enda propgrammilisi seisukohti. See läheks publikule kindlasti paremini peale kui tavapärased valimisdebatid, millest on saanud tänaseks sisuliselt surnud formaat.

Reformierakonna lubadused viljandlastele (1. osa)

Olen vaadanud juba üle EKRE, Isamaa ja sotside 2017. aasta valimisprogrammid Viljandi linnas. Nüüd on järg Reformierakonna käes, kuhu kuulub teatavasti ka meie praegune linnapea Madis Timpson, kellele andis eelmine kord hääle 411 valijat. See tulemus jättis ta üldarvestuses alles kolmandaks, eespool olid nii sotside esinumber Helmen Kütt kui ka EKRE linnapeakandidaadina esinenud Jaak Madison. Sügisel on nüüd siis tulemas Timpsoni jaoks omamoodi usaldushääletus.

Nelja aasta eest kuulutas Reformierakond oma suureks eesmärgiks (aastateks 2017–2021) muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Selle nimel lubati anda endast 100% ja rohkemgi. See suur eesmärk on jäänud saavutamata. Rahvastikuregistri andmetel on Viljandi elanike arv langenud viimase nelja aasta jooksul enam kui tuhande võrra. Sellele eelnenud nelja aasta jooksul oli see näitaja 915 inimest. Seega on tegelikkuses hoopis kiirenenud Viljandi linnas elanike arvu kahanemine, kusjuures eriti puudutab see tööealist elanikkonda ja alla 6-aastaseid lapsi. Üle 65-aastaste viljandlaste arv tõusis 2018. aastal üle nelja tuhande ja nende osakaal kogu elanikkonnas ongi juba pikemat aega järjest kasvanud.

Sisuliselt on seega toimunud mitte üksnes Viljandi elanike arvu kiire kahanemine, vaid ka elanikkonna vananemine, mis tähendab, et kõik need poliitikud, kes räägivad praegu Viljandi muutmisest kasvava elanikkonnaga linnaks, kas ei adu tegelikult toimuvat, ei mõtle seda tõsiselt, räägivad lihtsalt soovunelmadest või soovivad mingit massilist immigratsiooni. Kuna mina ei pea seda viimast soovitavaks ega ka tõenäoliseks, ütlen nüüd hoopis nii, et on väga hea, kui järgmise nelja aasta jooksul õnnestub peatada Viljandi elanike arvu kahanemise kiirenemine, mis on toimunud tänaseks juba pikemat aega. Aastaks 2025 elab Viljandis kindlasti vähem kui 16 tuhat inimest, aga vähem kui 15900 oleks juba läbikukkumine.

Seega nõustun ma reformierakondlastega küll selles, et linna arengu seisukohalt on võtmeküsimuseks elanikkond, kuid pean nende poolt nelja aasta eest püstitatud suurt eesmärki jätkuvalt täiesti ebarealistlikuks. Kui järgmise nelja aasta jooksul õnnestub saavutada see, et Viljandi elanike arvu kahanemine enam rohkem ei kiirene, võib sellele järgneva nelja aasta jooksul ehk jõuda selleni, et elanike arvu kahanemine hakkab aeglustuma, seejärel võib loota selle stabiliseerumist. Kui kõik läheb hästi, võib jutt Viljandi muutmisest kasvava elanikkonnaga linnaks kõlada usutavalt juba 2033. aasta kohalikel valimistel ehk 12 aasta pärast, varem kindlasti mitte, kusjuures see on tegelikult äärmiselt optimistlik stsenaarium.

Üle 65-aastased inimesed moodustavad juba kõvasti enam kui neljandiku Viljandi hääleõiguslikest elanikest. Kuna vanemaealiste valimisaktiivsus on üldiselt kõrgem keskmisest ja palju suurem kui noortel, võib nende osakaal valimas käinute hulgas küündida sügisel umbes kolmandikuni. See tähendab, et erakonnal, mis ei suuda seda valijagruppi kõnetada, ei õnnestu siin tõenäoliselt valimisi võita. Minu arvates on just see peamine põhjus, miks Reformierakond jäi Viljandis eelmine kord oma häältesaagilt alla sotsidele.

Eraldi eakatele suunatud osa oli pandud Reformierakonna valimisprogrammis kõige lõppu ja oli seal kõige lühem ning sisutum. See koosnes vaid lubadustest võimaldada eakatele tasuta arvuti- ja nutiseadmete õpet, jätkata sõidusoodustuste maksmist ning toetada aktiivsete eakate ettevõtmisi ja ühingute tegevust. Linna poolt makstavad sõidusoodustused on tänu riigi poolt rahastatud tasuta ühistranspordile päevakorrast maas. Riigikontroll ei pea seda süsteemi jätkusuutlikuks, kuid praegune valitsuskoalitsioon seda ilmselt lõhkuma ei hakka ning tõenäoliselt ei tehta seda ka pärast 2023. aasta parlamendivalimisi, sest tegemist oleks ebapopulaarse sammuga, mis läheks pealegi vastuollu Euroopa Liidu suure eesmärgiga saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus, sest see viimane eeldab ikkagi ühistranspordi eelisarendamist.

Tasuta arvuti- ja nutiseadmete õpet võiks minu arvates võimaldada kõigile soovijatele, kuid iseküsimus on see, kas selliseid kursusi peaks korraldama ja rahastama just Viljandi linn. Haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel, Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatuna viiakse praegu mitmesuguseid täiskasvanud elanikkonnale suunatud tasuta kursusi läbi Viljandi Kutseõppekeskuses Vana-Võidus. Kui eksisteerib tõesti vajadus selliste väga algtaseme kursuste järele, mida Reformierakonna programmis nähtavasti silmas peeti, võiks linn ju pöörduda lihtsalt haridus- ja teadusministeeriumi poole ettepanekuga, et see koolitustellimust vastavalt täiendaks. Viljandi ja Vana-Võidu vahet sõidavad tasuta bussid päris tihedalt, teekond kestab umbes 10 minutit. Seetõttu tundub mulle, et oleks ebamõistlik, kui linn ise kusagil mingit sellist õpet korraldama hakkaks.

Reformierakonna kolmas eraldi eakatele suunatud lubadus oli toetada aktiivsete eakate ettevõtmisi ja ühingute tegevust. See on nii üldsõnaline ja ebakonkreetne, et ei hakka seda siin pikemalt kommenteerimagi. Selge see, et ükski volikokku kuuluv või sinna kandideeriv isik ei väljenda sellele mingit põhimõttelist vastuseisu – keegi ei hakka ju lubama seda, et ei toeta aktiivsete eakate ettevõtmisi ja ühingute tegevust. Põhimõtteliselt on kõik kindlasti selle printsiibi poolt.

Koostöö ja kaasamise osas lubas Reformierakond hoida kogukonda ühtsena, leidis, et linnavõim peab olema kodanike teenistuses, lubas soodustada linnaosade kogukondade omaalgatusi ja kahekordistada “kaasava ehk linnakodanike huve arvestava eelarve” mahtu. Selle viimase punkti sõnastus oli huvitav selles mõttes, et võis jätta mulje nagu kogu ülejäänud linnaeelarve ei peakski arvestama või ei arvestaks linnakodanike huve – see oli reformierakondlaste poolt küll päris enesekriitiline avaldus.

Nende lubadus kahekordistada kaasava eelarve mahtu on jäänud aga täitmata. Kui eelmine kord käis kohalike valimiste eel erakondade vahel lausa võistupakkumine selles, kes lubab kaasavat eelarvet kõige rohkem suurendada (kõige heldemaid lubadusi jagas selles osas EKRE), siis nüüd võis Sakalast lugeda kohalike sotside juhi Juhan-Mart Salumäe programmilist artiklit, milles ta leidis, et ehitushindu ja elukalliduse kasvu arvestades oleks asjakohane summa 50 tuhat eurot. Nelja aasta eest oli sotside programmis kirjas 75 tuhat. Selle põhjal võib jääda mulje, et Salumäe arvates on ehitushinnad ja elukallidus vahepeal hoopis langenud. Tegelikult on asi muidugi selles, et kaasav eelarve ei ole viljandlaste hulgas enam kuigi populaarne. Lihtsalt selle suurendamist lubades nüüd enam hästi hääli ei püüa, vaid võib hoopis kaotada.

Salumäe soovitud 50 tuhat on ehitushindade tõusu arvestades kõvasti vähem kui Reformierakonna neli aastat tagasi lubatud 60 tuhat, mis peaks olema tänase seisuga umbes 75 tuhat ehk just see summa, mida lubasid eelmine kord sotsid. Viiekümne tuhande eest ei oleks saanud isegi sellist diskosammast, mis praegu Posti ja Koidu tänava nurgal kastis seisab. Minu arvates oleks kaasava eelarve suurendamine nii tagasihoidlikus mahus sisuliselt kodanike üle irvitamine. Parem võiks selle siis juba hoopis kaotada.

Reformierakond pidas veel oluliseks, et Viljandis oleks ettevõtlusega tegelemine mugav ja lihtne, ning lubas seista selle eest, et Viljandisse lisanduks riigisektori töökohti. Ettevõtluskeskkonda kujundatakse siiski suuresti keskvõimu otsustega ja ka riigisektori töökohtade liikumine ühte või teise omavalitsusse sõltub rohkem keskvõimust, mitte omavalitsuse soovidest. Samas on aga Reformierakond praegu sealgi võimutüüri juures, seega on just nüüd õige aeg need lubadused teoks teha.

Reformierakondlasest rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus kuulutas hiljuti, et Eestis on vaja sisulist maksudebatti, käies ise välja mõtte langetada tulumaksumäär 20-lt protsendilt 13-15 protsendile, mis laekuks kõik kohalikele omavalitsustele. Arvan, et samas vaimus võiks Viljandi linnapea Madis Timpson tulla nüüd välja ettepanekuga tuua Eesti pealinn üle Viljandisse, sest teatavasti on teaduslikud uuringud kinnitanud hüpoteesi, mille kohaselt on poliitiline korruptsioon väiksem riikides, kus pealinn on rajatud nö. tühjale kohale ega ole suur majanduslik keskus. Viljandit küll päris lagedaks maaks pidada ei saa, aga Tallinnaga võrreldes sobiks see Eesti pealinnaks selles mõttes kahtlemata paremini. Keskvõimu ületoomine siia tõmbaks tõenäoliselt käima kogu Lõuna-Eesti arengu. On aeg avada selles küsimuses üleriigiline debatt. Tuleb tõsiselt arutada Viljandi ordulinnuse taastamist, et sinna saaks rajada valitsuse residentsi. Suurema riigireformi käigus on muidugi vaja ühendada ka peaministri, presidendi ja Riigikogu esimehe ametikoht – nimetatagu seda ühendatud riigipead edaspidi siis füüreriks või ordumeistriks, vahet pole.

Seda, millisele tasemele on langenud Eestis poliitilised debatid, näitab kõige paremini ilmselt tõsiasi, et pean nüüd kohe mainima, et eelöeldu näol oli tegemist nö. nalja, mitte lihtsalt juraga, sest muidu leidub kindlasti neid, kelle arvates ma mõtlesingi seda kõike täiesti tõsiselt. Tegelikult on loomulikult väga suur vahe, kas riigipead nimetatakse ordumeistriks või lihtsalt füüreriks.

Siinkohal on aga paras aeg tänaseks lõpetada. Reformierakonna 2017. aasta valimisprogrammi ülejäänud punktid võtan ma ette kahe nädala pärast. Järgmisel nädalal vaatan üle tänavu sotside eestvedamisel moodustatud valimisliidu Südamega Viljandis programmi.

Lubadused SDE toetajatele kohalikel valimistel Viljandi linnas, 2. osa

Kahe nädala eest sai võetud poolenisti läbi see valimisprogramm, millega sotsid tulid Viljandi linnas välja 2017. aastal. Nüüd vaatan siis üle selle teise poole, tuues sealt välja punktid, mida mina linnavolikogu liikmena toetaksin, toetamata jätaksin või mille vastu oleksin.

Üks sotside lubadus oli luua hetkeolukorda arvestav ja toimiv regionaalne turismistrateegia ning soodustada turismi kõrghooajal välikohvikute teket. Seoses koroonakriisi ja selle jätkuva mõjuga on sellistest uhketest strateegiatest saanud tänaseks ilmselt paljuski kasutu vanapaber. Seetõttu mina selles osas väga entusiastlik ei ole. Raha läheks selle peale aga kindlasti omajagu. Mulgi Kultuuri Instituut paneb praegu kokku Mulgimaa turismistrateegiat kümneks aastaks. Instituudi juhataja ütles äsja Sakalale, et sellega tegelemiseks oleks neil vaja lausa eraldi inimest. Viljandis sellist asja ette võtta ei ole täna minu arvates õige hetk. Võiks veidi oodata, et näha mis suunas maailm nüüd üldse edasi areneb, kas rahvusvaheline turism varasemal kujul enam taastubki ja milline on suurte massiürituste tulevik. Koroonaeelne olukord ei pruugi ju tagasi tulla – see aga mõjutaks oluliselt ka Viljandi turismisektori edasist arengut.

Välikohvikute osas ei saa ma sotside programmist täpselt aru, kuidas Viljandi linn nende teket soodustama peaks. Kas sellega, et ei loo mingeid takistusi? Kui mõeldud on seda, et neid võiks lasta igal pool vabalt avada, siis päris kõnni- ja sõiduteede kinnipanemist ma ei poolda, inimesed peavad saama igal pool vabalt liikuda, aga seal, kus nende jaoks on ruumi, võib välikohvikuid muidugi avada. Soodustusena võiks ehk tulla kõne alla see, et linn ei võta maa kasutamise eest mingit maksu, kuid see oleks sisuliselt konkurentsieelise loomine teatud ettevõtjatele ja ebaaus teiste, näiteks ainult siseruumides tegutsevate kohvikute suhtes. Ma ei arva, et linn peaks osasid eraettevõtjaid sel moel doteerima.

Hariduse osas oli sotsidel muidugi palju asjalikke lubadusi, näiteks lubati jätkata Viljandi lasteaedade korrastamist, tagada tugispetsialistide kättesaadavus kõigile koolidele ja lasteaedadele, nagu ka see, et hariduslike erivajadustega noortele jääks Viljandisse oma kool, mis toetaks nende õpihuvi ja individuaalset arengut nende eripärasid arvestavas keskkonnas.

Lubati veel ka soodustada kultuuriakadeemia, kutseõppekeskuse ning linna huvi- ja üldhariduskoolide koostööd huviharidussüsteemi edasiarendamisel ning otsida välisrahastuse toel võimalusi avada Viljandis keskkonnahariduse keskus, mis pakuks keskkonnateemalisi koolitusi ja säästva ehituse ning majanduse õpet. Ma arvan, et ressursside säästva kasutamise printsiibist lähtudes oleks otstarbekas edendada sellist õpet juba olemasolevate õppeasutuste baasil, mitte mingit päris uut keskust rajades.

Samas lubati ka väärtustada elukestvat õpet ning otsida võimalusi selle avardamiseks, säilitada Viljandis täiskasvanuile gümnaasiumihariduse andmine, toetada elujõuliste erakoolide tegevust ning nende laienemist, kasutada riigi poolt antavat toetust huvihariduse kättesaadavamaks muutmiseks vähekindlustatud peredele. Kõik sellised riiklikud toetused tuleb linna poolt loomulikult ära kasutada. Gümnaasiumiharidust saaks täiskasvanutele anda tegelikult ju ka Viljandi Gümnaasiumi baasil, selleks ei ole tingimata vaja päris eraldi kooli – selles mõttes näib pikemas perspektiivis tõenäoline VTG ühendamine mingis vormis Viljandi Gümnaasiumiga, kuigi praegu seda ette ei nähta ja lähema nelja aasta jooksul see tõenäoliselt veel ei juhtu.

Erakoolide osas on olemas waldorfkool, mis näib toimivat suhteliselt hästi, aga ka näide ebaõnnestumisest 2015. aastal alustanud Oja Kooli näol. Alternatiiv munitsipaalkoolidele võiks muidugi põhimõtteliselt olemas olla, kuid samas ei peaks seda minu arvates toetama iga hinna eest. Pigem võiks keskenduda siin hoopis sellele, et avada erinevatest pedagooglistest lähenemistest lähtuvaid suundi linnale kuuluvates õppeasutustes, juba lasteaedades. Nii oleks rahastuse jätkusuutlikkus, aga ka kontroll õppekvaliteedi üle ilmselt paremini tagatud.

Rahaliste lubaduste poolest olid sotsid üsna helded. Ühest küljest lubati tõsta lasteaedade ja huvikoolide kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate alampalk üldhariduskoolide pedagoogide alampalga tasemele ning hoolitseda selle eest, et kui edaspidi tõstetakse üldhariduskoolide õpetajate alampalka, tõstetakse samavõrra õpetajate palka ka linnale kuuluvates haridusasutustes. Teisest küljest lubati aga langetada lasteaia kohatasu kümne protsendini alampalgast. Praegu on see Viljandis 12-13%. Mõlemad muidugi kenad lubadused. Pole ainult selge, mille arvelt palka tõstetakse, kui lastevanemate osalust kulude katmises samas vähendatakse. Linna eelarve ei ole ju siiski päris kummist, raha taevast ei saja ja puu otsas ei kasva.

Sotside programmist jäi samas silma ka üks võimalik koht kokkuhoiuks. Nimelt lubasid nad väärtustada Sihtasutuse Viljandi Hariduse Arengufond tegevust ning toetada selle jätkusuutlikku tööd linna hariduspoliitika arendamisel. See uhke nimega sihtasutus asutati 2013. aastal eraisikute poolt, aga on saanud Viljandi linnalt nii tegevus- kui ka projektitoetusi, mida sotsid siis nähtavasti suurendada tahtsid, sest mida muud see “väärtustamine” ja “toetamine” tähendas. Nimetatud sihtasutuse juhataja on Kalle Küttis, nõukogu esimees Randel Länts ja käesoleva aasta esimese kvartali seisuga oli selle palgal kaks inimest, keskmise kuutasuga 1240 eurot.

Kui vaadata sihtasutuse veebilehte, sealt selle tegevuse kohta aga palju infot ei leia. 2019. aastal pandi õlg alla Viljandimaa hariduskonverentsi korraldamisele. Facebooki lehel, kus viimane postitus pärineb eelmise aasta sügisest, on jagatud põhiliselt viiteid teiste postitustele ning haridusteemalistele artiklitele, uudistele ja töökuulutustele. Samast leiab siiski ka ühe video, 2017. aastast, kus Juhan-Mart Salumäe esineb, just sobivalt enne kohalikke valimisi, tervitusega algava kooliaasta puhul. Käesolevaks aastaks, mis on juhtumisi jälle valimiste aasta, valmistatakse koostöös Viljandimaa Omavalitsuste Liiduga nüüd aga ette uut hariduskonverentsi.

Usun, et sellest tuleb taas tore üritus, kus kohalikud haridustöötajad saavad asjalikke ettekandeid kuulates ja töötubades osaledes meeldivalt aega veeta, ning neile jagatakse tunnustust, mis paneb tundma ennast väärtustatu ja hinnatuna. Minu arvates võiksid rahaeraldised sellistele sihtasutustele olla aga siiski seotud selge kohustusega toimida avalikkuse jaoks läbipaistvalt, et ei saaks jääda muljet, nagu oleks need loodud selleks, et keegi saaks seal lihtsalt vaikselt tiksuda, aktiviseerudes siis, kui on taas käes aeg pakkuda platvormi esinemiseks mingitele poliitikutele, kelle püüdluste hulka kuulub ka selliste sihtasutuste suurem rahastamine avalikest vahenditest. Ma saan aru, et asjaosalised ise võivad pidada sellist tõlgendust täiesti meelevaldseks ja/või lausa pahatahlikuks, kuid selline on paraku mulje, mis sellest praegu kõrvaltvaatajatele võib jääda.

Sotsid lubasid veel toetada Viljandi Avatud Noortekeskuse tegevust kõigis noorsootöö valdkondades, tagada vajaliku materiaalse toe linna noorsootöö arendamiseks ning kaasata linnavolikogu päevakorras olevate küsimuste arutamisprotsessi Viljandi Noortevolikogu, anda sellele õigus nimetada linnavolikogu komisjonidesse hääleõigusega esindajaid ning luua koos noortevolikoguga lihtsam rahastussüsteem noorte omaalgatuslike ideede toetamiseks.

Juriidiliselt on Viljandi noortevolikogu praegu linnavolikogu poolt moodustatud ajutine komisjon, mitte sellest sõltumatu esinduskogu. Minu arvates oleks kõige mõistlikum kujundada see ümber hoopis MTÜ-ks, mis saaks taotleda oma projektide ja tegevuse jaoks toetusi ka muudest allikatest, ei peaks toetuma üksnes linna rahakotile. Olen aga saanud aru, et asjaga seotud noored ise, olles võib-olla veidi vanemate seltsimeeste ja poliitnoorte mõju all, seda ideed ei toeta, vaid näevad noortevolikogu eelkõige just sellise organina, mille peamiseks rolliks on jagada linnaeelarvest saadavat raha ehk otsustada avalike vahendite kasutamise üle.

Vähim, mida noortevolikogu sõltumatuse suurendamiseks Viljandi linnas teha saaks, on viia selle põhimäärusesse sisse muudatus, mis laseks valida selle esimehe noortevolikogu enda liikmetel, nagu seda tehakse paljudes teistes omavalitsustes, näiteks Viljandi vallas. Praeguse korra järgi valitakse ta linnavolikogu liikmete hulgast, pannakse sisuliselt paika võimuloleva koalitsiooni poolt. Sellist muudatust toetaksin ma kindlasti. Mis puudutab sotside lubadust anda noortevolikogule õigus määrata hääleõigusega esindajaid linnavolikogu teistesse komisjonidesse, siis tasuks lasta vaadata oma valimisprogramm teine kord enne avaldamist üle mõnel juristil, kes sealt sellised lapsikused kindlasti välja roogiks.

Veel lubasid sotsid otsida koos naaberomavalitsustega võimalust rajada Viljandisse üliõpilas- või õpilaselamu ehk internaat, mis leevendaks õppurite ühiselamupinna puudust linnas. Mõeldud on see ilmselt eelkõige Viljandi Gümnaasiumisse mujalt õppima tulevate noorte majutamiseks. Kuna mina kavatsen seista linnavolikogu liikmena eelkõige viljandlaste huvide eest, hääletan kindlasti sellise internaadi rajamise vastu, sest mida suurem on tung gümnaasiumi mujalt, seda raskem on ju sinna pääseda kohalikel noortel. See ei ole okei, kui osad noored peavad minema Viljandist gümnaasiumi Tartusse või Tallinna, sest jäetakse oma kodulinnas ukse taha. Ma ei usu, et ükski neist pärast seda siia kunagi väga tagasi tahaks tulla.

Viljandis sündimine võib ju küll olla juhus, kuid siia elama jäämine on paljude noorte jaoks tänapäeval ikkagi mitte paratamatus, vaid valik. Mida kauem saavad noored viljandlased jätkata oma haridusteed Viljandis, seda suurem on tegelikult tõenäosus, et see valik langetatakse Viljandi kasuks. Seetõttu on minu meelest oluline mitte niivõrd inimeste mujalt siia elama meelitamine, vaid see, et Viljandis sündinud ei kaotaks sidet oma kodulinnaga. Pidupäevakõnedes armastatakse küll jätkuvalt rääkida, et noortel tulebki käia ja maailma vaadata, et siis targemana tagasi tulla, aga minu arvates tuleks ka selline lahkuma õhutamine lõpetada, sest tegelikult on tagasitulijaid ikkagi suhteliselt vähe. Kui juba ära minnakse, siis enamasti ka mujale jäädakse.

Sotsid lubasid veel ka hooldada ja uuendada mängu- ja spordiväljakuid ning tagada nende ohutus kõigile vanusegruppidele; algatada kampaania “Minu esimene kiiver”, mille raames kingitakse igale jalgratta juhilubade eksami sooritajale jalgrattakiiver. Seda esimest punkti ma muidugi toetan, kes siis seda ei teeks, aga taolist kampaaniat mitte, sest minu arvates ei peaks linn tegelema kingituste jagamisega. Nagu jalgrattaid, nii on ka kiivreid ju väga erinevaid. Sobiva ja taskukohase leiab endale igaüks ise või koos oma vanematega. Parem oleks kasutada raha mitte sellisteks kampaaniateks, mille abil pidulikel tseremooniatel särava naeratuse saatel asju jagavad poliitikud üritavad ju sisuliselt osta endale maksumaksjate raha eest tulevaste valijate ja nende vanemate poolehoidu, vaid lihtsalt jalgrattateede korrastamiseks, et jalgrattaga sõitjatel oleks väiksem tõenäosus kukkuda ja viga saada.

Sotside valimisprogrammis oli sees ka lubadus muuta jalgrattaga liiklemine kesklinnas kergemaks, luua juurde jalgrattateid ning teha Viljandisse jalgrattahoidlad ja -pumplad. Minu arvates võiks muuta jalgrattaga liiklemist kergemaks kogu linnas, ei pea piirduma kesklinnaga. Kindlasti tuleks seejuures arvestada ka nüüd Viljandisse jõudnud elektritõukerataste hullust. Kus vähegi võimalik, seal tuleks suunata nad kõnniteedelt ära eraldi jalgrattateele, et ka jalakäijad saaksid Viljandis rahulikult liikuda. Jalakäijate huvid on kindlasti asi, mida nüüd linnas jalgrattaliiklust edendades ära ei tohiks unustada.

Üks punkt sotside programmis, mille elluviimist ma linnavolikogus toetaksin, on tõsta kaasava eelarve maht 75 tuhande euroni, muutes ühtlasi selgemaks rahastamise põhimõtted. Mis puudutab aga lubadust muuta arusaadavamaks ja lihtsamaks linna tegevustoetuste ja stipendiumite taotlemine, siis arusaadavamaks võiks seda kindlasti teha, aga kui lihtsamaks muutmise all on mõeldud raha jagamist ilma aruandluskohustuseta, siis seda ma toetada ei saa. Lubadus tunnustada vabatahtlike tegevust ja soodustada linnas vabaühenduste tööd on samuti nii ebakonkreetne, et mul on raske siin mingit kindlat seisukohta võtta. Kui tunnustamise all mõeldakse seda, et poliitikud saavad hakata jagama uhketel üritustel tänukirju ja aumärke, kogudes endale nii valijaskonna silmis sotsiaalset kapitali, siis sellistele algatustele vastan tiraadiga egalitarismi toetuseks. Kui tunnustamine ja soodustamine tähendab aga lihtsalt raha jagamist, on lood samuti keerulised.

Sama kehtib sotside lubaduse kohta tunnustada inimeste algatusi oma koduümbruse, elamupiirkonna, linnaosa või muu linnaruumi korrastamisel. Pigem võiks vaadata üle linna heakorraeeskirja kaudu kehtestatud nõuded. Näiteks on seal praegu kirjas, et kinnistu omanik on kohustatud niitma kinnistul regulaarselt muru ja heina selliselt, et oleks tagatud kinnistu esteetiline väljanägemine. Samas levib tänapäeval arenenud maailmas, kohati juba ka Eestis, linnades liigilise elurikkuse tagamiseks linnaniitude rajamine. Ja teada on ka see, et see pidev muru niitmine tekitab mitte üksnes mürareostust, vaid aitab kaasa ka kliima soojenemisele. Minu arvates võiks Viljandis omanikele pandud niitmiskohustuse kaotada ja ka linn ise võiks olla murukõrbete tekitamisel tagasihoidlikum. Praegu on sellega selgelt üle pingutatud.

Veel lubasid sotsid luua võimalusi linnaaedade tekkeks, ei tea kuhu, täiendavaid võimalusi noortel töötada linna heakorratöödel, olen põhimõtteliselt nõus, rajada Männimäele ning vajadusel ka teistesse linnaosadesse koerte jalutusväljakud ning muuta lemmikloomade kiibistamise ja registrisse kandmise kohustuslikuks. Lisaks jalutusväljakutele võiks koertele teha minu arvates ka ühe korraliku harjutusväljaku. Kunagi oli üks järve ääres, Ranna puiestee ja Hariduse tänava ristumiskoha lähedal. Vanasti toimusid seal ju vahest päris suured koerte kokkutulekud ja võistlused. See maa seal kuulub linnale, oleks harjutusväljaku jaoks iseenesest hea paik, kui koeraomanikud sinna ka autodega kuidagi ligi pääseksid. Päris linnaosades sees on jalutusväljakute jaoks sobivaid kohti leida ilmselt raskem.

Sotsid lubasid jätkata koos teiste omavalitsustega maakondlike ühisürituste korraldamist, mis hoiaksid Viljandimaa identiteeti. Kuna maakonda on jäänud alles ainult neli omavalitsust, võiks seda haaret minu arvates siiski laiendada, kaasates oma ühisüritustesse ka Põltsamaa valla ja Tõrva valla, mille alad kuulusid veel eelmise sajandi alguses suuresti Viljandimaa alla. Nende tõmbamine tugevamalt tagasi enda mõjusfääri võiks kindlasti olla üks Viljandi nö. välispoliitilistest sihtidest.

Veel lubasid sotsid moodustada linnavalitsuse juurde Kultuuriakadeemia, Pärimusmuusika Aida, Ugala ja linna kultuuriasutuste ning -seltside esindusisikutest koosneva kultuurikoja, mis kujundaks Viljandis ühtset kultuuripoliitikat ja turunduskeskkonda. See on muidugi tore jutt, aga tegelikult on need asutused ikkagi kõik omavahel ka konkurendid publiku tähelepanu pärast, objektiivselt võttes on nende huvid kohati vastandlikud, teineteist välistavad, mistõttu ei maksa loota, et sellise kultuurikoja moodustamise kaudu väga ühtse kultuuripoliitika ja turundustegevuseni jõuda õnnestuks. Kui neil esineb mingis osas huvide kattumist, jõuavad nad konkreetse koostööni kindlasti ka ilma linnavalitsuse vahetalituseta, nagu seni.

Sotsid lubasid taastada Sakala Keskuse rolli linna kultuurielu koordinaatori ja kultuurihuviliste abistajana ning vaba aja veetmise paigana, toetada Koidu seltsimaja säilitamist ja renoveerimist ning Viljandiga seotud traditsioonilisi festivale, kultuuri- ja spordiüritusi, aga ka linnaosade kogukondade omaalgatuslikke kultuuri- ja spordiüritusi, tunnustada väljapaistvate rahvusvaheliste saavutuste puhul lisaks sportlastele ka kultuuri- ja teadusvaldkondade üksiktegijaid, soodustada koos kultuuriakadeemiaga loomemajanduse võimaluste arendamist ja kutsuda Viljandisse oma tegevusala praktiseerima kultuurivaldkondades aktiivseid tipptegijaid nii Eestist kui välismaalt, luues selleks soodustustel ja toetustel põhineva residentuurisüsteemi, otsida koos erasektori ja kunstnikega võimalust luua Viljandi kesklinna esinduslik kunstigalerii.

Kõik see võtaks muidugi jälle omajagu raha. Kas nende loetletud punktide taga olid sotsidel ka mingid konkreetsemad plaanid või väljendasid need lihtsalt üldisemaid sihte ja soove, seda mina ei tea. Mingi täiesti uue, esindusliku kunstigalerii rajamist ma ei poolda, sest see tõmbaks vältimatult ära ressursse juba olemasolevate näitusesaalide sisustamiselt kunstiga. Minu arvates võiks linn panustada hoopis rahaliselt rohkem nende töösse. Hoida ja arendada seda, mis on juba olemas, mitte hakata rajama midagi sellist, mille tõttu muule paratamatult palju vähem jääks. Suurem hulk väikeseid, eriilmelisi ja omanäolisi näitusesaale on kohaliku kunstielu arengule kokkuvõttes kindlasti parem kui üks suur ja uhke, väga esinduslik galerii.

Veel lubasid sotsid luua igasse linnaossa soodsad tingimused tervist edendavateks tegevusteks ning igasse linna piirkonda multifunktsionaalse spordiväljaku, arendada välja järveäärse sporditaristu ja täiustada rannajalgpalli väljakut, et seal saaksid toimuda rahvusvahelise tasemega võistlused, rajada rahvusvahelistele normidele vastava vasaraheiteväljaku, renoveerida koolistaadionid ja -õued ning soetada huvi- ja üldhariduskoolidele uued füüsilise aktiivsuse instrumendid, toetada jääkeskuse tegevust ja arengut, Huntaugu vaba aja keskuse arengut ning Männimäele praeguse rulapargi asemele vastupidavama ja kvaliteetsema betoonist rulapargi rajamist.

Osaliselt on need asjad juba tehtud. Selle viimasega seoses ei saa ma jätta mainimata, et betoonile kukkuda on oluliselt valusam kui mõne pehmemast materjalist rambi peal trikke tehes, vigastuste oht kindlasti suurem. Minu arvates võiks arendada ja propageerida eelkõige võimalusi tegeleda tervisespordiga, mille puhul vigastuste, traumade ja ka ületreenimisest tingitud sandistumise oht on väiksem. Noortele võib küll meeldida ennast proovile panna ja kombata inimvõimete piire, aga kui pärast tuleb elada selle pärast pool elu liigese- ja seljavaludega, antibiootikume neelata ja arstide vahet joosta, pole see lõpuks tegelikult üldse tore.

Sotsid, nagu ka mitmed teised erakonnad, lubasid ühtlasi rekonstrueerida spordihoone vana osa. See on kindlasti vaja kunagi ära teha. Samuti lubasid nad muuta spordiklubide rahastamise printsiibid tõhusaks ja läbipaistvaks, täpsustamata kuidas täpselt, ning Viljandi järve terviseraja aastaringselt kasutatavaks. Minu meelest seda juba kasutataksegi aastaringselt, talvel lihtsalt rohkem suusatamiseks. Ei tea, mis nad seal veel teha tahavad.

Viimane lubadus sotsid 2017. aasta valimisprogrammis oli jätkata koostööd Viljandi vallaga Holstre-Polli kompleksi arendamiseks. Viljandi vald on pöördunud nüüd linna poole ettepanekuga anda endale kuuluv osa kõnealusest kompleksist üle vallale, et see saaks selle arendamise tõsisemalt käsile võtta. Minu arvates võiks seda teha. On üsna arusaamatu, miks Viljandi linn peaks tegelema selle linnast umbes 15 kilomeetri kaugusel asuva kompleksi arendamisega. Pigem võiks teha vallaga koostööd, et rajada linna piiri äärde, näiteks Paalalinna ja Jämejala vahele, veel mõni korralik terviserada. Samuti tuleks mõelda koostöös Viljandi haiglaga välja, mis võiks tulla sinna praeguse haigla asemele, kui kesklinnas valmib uus tervisekeskus. See maa kuulub valla piiresse, kuid on sisuliselt nagu linna jätk. Sellistel vahetult linnaga piirnevatel aladel on koostöö vallaga ilmselt põhjendatud ja vajalik.

Kokkuvõttes leidus sotside valimisprogrammis nelja aasta eest seega palju lubadusi. Osad neist jäid veidi liiga üldsõnalisteks, osadega ma ei nõustu, aga osasid oleksin ma kindlasti ka ise volikogus toetamas. Järgmisel nädalal vaatan üle Reformierakonna vana valimisprogrammi. Seejärel võtan ette nüüd sotside eestvedamisel moodustatud valimisliidu Südamega Viljandis oma. Tänaseks aga lõpetan.

Lubadused Isamaa toetajatele

Täna võtan ma vaatluse alla valimisprogrammi, millega tuli Viljandi linnas nelja aasta eest kohalikel valimistel välja Isamaa ja Res Publica Liit, nüüd ennast lihtsalt Isamaaks nimetav erakond, et korjata sellest välja punkte, mille eest võiksin ka ise linnavolikokku pääsedes seista. Enne selle juurde asumist kommenteerin aga veidi mõningaid päevakajalisemaid teemasid.

Homme toimub Tartus Isamaa suurkogu, kus otsustatakse, kas erakonna juhina jätkab Helir-Valdor Seeder või saab selleks hoopis Lavly Perling. See viimane tundub mulle üsna ebatõenäoline, sest tegemist on alles mõne kuu eest erakonda astunud inimesega, keda Tõnis Kons ja mõned teised sellised kunagised Res Publica hallid kardinalid üritavad sisuliselt kasutada ära selleks, et kujundada Seedri juhtimisel taas konservatiivsema suuna võtnud erakonnast lihtsalt mingi liberaalpopulistlik partei. Teisi sõnu: uus Res Publica. Ma ei usu, et see plaan läbi läheb.

Samas on siseopositsioon valinud erakonna senisele peavoolule vastandudes nii konfrontatsioonilise stiili, et nende ühendus Parempoolsed võib pärast kaotust ise Isamaast lahkuda, ühineda erakonnaga Eesti 200. Eeldatavasti siis enne kohalikke valimisi. See tähendab, et Isamaa, mille reiting kõigub üleriigiliselt kusagil viie protsendi kandis, kaotaks ikkagi hulga potentsiaalseid häältekogujaid, läheks nendele valimistele vastu veelgi nõrgestatumalt. Suur läbikukkumine kohalikel valimistel, näiteks volikogust välja jäämine Tallinnas, paneks Seedri tooli juba tõsisemalt kõikuma. Sellisel juhul läheb erakond järgmistele parlamendivalimistele, need toimuvad 2023. aastal, kindlasti uue juhiga.

Minu arvates võiks selleks juhiks saada Riina Solman, kes on tõestanud ennast veendunud konservatiivina, kuid suudaks endise reformierakondlasena kõnetada kindlasti ka Reformierakonnas pettunud parempoolseid. Ta ei ole poliitikas enam mingi uustulnuk, aga ka mitte liiga vana kala. Praegu juhib ta Isamaa fraktsiooni Tallinna linnavolikogus. Olles töötanud rahvastikuministrina ning varasemalt ka Eesti Energias, rahandusministeeriumis, justiitsministeeriumis ja kaitseministeeriumis, on ta näinud lähedalt mitmete võtmetähtsusega valdkondade köögipoolt. See tuleb erakonna juhile, kes peab juhtima ka selle poliitikate kujundamist, kindlasti kasuks. Ja siinkohal ei saa muidugi unustada sedagi, et ta on pärit Viljandist. Seega: täiuslik kandidaat, Isamaa esinaiseks igati sobilik. Soovitan tallinlastel, vähemalt konservatiivsete vaadetega inimestel, toetada teda ka kohalikel valimistel, kui ta sügisel taas kesklinna valimisringkonnas kandideerib.

Eile käis uudistest läbi, et Solman ei ole veel otsustanud, kas ta nõustub kandideerima Tallinna linnapeaks. Isamaa paneb oma linnapeakandidaadi seal lõplikult paika pärast homset suurkogu. Üldine arusaam on selline, et kui Perling valitakse erakonna juhiks, saab temast ka selle linnapeakandidaat Tallinnas. Samas oleks kahtlemata mõistlik pakkuda seda kandidaadi-kohta talle ka juhul, kui erakonna juhina jätkab Seeder. See raskendaks kindlasti oluliselt nende niiditõmbajate tegevust, kes üritavad sellisel juhul vastasseisu erakonnas ilmselt veelgi eskaleerida, et eraldada selle küljest ühendus Parempoolsed ja ülejäänud Isamaa sisuliselt potist alla lasta.

Järgmine teema. Valimisliit “Roheline Saku Vald”, laiemalt tuntud tegijatest on seal ka praegu volikokku kuuluv majandusteadlane Ivar Raig ja kunagine rahandusminister Mart Opmann, teatas, et teeb Riigikogu liikmetele ja vajadusel ka valimiskogus ettepaneku seada presidendivalimistel kandidaadina üles Tarmo Soomere, praegune Eesti Teaduste Akadeemia president. Ühinen selle ettepanekuga. Presidendivalimised toimuvad enne kohalikke valimisi. Valimiskogu koosolekule saan ma minna parimal juhul vaatlejana, nagu 2016. aastal, mitte hääleõigusliku liikmena, kuid avaldan siinkohal põhimõttelist toetust Soomere kandidatuurile.

Põhjus selles, et minu hinnangul on ta tänavu võimalikest valikutest ainus, kes ei ole tugevalt seotud ühegi erakonnaga ja mõjuks tasakaalustaja, mitte tasakaalu kõigutajana. Kui presidendiks saaks Jüri Ratas, jõuaks Kadriorgu tagasi selline nö. bütsantslik (“joogid autosse”) poliitiline kultuur, mida esindas omal ajal tegelikult ka Toomas Hendrik Ilves, mis tuleks Eesti poliitikast minu arvates täielikult välja rookida. Praegu ametisolev president Kersti Kaljulaid, kelle on kuulutanud nüüd enda presidendiks Eesti 200, ei oma enam suuremate erakondade toetust ja on hakanud mõjuma ühiskonda lõhestavalt. President peaks aga olema ikkagi rahvast ühendav kuju, vastuvõetav võimalikult suurele osale ühiskonnast. Samal põhjusel ei sobi selleks EKRE pakutud Henn Põlluaas. Rohkem võimalikke kandidaate praegu silmapiiril ei ole. Ja tõenäoliselt ei tule.

Rohelised teatasid, et Tartus on nende linnapeakandidaat Johanna Maria Tõugu. Tõenäosus, et temast saab sügisel Tartu linnapea, ei ole ilmselt väga suur, kuigi täielikult välistada seda muidugi ei saa. Eelmine kord rohelised seal kohalikel valimistel oma nimekirjaga ei osalenud ja Tõugu ei ole varem valimistel kandideerinud. Tulemus on seega üsna prognoosimatu. Mulle on ta jäänud meelde asjaliku tudengina Tartu Ülikoolis aines kriitiline mõtlemine ja argumenteerimine toimunud loengutest. Ta oli seal aktiivne osaleja, kellel oli palju küsimusi ja huvitavaid tähelepanekuid. Lühidalt: üks selline inimene, kelle sõnavõtte tasub jälgida – sealt võib tulla väga huvitavaid mõtteid.

Nüüd aga siis Viljandi asjadest. Esmaspäeval lahkus abilinnapea Janika Gedvil, kellele läks eelmistel kohalikel valimistel ka minu hääl, Isamaast, et minna nüüd valimistele erakonna Eesti 200, see tähendab Kivibergi rühmituse ridades. Nagu arvata võis, võetakse ta maha ka abilinnapea kohalt, mis kuulub Isamaale. Erakond peab leidma talle asendaja, kes ei pruugi jääda ametisse kauemaks kui mõneks kuuks. Mõistlik oleks panna selleks ilmselt Gert Elmaste, kes vastutab praegu linnavalitsuse liikmena osaliselt samade valdkondade eest.

Tundub, et mingit suurt tüli nüüd siiski majas ei ole, teravat omavahelist vastandumist Isamaa ning Eesti 200 tõenäoliselt arendama ei hakka. Ando Kiviberg, kelle valimisloosungiks on võetud nähtavasti “Ma armastan Viljandit!” (ei maksa imestada, kui see tuleb tuttav ette, sest 2009. aastal toetus Reformierakond oma kohalike valimiste kampaaniates samale teemale kogu Eestis, toona oli selline tunnetele apelleerimine üsna edukas, Viljandis saadi selle abil väga ülekaalukas võit, mistõttu üritabki Eesti 200 seda nüüd ilmselt korrata), see Kiviberg kirjutas oma Sakalas avaldatud valimispropagandas enda arvele küll ka suure osa sellest, mis on tehtud Viljandi linna poolt ära pärast 2017. aasta valimisi, mil tema on selle juhtimisest eemal seisnud, kuid määris samas lausa mett mokale Seedrile, tänades teda lobitöö eest, mis on toonud Viljandisse suuri rahalaevu, aga tunnustades ka praegust linnavalitsust, kes tema projektide elluviimisega tublisti hakkama on saanud. Koalitsioonikõlbulikkusega ei tohiks seega mingeid probleeme tekkida. Suur visionäär Kiviberg on valmis kasutama ka praeguste asjapulkade abi. Uute projektidena on kaalumisel, nagu ma tema artiklist aru sain, ordulossi taastamine ja köisraudtee üle Viljandi järve.

Kuigi need on tegelikult muidugi mõlemad juba vanad mõtted. Seega ongi siin nüüd paras koht võtta lõpuks ikkagi ette see valimisprogramm, millega Isama ja Res Publica Liit nelja aasta eest viljandlaste ette tuli. See oli toona üks lühemaid, vaid neli tuhat tähemärki, kuid väga lakooniline, sisaldas palju punkte. Kõigepealt loeti ette eelmise nelja aasta jooksul Viljandis tehtud suuremad asjad, seejärel hakati laduma: “Et Viljandis oleks veelgi parem elada, selleks valmib veekeskus” jne.

Tuleb tunnistada, et paljud selles programmis toodud punktid on tänaseks tegelikult osaliselt või täielikult täidetud või siis parajasti töös. Viimast võib samas muidugi öelda ka veekeskuse kohta, mille projektiga edasiliikumist kinnitab ka tänane Liba-Sakala. Kui kõik sellised punktid välja jätta, jääb veel palju neid, nagu lubadus toetada riigiasutuste tulekut Viljandisse, mida mina tavalise üksikkandidaadina, kelle mõju on oluliselt väiksem kui mõnel üleriigiliselt tegutseval parlamendierakonnal, ilmselt oma programmi võtta ei saa.

IRL lubas siis korrastada koos korteriühistutega kvartalisisesed parklad Männimäel ja Paalalinnas, rajada kesklinna uusi parkimiskohti, ühendada omavahel jalgrattateed, rajada õuesõppenurki ja mänguväljakuid, toetada hoovide ja avalike puhkealade korrastamist, kohandada kõnniteid lapsevankri, ratastooli ja rulaatoriga liikumiseks, arendada välja soodsa ja tänapäevase ühistranspordi ning sotsiaaltranspordi teenuse, teha korda mõned eraldi nimetatud ning palju teisi tänavaid ja kõnniteid, parandada liikumispuudega inimeste juurdepääsu avalikele hoonetele ja arendada välja laste turvakoduteenuse, pakkuda viipekeele tõlke teenust, teha korda koolistaadionid ja ka vana spordihoone. Jne. Jne. Jne.

Kuna mina ei omaks üksikkandidaadina volikokku pääsedes isegi õigusaktide algatamise õigust, mis on reserveeritud Viljandi linnavolikogu hetkel kehtiva töökorra kohaselt saadikurühmadele, saaksin hääletada seal vaid ühe või teise algatuse poolt või vastu. Neid eelpool loetletud asju ma tõenäoliselt toetaksin. Kindlasti ka paljusid teisi, mis jäid praegu sinna “Jne. Jne. Jne.” alla, kuid ilmselt ei ole mõtet hakata neid kõiki nüüd siia ritta laduma, sest tänavu tuleb Isamaa arvatavasti ikkagi välja uue programmiga, mis ei pruugi eelmisega päris täpselt kattuda.

Kui lähtuda vaid sellest vanast programmist, kujuneks minust volikogus tõeline Isamaa kaasajooksik. Selles oli tegelikult ainult mõni üksik punkt, mida ma ei toetaks. Eks seegi oli üks põhjustest, miks minu hääl eelmine kord just sellele erakonnale läks. Peab aga vaatama, milliste lubadustega nad tulevad välja sel aastal. Võib ju juhtuda, et tänavu ei ole programmiline ühisosa nendega enam nii suur.

Lubadused SDE toetajatele kohalikel valimistel Viljandi linnas (1. osa)

Nonii. Jätkan nüüd erakondade vanade valimisprogrammide läbivaatamist, et sõeluda sealt välja punktid, mida võiksin sügisel Viljandi linnavolikokku pääsedes isegi toetada. Alustasin EKRE programmist, täna võtan ette sotsid. 2017. aastal kutsuti mind kohlike valimiste eel tegelikult kandideerima ka nende nimekirjas, aga jätsin siis need valimised vahele. Nüüd saabki vaadata, kui suur oleks olnud minu programmiline ühisosa sotsiaaldemokraatidega.

Eelmine kord läksid nad valimistele loosungiga “Südamega Viljandis”, mis oli siis ühtlasi nende valimisprogrammi pealkiri. Nüüd on moodustatud kohalike sotside eestvedamisel samanimeline valimisliit, kuhu oli esialgu kaasatud ka erakond Eesti 200. Kuna nimetatud partei peakontor tahab tulla võimalikult paljudes paikades välja oma nimekirjaga, nähes selle esinumbrina Viljandis Ando Kivibergi, otsustas erakonna Eesti 200 ainsa esindajana valimisliitu kuulunud Jaan Jaago sealt aga juba lahkuda. Kas see otsus oli lõplik või mitte, seda on praegu siiski vara öelda.

Minu arvates olnuks mõistlik, kui Eesti 200 jäänuks Viljandis seotuks selle valimisliiduga, sest suurt liikmeskonda neil endal siin ju ei ole. Valimisliidu kaudu õnnestunuks neil oma esindaja ehk volikokku saada, aga eraldi väikese parteinimekirjaga valimistele minnes on see enam kui küsitav. Kiviberg kogus küll 2013. aastal Isamaa ja Res Publica Liidu linnapeakandidaadina üle 800 hääle, ja saigi linnapeaks, kuid see leidis aset teatud konkreetses kontekstis. Täna valitseb juba hoopis teine seis. Viljandis ei ole enam ilmselt palju neid, kes ootaksid tema naasmist linnapea toolile. Ja nende viljandlaste teine valik, kes on hakanud kõhklema Isamaa toetamises, on enamasti konservatiivne EKRE, mitte liberaalne Eesti 200. Selles mõttes ei maksa oodata, et Kiviberg suudab korrata oma 2013. aasta tulemust. Ta ise on esinenud nüüd küll meedias väga entusiastlikult, aga see on minu arvates lihtsalt osa rollist, mida ta on määratud mängima.

On muidugi mõistetav, et Eesti 200 soovib võimalikult paljudes kohtades oma parteinimekirjaga välja tulla, sest kardetakse, et muidu tabab erakonda samasugune saatus, mis sai osaks 2017. aastal valimisliitudesse peitunud Vabaerakonnale. Viljandiski kogus vabaerakondlaste juhtimisel loodud valimisliit Kogukondlik Viljandi siis ju üsna vähe hääli. Eesti 200 ei pruugi saada oma eraldi nimekirjaga sellest palju rohkem, kuid samas hoiaks see erakonda siin ikkagi rohkem pildil, aitaks valmistada ette pinda järgmisteks parlamendivalimisteks. Kiviberg kandideeris küll Riigikokku viimati Harjumaal, kus ta teatavasti ka päriselt elab, kuid järgmine kord võib Eesti 200 panna ta oma esinumbriks Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Kohalikud valimised kujutaksid endast nüüd seega lihtsalt ettevalmistust parlamendivalimisteks.

Sakala ajakirjanik Marko Suurmägi leidis juba viimaste parlamendivalimiste eel, et lastes Kivibergil kandideerida Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas, mitte Viljandimaal, raiskas Eesti 200 trumpe, sest Viljandis olevat Kivibergil palju toetajaid. Suurmäe hinnangul pääsenuks ta siit suure tõenäosusega Riigikokku. Mina selles nii kindel ei ole. 2011. ja 2015. aastal kandideeris ta ju parlamenti just Järva- ja Viljandimaal, kuid ei osutunud sinna valituks. Samas kogus ta aga 2019. aastal palju suuremas Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas hoopis vähem hääli kui varem siin, mistõttu on muidugi mõistetav, et partei teda nüüd taas siia hääli koguma tahab suunata.

Aga kas kohalikud valimised on mõeldud selleks, et üks Tallinna külje all elav inimene saaks kujundada endale Viljandis toetusbaasi, mille pinnalt teha parem tulemus parlamendivalimistel? Minu arvates mitte. Aga kui see oli lubatud Jaak Madisonile, kes tegi nelja aasta eest EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks kandideerides sisuliselt sama, võib seda muidugi ka Kiviberg. Valijatele oleks kindlasti parem, kui Eesti 200 läheks siin valimistele ikkagi selle valimisliidu koosseisus, sest nii on suurem tõenäosus, et mõni selle erakonna esindaja pääseb volikokku, aga mulle kui üksikkandidaadile on selline konkurentide killustumine muidugi kasulik. Selles mõttes oleks tervitatav, kui ka praegune Isamaa nüüd pauguga lõhki läheks, kui nende Parempoolsed tuleksid Viljandis välja oma väikese valimisnimekirjaga.

Nii või teisiti olen nendel valimistel maailmavaateliselt kõige ühendavam kandidaat aga loomulikult mina, sest toetun kõigi erakondade programmidele, esindan mingit osa neist kõigist. Sotside puhul võtan ette nii nende 2017. aasta Viljandi valimisprogrammi, käesoleval aastal valimisliidu Südamega Viljandis poolt avaldatud programmi (seal leidub küll ka inimesi, kes ei kuulu ühtegi erakonda, kuid kandvaks jõuks on siiski sotsid), aga vaatan ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tänavust üleriigilist kohalike valimiste programmi.

2017. aastal kuulutasid sotsid oma valimisprogrammi sissejuhatavas osas, et neli aastat varem õnnestus neil koos Isamaa ja Res Publica Liiduga murda kaheksa aasta jooksul ammendunud reformierakondlik linnavõim, kuid hiljem ei meeldinud koalitsioonipartneritele see, et sotside soovitud kodanike ja huvigruppide suurema kaasamisega kaasnes paratamatult otsekohesus ehk kriitika, mistõttu langes IRL (täna ennast “Isamaaks” nimetav erakond) tagasi mugavustsooni, moodustades Viljandis taas koalitsiooni Reformierakonnaga. Ilmselt võis selline otsekohesus (või kibestumus – sõltub vaatepunktist) olla üks põhjustest, miks valimistel enim hääli saanud sotsid siis pärast valimisi kohe teiste poolt nurka jäeti. Kui tahetakse koalitsiooni pääseda, tuleb ju ikka hoolega lipitseda ja pugeda, mitte oma potentsiaalsetele koalitsioonipartneritele nende vanu patte nina alla hõõruda!

Sotside programmis oli toona päris mitmeid kaunilt kõlanud kohti, loen siin nüüd ühe ette: “Linna arenguvõimekus taandub sellele, kas poliitiline ladvik suudab kodanikega samades jälgedes astuda ja lennukaid ideid praktiliste lahenduste väljapakkumisega toetada. Viljandi ei vaja kabinettidest neile pakutavaid valmislahendusi. Viljandlased ootavad paindlikku, kaasavat ja ajaga kaasas käivat linnajuhtimist!” – kõlab kenasti, võiks lausa kahe käega all kirjutada, aga küsimus on muidugi selles, mida see praktikas tähendab. Viljandis leidub ju ka inimesi, kelle arvates oli Jaak Joalale diskosamba püstitamine näide sellest, kuidas poliitiline ladvik haaras kinni lennukast ideest, pakkudes paindlikult välja praktilise lahenduse, et toetada selle teostamist; probleemi tekitasid hoopis need, kes selle pärast irisema hakkasid. Selles mõttes selline ilukõne, mida võib tõlgendada või sisustada sajal erineval moel, mulle siiski väga ei meeldi.

Aga õnneks sisaldas sotside programm ka palju konkreetsemaid punkte. Linnavalitsuse töö avatuks ja linnakodanikele igapäevaselt kättesaadavaks muutmiseks lubati taastada linnajuhtide korrapärased avalikud kohtumiskoosolekud linnakodanikega ning juurutada linnavalitsuses nn. “ühe akna” teenindussüsteem, mis lõpetaks kodanike ametnike vahel jooksutamise. Nendest korrapärastest kohtumistest linnarahvas minu meelest eriti aktiivselt osa ei võtnud. Piisab ehk sellest, kui selliseid kohtumisi rahvaga korraldatakse vastavalt vajadusele, mingites suuremat resonantsi tekitanud küsimustes.

Küll aga võiks minu arvates viia sisse ühe väikese muudatuse linnavolikogu töökorda. Praegu algavad volikogu istungid, mis on teatavasti avalikud, kõigile avatud, infotunniga, kus selleks registreerunud isikud saavad esitada küsimusi ja teha ettepanekuid volikogule. Lõpevad need samas linnavalitsuse infotunniga, kus volikogu liikmetel on võimalus esitada küsimusi kõigile kohalolevatele linnavalitsuse liikmetele. Minu arvates võiks õigus esitada küsimusi linnavalitsuse liikmetele olla siis mitte üksnes volikogu liikmetel, vaid laieneda kõigile kohalolijatele. Ei ole vaja hakata korraldama pidevalt veel mingeid eraldi kohtumiskoosolekuid. Piisab sellest, kui muuta ära vaid paar sõna linnavolikogu töökorras, et ka tavakodanikud saaksid esitada küsimusi linnavalitsuse liikmetele volikogu istungite lõpus.

Ja see ühe-akna-süsteem on tegelikult samuti kahe otsaga asi – kõlab hästi, kuid võib kokkuvõttes lihtsalt suurendada büroktaatiat. Mõnikord on siiski mõistlik, kui inimene suunatakse edasi pädeva spetsialisti juurde, mitte ei pea jändama mingi klienditeenindajaga, kes üritab vahendada kusagilt saadud infot, millest ta võib-olla isegi täpselt aru ei saa. Kui Viljandis peaks olema mingis osas tõesti probleemiks suur kodanike jooksutamine ametnike vahet, minul isiklikult selline negatiivne kogemus puudub, näitab see siiski pigem vajadust panna paika ülesannete ja vastutuse täpsem jaotus ning koostada ametnikele konkreetsemad juhised selle kohta, kelle juurde kodanik mingi probleemiga saata tuleks. Kindlasti ei saa pidada soovitavaks olukorda, kus inimesed peaksid leppima sellega, et saavad suhelda mingite universaalsete klienditeenindajatega, aga otse spetsialistide juurde enam ei pääse.

Sotsid lubasid veel toetada uue haigla ning perearsti- ja tervisekeskuse valmimist, kaasata aktiivsemalt eurorahasid suurinvesteeringute tegemiseks sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas, luua koostöös haigla, tervisekeskuse ja perearstidega toimiva terviseedenduse ja ennetustöö süsteemi ning tagada Viljandis elanikele riikliku hambaravi hüvitise kasutamise võimalused. Samas lubati ka kergendada omastehooldajate tööd, luues selleks uusi teenuseid, suurendada linna poolt makstavat hooldajatoetust, viia sisse hooldajate registri. Praegu on Viljandi poolt makstav hooldajatoetus puudega lapse puhul 210, täiskasvanu puhul 40–60 eurot kuus sõltuvalt sellest, kas hooldatav vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval või ööpäevaringselt. Riiklikud puuetega inimeste sotsiaaltoetused ei ole samuti just kuigi suured.

Tunnistan ausalt, et minu isiklik kokkupuude sotsiaalteenuste valdkonnaga on praktiliselt olematu. Samas on see kahtlemata oluline valdkond, mis puudutab paljusid väga otseselt. Sotsid lubasid selles osas veel rajada eakatele teenusmaja, mis võimaldaks toimetulekut ilma hooldekodusse elama asumata, ja luua päevahoiu teenuse dementsetele eakatele, et kergendada omastehooldajate olukorda. Sellised plaanid, kui tegemist ei ole lihtsalt valijate lollitamiseks mõeldud katteta lubadustega, eeldavad muidugi põhjalikke arvutusi ja katteallikate olemasolu. Võimalik, et sotsidel on need kohe taskust võtta, aga minul mitte. Seetõttu ma siin selliseid lubadusi praegu jagama ei hakka. Teema vajab veel süvenemist.

Samas võin tuua sotside vanast programmist kohe välja mõned punktid, mida ma kindlasti ei toeta. Mõte korraldada regulaarselt linnaelanike rahulolu-uuringuid, millega arvestataks linna arendamisel, kõlab hästi, aga sisuliselt oleks see, minu arvates, lihtsalt maksumaksjate raha raiskamine. Plaan rajada kaugtöökohtade keskus, mis soodustaks mujal töötavate inimeste Viljandisse elama jäämist, võib sobida ehk teostamiseks mõnele eraettevõtjale, kui see asi ennast kuidagi ära tasub, kuid omavalitsus ei peaks oma piiratud ressursse selliste asjade tegemiseks kasutama. Mingite täiendavate aastapreemiate loomise asemel teen volikokku pääsedes kindlasti ettepaneku hoopis need kõik ära kaotada. Sotside plaani muuta Viljandi osalemine üleriiklikel ja regionaalsetel ettevõtlus-, tööhõive-, turundus- ja muudel messidel täiesti tavapäraseks, ei poolda ma samuti. Pigem tuleks linna turunduseelarve väga hoolikalt üle vaadata. Messidel osaleda ainult siis, kui see on tõesti põhjendatud ja vajalik.

Samuti ei pea ma vajalikuks uurida võimalusi linna osalemiseks riiklikus munitsipaalkorterite ehitamise programmis. Ma leian, et elamumajanduse korraldamisega saab üldiselt paremini hakkama erasektor. Omavalitsusel on väga palju muid ülesandeid, mis Viljandis enne uute munitsipaalkorterite ehitamiseni jõudmist, kui seda tõesti vajalikuks peetakse, lahendada tuleks. Järveotsa elamupiirkonna ning linna tööstus- ja ettevõtlusalade arendamist ei saa nüüd muidugi pooleli jätta, aga mingite selliste uute, suurte ja kulukate arenduste algatamist linna poolt ma väga ei poolda. Viimastel aastatel on Viljandi linn tegelenud aktiivselt tegelikult hoopis munitsipaalkorterite erastamisega. Minu arvates ei oleks õige kasutada linna raha selleks, et ehitada kortereid, mis ühel hetkel suure tõenäosusega jälle lihtsalt maha müüakse.

Skeptiliselt suhtun ka sotside plaani muuta Viljandi ettevõtjate ümarlaud linnavalitsuse juures aktiivselt tegutsevaks alaliseks nõukojaks. Viimane tuntum ettepanek, mis selle ümarlaua kaudu linnajuhtide ette jõudis (see oli ajal, kui linnapeaks oli veel Kiviberg), puudutaski just nimelt seda, et võiks hakata rajama odavaid üürikortereid, kuhu saaks majutada mujalt Viljandisse tööle värvatavaid inimesi, kellel olevat siin muidu raske elamispinda leida. Lahendusena nähtigi siis osalemist riiklikus munitsipaalkorterite ehitamise programmis, mille vajalikkusest on paljud poliitikud küll juba aastaid rääkinud, kuid mida jätkuvalt ei eksiteeri. Üksikute ettevõtjate vaatepunktist võib seda soovi isegi mõista, aga linna kui terviku jaoks ei oleks selliste töölismajade, sisuliselt võõrtööliste getode rajamine ilmselt kuigi mõistlik tegevus. Linna juhtimisel tuleks aga lähtuda just linna kui terviku, mitte kellegi erahuvidest, mis ettevõtjate puhul paratamatult ja alati domineerivad. Igasugused ettepanekud tuleb muidugi ära kuulata, kuid ettevõtjate ümarlaua muutmine linnavalitsuse alaliseks nõukojaks võib anda sellistele erahuvidele liiga suure kaalu linna kui terviku huvide ees. Seetõttu mina seda ei poolda.

Veel lubasid sotsid taotleda süsteemselt ja läbimõeldult välisrahastust linnamajanduse-, sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonna arendustegevusteks. Kujutan ette, et kui valimisprogrammi pandi kirja selline punkt, pidanuks neil olema kusagil sahtlis olemas ka mingi konkreetne plaan, sest muidu jääb see ju lihtsalt üldsõnaliseks loosungiks. Minul sellist plaani praegu ette näidata ei ole. Printsiibiga aga iseenesest muidugi nõustun. Nagu ka sellega, et tuleb jätkata linna tänavate, kõnniteede ja ülekäiguradade korrastamist ning muuta need kasutatavaks ka liikumisraskustega inimestele. Ma ei usu, et linnavolikogus oleks või sinna kandideeriks nüüd üldse keegi, kes hääletaks selle põhimõtte vastu. Eriarvamused võivad tekkida aga konkreetsete projektide osas. Selles mõttes ei ütle nii üldsõnalised punktid valimisprogrammis valijatele ju tegelikult midagi.

Üks konkreetsem lubadus oli sotsidel samas kaasata üksikprojektide teostamiseks aktiivsemalt linnavalitsuse koosseisuväliseid projektijuhte, et tagada projektide edukus. Kui selle all ei ole mõeldud lihtsalt avalike vahendite kantimist mingitele oma tuttavatele, vaid peetakse silmas tõeliste ekspertide kaasamist, kellest on ka päriselt abi, võib sellega isegi nõustuda.

Mitmed punktid sotside 2017. aasta programmis on muidugi sellised, millega ei ole täna enam midagi peale hakata. Näiteks lubasid nad taastada Vabadussõjas langenute mälestussamba hologrammina, aga nüüd on juba toimunud hange selle taastamiseks esialgsel kujul. Sakala partei esindaja Tarvo Madsen ja mõned teised üritasid isegi veel pärast seda tõstatada küsimust, kas tegemist on ikkagi asjaga, mida tuleks nüüd tõesti teha, aga loodetavasti see enam siiski tegemata ei jää. Veekeskuse osas lubasid sotsid 2017. aastal viia läbi sõltumatu auditi pakutud maksumuse ja äriplaani osas ning küsitluse linnarahva seas selle lõpliku asukoha valimiseks. Nende valimisprogrammis oli siis lausa kindlas kõneviisis lubadus: “Viljandi vajab veekeskust ja ujulat ning meie teeme selle ära!” Linna osalusel veekeskuse rajamiseks loodud aktsiaselts on tänaseks likvideeritud ning vahepeal üsna käegakatsutavaks muutunud spaahotelli rajamine ei paista olevat samuti enam päris kindel. Tõenäoliselt ei oleks need asjad praegu teisiti ka siis, kui pärast valimisi tulnuks võimule sotsid.

Aga mida nüüd siis edasi teha? Kui peaks tõesti juhtuma, et Viljandi järve äärde kavandatud spaahotell jääb kerkimata, võiks minu arvates võtta ikkagi uuesti plaani lihtsalt Jakobsoni Kooli ujula renoveerimise, et linnas oleks vähemalt üks korralik ujula, kus õpilased saavad oma tunnid tehtud ja mida ka teised muul ajal kasutada saavad. Mingit järjekordset algatust veekeskuse rajamiseks linna poolt mina kindlasti ei toeta – parem teha korda juba olemasolev ujula, mitte jääda igavesti unistama uhkest veekeskusest.

Umbes pool sotside 2017. aasta programmist sai siin nüüd läbi võetud. Selleks korraks ehk aitab. Järgmisel nädalal võtan ette Isamaa, mis peab siis oma suurkogu, kus otsustatakse, kas erakonna juhina jätkab Helir-Valdor Seeder, kes on teatavasti Viljandi linnavolikogu esimees. Sotside programmi juurde pöördun uuesti tagasi kahe nädala pärast.

Valimiskampaania vahekokkuvõte

Kuna paar inimest on uurinud, millal mu valimiskampaania edasi läheb, märtsis ühtegi temaatilist sõnavõttu ei olnudki, teen nüüd väikese vahekokkuvõtte.

Idee moodustada Viljandi linnas kohalikeks valimisteks ühtse programmita valimisliit, mille ridades saab kandideerida igaüks, kes selleks seaduse järgi õigust omab, kus kõik kandidaadid on konkurendid ka omavahel, on praegu endiselt ainult idee. Need mõned huvilised, kes esialgu tekkisid, kadusid ära pärast seda, kui ma avaldasin pikemad videod, milles selgitasin lähemalt selle idee tausta ning taolise valimisliidu üsna ebaselgeid väljavaateid selles osas, mis puudutab valimistel edu saavutamist. Leiti, et tegemist oleks siiski liiga riskantse ettevõtmisega, mistõttu ei tahetud ennast sellega siduda.

Noh, minu teada on Viljandis praeguseks (või vähemalt vahepeal oli) juba kaks eraldiseisvat seltskonda, kes mõtisklevad nö. traditsioonilisemate, ühtse programmiga valimisliitude loomisest. Lisaks tahavad tulla väikeste omaette nimekirjadega välja ikkagi ka paar erakonda, mis seda siin eelmine kord ei teinud. Vaevalt kõigist nendest ettevõtmistest lõpuks asja saab, aga… kas sellise killustumise korral oleks mõne sellise nimekirja väljavaated valimiskünnise ületamiseks suuremad? Ma ei usu.

Mis puudutab mind ennast, siis on valikus ainult see nö. avatud nimekiri või siis osalemine valimistel üksikkandidaadina. Muude pakkumiste peale ei hakka ma üldse mõtlemagi.

Samas on viimased kuud näidanud, et minu seni antud valimislubadused hakkavad vaikselt teostuma: Viljandi linnavolikogu istungite salvestusi saab nüüd vaadata YouTube-ist; jaanuaris volikogule saadetud nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise korra eelnõu oli veebruaris arutusel linnavolikogu kultuurikomisjonis ning eelarve- ja arengukomisjonis – mõlemad komisjonid leidsid, et selline kord tuleks vastu võtta, otsustasid pöörduda linnavalitsuse poole ettepanekuga töötada välja oma eelnõu. Seega paistab, et kaks suurt valimislubadust on mul juba laualt maas. Iseenesest muidugi väga tore.

Oma valimiskampaania eelmises postituses lahkasin ma EKRE 2017. aasta programmi. Märkisin siis muu hulgas, et erivajadustega laste osas on Viljandis põhiküsimus, mis saab Kaare koolist. Vahepeal on minuni jõudnud info, et jaanuaris selles küsimuses Kaare kooli hoolekogu poolt linnavolikogule ja linnavalitsusele saadetud pöördumine sai haridus- ja kultuuriametist vastuse, milles väideti, et kooli tulevik iseseisva institutsioonina on kindel. Mis puudutab võimalusi jätkata tegevust praeguses hoones, siis kinnitati, et otsitakse lahendusi ka selle tagamiseks. Läbirääkimised haridus- ja teadusministeeriumiga on küll alles väga varajases faasis, kuid käesoleva aasta jooksul loodetakse nüüd siiski mingi lahenduseni jõuda. Noh, jõudu tööle!

Aga mina teen nüüd oma valimiskampaanias tõesti pikema pausi, jätkan suvel, kui on rohkem aega nende teemadega tegelemiseks. Võtan siis ette ka teiste erakondade vanad programmid – ja ka uuemad, kui nad nendega lõpuks välja tulevad. Jätkan siis muidugi ka oma nö. originaalsete, algupäraste lubaduste jagamist, nende lahtiseletamist. Neil, kes tahavad saada kohe teavitust, kui see kampaania jälle edasi läheb, soovitan tellida minu uudiskirja, teha saab seda veebilehe kov.laiapea.eu kaudu. Ja kui leidub siiski inimesi, kes nö. avatud nimekirjas kandideerida tahavad, võtke ühendust! Kui tuleb nagunii mitu sellist nimekirja, mis ei ole praegu volikogus esindatud, siis võiks ju olla nende kõrval ikkagi ka üks selline ebatavaline valimisliit, mis pakub tõelist alternatiivi, isegi kui selle nimekirjas on lõpuks ainult 2-3 kandidaati – saamegi siis ehk paremini omavahel valimisdebatte pidada – muidu võib see minna ju keeruliseks, kui kandidaate tuleb liiga palju.

Lubadused EKRE toetajatele

Eelmiste kohalike valimiste eel avaldasin Sakalas arvamust, et uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest, sest kui iga kord tullakse välja mingite täiesti uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades. Seetõttu soovitasin siis võtta erakondadel kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused, kriipsutada maha need, mis on juba täidetud või tunduvad ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgesti uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks. Veelgi enam. Soovitasin võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud, sest valijate jaoks ei ole ju suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad. Kuna mul on kombeks käia ka ise enda sõnade järgi, teengi nüüd just seda.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond osales Viljandis kohalikel valimistel esimest korda 2017. aastal. 2005 tegi seda samas Rahvaliit, mille ümbernimetamisel EKRE tekkis. 2017. aastal ei olnud EKRE nimekirjas Viljandis ühtegi neist kandidaatidest, kes olid kandideerinud siin Rahvaliidu nimekirjas, kuid programmiline ühisosa oli siiski märkimisväärne. 2017. aasta kevadel saatsin ma ise EKRE juhatusele Rahvaliidu teesid 2005. aasta kohalikel valimistel, mis olid olnud Rahvaliidu jaoks Eestis tervikuna üldse kõige edukamad, märkides, et neist võib leida mõtteid, mida annaks uuesti kasutada. EKRE juhatus seda soovitust mingil määral ka järgis.

Viljandis oli EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison, kes ei elanud ise Viljandis, vaid kandideeris siin lihtsalt selleks, et kasvatada Viljandimaal enda toetajaskonda, mis võimaldas koguda hiljem rohkem hääli Riigikogu valimisel. Nüüd on saanud temast tähtis härra Brüsselis. Viljandis ta enam ei kandideeri. Siinsed valijad on oma töö tema poliitilise karjääri edendamisel teinud. 2017. aastal oli aga just tema see, kes kirjutas kokku EKRE kohaliku valimisprogrammi. Mainisin talle toona, et selle jaoks võib leida häid ideid kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanekute hulgast. Nii mõnigi neist mõtetest EKRE programmi Viljandis ka jõudis, kuid suures osas koosnes see siiski üldisema iseloomuga jutupunktidest ja sellistest lubadustest, millega EKRE tuli ühes või teises vormis välja ka paljudes teistes omavalitsustes.

Võtangi nüüd ette EKRE 2017. aasta ja Rahvaliidu 2005. aasta valimisplatvormid.

EKRE lubas teha Viljandi turvaliseks ja hubaseks, Rahvaliit aga töötada terve ja turvalise Viljandi nimel. Nende loosungitega ma loomulikult ühinen. Ka minu arvates võiks Viljandi olla terve, turvaline ja hubane. Aga vaatame nüüd konkreetsemaid punkte. EKRE lubas kindlustada koostöös politsei- ja piirivalveametiga abipolitseinike juurdekoolituse. Rahvaliit soovis turvatunde kindlustamiseks näha rohkem politsei jalgsi-, ratta- ja rolleripatrulle, toetades selleks linna politseid ning pakkudes hea töö eest palgalisa. Mina võin kinnitada, et ei poolda Viljandis mingi munitsipaalpolitsei loomist. Politsei töökorraldus peaks jääma politsei enda otsustada. Turvatundega minul isiklikult Viljandis mingeid probleeme ei ole. Ma ei leia, et linn peaks maksma politseinikele palgalisa või hüvitama abipolitseinike koolitamisega seotud kulutusi. Minu arvates on riigi ehk keskvalitsuse ülesanne tagada, et politseinikud saaksid korralikku palka. Kõik, kes vastavad abipolitseiniku kandidaadi nõuetele, peavad saama soovi korral muidugi ka vastava väljaõppe. Raha selleks peaks aga tulema siiski politsei- ja piirivalveameti, mitte Viljandi linna eelarvest. Omavalitsuse tõhus koostöö korrakaitseorganitega on loomulikult vajalik, kuid see ei tähenda seda, et linnavolikogu peaks hakkama tegema neile ettekirjutusi töökorralduse osas või võtma linna kanda mingeid nende tööd puudutavaid kulutusi. Mina ei näe selleks praegu tungivat vajadust.

EKRE lubas veel rekonstrueerida Viljandi peatänavad, kaasajastada tänavavalgustuse. Rahvaliit lubas hoolitseda linnatänavate korrastamise eest, parandada tänavavalgustust. Eks need punktid on sees muidugi kõigi erakondade programmides. Mina luban, et ei hakka vastavatele projektidele kuidagi vastu töötama. Leian, et suuremat tähelepanu võiks Viljandis pöörata ka kõrvaltänavatele ja kõnniteedele. Tööd on selles osas lõputult. Küsimus on eelkõige selles, kust leida nende jaoks raha – millised on linna prioriteedid. Siin ongi üks valiku koht, kas püstitada mingeid uusi suuri rajatisi, millega kaasnevad märkimisväärsed püsikulud, või korrastada olemasolevat taristut. Minu arvates tuleks eelistada viimast.

EKRE lubas lahendada reoveepuhastusjaama “lastehaigused”. Kui AS Viljandi Veevärk tuleb lõpuks välja mingi konkreetse lahendusega, milleks on vaja linnavolikogu toetust, siis mina seda seal kindlasti toetan. Lisaks lubas EKRE toetada meil vähekindlustatud linnakodanike kodude küttekollete renoveerimist ja hooldust. Ma tean, et päästeametil on täiesti olemas spetsiaalne projekt, millest omavalitsused saavad taotleda toetust toimetulekuraskustes leibkondade, lasterikaste perede, puuetega inimeste, eakate jne. küttekollete ja -seadmete parandamiseks ja renoveerimiseks, vingugaasiandurite ja suitsuandurite paigaldamiseks, elektrisüsteemide ja gaasiseadmete parandamiseks, isegi korstnapühkimisteenuse eest tasumiseks. Kui Viljandi ei ole sealt seni vastavaid toetusi väga aktiivselt taotlenud, ma ausalt öeldes ei tea, tuleks seda edaspidi loomulikult teha. Sellega peaks aga tegelema ilmselt linna sotsiaalamet, mitte volikogu. Volikogus saaks esitada linnavalitsusele arupärimise selle kohta, kas või mil määral on neid toetusi Viljandis kasutatud, ning anda üldise suunise olla selles osas edaspidi aktiivsem. Mingeid linna omavahenditest makstavaid eraldi toetusi ma vajalikuks ei pea – linn peaks lihtsalt kasutama aktiivselt neid võimalusi, mille päästeamet on juba loonud.

EKRE lubas veel ka tagada elukeskkonna, kus eestimeelsus on au sees, ning toetada Vabadussõja ausamba taastamist. Ma ei kujuta täpselt ette, mida nad mõtlesid sellise elukeskkonna tagamise all. Kas seda, et tähistatakse mitmesuguseid riiklikke tähtpäevi, kus poliitikud saavad pidada kõnesid? Mulle tundub, et Viljandis selles osas esinejatest küll puudust ei ole. Mina lavale trügima ja kõnesid pidama ei hakka. Sakalamaa langenud sõjameeste mälestussamba taastamist selle esialgsel kujul toetan. See protsess on juba käimas. Nüüd tuleb jälgida, et tähtaegu ei hakkaks dikteerima valimised ning tulemus saaks vähemalt originaaliga samaväärne, et ei tehtaks mingit haltuurat. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui seal keerataks kokku selline ebakvaliteetne käkk, mida tuleb hakata kohe parandama. Selleks, et see mälestussammas saaks tõesti korralik, kulub minu arvates nii praegu kavandatust rohkem aega kui ka raha.

EKRE lubas veel tagada avalike teenuste parema kättesaadavuse; rajada juurdepääsuteid, et kogu linnaruumis oleks turvaline ka ratastooliga liikuda; toetada valveapteegi avamist; aidata kaasa parkimisprobleemi lahendamisele Viljandi linnas; muuta jäätmekäitluse korraldus Viljandis paindlikumaks. Avalikud teenused peavad olema muidugi kõigile kättesaadavad. Seda, et ratastooliga saaks liikuda kogu linnaruumis, ma lubama ei hakka, sest see on utoopia, kuid uusi projekte koostades, töid teostades tuleks loomulikult arvestada ka sellega, et oleks võimalik liikuda ratastooliga, näiteks kõnniteede äärekivid peaksid olema ülekäigukohtade juures madalamad ja kõnniteed ise oleks vaja rohkem korda teha. Kui on vaja pidevalt mingitest aukudest läbi ronida, pole ratastooliga liikuda ju kuigi mugav. Valveapteek oleks põhimõtteliselt vajalik, aga ma ei poolda seda, et linn hakkaks maksma selle lahti hoidmiseks mingit rahalist toetust. Parkimisprobleemi lahendamine on samuti selline jooksev ülesanne, mida tuleb pidevalt silmas pidada. Osalist üleminekut tasulisele parkimisele, milles mõned näevad justkui imepärast lahendust, ma ei poolda. Seda on Viljandis juba proovitud. Tulemus oli see, et tasulise parkimise korraldamisega seotud kulud olid suuremad kui sellest saadav tulu. Mida EKRE mõtles jäätmekäitluse paindlikumaks muutmise all, ei oska ma öelda, seetõttu jätan selle punkti praegu kommenteerimata.

EKRE üks kõlavamaid lubadusi oli kehtestada sünnitoetus 1000 eurot. Sellega tulid nad 2017. aastal tegelikult välja pea kõigis omavalitsustes, kus nende nimekirjad valimistel osalesid. Paljudes lubati kehtestada lisaks ka ranitsatoetus 500 eurot. Viljandis jäi see neil valimisplatvormist millegipärast välja. Küll aga lubas ranitsatoetuse kehtestamist Viljandis 2005. aastal Rahvaliit. Praegu makstakse koolimineku toetust 50 eurot Viljandis ainult toimetulekutoetust saanud perede lastele, aga seda kuni 19-eluaastani. Kui keegi peaks tulema volikogus välja ettepanekuga laiendada seda mingil kujul kõigile, pean mina ennast ilmselt hääletamisest taandama (kuna minu vanem tütar läheb mõne aasta pärast kooli, tekiks muidu otsene huvide konflikt). Sünnitoetus tõsteti Viljandi linnas hiljuti 600-le eurole, et see oleks sama suur nagu linna ümbritsevas vallas, kus see samuti tõusis. Fiktiivsete sissekirjutuste vältimiseks oleks mõistlik, kui linn ja vald käiksid selles osas ka edaspidi ühte sammu.

Lasteaia kohamaksu ülempiiriks lubas EKRE seada 10% riiklikust alampalgamäärast, praegu teeks see siis 58,4 eurot, kehtestades ühtlasi maksuvabastuse alates kolmandast lapsest. Selle viimase lubadusega murti küll sisse lahtisest uksest. Tänagi võib pere, kus lasteaias käib kolm või enam last, taotleda Viljandis lasteaia õppekulu soodustust, mis on 100% iga lapse kohta. Kui lasteaias käib kaks last on soodustus teisele lapsele 50%. Toimetulekutoetust saavate perede lastele on soodustus 100% alates esimesest lapsest. Peredele, kus kasvab neli või enam alla 19-aastast last, on soodustus igale lapsele 50%. Minu arvates see kord muutmist ei vaja. Kohatasu on kõigis linna lasteaedades praegu suurem EKRE poolt soovitud ülempiirist, kuid moodustab samas vaid väikese osa tegelikest kuludest. Mina peaksin ennast vastavast hääletusest nii või teisiti jälle taandama, et vältida huvide konflikti. Seega pole mõtet ka selles osas mingeid lubadusi anda.

Veel lubas EKRE võimaldada Viljandi koolides kõigile soovijatele tasuta hommikusööki. Praegu on kõigile tagatud tasuta lõunasöök. Muidugi võiks ka see hommikune puder olla õpilastele tasuta, aga mina siin jälle midagi lubada ei saa. EKRE kuulutas oma programmis veel, et kui haridusasutus võtab kasutusele ühtse koolivormi, kompenseeritakse 50% vormi maksumusest. Jaak Madison pühendas sellise ühtse koolivormi propageerimisele Sakalas lausa terve artikli. Sel ajal, kui mina kooli läksin, oli Eestis veel kasutusel ühtne koolivorm. Minu meelest siis küll peaegu kõik õpilased vihkasid seda, ikka otsiti võimalusi vormi kuidagi isikupärastada ja esimesel võimalusel neist loobuti. Oma lastele ma koolivormi ei soovi, pean seda mittevajalikuks, seega hääletaksin taolise rahaeralduse vastu.

EKRE lubas veel toetada lastele isamaalise kasvatuse andmist, viia kõigis koolides sisse riigikaitseõpetus, hoida homo- ja multikultipropaganda koolidest ja lasteaedadest eemal. Täna on riigikaitseõpetus valikainena sees gümnaasiumis ja kutseõppekeskuses. Põhikooli riiklik õppekava sellist ainet ei sisalda. Ma ei arva, et Viljandi peaks hakkama siin nüüd mingit isetegevust arendama. Põhikooli tasandil piisab minu arvates koolivälisest huvitegevusest – kaitseliidu Sakala maleva juures tegutsevad ju ka noorkotkad ja kodutütred. Koolide õppe- ja kasvatustegevuse suunamine peaks kuuluma ikkagi rohkem koolide hoolekogude, mitte linnavolikogu pädevusse. Ma ei poolda seda, et linnavolikogu hakkaks selles osas koolidele mingeid ettekirjutusi tegema.

Veel lubas EKRE kindlustada erivajadustega lastele vastavalt nende vajadustele jätkuva õppe senises õpikeskkonnas, rõhutades samas, et sotsiaalpedagoogid ja logopeedid peavad töötama õppeasutustes kohapeal; tagada Viljandi erakoolidele jätkuva, võrdse rahastuse; soodustada tasuta huvialategevust koolides; seada põhikooli astme klasside täituvuspiiriks 24 õpilast. Selline piir kehtestati põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega tegelikult vist juba kuskil 10 aastat tagasi (või veelgi varem). Mulle ei ole teada, et seda seadust praegu mõnes Viljandi koolis selles osas rikutaks. Kui kellegil on vastvat infot, andke teada! Erivajadustega laste osas on Viljandis muidugi põhiküsimus, mis saab Kaare koolist. Minul sellele täna vastust ei ole, teema vajab veel lähemat uurimist. Huvialategevuse osas oli Rahvaliidul omal ajal konkreetsem lubadus kompenseerida alates pere teisest lapsest huviala- või spordiringides osalemine. Mõnes teises omavalitsuses lubas EKRE igale lapsele vähemalt ühte tasuta huviringi. Vaatasin järgi, et Viljandis osaleb huvihariduses ja -tegevuses 93% 7-19-aastastest noortest. Õppetasud jäävad enamasti vahemikku 15-25 eurot kuus, aga on ka täiesti tasuta ringe. Samuti on kehtestatud terve rida soodustusi, näiteks huvikoolis kehtib õppetasu soodustus 100% õppuritele, kes on peredest, mille netosissetulek ühe pereliikme kohta on väiksem kui 75% kehtivast töötasu alammäärast kuus (see teeb siis praegu 438 eurot) või saab toimetulekutoetust. Samuti ka neile, kelle perest on huvikoolis vähemalt kolm õppurit või kus kasvab neli või enam alla 19-aastast last. Mulle tundub, et olukord on Viljandis praegu selles osas piisavalt hea.

EKRE lubas veel korraldada rahvaküsitlusi viljandlasi puudutavatel olulistel teemadel, kehtestada kaasava eelarve mahuks 0,5% linna aastaeelarvest, avalikustada kõik tehingud linna varaga kohalikus meedias ja eelnõude projektid linna veebilehel, anda elanikele võimalus tutvuda linna eelarvega enne selle kinnitamist, taotleda kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamist. Linna eelarvega saavad elanikud enne selle kinnitamist tutvuda ka praegu. Tehingute ja eelnõude avalikustamine linna veebilehel on muidugi elementaarne. Sakalale nende äratrükkimise eest raha maksmist ma ei poolda. Kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamist toetan üksnes juhul, kui selle all ei mõelda maksumäärade tõstmist või uute maksude kehtestamist. Kaasava eelarve suurendamine 0,5%-ni linna aastaeelarvest, mida EKRE lubas ka mitmetes teistes omavalitsustes, näiteks Tartus ja Valgas, on selgelt utoopia. Viljandis teeks see käesoleval aastal 161350 eurot. Linna eelarves on nähtud nüüd investeeringuteks ette küll kokku 7,52 miljonit, aga sellest 4,19 loodetakse saada toetuste arvelt ning 3,05 on laen. Kaasava eelarve 30 tuhat moodustab praegu 0,4% investeeringute mahust. Realistlikum siht on tõsta kaasava eelarve maht 1%-ni investeeringute eelarvest, see oleks siis umbes 75 tuhat eurot.

Mis puudutab rahvaküsitlusi, siis neid võiks viia minu arvates läbi ainult üheaegselt kohalike valimistega, et ei tuleks mingeid suuri lisakulutusi. Näiteks võikski nüüd sügisel linnakodanikelt uurida, kas pooldatakse kaasava eelarvega jätkamist selle praegusel kujul (30 tuhat eurot aastas), selle eksperimendi lõpetamist või kaasava eelarve mahu tõstmist 1%-ni investeeringute eelarvest. Volikogu saaks ju sellise küsitluse läbiviimise algatada, kui selle liikmed rahva arvamuse väljaselgitamisest huvitatud on.

Veel lubas EKRE lõpetada kurnava munitsipaalbürokraatia, toetada alustavaid ettevõtteid maamaksusoodustusega, kiirendada detailplaneeringute menetlemist, toetada turismiettevõtteid ja õpilasfirmade loomist, soodustada elamuehitust ja lisakorterite rajamist olemasolevatele pindadele ning toetada inimeste ümberõpet vastavalt tööandjate vajadustele. Kõigi nende punktide kohta tahaks muidugi küsida: kuidas täpselt? Selliseid loosungeid võib laduda ritta lõputult. Kui puudub konkreetne plaan, ei oma need mingit väärtust. Maamaksu osas ettevõtetele nende asutamise aja järgi mingite erisuste tegemist ma ei poolda, sest see võib ahvatleda looma lihtsalt järjest uusi juriidilisi kehasid, mille abil hiilitakse sisuliselt kõrvale maksude tasumisest. Ülejäänud punkte ei hakka siin praegu kommenteerima, sest jutt on veninud juba niigi pikaks.

EKRE valimisplatvormi lõpetas lubadus arendada Viljandit kui rahvakultuuri pealinna, toetada rahvus- ja pärimuskultuuri, rahvakultuuri asutuste ületoomist Viljandisse. Mulle tundub, et selles osas on asjad Viljandis üsna hästi. Pärimusmuusika Ait ja Eesti Rahvakultuuri Keskus elavad loodetavasti üle ka koroonakriisi. Kultuuriakadeemiat ja Ugalat kinni ei panda, vähemalt mitte jäädavalt. Kultuuripoliitikal peatun pikemalt edaspidi mõne teise erakonna valimisprogrammi lahates. Selleks korraks kõik.

Juurdepääs avalikule teabele, linnavolikogu istungite ülekanded

Täna tuleb veidi juttu sellest, kuidas parandada Viljandis linnakodanike juurdepääsu avalikule teabele.

Ma sain nüüd vahepeal vastuse 28. jaanuaril linnavolikogule saadetud määruse eelnõule “Nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise kord”, millest rääkisin oma eelmises sõnavõtus. See vastus ei ole linna dokumendiregistrist avalikult kättesaadav. Dokument on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Juurdepääsupiirang kehtib 75 aastat. Selle kehtestamise põhjenduseks on samas viidatud avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punktile 12, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks “teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust.”

Kuna mina ei leidnud sellest kirjast mingeid selliseid andmeid, mis võiksid kahjustada kuidagi kellegi eraelu puutumatust (seal on küll toodud ära minu e-posti aadress, aga see ei ole salastatud, vaid on täiesti avalik info), panin selle kirja üles omaenda veebilehele.

Vaata: http://kov.laiapea.eu/nimelised_pingid_monumendid_malestustahvlid.pdf

Alla on sellele kirjutanud linnavolikogu esimees Helir-Valdor Seeder (ma loodan, et ei avalikustanud nüüd mingeid delikaatseid isikuandmeid, millele juurdepääsu võimaldamine võib kahjustada kuidagi tema eraelu puutumatust!), kes tänab kõigepealt kaasamõtlemise ja initsiatiivi näitamise eest, teatades seejärel, et kohalikule volikogule on võimalik esitada eelnõu juhul, kui seda toetab vähemalt 1% hääleõiguslikest linnaelanikest. Hetkel volikogu minu saadetud eelnõu menetlema ei hakka, kuid sellega tutvuvad eelarve- ja arengukomisjon ning kultuurikomisjon.

Loomulikult ei hakka ma nüüd selle õigusakti algatamiseks linnaelanikelt allkirju koguma, sest nii kaotaksin ju ühe punkti oma valimisprogrammist. Andsin praegu lihtsalt volikogule võimaluse see teema ise päevakorrast maha võtta. Kui seda ei tehta, luban algatada vastava eelnõu, kui mind sügisel volikokku valitakse. Kui arvestada, et viimastel kordadel on käinud Viljandis valimas vaid pooled neist, kes selleks õigust omavad, piisab volikokku pääsemiseks, kui osaleda valimistel üksikkandidaadina, sellest, kui mind toetab 1,8-1,9% hääleõiguslikest elanikest. Nimekiri peaks koguma volikokku pääsemiseks enda taha umbes 2,5% hääleõiguslikest elanikest. Seda tingimusel, et valimisaktiivsus ei kasva.

Facebookis kommenteeris seda linnavolikogule saadetud eelnõu linnavalitsuse liige Gert Elmaste, kes kirjutas, et tema ettepanek on lisada dokumenti ka malelaudade linnaruumi paigutamise kord. Soovitasin esitada vastav ettepanek linnavalitsuse poolt volikogule ka ametlikult, mitte piirduda Facebookis kommentaaride kirjutamisega. Seega võib veel vabalt juhtuda, et ma jään oma valimislubadusest siiski ilma, sest vastava eelnõu võtmise linnavolikogu menetlusse algatab linnavalitsus või mõni neist komisjonidest, mis selle minu poolt koostatud tekstiga tutvuma peaks, aga kui nii ei lähe, võite olla täiesti kindlad, et mina oma lubadust ei murra – volikokku pääsemisel algatan ma selle eelnõu seal kindlasti.

Ühtlasi luban aga tegutseda ka selle nimel, et vaadataks üle need kriteeriumid, mille alusel kehtestatakse dokumentidele juurdepääsupiiranguid. Lihtsalt see, et kirjas on toodud ära kellegi e-posti aadress, ei tohiks küll olla põhjuseks kuulutada, et sellele juurdepääsu võimaldamine kahjustab oluliselt tema eraelu puutumatust. Või kui isegi nõustuda sellise äärmiselt avara tõlgendusega, mis võimaldab sisuliselt ju suure osa avalikust teabest avalikkuse silme eest ära peita, tuleks hakata avaldama selliseid materjale lihtsalt sellisel kujul, et saaja aadress on seal varjatud – umbes nii, nagu USA Luure Keskagentuur avaldab oma veebilehel pidevalt igasuguseid toimikuid ja ettekandeid, kus jätkuvalt salastatud info on lihtsalt musta markeriga üle tõmmatud.

Mis puudutab seda vastust, mis mulle saadeti, siis viimane lause muidugi paljastab, et selle koostanud isik määruse eelnõuga, mille ma linnavolikogule saatsin, sisuliselt ilmselt üldse ei tutvunud. Või siis tegi seda väga pealiskaudselt. Muidu ei oleks tõenäoliselt hakatud viitama, et linnavolikogu on võtnud juba vastu nimeliste pinkide paigaldamise põhimõtted, sest seda mainisin ma oma eelnõu seletuskirjas ju ka ise, leides samas, et need on puudulikud.

Aga see selleks.

Järgmine oluline teema: linnavolikogu istungite ülekanded. Praegu ostetakse seda teenust sisse ühe linnavalitsuse liikme pojalt, kes on teinud veebiülekannete jaoks omaette nurgataguse, mille olemasolu ei ole paljudele tavakodanikele üldse teadagi. Istungite salvestused on jagatud seal arhiivis päevakorrapunktide kaupa tükkideks. Tehniliselt on asi küllaltki ebamugav. Tahvelarvutites, telefonides ja osades brauserites videosid vaadata ei saa.

Juba ligi kolme aasta eest, 2018. aasta märtsis saatsin ma linnavalitsusele ühe kirja, milles soovitasin lasta suunata linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei oleks vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saaks kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Avaldasin toona arvamust, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus, lisades, et kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.

Selle kirja peale ma mingit vastust ei saanud. Sügisel puudutasin teemat lühidalt ka ühes Sakalas ilmunud arvamusloos. Tsiteerin nüüd ennast: “On väga hea, et Viljandi linnavolikogu istungite ülekandeid ja salvestusi interneti kaudu vaadata saab. Nõnda võib igaüks oma kõrvaga kuulda, mida seal räägitakse. Paraku on seda aga praegu tehniliselt veidi ebamugav teha. Viljandi vald teeb oma volikogu istungitest ülekandeid tuntud veebikeskkonda YouTube, kust neid on tavakasutajatel kergem leida ning mugavam jälgida ja jagada. Leian, et linn võiks järgida valla eeskuju. Ei ole vaja nokitseda mingite kohalike lahenduste kallal, kui käeulatuses on palju kasutajasõbralikum ja odavam võimalus videode majutamiseks.”

Viljandi linnal on oma kanal YouTube-is küll täiesti olemas, aga seda kasutatakse peamiselt mingite väikeste reklaamvideode edastamiseks. Linnavolikogu istungeid ei ole peetud seni vajalikuks seda kaudu publiku ette tuua. Samuti ei ole kasutatud võimalust teha neist otseülekandeid Facebookis. Kui sama seis peaks valitsema ka sügisel, luban seda volikokku pääsedes kindlasti muuta. Mingit eelnõu ma selle jaoks siis algatama ei hakka, vaid teen linnavolikogu istungitest lihtsalt ise, kasutades oma telefoni ja sülearvutit, otseülekanded Facebooki ja YouTube-i, muidugi omaenda lehekülgedele, et seal räägitav jutt jõuaks paremini nö. laiemate hulkade, tavakodanikeni. Mingit arvet ma selle eest muidugi esitama ei hakka.

Minu arvates oleks küll parem, kui selliseid ülekandeid volikogu istungitest tehtaks Facebookis ja YouTube-is linna ametlike lehekülgede ja kanalite kaudu ning veidi professionaalsemal tasemel, aga kui valitsev ladvik või kildkond ei ole sellest huvitatud, tuleb see lihtsalt ise ära teha. Seega jälle minu poolt üks valimislubadus, mis võib enne valimisi lõpuks ikkagi ära langeda, kui olukord peaks järsku kuidagi muutuma – kõik on meie praeguste linnajuhtide kätes.

Nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise kord

Nagu kõigile teada, hakkab Viljandi linnavolikogu peagi arutama, mida teha isamaalaste poolt püstitatud diskosambaga, mille tõttu Jaak Joala lesk on ähvardanud pöörduda kohtusse. Sellega seoses võiks aga võtta minu arvates ette kogu selle valdkonna laiemalt. 2019. aastal kiitis linnavolikogu küll juba heaks nimeliste pinkide paigaldamise põhimõtted, kuid need on puudulikud ega puuduta monumente ja mälestustahvleid. Sellest tulenevalt koostasin ja saatsin ma kodanikualgatuse korras linnavolikogule määruse eelnõu “Nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamise kord”, mille kavatsen volikokku pääsedes kindlasti ka ametlikult algatada, kui seda seal nüüd juba eelnevalt vastu ei võeta.

Eelnõu teksti koos seletuskirjaga leiab veebilehelt kov.laiapea.eu

Vaata: http://kov.laiapea.eu/monumentide-paigaldamise-kord.pdf

Toon siin välja olulisemad punktid, neid ka lühidalt kommenteerides.

Ettepanekuid nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamiseks Viljandi linna omandis olevatele kinnisasjadele saaksid selle eelnõu kohaselt teha Viljandi hääleõiguslikud elanikud, esitades selleks taotluse linna iseteeninduskeskkonnas Spoku. Taotlus peaks sisaldama ka pingile paigaldatava teabesildi teksti, mälestustahvli kujunduskavandit või monumendi ideekavandit, ja kinnitust, et taotleja kannab paigaldamisega seotud kulud. Taotlus tuleks esitada vähemalt 3 kuud enne nimelise pingi või mälestustahvli, vähemalt 6 kuud enne monumendi paigaldamise soovitud tähtaega.

Taotluse läbivaatamise korraldaks arhitektuuriamet, kaasates vajadusel linnavalitsuse teisi struktuuriüksusi. Esmasel läbivaatamisel kontrollitaks, kas taotlus vastab kehtestatud nõuetele ja esitatud asukoht üldse sobib sellise pingi, monumendi või mälestustahvli paigaldamiseks, küsides vajadusel ka kooskõlastust muinsuskaitseametilt. Kui ilmneb puudusi, kaasatakse nende kõrvaldamiseks taotleja. Kui kokkulepet puuduste kõrvaldamiseks ei saavutata, võib taotluse kohe tagasi lükata. Taotleja võib oma taotluse igal ajal tagasi võtta, kuni ei ole linnavalitsusega paigaldamiseks lepingut sõlminud.

Pingitüübi valiku kooskõlastaks arhitektuuriamet, võttes aluseks 2019. aastal linnavalitsuse korraldusega kinnitatud pingitüüpide piirkonnad ja linnamööbli tüübid, kuid eriilmeliste pinkide paigaldamiseks võiks teha ka erandeid. Praegu ei ole seda võimalust ette nähtud. Linnavalitsuse korralduses on toodud välja konkreetne firma, mille toodetud pinke Viljandis kasutatakse. Nimeliste pinkide puhul võiks võimaldada minu arvates siiski suuremat loomingulist vabadust.

Nimeliste pinkide ja mälestustahvlite paigaldamise otsustaks linnavalitsus. Taotlus monumendi paigaldamiseks edastatakse pärast esmast läbivaatust linnavolikogu kultuurikomisjonile, mille algatusel võib linnavolikogu võtta vastu otsuse lubada monumendi paigaldamist, kusjuures kultuurikomisjon võib lükata taotluse monumendi paigaldamiseks tagasi ka esteetilistel põhjustel. Linnavolikogu langetaks otsuse monumendi paigaldamise lubatavuse kohta aga salajasel hääletusel.

Salajasel hääletusel sellepärast, et volinikud saaksid tugineda üksnes omaenese paremale äranägemisele, oleksid vabad igasugusest kõrvalisest survest, näiteks mingite väikeste kohalike võimumaaklerite omavahelistest kokkulepetest, aga ka hirmust langeda Sakala kriitika alla või sotsiaalmeedias naeruvääristamise ohvriks. Pinkide ja mälestustahvlite lubamine võiks jääda linnavalitsuse otsustada, sest need ei ole nii suured asjad, aga monumentide puhul peaks langetama otsuse volikogu.

Paigaldamise korraldaks taotleja koostöös Viljandi Linnahooldusega. Enne paigaldamist peab linnahooldus arvutama aga välja omapoolsete kulude eeldatava maksumuse ning linnavalitsus sõlmima taotlejaga lepingu, mille alusel väljastatud ettemaksuarve tasumine oleks nimelise pingi, monumendi või mälestustahvli paigaldamise eelduseks. Paigaldatud pink, monument või mälestustahvel oleks linna kasutuses, korrashoiu korraldaks linnahooldus, aga kuuluks taotlejale. Tema surma või teovõimetuks tunnistamise korral saaks omanikuks linn. Nimelise pingi amortiseerumisel asendaks linnahooldus selle võimalusel samaväärsega. Ka sellisel juhul saaks omanikuks linn.

Eemaldada võiks paigaldatud nimelise pingi, monumendi või mälestustahvli linnavalitsuse või linnavolikogu otsusega; taotleja nõudmisel. Viimasel juhul esitaks linnavalitsus eemaldamisega seotud kulude eest ettemaksuarve. Linnaruumist eemaldatud pink, monument või mälestustahvel antaks üle taotlejale. Kui taotleja keeldub selle vastuvõtmisest, saab sellest linna omand, mille edasise saatuse otsustab linnavalitsus.

Selline on siis selle minu poolt linnavolikogule edastatud eelnõu sisu. Nagu näha, ei näe see ette võimalust paigaldada nimelisi pinke, monumente ja mälestustahvleid linna raha eest. Tegelikult kirjutasin esialgu ka selle osa, millele tuginedes seda teha saaks. Monumentide tellimiseks mõeldud konkursside puhul võtsin eeskujuks kunstiteoste tellimise seaduse, milles on sätestatud, et avaliku otstarbega hoone ehitamisel ei tohi kunstiteose tellimise konkursi tähtaeg olla lühem kui 50 kalendripäeva ning kavandeid hindab vähemalt viieliikmeline žürii, mille liikmetest vähemalt kaks kolmandikku nimetatakse kujutava kunsti alal tegutsevate loomeliitude poolt. Lõpuks otsustasin selle aga välja jätta, sest seoses isamaalaste diskosamba ning Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamisega on linn juba teinud ja teeb lähematel aastatel veel nii suuri kulutusi, et mingite uute monumentide rajamine linna raha eest ei oleks lähiajal ilmselt väga mõistlik.

Volikokku pääsedes teen ma aga 2025. aastal tõenäoliselt ettepaneku viia sellesse korda siiski sisse needki punktid, mis võimaldaksid nimeliste pinkide, monumentide ja mälestustahvlite paigaldamist ka linna raha eest. Sõltub muidugi sellest, milline on siis linna rahaline seis. Kui see ei ole parem kui praegu, jätan vastava muudatusettepaneku ilmselt tegemata. Aga kui siis paistab, et maksumaksjate raha kulutamine selliste asjade peale hakkab taas päevakorda tõusma, on vaja kehtestada lõpuks ka selge kord, mille alusel seda teha tuleks, et ei toimuks jälle mingeid selliseid kahtlasi skeemitamisi, mille tunnistajaks me nüüd oleme olnud. Lähematel aastatel on päris uute monumentide rajamine linna raha eest Viljandis tõenäoliselt päevakorrast maas, kuid samas ei oleks praegu võib-olla hea mõte kehtestada kohe sellist korda, mis seda siiski tegema ahvatleks.

Valimiskampaania 4. video

Vabandame helikvaliteedi ja videopildi puudumise pärast!

Tere taas!

Kahjuks ei saa jälle üle ega ümber isamaalaste rajatud kuulsast diskosambast. See teema võib küll olla paljusid juba täiesti ära tüüdanud, kuid püsib siiski jätkuvalt äärmiselt päevakajaline.

Jaak Joala lesk lasi saata oma advokaatidel Viljandi linnavalitsusele nõudekirja, millega taotletakse seda, et läinud aasta viimasel päeval avatud mälestusmärgilt eemaldataks kõik, mis viitab mehele, kelle auks see väidetavalt püstitati. Vastasel korral ähvardatakse pöörduda kohtusse. Viljandi linnapea Madis Timpson teatas selle peale, et läheb esmaspäeval linnavalitsuse istungile ettepanekuga selle suure kunstiteose eksponeerimine võimalikult kiiresti lõpetada ning monument teisaldada, sest ei pea õigeks hakata nüüd kohtuuksi kulutama. Samas pole selge, mida selle asjandusega tema arvates siis edasi tuleks teha.

Kõige parem oleks muidugi, kui linn tagastaks kingituseks saadud monumendi selle kinkijatele ning nõuaks neilt ühtlasi tagasi selle rajamiseks eraldatud toetuse, minnes vajadusel ka kohtusse, sest sisuliselt on Viljandi linn saanud nende aferistide käest ju räigelt petta. Las need mehed, kes selle jama kokku keerasid, lürbivad nüüd ise oma suppi! Kuna samad tüübid istuvad aga praegu ka linnavolikogus ja linnavalitsuses, omades enda käes võimuhoobasid, pole paraku kuigi tõenäoline, et linn ennast sedasi kehtestama hakkab. Selle asemel plekitakse linnaeelarvest kinni ilmselt ka need kulud, mis on seotud monumendi ümbertegemisega, et see muutuks kriitikutele vastuvõetavamaks.

Timpsoni sõnadest ning nende kajastusest meedias võib küll olla jäänud mulje, et see monument haihtub linnavalitsuse otsusega järsku lihtsalt olematusse, nagu seda ei oleks kunagi olnudki, aga mina seda ei usu. “Isamaa” mehed Aaltonen ja Seeder, kelle algatusel kogu see jama kokku keerati, hakkasid ju kohe seletama, et nemad on kogu aeg arvanud, et sellele kujule sobiks paremini mõni teine koht. Seega võib oodata pigem hoopis sellist kokkulepet, et monument demonteeritakse, tehakse ümber ja pannakse uuesti püsti kusagil mujal, kus selle saaks 26. juunil, Jaak Joala sünniaastapäeval suure pidulikkusega avada – see võimaldaks Joala nime ekspluateerida üritanud poliitikutel väljuda sellest mängust oma nägu kaotamata.

Seega ähvardab realiseeruda stsenaarium, millele viitasin juba oma valimiskampaania eelmises videos: “Suurem oht on see, et selle Joala monumendiga hakkab olema esialgu üks pidev jama. Nagu juhtus Tallinnasse rajatud Vabadussõja võidusambaga, mis oli vaja isamaalastel kiiresti püsti saada, et võtta selle pealt dividende 2009. aasta valimistel, aga tehniliselt ei olnud mõeldud see asi läbi just kõige paremini – samba remontimist ja ümbertegemist tuli alustada praktiliselt kohe pärast selle püstitamist.”

Kahju, et nii ongi nüüd minemas. Kusjuures küsimus ei ole ju praegu ainult ümberkaudseid elanikke painavas helireostuses ning selles ka Jaak Joala lähedaste ja fännide poolt kostunud kriitikas, mis puudutab monumendi esteetilist väljanägemist, vaid tõepoolest ka selle tehnilises töökorras. Paistab, et vahepeal seal kas ei tööta korralikult liikumisandurid ja/või siis saab aku külma ilmaga väga kiiresti tühjaks. Seega vajaks see kaadervärk juba nii või teisiti kõpitsemist. Palju õnne, Viljandi linn!

Kuna meedias ilmunud teated monumendi peatsest teisaldamisest on muutnud selle suureks turismiatraktsiooniks, võiks linnavalitsus langetada esmaspäeval aga hoopis otsuse saata küsimuse arutamine edasi linnavolikogu kätte. Linnavolikogu järgmine istung peaks toimuma 28. jaanuaril. Selleks ajaks jõuavad kõik saadikurühmad kujundada oma seisukoha selle monumendi edasise saatuse osas, töötada välja enda ettepanekud.

Ütlen ausalt, et kui mina oleksin praegu linnavolikogu liige, teeksin ettepaneku keerata muusika kinni, teisaldada monument Kondase Keskuse juurde ning eemaldada sellelt igasugused kirjalikud viited Jaak Joalale, kuid asuda seda eksponeerima kunstiteosena, mille juures asuval tahvlil tutvustatakse monumendi tausta, selle sünnilugu, antakse ülevaade tekkinud poleemikast ja põhjustest, miks see linnaruumist nö. maha võeti. Usun, et sel moel õnnestuks vältida Viljandi linnale häbistavalt mõjuvaid kohtuvaidlusi Joala pärijatega, kuid samas ei peaks kulutatud raha täiesti korstnasse kirjutama, vaid saaks ühe huvitava ja Kondase Keskuse juurde isegi üsna sobiva eksponaadi.

Jaak Joala sidet Viljandiga võiks aga tähistada kuidagi teisiti. Kuidas täpselt? Vastuse peaks andma loomulikult üks korralik ideekonkurss. Praegu, kui teema on saanud laialdast tähelepanu, on võib-olla parim aeg see välja kuulutada. Kindlasti tuleks teha seejuures tihedat koostööd Joala lähedastega, aga initsiatiiv võiks tulla Viljandi linnavolikogult.

Sakala andmetel sai linnavalitsuses Joala kuju rajamisel määravaks ainsa sinna kuuluva keskerakondlase hääl. Reformierakondlased olevat jäänud erapooletuks. Kuna vastava istungi protokoll saab avalikkusele kättesaadavaks alles aastal 2095, ei ole muidugi teada, mis sellel istungil tegelikult toimus, kuid keskerakondlaste toetus isamaalaste plaanile ei ole iseenesest üllatav, sest juba selles tegevuskavas, mille nad viimaste kohalike valimiste eel avaldasid, oli kirjas lubadus jäädvustada Viljandiga seotud Jaak Joala ja Vello Orumetsa mälestus.

Siinkohal on paras aeg minna sujuvalt üle järgmisele teemale. Üks saabunud küsimus, mis mul eelmine kord vastamata jäi, oli see, et miks ma ei kandideeri nüüd Keskerakonna nimekirjas. Ma võin öelda, et keegi pole mind sinna kutsunud. Kohalike keskerakondlaste kauaaegne juht Helmut Hallemaa omistas mulle aasta tagasi Sakala kommentaariumis hoopis sotsiaaldemokraatlikke eelistusi või lausa kuuluvust. 2017. aastal, kui tegin veebilehe kov2017.ee jaoks intervjuusid erinevate valimistel osalevate poliitiliste jõudude esindajatega, oli Hallemaa alguses väga hakkamist täis, aga jättis hiljem saadetud küsimustele vastamata, pidades neid ilmselt liiga kriitilisteks.

Mis puudutab tema poolt mulle omistatud sotsiaaldemokraatlikke eelistusi, siis… iga inimese poliitilise skaala keskpunktiks on loomulikult tema ise. Hallemaa astus komsomoli juba VII klassis, 1969. aastal ja oli hiljem pikalt NLKP liige. Innuka komsomoliaktivistina pääses ta Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukokku juba Brežnev ajal, mil Eestis valitses üheparteiline diktatuurirežiim. Selge see, et sellise vana bolševiku vaatepunktist võib iga veidi parempoolsemate vaadetega inimene näida sotsiaaldemokraadina.

Tegelikult esindan ma oma poliitilistelt vaadetelt seda küllaltki ebamäärast suunda, mida politoloogid nimetavad radikaalseks tsentrismiks. See ei ole mingi konkreetne ideoloogia, vaid pigem teatud hoiak, erinevaid poliitilisi maailmavaateid sünteesiv lähenemine, mille juhtmõtteks võiks olla: “Vaata paremale, vaata vasakule, aga mine otse!” Teoreetiliselt võiks Keskerakond selliste vaadetega ehk tõesti sobida. Praktikas on lugu muidugi keerulisem.

Ma saan aru, et see küsimus, miks ma ei kandideeri nüüd Keskerakonna nimekirjas, oli tingitud tegelikult sellest, et viimastel aastatel olen ma teinud küllaltki aktiivselt kaastööd Keskerakonna häälekandjale Kesknädal. Sellega on lugu nii, et 2016. aasta sügisel, kui Keskerakonna esimeheks valiti Jüri Ratas, pooldasin ma sellele järgnenud võimupööret keskvalitsuse tasandil, sest Reformierakond oli muutunud sisuliselt stagnatsiooniparteiks ning Keskerakonna jäämine opositsiooni tähendanuks selle liikmete ja toetajate süvenevat kibestumist, mis kujutas endast – arvestades muulaste suurt osakaalu – Eesti jaoks potentsiaalset julgeolekuohtu. Keskerakonna sisemises võimuvõitluses alla jäänud Edgar Savisaare toetajate lahkumine jättis aga siis Kesknädala toimetusse augu, mida ma täita aitasin. Mind kutsuti ka sinna tööle. Seda tööpakkumist ma vastu ei võtnud, kuid kaastöö tegemist jätkasin, sest Kesknädala kaudu võis jõuda suhteliselt kergesti Keskerakonna enda tavaliste liikmete ja tulihingeliste toetajateni. Lisaks lugesid seda innukalt ka Keskerakonna poliitilised oponendid ja konkurendid. Seega ajasin ma Kesknädalale kaastööd tehes sisuliselt omaenda poliitikat, nagu tavaliselt, ei juhindunud mingitest parteilistest suunistest.

Eelmisel aasta suvel, kui see väljaanne lõpetas rahapuudusel ilmumise paberkandjal, eksisteerides edasi peamiselt pressiteateid avaldava veebilehena, katkesid ka minu kontaktid sellega. Seega ei ole ma Keskerakonnaga enam isegi kuidagi kaudselt seotud. Kui mitte arvestada seda, et ma olen ALDE Partei individuaalne liige, aga seda kaudu olen ma täpselt samal määral seotud ka Reformierakonnaga. Eestist kuuluvad sellesse üleeuroopalisse poliitilisse ühendusse nimelt Keskerakond, Reformierakond ja mina.

Mina astusin ALDE Partei individuaalseks liikmeks 2018. aasta alguses, et pääseda enne eurovalimisi ligi selle siseinfole ning vaadata kuidas toimib praktikas katse ehitada üleeuroopalist poliitilist kogukonda. Hästi ei toimi, kuigi erinevaid veebikonverentse korraldatakse palju, näiteks võib arutada Hollandi eurosaadikutega olukorda Valgevenes jms. küsimusi. Kohaliku tasandi otsuseid see erakondlik kuuluvus minu puhul ilmselt palju ei mõjutaks. Kui peaks juhtuma, et satun kuidagi Euroopa Regioonide Komiteesse, kus Eesti omavalitsustel on seitse esindajat, lähen muidugi ALDE Parteiga seotud Uueneva Euroopa fraktsiooni, aga selle juhtumise tõenäosus on ülimalt väike.

Hermo Kuusk (viljandlastele ei ütle tema nimi võib-olla midagi, aga tegemist on erakonna Eestimaa Rohelised volikogu endise liikmega, kes kuulus varem sotside ridadesse ja on kandideerinud Tallinnas viiel korral kohalikel valimistel, paaril korral ka Riigikokku) kirjutas Facebookis minu valimiskampaania eelmise video peale: “Mõtetu on seepärast kandideerida, et on lihtsalt igav. // Ma ei sa aru, milleks see pikk vaht. Samas ma ei näe Teie visiooni või kov-i programmi. // Inimesi ei huvita üldiselt kollane poliitikastiil.”

Ma kandideerin tegelikult mitte igavusest, vaid pigem ikka erialasest huvist. Need pikad seletused on suuresti vastused konkreetsetele küsimustele, mille vastu üks või teine inimene on nüüd huvi ilmutanud. Kohati muidugi ka mõeldud ennetama mingeid küsimusi või väärarusaamu. Seoses ideega avatud nimekirja põhimõttel toimivast valimisliidust, millest on olnud pikemalt juttu eelmistes videodes, rõhutan üle, et see ei ole kindlasti mingi imelahendus, vaid võiks olla lihtsalt alternatiiv parteinimekirjadele. Ettekujutus, et see on mõeldud parandama minu enda väljavaateid volikokku pääseda, ei ole muidugi vale, kuid on puudulik, sest see ei pruugi olla ju üldse mina, kes taolise valimisliidu kaudu volikokku pääseb. Võib vabalt juhtuda, et päriselt volikokku pürgides saan ma kümme korda vähem hääli kui protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda.

Mis puudutab kollast poliitikastiili, siis tuleb muidugi rääkida ka sellest, mis inimesi huvitab, aga mind tegelikult ei huvita, mis inimestele peale läheb. Lähtun ikkagi enda arusaamadest, paremast äranägemisest. Programmi hakkan peagi vaikselt avaldama veebilehel kov.laiapea.eu. Mõningatest punktidest on olnud juttu ka juba nendes videodes. Kui võtta siin veel üks päevakajaline teema: linna aastapreemiate jagamine. Volikokku pääsedes kavatsen teha ettepaneku selline tegevus lõpetada. Minu nägemuses peaks kohalik omavalitsus piirduma oma põhiülesannete täitmisega, ja selline tilu-lilu, milles võib näha ka poliitikute katset kasutada teiste inimeste sotsiaalset kapitali ära enda populaarsuse kasvatamiseks, nende hulka ei kuulu. Ma saan aru, et selline seisukoht ei pruugi kõigile meeldida, aga kui juba volikokku kandideerida, tuleb ikkagi seista selgelt oma vaadete eest, mitte üritada lihtsalt hääli taga ajada. Vastasel korral on paljude valijate pettumine ju lõpuks garanteeritud.

PS. Lugesin hiljuti Justin Petrone uut raamatut “Minu Viljandi”. Mina sellest väga vaimustuses ei ole, aga sellega seoses mõtlesin, kas Viljandi munitsipaalpoliitikas oleks midagi õppida ka New Yorkilt. Petrone on teatavasti sealt pärit, njuujorklane. Viljandi ja New York on küll sama erinevad nagu kuu ja päike, aga, jah, õppida võib kõikjalt. Soovitan teistelgi, kes kavatsevad kandideerida nüüd sügisel kohalikel valimistel, guugeldada sellist nime nagu Jane Jacobs, lugeda tema artikleid ja raamatuid, tema võitlustest New Yorgis. Võib mõjuda inspireerivalt.